Aardla ja röökinid ja mina olime mööbli osas suured asjatundjad. Meie pered kolisid esimestena uude majja ning pärast seda jõudsime vähemalt oma 70 korda pealt vaadata, kuidas kolisid teised. Mulle tundus, et tunnen peensusteni kõiki diivanvoodeid, kappe ja puhveteid, mida meie mööblitööstus välja laseb. Sügise poole, kui meie maja viimane sektsioon valmis sai, hakkasid jälle sisse kolima uued elanikud. Ning ükskord tõi auto kohale niisuguse mööbli, mida meist keegi varem näinud polnud. Mööbel oli tehtud mingist erilisest, väga ilusast puust. Laua ja toolide jalad olid kõverad. Nikerdustega ning suure peegli ovaalsed raami kaunistasid kaks tiibadega põngerjad. Nii nimetas viskab röökin amor poisikesi. Ainult klaver ja kapid olid harilikud. Mitte ainult neid lapsi ei huvitanud see mööbel. Ka paljud täiskasvanud peatusid, et vaadata isegi professor krabov. Iidne, ohkas keegi, naine. Iidne, kuid mitte vana, märkis Tutkin. Ja tõepoolest, toolide vaarika punasest siidist katted olid uued, kõik puuosad, helkisid. Professor kraabow paitas antosca pead ja ütles. Tubli, jätka samas vaimus. Keegi meist ei saanud aru, mida professori sõnad pidid tähendama. Kuid meelde see meile jäi. Tundus naljakas, et ebatavalise mööbliomanikud paistsid väga tavalised. Kahvatu naine Texastes ja tüse onu vanastriko pluusis. Kui viimased asjad olid kolmandale korrusele kantud, sõitis veoauto minema. Minuti pärast aga peatus maja ees takso ning nüüd sai selgeks, kellele see iidne mööbel kuulus. Autost astus välja sihvakas kohevalt hallide juustega naine. Ta kandis pikka kleiti hu Katariina, teine sosistas Tutkin. A'la ja, ja siin Aitsitasid. Naine sarnanes tõepoolest Katariina teisega, keda me hiljuti kinos olime näinud. Kohe naise järel ilmus nähtavale umbes meievanune tüdruk. Ema, meie sõidame, karjus mees, ülevalt. Tuleme isegi toime. Vastas Katariina teine laadist tüdruku plastikaatkottidega. Ise võttis kaks suurt kohvrit ning läks nendega kergel sammul sissekäigu poole. Aitäh, kallis, ütles ta, kui Tutkin avas paraadukse Tüdrukud läksid uute elanike kohta majavalitsusest andmeid küsima ja tulid tagasi silmad, kui tõllarattad. Selgus, et Katariina teine pole keegi muu kui vabariigi teeneline kunstnik Vera Fjodorovna Winskaja. Järgmisel hommikul sõitis Tutkin isaga seenele. Aglajal Siina Vaiskaja, mina möödusime terve päev vastu planku ja ootasime, ehk tuleb kuulsa näitleja lapselaps õue ja meil õnnestub temaga tuttavaks saada. Kui tüdruk ei tulnud välja. Õhtu eel algasid seinal lasteskini ja tema vanema venna Borissi igapäevased piinad. Asi oli selles, et nad ehitanud mudellennuki ja nägid juba nädal aega vaeva, ettuse lendama. Hakkaks. Täna ei edenenud see asi neil niisamuti. Mudel värises bensiinimootori põrinast, sõitis asfaldi suurte tiirudega ringi, kuid õhku ei tõusnud. Ja siis ilmus äkki näitleja, lapselaps ja näitleja ise ka. Katariina teine huvitus kohe mudelist. Ta jäi meie kõrvale seisma, pani käed vaheliti ning vaatas ainiti lennukit. Sa ainult vaata kui huvitav, täpne lennuki koopia. Poolia