Me panime autogrammi doktor Heiti Kadastiku vabariikliku Tartu Kliinilise psühhoneuroloogilise haigla peaarstilt. Rohkem kui 15 aastat on doktor kadastik tegelenud perekonna abielu ja noorsooprobleemidega. Tema sulest on ilmunud palju selleteemalisi artikleid, viimati kogumikus vaimne tervis, siis eraldi raamatuna. Vestlusi noorukitele. Doktor kadastiku erihuviks on noored kõigi oma probleemidega ka kõige salajasem matega. Mõnedki neist tulevad täna jutuks. Ühesõnaga, närveerida neid pisut rohkem kui ette nähtud loojale vigatult, palun öelge, kuidas selle närveerimisega üldse on, kas iga inimene peab närveerima teatud määral kindlasti olenevalt olukorras, kui inimesed väga tuimad ja rahulikud ja ükskõik, see tuleks, siis jääks elust võib-olla mõni niisugune sädeleva ja erutavam moment ära. Aga kas te võiksite nüüd juhatada mõne niisuguse väga lihtsa kasuliku, igale kergesti kättesaadava vahendi, et üleliigsest närveerimisest üle saada? No üle liigsusterveerimisest saab kõige kergemini üle niisuguse enese sisendusega autosofessiooniga lihtsalt inimene mõtleb väga intensiivselt korduvalt ühte ja sama mõtet, kasvõi näiteks. Nii, ma olen täiesti rahulik. Ma olen julge, olen kindel, mal täiesti rahulik, kogu aeg ühte ja sama mõtet intensiivselt korrates saavutatakse viieni rahunemine sellisel määral, et inimene selline liigne närvilisuse moment kaob ära. Kas te kasutaksite praegu seda? Praegu ma enam ei kasutanud, seda sellepärast, et see rike veni, saba pilliga pikali, nii palju ei ole mõtet ennast maha rahustama. Rahulises wellness, laeva ütlesime, et närviarst enam üldse ei närveeri, Ki ei, see kuulub siiski asja juurde, me ei ole ka mitte puust. Kui närvidele läks. Palun öelge, missuguses seoses on siis õieti psühhiaatri või närviarsti töö abielu ja, ja eriti noorsooprobleemidega abielu ei ole ju ometi närvihaiguste põhjus. Noorte siin on muidugi natuke selgitamist. Tõesti, võib-olla see moment, et psühhiaatri eriala ja armastuse abielu perekonnaprobleemid seostatakse omavahel, olid tekitada niisuguse ebaõige arvamuse nagu armastus, küsimused, abielu, küsimused, perekonnaküsimused, nagu need oleks midagi vaimuhaigusliku, et psühhiaater peab nendega tegelema. Muidugi, need ei ole midagi vaimuhaiguse, kui on täiesti normaalsed füsioloogilised bioloogilised sotsiaalsed probleemid. Aga ainult siis on nad normaalsed, uinak kulgevad häireteta. Kui aga tekib siin mingisuguseid konflikte ja küllalt palju. Me teame kirjandusest ja elust iga päev. Armastus annab küllalt tõsiseid ja valusaid konflikte. Perekonnaelu väga tõsiseid ja teravaid konflikte. Abielus on sageli liigagi sageli mõnikord tülid. Kõik see mõjub inimese närvisüsteemile niivõrd kurnavalt, et sellel foonil tekivad märksa kergemini mitmesugused psüühikahäired. Ja kuivõrd meil on profülaktiline Soome, siis valitsev, siis me peame kõik võimalused välja selgitama, mis tulevad arvesse haiguse teket ja need võimalused püüdma likvideerida. Parim võimalusel üldse mitte abielluda ei ole. No kuidas? Ei siis ei teki ühtegi vallalisus, ei ole füsioloogiliselt bioloogiliselt ka mitu sotsiaalset suuri normaalne nähtus. Ja isegi ma, mis asi hoopis teravamalt, kui üks mees on 30 aastat vana ja ei ole abielus, siis ma küsiksin puhl esines aspektist, mis tal viga Endale lubana poisiks, sest normaalne on see, et iga mees jõudis 30.-st eluaastast on naisemees. Aga see mees hakkab neid praegu, kui ta juhuslikult Saadet vaatab, hakkab küsima. Retsept õnnelikuks abieluks. Õnnelikus abielus muidugi vaja terve rida asjaolusid arvesse võtta. Abielu ei ole naljaasi ja sellepärast muidugi niimoodi kergekäeliselt abielluda ei võiks mitte keegi. Abiellumine on elus üks tõsisemaid samme, mida inimene üldse astub. Ja kui ta selle sammu valesti astub, siis muidugi kannatab, ta ise kannatab see, kellega ta oma elu kavatses siluda. Ja kui on siis juba lapsed, perekonnad, kes kõige rohkem midagi raskemini kannatavad lapsed. Aga meil paraku juhtub veel ja mitte aruharva abiellutakse liiga noorelt abiellutakse kohe siis, kui on pass. No valimisõigus käes 18 aastaseks olles. Raudtee annab õigusabielluda ilma vanemate loata ilma. Nii kõrvaliste. Lubadeta aga see iga siiski abielu, mis on liiga vara ja juhtub seda, et kui abiellutakse noorelt, siis õige pea on ka abielulahutused. Aga te ise ütlesite praegu, et kui kolmekümneaastane mees pole abielus, siis on juba midagi korrast ära? No 18-st kuni kolmekümneaastane on siiski 12 aastat ja selle aja jooksul jõuab nii abielluda ja oma elu täiesti ära korraldada, aga 18 valt siiski liiga vara, aga missugune iga Alexis, niisugune hea või ideaalne nonii, optimaalne kar optimaalne ja no kui me vaatame natuke statistikat Tartu oludes, näiteks siis viis-kuus aastat tagasi oli abiellujatele keskmiseks vanuseks meestel 25 aastat ja naistel 23 aastat kuid viimasel paaril aastal on abiellujatele keskmine vanus noorenenud ja praegu on naiste keskmine Sabeluis vanuseks 20 aastat ja meestel 21, Su keskmine vanus. Aga arvestades tänapäeva elu komplitseeritust ei jõua inimene selleks ajaks sellise küpsuseni, ega ta ei saa elu sees sellist kindlust ja positsiooni kätte, et ta võiks luua iseseisvalt püsima jääva perekonna. Muidugi seda mõnel juhul võib, aga reeglipäraseks ta kahjuks pidada ei saa. Ja seetõttu, et inimene saaks nii-öelda sotsiaalse positsiooni kätte, et oleks iseseisev, väljakujunenud isiksus. Et oleks inimene, kes on võimeline ka oma perekonna iialgi hoolitsema selleks vanuseks optimaalselt meestel tuleks pidada tänapäeval siiski nii 24 25, naistel 22 23. Siis te välistate täiesti üliõpilasabielud? Mitte kõik need ei mahu sellesse ikka. Maini vaidle täiesti üliõpilasabielude vastu, aga kindlalt vaidlen noorematel kursustel abiellumise vastu sest kogemused näitavad seda, et kui esimestel kursustel abiellutakse, siis peale kõrgema õppeasutuse lõpetamist väga sageli ka lahutatakse leitakse endale teised tutvused, teised huvialad ja enam see kooselu, mis alguses paistis olevat hirmus hea. Ei sobi, ei tahe tõi koos elav, lõpetatakse hülgud ning lahutatakse. Iseasi on üliõpilasabielud siis, kui abiellutakse viimasel kursusel enne töökohtadele määramist juba selleks, et asuda nii samas piirkonnas samas rajoonis linnadesse tööle. Te loetlesite neid küll siin sotsiaalse positsiooni saavutamist ja muid tegureid. Aga ma ei kuulnud sõna, armastus. Kas tellid võite mingil moel defineerida seda mõistet näiteks, kas see mahub kõikide nende teie poolt loetletud tingimuste sisse või on see nende kogu? Ja ma olen väga meelitatud selle ettepanekut. ESS te tahate mind ilmselt teha maailma kuulsaks enne provotseerida, vaid enne mind? Mitte keegi suutnud defineerida, mis on armastus ja ükski entsüklopeedia ei anna sellele terminile ammendavat definitsiooni. Seetõttu ei saa ka mina ütelda midagi ammendavalt ja kokku võrdlushinnangus definitsioon peab olema, mis on armastus, kuid mingil määral armastuse olemust avada siiski on võimalik ja armastust tunneb ja oskab sellest aru saada. Iga inimene, kes ise on armastanud, kes armastanud, ei ole sellele see mõiste ei ütle ka praktiliselt kuigi palju. Ta jääb tema jaoks õõnsaks ja tänavu ei mõista