sa ainult vaata. Aga ulja päris kena tüdruk vaatas mudelit tähelepanelikult, kuid arvamust selle kohta oli kahvatult näolt võimatu välja lugeda. Korralik lennukike, nõustus, ta sõidab, sõidab, aga õhku ei tõuse. Vadistest Winskaja, miks ta õhku ei tõuse või ei peagi tõusma? Näe, nüüd jäi päris seisma. Mootor vaikis ning konstruktorid kummardasid selle kohale. Samas ilmus Tutkin seenekorv pungil. Oled sündinud roomajaks, ära kipu lendama. Ütles ta kõvasti ning marssis edasi oma trepikoja poole. Näitlejat ta ilmselt ei pannud tähelegi, aga too jäi poisile järele vaatama. Fotoga, vaata kui teravmeelne hooliaga sa kuulsid, kui täpselt öeldud. Teravmeelselt öeldud, kordas hooli aeglaselt ja tõsiselt. Klenskaja vaatas meile otsa. Tubli poiss, kas ta elab siin selles majas? Siin vastase Zinaida. Ta ütles veel teie mööbli kohta. A'la ja mäletad siis veel professor kiitis Altosad. Angla noogutas. Jah, ta ütles teie mööbli kohta, et iidne, kuid mitte vana. See ütlemine meeldis ka Veera Fjodorovna näraga. Vaatoolio, see pole enam mingi tsitaat, see siin väljendas ta täiesti oma mõtet. Ja nii täpselt. Nüüd teatas Aaglajad Winskale, et Tutkin oli kutsunud teda Katariina teiseks. Ja kas see meeldis näitlejale? Ool ja no see on lihtsalt huvitav inimene. Terammenne inimene nõustus ohja, tutvustage mind kindlasti temaga, ütles Veera Fjodorovna. Hoolia niisuguse teravmeelse sõbraga võid kas või nõuannete salongi avada. Oleks väga meeldiv tutvuda. Korda soolia üsna tundetult. Järgmisel hommikul olin parajasti söögilauas, kui kuulsin, kuidas Angla ja ja hiina kisasid antuuskaa Tutkin antosca, tule õue, ruttu. Jõudsin õue Antoniga ühel ajal. Tüdrukud piirasid Antoni ümber ja rääkisid kiirustades eilsest jutuajamisest Veera Fjodorov naga Jauliaga. Tema tead, mis ta sinu kohta ütles, et sa oled väga huvitav inimene, teatas Hiina. Kes ütles. Winskaja kees aglaja, täpselt nii ta ütleski. See on tähelepanuväärselt huvitav inimene. Ma sooviksin vääga väga temaga tutvuda. Kellega tutvuda? Töine On sul ajud peas või ei, sinuga tahab ta tutvuda sinuga. Kes? Jumal hoidku, Winskaja, näitleja, teeneline klaasi koota katkestas seina. Ja ulja ka tahab tutvuda. Ta ütles ka, see on väga huvitav inimene. Ei, siin kamissa soperdad. Huvitav, nii ta ju ei öelnud. Noh, õigus ei öelnud. Ta ütles, et sa olevat väga seesamune, teravmeelne inimene ja pärast ütles. Mina tahan ka hirmsasti, väga meeleldi temaga tutvuda. Ta sinu pärast isegi mingi salongi avada. Ning näituse või? Ei mingi teine mingi nõuande või? Ah, jäädke vihastus, äkki Tutkin ja läks koju. Näis, nagu arvaks ta, et teda narritakse. Pärast seda saagisid tüdrukud vähemalt pool tundi akendal Andoos ka. Tule Niinu tee Stole. Kuid Tutkin ei läinud. Seest tuli ta pärast lõunat meile ise kuidagi tõsine, murelik. Mis sa teed, oled üksi? Üksi, mis siis? Niisama. Tutkin seisis käed seljal ja põrnitses mind kortsus kulmul. Kuule, kas see on tõsi, mida plikad rääkisid? Hommikul või? Jah. Tõsi, kinnitasin ma. Antosca Giblutas veel tugevamini kulme. Ja tähendab see