selle tunde ülemuste suurust. Arvamuslisas on üks suur süga tunne, mis nõuab armastatu lähedal viibimist, mis nõuab armastatule ohvri toomist kõige hea tegemist kõige halva vältimist. Aga kui see moment unustatakse, armastuses nähakse ainult seksuaalse külge, siis muidugi see ei ole armastuse sisu. Missuguses vahekorras on seksuaalne külg siis selle ülejäänud fraase, kellega te praegu ütlesite, et kui ainult nähakse seksuaalset külge armastuse füsioloogiliseks aluseks võiks öelda, on seksuaaltung. Seksuaaltung tekitab ja suurendab armastustundeid kuid armastus võib olla täiesti vaba seksuaalsusest. Seksuaalsus on armastus tundes kui tervikus ainult üks komponent. Ja tõesti, kui armastus on suur, sügav ja tõeline, siis muidugi seksuaalsus kuulub sinna juurde, kuid ainult abielu raamides. Aga kui neid peaks abielluma üks üks noor inimene teise noore inimesega, missuguseid kõige tähtsamaid komponente või iseloomujooni ta peaks siis oma partneri juures arvesse võtma. Küsimus on küllalt komplitseeritud ja üldiselt üldistatud, vastata on küllaltki raske, sest see tütarlaps, kes ühele noormehele meeldib võib olla teisele üldse ei meeldi nii, nagu piltlikult öeldakse, ühele meeldib ema, teisele meeldib tütar, kolmandale mitte. Kumbki ei meeldi. Milliseid arvesse võtta, et abielluda? Kergem on öelda, milliseid arvesse võtta, mis takistavad abiellumist või mis oli negatiivselt toimivad jooned siis võib-olla saaksime natukene läheneda sellele probleemile. Põhiliselt on oluline, et abiellumise kui väga tõsise sammu elus võivad suhtle ainult või või lasta ainult tõsise ellusuhtumisega inimesed. Inimesed, kes on väga pealiskaudsed kergemeelsed kes armuvad väga tihti, aga tõelist armastust üldse ei tunne need muidugi abiellumiseks küpsed ei ole niisugune meelsust, pealiskaudne elu käsitlus üldse. See abielu inimestele ei sobi. Teisest küljest muidugi et see kergemeelsus, võib-olla iga moment ei ole inimestele kohe otsaette kirjutatud ja ei saa seda öelda lühikese tutvusperioodi jooksul välja selgitada, siis on muidugi väga oluline, et noored inimesed, kes abielluda kavatsevad peaksid teineteist väga põhjalikult tundma ja mitte ainult selle pühapäevase külje poolest. Nii nagu noored paraku juhtub, seda on, tutvu tantsupidudel koostöö aadress kontsertidel, spordivõistlustel, ikka nisukest meele lahutustel ja tunnevad teineteist juba oma arvates küllalt hästi, aga nad ei tea üldse, kuidas see väljavalitu igapäevases elus tööl kodus käitub. Ja kui siis seda argipäevas õpitakse tundma alles juba peale Perevuses ametist tulekut ja seal selgub mõndagi, mis ei meeldi, siis võib natuke nagu hilja, sest abieluõnn on ohus. Kas lapsed võivad kindlustada abieluõnne? Reeglipäraselt lapsed kindlustavad alati abieluõnne. Aga muidugi sel juhul, kui tõesti lapsi on oodatud ja lapsi tahetakse. Aga kui lapsed on tulnud nagu ootamatult kutsumata külalised ja tundub, et nad nagu segaksid noorte äsja abiellunud elu, siis muidugi võib-olla tuleb sellel pinnal arusaamatusi, aga abiellutakse ju selleks, et sugu edasi anda ja igas perekonnas peavad olema lapsed. See on muidugi need rumal, aga ma tahaksin ikka küsida, kui palju oleks niisugune meie oludes noort noores perekonnas optimaalne laste arv. Kui suur see võiks olla? See sõltub muidugi väga paljudest asjaoludest ja väga konkreetsest juhtumist, aga üldiselt, kus on ülemmäär alammäär? Kui me arvestame seda, et meie rahva iive ei ole mitte väga suur siis muidugi optimaalseks laste arvuks meie perekondades peaks olema kolm kuni neli last. Kaks last, see ainult viib rahvastiku arvu