Oolja ütles nii, et mina noh, see, noh, huvitav. Ei, Winskaja ütles, et sa oled huvitav inimene. Twinskaja. Just oja ütles, et sa oled teravmeelne. Tähendab, nad mõlemad ütlesid nii, ütlesid antossa, istus diivani äärele ja toetas lõua käele. Pagaan ja mina mõtlesin, et lobisen lihtsalt ilma igasuguse teravmeelse sedda. Ta vaikis, siis vaatas mind pealaest jalatallani. Aga kas sinu meelest olen ma teravmeelne? Ütle ainult ausalt. Ma polnud kunagi selle probleemi üle mõelnud, kuid vastasin delikaatselt, minu meeles töromen. Ja tähendab, nad tahavad tutvuda. Jah, seda kuulsin ma ise. Pagan võtku. Tutkin ohkas nii sügavalt, et ma küsisin, miks see teda nii väga kurvastab. Nemad tutvuvad minuga ja hakkavad kogu aeg mõtlema. Näe, huvitav, tuli, teravmeelne, kohe-kohe ütleb ta midagi vaimukat. Aga mida ma neile ütlen, kui ma isegi ei tea, mis on teravmeelne, mis pole. Taipasin, et antossa olukord on raske, aga nõuande ka ei osanud. Anton oli meil veel veidi aega, ohkas siselahkus täbaras meeleolus. Paari minuti pärast uksekell helises uuesti. Tutkin tuli tagasi. Kiosk. Küsis ta ukse vahelt. Kui ma ütlen nii, Teie, elate kolmandal, mina otsetee all. Kas see on teravmeelne? Kõhklesin. Aga mida see tähendab? Mina otse ei all. Noh, selles mõttes, et mina elan teisel korrusel. Tõsi küll, teises trepikojas, kuid ükskõik nii võib öelda. Minu meelest pole see ikkagi eriti teravmeelne. Vastasin delikaatselt. Tutkin vaikis, ohkas. Mina arvan ise ka, et ei ole eriti hea küll, nägudeni. Möödus kolm päeva Aaglaja ja sina olid juba hooliaga tuttavaks saanud ja põlesid nüüd suurest soovist uljad. Jaan oskad tutvustada. Tutkin kartis seda kui tuld. Ta ei tulnud õue, kui nägijad, Olja oli tüdrukutekambas. Kui poiss poodi saadeti, varitses ta trepikojas parajat momenti ning tormas siis tänavale, niiet päkad, välkusid. Tüdrukud, Aaglajajasina ajasid pea iga kurdantoskad taga seaga. Hõikas jäädke. Nüüd mul pole aega. Kord pärast järjekordset tagaajamist ütles hoolia, kes seda stseeni korduvalt oli pealt näinud. Ikkagi on ta kuidagi naljakas, teie, Anton? Miks naljakas, miks ründasedasina? Kuidagi metsik pole ta midagi metsik, natuke häbelik, see on kõik. Oi, siin ka nüüd sa küll petad? Imestas Aaglaja. Häbelik ta pole lihtsalt uhke ja kõik. Aga omakeskis, leidsid tüdrukud. Anton Onooliasse armunud. Tõtt-öelda polnud nad tõest kaugel. Anton tahtis väga uljaga tuttavaks saada. Kuid tüdrukud ei võinud aimatagi, kuidas ta ööd ja päevad piinles, et leida selleks kohtumise hetkeks midagi teravmeelselt. Sellesse Antoni saladusse olin pühendatud ainult mina. Telefon helises meil pidevalt ja torust kuulsin tutkini väsinud häält. Los. Kas see on teravmeelne, Ahoolia hoolia raskusi sulgotiga? Miks tal kotiga raskusi on? Noh, võib-olla on, vahest ütleb, et näe, kooli peab varsti minema või veel midagi. Siis ma ütlen talle nii. Minu meelest pole see küll teravmeelne. Vastasin ja soovitasin. Ilmaasjata hakkasid riimiga jändama, enne terav meelitsasid proosas, sul tuli paremini välja diaaned proosas, aga praegu kipubriini