edasi. Sama Tase arvu juures, aga et rahvastiku iivet natuke positiivsemaks muuta, sest niikuinii lapsi sureb ja inimesi võib juhtuda teisigi õnnetusi, et väheneb inimeste arv. Seetõttu muidugi, et perekond oleks täitnud oma ülesande. Riigi ja rahva ees peaks igas perekonnas olema kolm kuni neljast aga siis tekib probleem laste kasvatamisest. Missugused vahendid teie nüüd ise hindate laste kasvatamise juures? Kõige menukamaks või kõige kõige tululikumaks. Ja kui nüüd oma perekonnakogemuste põhjal rääkida, siis oleks väga asjakohane abikaasa käest seda küsida. Noaga, teie olete teda jälginud? Te olete ikka näha, kuidas tema kasvatab? Muidugi kasvavas probleem on äärmiselt komplitseeritud küsimus. Kuid mõned niisugused juht põhimõtteliselt on ka igas perekonnas rakendatavad ja veeüldistatavad. Esimene nõue on see, et last kasvatataks järjekindlusega ja kindlalt ühes suunas, mitte nii, et isa tahab ühtemoodi, ema tahab teistmoodi vanemalt kolmandat moodi, vanaisa neljandat moodi ja pärast läheb kooli ja kool, ta saab koguni oma poolt uued nõuded üles, mis omavahel ei sobi. Lapse kasvatamine peab olema kooskõlas nii perekonnas kui ka koolis. Kooli ja kodu koostöö peab olema väga hea ja sel juhul on nii-öelda arengutee üks sirge mitega niisukeste lainetustega ühe ja teise äärmuse vahel. See on kõige halvem, mis lapse iseloomu kujundamisel võib juhtuda. On väga oluline, et laps juba maast madalast saavutaks teatud iseseisvuse. On mõnedes perekondades sellist joontelt püütakse last koolitöös aidata ka siis, kui laps nagu abi ei vajagi. Aga lihtsalt ema või isa vaatab lapsel natuke raskemad kui kauaks jäänud istuma, raadada malen, vaata, mis tal seal on ja teeb tema eest seal ülesanded valmis. Laps kohaneb sellega väga kiirelt ja ta enam ennast ei hakkagi pingutama, toodab juba teda, aidatakse teda nii abistatakse, küll siis saad korda. Ja kui saab, siis koolis halva ilvesest tuleb koju ja ütleb, et nüüd ema, sinu süü sai teinud ülesannet hästi. Võib juhtuda seda. Aga reeglipäraselt oleks vajalik igas perekonnas last, las ta nii kaua ise õppida, täiesti iseseisvalt teha, kuid tõesti võib juhtuda raskusi, ta siis saaks konservatiivselt abi, ütleme vanematel, et need teda natukene toetaksid oma nõuannetega aitas natukene kaasa, aga mitte mingil juhul ei tohi kujuneda lapses töö ära tegemiseks. Lisaks iseseisvale iseseisvusele peab lapsel olema ka kohustusi kodustest majandamistöödest. Jõudumööda peab juba laps. Nii võib-olla eelkooli ajaski, hakkame osa võtma. Niisugused pisikesed toimetused, ühe asja toomised, võib-olla ka puude toomise pliidipuude toomisega, mis ei ole kasutusel, on jõukohased. Laps peab tundma, et tal on siiski kohustused kogu perekonna suhtes ja neid kohustusi ei tule mitte võtta nii nagu mingisugust teenistust, fotod, puud tuppa, siis saad seal kompvekid või natukene taskuraha, mitte niimoodi üldse taskurahaprobleem on omaette küsimus ja siin ei saa tõsta probleeme, et kõik lapsed peavad saama nii palju taskuraha, nagu neil võib vaja minna, sugugi mitte lapse vajadused tuleb rahuldada, aga liialdada taskuraha andmisega või lapsel üldse esemete ja asjade muretsemisega ei ole õige, siin peab olema tagasihoidlik ja laps peab tundma, et kõik asjad ei lange talle mitte sülle, vaid ta peab ise olema püüdlikum, siis võib ta ise ka midagi rohkemat saada. Ja vastavalt siis lapsesooviga tuleb kontrollida, mis on tal vaja. Ja muidugi kasvatuse printsiibis, mida tuleb kindlasti rakendada, on see, et eriti puberteedi eas nii 12 13 kuni et kuueteistaastased, lapsed ja noored, et need peaksid siiski