minema? No hea küll, nägemist. Neljandal päeval tuli Ooljaga õue kaasa Veera Fjodorovna ja teatas. Noh, lugupeetud korteri sisseseadmine on meil lõpetatud. Kutsume teid pühapäeval Olja juurde soolaleivapeole šampanjat ei luba, aga tee ning maiustused on kindlasti. Mina taipasin esimesena, tänan öelda. Tüdrukut ärasid samuti ning kinnitasid, et nad tingimata tulevad. Pärast Aaglaya küsis. Aga, kas Tutkin võib ka tulla? See teie teravmeelne või kahtlemata ta meie peoehteks. Siinkohal tõstis kuulus näitleja sõrme püsti. Aga üks tingimus, kallid, te olete siin kõik andekad, nii et korraldame väikese kontserdi. Las igaüks esineb mingi isetegevusnumbriga. See oli neljapäev. Samal õhtul hakkas ettevalmistuskontserdiks. Minu ema utsitas mind, et ma loeksin ilmekamalt parto luuletuse Lošenkal Joshiga. Angla ja ema kutsus appi naabri ning see õpetas klassalejazinkale Jenkat. Kui Aaglaja aknast mööda minna. Ta elas esimesel korrusel, võis kuulda häälest ära magnetofoni ja näha kaht hüppavad pead. Üks punane, teine pruun. Vaiska üllatas kõiki. Ta oli kirjutanud luuletuse. Kunagi elus polnud salme teinud, nüüd aga võttis kätte ja luuletus millest luuletus oli sinka, oli Vaskale lubanud, et ta teistele räägi. Kuid nii palju ütles, et olevat maailmamark. Ainult antosca käis ringi nagu segane. Teravmeelsust polnud ikka veel tulnud ja nüüd ei osalevate kontserdi jaoks mingit numbrit leida. Tüdrukud olid talle loomulikult öelnud, et ta on peoehe Anton piinles, nii nagu ei peaks ta minema külla vaid hambaarsti juurde. Ma andsin talle nõu, mis tühja, piinled, õppi, mõni luuletus pähe ja kõik. Anton läks põlema, õpi pähe, õpi pähe. Paiskab röökinud tuntud hädavares, isegi see loeb omatehtud luuletusi, aga mina tead, mis nad siis ütlevad. Kahmul ehe, ainult võõraid salme loeb, seda suudab iga loll. Järgmisel hommikul mina magasin, veel helises uksekell ja ema ütles, et Anton tuli meile. Tutkin tuli sisse. Ma polnud teda enam kaua aega nii lõbusana näinud. Ja millegipärast hoidis käes tühja pudelit. Kas sul üht paberilehte on tarista ana ruttu. Missugust paberit? Ükskõik, kas vana lehte. Tõmbasin ühest varaste surnanist lehe välja. Anton pani lehe lauale lehele, asetas pudeli ja küsis. Kui ma tõmban nüüd seda paberit, mis siis juhtub? Pudeli kuku katki, ütlesin mina. Hüva, nüüd vaata aga vaata tähelepanelikult. Anton hakkas käed seljal, laua ees edasi-tagasi kõndima ja tegin näo, nagu uuriks ta tapeete. Järsku haaras ta paberinurgast ja tõmbas järsult enda poole. Paber tuli pudeli alt ära ja pudeli jäi lauale seisma. Isegi kohalt ei nihkunud. Näid isa tuttava, õpetas seda mulle eile õhtul. Siin on peamine see, et tuleb väga järsku tõmmata. Kui hakkad tasakesi sikutama, on kõik läbi. Aga kui on mingi raskem ja laiem nõu, siis võib isegi väikese liniku alt ära tõmmata. Teatava kartusega tõin aaloe poti alt keraamilise aluse. Panime selle taskurätikule. Tutkin tõmbas lausa suurepäraselt räti alt ära. Näitasime kunsttüki tüdrukutele ja need olid sellest vaimustuses. Sina Iida leidis, et soolaleivaks viiakse kingitusi. Ta tegi ettepaneku osta keraamiline vaas, mis on müügil Kunstisalongis ja maksab kaks rubla. Faasi ostsime Aaglaja tõi liniku, mille igas nurgas oli hirmunud näoga kassipoeg. Tutkim tõmbas vaasi alt liniku edukalt ära. Antonilt langes lausa mägi õlgadelt. Nüüd peama terammeeritsema, rõõmustas ta, kui jäime kahekesi. Ma vaikin kogu aeg nagu lollike. Aga kui kätte jõuab, õige hetk, küsin. Mis linik see niisugune on. Siis tõmban ja kõik saavad kohe aru, et näe, teeskles ainult lolli, aga ise on, vaat missugune. Saabus pühapäev, pool viis, kogunesime Winskite ukse taha. Vaiska hoidis käes vaasi, aeglaja linikut. Ukse avas pidulik ja väga kaunis Olja ja kõik me trügime esikusse. Ilmus Veera Fjodorovna. Palume lahkelt kallid külalised ja pöördus täiskasvanute Olja ema, isa ja mõne võõra poole. Lubage esitleda aeglaja, sina Vasja ossa. Ja see, kui ma ei eksi. Anton Tutkin isiklikult. Toa ukse vahelt vaatasid hoolia sõbrad tüse mustajuukseline prillidega poiss ja tumeda peaga tüdruk. Meid tutvustati. Läksime tuppa, kuhu Veera Fjodorovna viiska meie vaasi. Kuhu see panna, parem esialgu siia. Ja ta asetas vaasi aknalauale aardla ja läks ja ütles. Ei, Veera Fjodorovna, nii on vaja panna. Ja ta pani oma liniku aknalauale ning asetas sellele vaasi. Nüüd kutsute meid teelauda sellesama kõverate jalgadega ovaalse laua taha. Alguses loomulikult häbenesime, aga 15 minuti pärast olime nii hoos, et Veera Fjodorovna pidi ütlema löödid mönid, palun teid väga jääda elementaarse viisakuse piiridesse. Selle ütluse peale vaikisid ainult kaks ulja, kes eelistas pigem kuulata kui rääkida. Ja Anton. Kuid Anton ei vaikinud niisama, vaid ma ütleksin tähendusrikkalt. Ta istus oma toolil sirgelt teed limpsis lusikast ja vaatas ümbritsetvatele pilguga, nagu istuksid seal, mitte tema eakaaslased, vaid lasteaia omad. Veera Fjodorovna le hakkasse silma. Kuule, miks sa nii vaikne oled? On sul mingi mure südamel? Antosca ei öelnud ka nüüd midagi, ainult kehitas õlgu. Ja aja, ma näen, sa oled mõistatuslik kuju, ütles näitleja. Mulle tundus, et ta naljatab, kuid Tutkin võttis seda tõsiselt. Teejoomine lõppes, viisime toolid külalistetuppa. Nüüd hõikas Veera Fjodorovna täiskasvanuid. Kontserdile. Alustas prillidega poiss, põristas Harri ja luges tigeda näoga Majakovskit. Suured hoidsid naeru tagasi, plaksutasid ja hõiskasid. Braavo. Siis läks Vaiska oma loominguga uues korteris, Teid tervitan. Olgu õnne teil ja tervist ka. Talle ei plaksutanud vähem kui prillilegi. Siis kargasid sinka ja a'la ja oma Jenkad. Seejärel lugesin, minagi oskad. Ja nüüd teadvustati gabardiini leskinka. Tuppa tuli hoolia külaline Tõmuljalia, kes oli vahepeal riietunud esinemiskostüümi ja hakkas tantsima. See oli tõeliselt hea number, kõigile meeldis sellega. Ja järsku teinud tantsuringi kuni aknalauani välja. Lõlliaalia käed laiali ning pühkis antušafaasi põrandale. No ka sul vedas, killud toovad õnne, lohutasid täiskasvanud. Meie teised istusime pundis koos, ainult Tutkin oli kaugemal, üle toa. Vaatasime vaikides tema