andma kodus aru oma tegevusest, kus nad liiguvad, millega nad tegelevad. Et ei tekiks sellist momenti, et laps tunnetab, et ta on täiesti vaba, ta võib teha, mis tahab, keegi ei küsi tema käest, kus ta käib, mis ta teeb, millal ta koju tuleb. Aga kontakt vanematega oleks olemas ja et ta annab siiski ülevaate oma tegevusest, sellist suunda me oleme pidanud ja võib rahule jääda, tulemustega vitsad ei nimetanud neid. Ja vitsa ja püksirihma ja nii edasi. Kuidas kuskil perekonnas seda kasutatakse, muidu ei, kehalise karistuse pooldajaid on väga palju. Aga on ka kehalise karistuse vastaseid väga palju. Minu arvates kehaline karistus tuleb arvesse kui äärmine erand ja mitte nii, et iga eksimuse eest on kehaline karistus. Kõigepealt tuleb arvestada lapse iseloomu, kehalise karistusega võib hoopis kahju tuua, kasu vaevalt saada. Lapsel võib kujuneda välja, et Rootsi reaktsioon selle vastu võib tekkida. Niisugune kahe paisus hirm. Ta hakkab varjama-valetama selleks, et päästa nüüd kehalisest karistustest. Kuid eraldi juhtudel on võib-olla kehalist karistust ka siiski vaja rakendada. Aga selle juures on üks kindel nõue. Last ei tohi kunagi lüüa, lapsel ei tohi kunagi peksa anda. Kui isa või ema, kes ta karistust rakendab, on ise äge või vihane. Vihahoos ei tohi last lüüa, sest sellega võidakse teha parandamatult nagu kõigepealt tuleb ise maha rahuneda ja kui siis ka rahunenuna peetakse vajalikuks lapse kehalist karistust. No ta ei tohi olla väga jõhker, tooresse karistus, aga mõõdukal määral kehaline karistus erandjuhul minu arvates võiks siiski arvesse tulla. Aga kui neid on, on sellest lapsest kasvanud üks niisugune 18 või pisut vanem noormees või tütarlaps. Missugune peaks olema siis üks, üks ideaalne, meie päevade ütleme näiteks alguseks, noormees. Ideaalne noormees, kaheksateistaastane. Peaks olema väga laialdase huvideringiga. Ta peaks olema teadmishimuline, ta peaks olema selleks ajaks juba jõudnud endale koguda igast valdkonnast nii sissejuhatavaid teadmisi. Erto orienteeruvaks, nii kaasaja teaduse algtasemel. Ei ole mõeldav, et ta seal kaugemale selleks ajaks olid ühes või teises sektoris igal pool jõuaks. Ta peaks olema lisaks intellektuaalsele huvidele kindlasti ka sportlane tegelema mingisuguse spordialaga väide eraldi, kuid väga paljudega väga mitmetega üldisemalt. Ta peaks olevat tagasihoidlik, mitte hooplev kempleja. Ta peaks olema julge, mehine, tasakaalukas. Ta peaks olema tütarlaste suhtes tähelepanelik peaks oskama hästi tantsida, sest pääsu nõue tänapäevases suhtlemises on väga vajalik. Kas teil võivad olla ka ülipikad, juuksed ja alt laienevad püksid? Silisay jälle kõiki absoluutselt eitidega jaotada. Kui see moeküsimus, siis moest tuleb valida seda, mis on individuaalselt sobiv. Kui see on ainult mehaaniana järgi ahtimine ja antud isikule ta ei sobi, siis on see muidugi väga halb. Kui see aga tõesti antud isikule sobib nisuke joon ja see on moevalitsev moejoon siis võib isegi, võib-olla see nii olla, aga nii nagu meil sageli juhtub, et mood haaratakse ilma kriitikata ilma küsimata, kas see või teine moejoon minule sobib või ei sobi ained. Moes on laiad püksid, madin, laiad püksid, moes on pikk soeng maadel õlgadega, kasvatan õlgadeni juuksed. Nisukene, järg, jahtimine, moele see muidugi tänapäeva noorele ei tohiks olla vastuvõetav. Aga mitte ka vanamoodsalt käia. Kui kitsad püksid moes, siis Maluse pükstega käia on natuke raske. Noorele eriti ja aga kas te võiksite neid taastada või rekonstrueerida või luua nii positiivsetest joontest kokku ühe ideaalse noore tütarlapse, selle noormehe tantsupartneriks, kas või? Kui ta oleks minu käest 120 aastat tagasi küsinud täpselt ja konkreetselt kirjeldanud, missugune on ideaalne tütarlaps, oleks mõelnud ühe konkreetse tütarlapse peale, ei oleks saanud teile siis vastused. Praegu ma võiksin teile anda ideaalse naise kohta kergemini. Aga see teid ilmselt ei huvita. Natukene ikka. Aga ideaalset tütarlast, mis oleks kõikide jaoks ideaalne, minu arvates ei eksisteeri. Siin on väga palju subjektiivset ja nagu ma juba ütlesin varem, et see, kes ühele meeldib, teisele võib-olla üldse ei meeldi seetõttu lihtsamaks ja välja tuua need jooned, mis tütarlapsed seda tütarlapselikust naiselikkust vähendab ja mis teda tõukab järjest kaugemale ideaalsusest ja sellisteks negatiivseteks joodeks. Tütarlaste juures pean mina kõigepealt niisukest liigset pealetükkiv ust eputamist üheliks Cocerteerilist Edistamist, natukene neid jooni on igal tütarlapsel Lagoogenteerimis, Joonia meeldida tahtmist noormeestele, aga kui see muutuda niisuguseks välja kutsuvaks, siis see, nagu minetab selle tütarlapsed väärikuse ja kui sellele veel kaasnevad teod, mis on oma olemuselt lamedad ja labased siis muidugi see tütarlaps noormeeste silmis kaotab täielikult oma väärtuse. Muidugi täiesti lubamatu, näiteks tütarlaps oleks räpane või käiks oma välimusele tähelepanu pöörama tuld, et riided on katkised või lohakalt seljas, soeng on kuidagi korrastamata ja sassis ja käed mustad või midagi sellist. See puhtuse nõuded on absoluutselt siin ei saa mingit järeleandmist teha. Veel vähendab kindlasti nii tütarlapse ideaalsuse poole astumist nisuke joon nagu alkoholi tarvitamine suitsetamine sest kui tütarlapsed ja naised üldse alkohoolsete jookidega kipuvad liialdama, siis nad oma naiseliku väärikuse võivad täielikult kaotada. Kas purjus naine, see on niisugune, selle peale ükski mees hea pilguga ei vaata. Kui mees ise purjus on, siis ta võib olla ei tee sellest väljagi, aga kui mees hiljem on kaine ja meenutab, kuidas üks purjus tütarlapsest purjus naine välja nägi, ta mõtleb selle peale vastikus jälkustundega lihtsalt see satub peagi teie juurde ravile ja neid satub meie juurde ravile ka küllalt palju sn õide alkohoolikute arv naiste osas näitab tõusu kahjuks ja selle vastu muidugi peame võitlema. Kas te võiksite öelda, mis kõige üldisemalt kutsub esile neuroose noortel inimestel? Mitte ainult perekonnainimesed tulevad üldse noortel, kes satuvad teie juurde psühhiaatriasse, seadke steroid, no noorte juures neuroos ja me ei saaks ütelda, et on eriti palju. Muidugi esineb neuroosi juhte ka noortel inimestel, ka kooliõpilastel ja peamisteks põhjusteks, mis siin arvesse tulevad on just niisugused, kas kodused konfliktsituatsioonid tööl, kaklused vanemate vahel kodus, niisugune pingeline õhkkond pidevalt, mis häirib, mis ei lase nagu kunagi lõõgastuda, puhata koduses miljöös. Ja sellise pinge all pidev elamine võib ise viia neuroosini, kuid kui lisandub sellele üldisele pingutatud olukorrale veel mingisugune traumeeriv moment, siis võid väga kerge tööpuhangu kohe tekk, neurootiline seisund. Eriti tütarlastel. Muidugi tulevad arvesse sellised momendid. Meie materjal on seda näidanud, kui kodus on usklikud vanemad ja püütakse ka lastesse sisendada usulisi tõekspidamisi, laps koolis aga õpib hoopis vastupidist ja Taani nagu lõhestatud, ta ei tea, mis on õige ja mis on vale. Ja veel, kui teised kaasõpilased ei näita üles mõistvat suhtumist, vaid lapse üle võib-olla teevad nalja, narritavad teda siis sellises olukorras. Küllap mitmedki usklike lapsed on saanud väga tõsiseid neuroloogilisi