suunas. Tutkin istus näost hall, küüned vajutatud pilvedesse ja põrnitses maha. Sai nüüd oma vaikimist, sosistas sina ida ja me kõik mõistsime, mida ta sellega öelda tahtis. Oli ju Tutkin kogu aeg lollikesena vaikinud, et siis kõiki ahhetama panna. Lõpetuseks veel väike vokaalpala, ütles Vera Fjodorovna ning istus klaveri taha. Hoolia, palun. Oja astus klaveri juurde ja nüüd saime teada, et ta laulab hästi. Kõik vaikisid. Keset seda vaikust, müksas aglaja mind. Kiosk, vaata häda osudes tutkinile. Vaatasin tutkini tooli lähedal oli väike, ühel jalal seisev dekoratiivlauake. Ja sellel oli kollane siidlinik ning linikul raske klaaskandik kristall Karafini ja kolme kristallklaasiga. Kui hoolia oli alustanud laulu, oli Tutkin püsti tõusnud ja jäänud Karafini kõrvale seisma. Ja nii ta seisis ning jõllitas liniku äärt. Vaiskahesiina märkasid samuti tutkinud ning tardusid. Vaadake, vaadake ometi, sosistas hiina tõmbab taevas hoidku, tõmbab. Niipea, kui ta ainult laulmise lõpetab, siis ta, see. Tutkin lähenes lauale teisest küljest ja puudutas tasaliniku äärt. Tutkin. Siis sina, Tutkin, kuuled, ära mõtlegi. Aga Anton oli kaugel, ei kuulnud. Ta nägu oli otsustav, võiks isegi öelda hingestatud agla ja pani käed torusse ja sosistas. Anton, Tutkin, ära tee lollusi, kuuled. Tutkin vaatas talle otsa, kuid ei öelnud midagi. Kallis, sõnas Vera. Fjodorovna tuleb ikkagi esinejat austada. Pärast seda jätsime sosistamise, jäime ootama, tuleb, mis tuleb. Laul lõppes Olgale, plaksutati kaua. Ja siis hüppas Tutkin püsti. Üks minut, ütles ta kuidagi terava häälega. Kui huvitav linake Anton ei tohi, karjatas agleja. Kuid oli juba hilja. Anton tõmbas. Võib-olla oleks ta selle äragi tõmmanud, kuid lauake ei pidanud vastu. See läks ümber. Alus Karafin ja kaks tassi purunesid. Toas oli haudvaikne. Katariina teine vaatas sõnatult tutkinit. Loht, head lugupeetud. Ütles ta värisevate huultega pärast seda nalja, sa, ma loodan, tead, mis teha. Ja ta näitas sõrmega ukse suunas. Antol läks vaikselt välja. Suured rääkisid kõvasti, kuid ma ei kuulanud, mida? Ma mõtlesin palju, Antonia vanemad peavad nüüd maksma. Mida Anton küll kodus saab? Kas ta on alati niisugune? Küsis Veera Fjodorovna tigedalt. Ta ei tahtnud lõhkuda, ta tahtis kunsttüki näidata. Hea kunst tükkija. Ta pidi lina meie vaasi alt ära tõmbama, aga Lia lõhkus vaasi. Ta tahtis seda ootamatult ja et tuleks teravmeelselt välja. Nii ta siis noh, teie lõppedes, Vaska. Vera Fjodorovna vaatas täiskasvanutele. Kuulsite. Need naersid vaikselt. Nüüd küsis näitleja, kuhu ta siis jooksis, küllap nutab kusagil. Mingi, kutsuge ta tagasi, minge, minge. Öelge, et ma pole pahane. Mulle pole tegelikult kunagise Karafil meeldinud kuidagi maitsetu. Otsisime Antonid, kuid ei leidnud. Hiljem selgus, et ta oli hilisõhtuni sihitult laukinud. Tema vanemad ei saanud sellest loost kunagi teada. Ühel päeval kutsus Vera Fjodorovna mustkunstnik, tule siia, lepime ära. Ja Anton saigi Winskitega tuttavaks. Unustas peagi, et ta peab terav meelitsema ning tema ajutine rumal tuhin möödus.