reaktsioone. Nii et kodu ja koolikaklus printsiibi ühtsus, Nõukogude vanused siin on väga oluline ja kui usklikud vanemad ka oma lapsest lugu peavad natukenegi tahavad. Ta kasvaks vaimselt tugev ja terve. Siis muidugi ei ole niisuguseid noore hinge mürgitamist selle kodus usuõpetusega vaja teostada. Kui te nüüd oma praktikast meenutate isiklikke juhtumeid kas te võiksite nii kõige üldisemalt meelde tuletada need asjaolud, mis teid viisid õieti teie elukutse juurde, selleni, et hakkasite tegelema närvihaigustega, ütlema teie praeguses elukutse juurde? Üks väike korrektuur närvihaigustega ma ei tegele Ma vaimuhaigustega, see on niisugune. Ma ei teagi, kuidas seda täpselt hääldada, siis natuke erinevad distsipliinid on need, psühhiaatria on omaette küsimus, no ja mis mind siis psühhiaatriasse tõi? Ma isegi seda võin öelda, et mitte otseselt. Ning kutsumus vaimuhaiguste järgi või vaimuhaigeid ravima hakata mitte seid oomi psühhiaatrisse. Vaid üliõpilasena hakkasin huvituma Ma just hüpnoosiküsimustest ja. Kuna hüpnoosi rakendatakse peamiselt psühhiaatriakliinikus põhiliselt just neuroos raviks väikeses psühhiaatrias siis muidugi tekkis huviga hüpnoosi rakendusliku osa suhtes. Ja juba neljandal kursusel ma läksin suppordinaatorina tööle psühhiaatriakliinikusse ja hakkasin ka 1009 49. aastal esmakordselt seal siis katsetama hüpnoos, raviga, alkohoolikute juures just esimesed niimoodi seal tegid ja hiljem juba laienes vastavalt näidustus vajadustele. Kuid kuivõrd see on ainult üks väikene osa psühhiaatriast, siis sellest kasvas välja juba huvi psühhiaatria kui terviku vastu. Ja peale ülikooli lõpetamist oli mul juba spetsialiteet valiti täiesti kindlalt, oli soov psühhiaatriahaiglasse tööle minna ja see soov rahuldati. Ja sellest ajast ongi välja kujunenud seal elukutseks, mis teid veetleb selles töös ma ei taha öelda seda sõna vaimuhaigused, aga ütleme siis töös haigetega, psühhiaatri töö on väga huvitav. No üldse arsti töö on töö inimestega pidev, kokku puutun inimestega. Psühhiaater pead väga tugevalt pöörama tähelepanu inimese kogu hingeelule igakülgselt tervikuna me ei saa võtta ühtegi sektorit, isoleerituna. Sierra nõuab nii-öelda inimesega väga tõsist tööd, väga pikki vestlusi, et analüüsida kogu inimese hingeelu. See on kordumatu töö, sest ei ole kahte ühesugust inimest teatud määral mõnigi haigusprotsess analoogne kuid mitte kunagi täielikult katu kunagi teki nisukest momenti, et see töö võib muutuda tüütavaks või nii igapäevaseks, et üks ja sama asi hommikust õhtuni uudseid momente toob iga päev juurde uusi inimesi, nende muresid, nende nii meeleheitel, kuid ka nende rõõmusid. Ma teen järelduse, et see töö on väga närviline. Jah, tegelikult kutsehaiguste loetelus on psühhiaatrite jaoks ette nähtud neuroosid. Seda muidugi arvestatud. Aga siiamaani meie kollektiiv on väga hästi vastu pidanud. Millega teie vabal ajal tegelete? Kuidas ta ennast lõdvestate? No kuidas võtta, mis on vaba aeg väljaspool tööd näiteks praegu siin teie juures jätame selle välja. Ja no vaba aega üldiselt kipub natukene napiks jääma. Lisakohustusi mitmesuguseid on ühiskondlikus liinis ja ja med elades ta tingituna. Aga siiski vabu tunde on. Mulle meeldib suusatada. Ma olen oma poistega käinud suusatamas ja terve perega koos, oleme käinud suusatamas pühapäeviti. Kuni vähegi võimalik, on. Ilm väga külm, ei ole pakasele. Mulle meeldib see väljas looduses liikuda, aga see lubab natukene nii rohkem aega juba noore kui kevad suvi perioodis linnast välja sõita, õhtupoolikult ujumas käia. Suvel kui on aega kodus ja ilm välja ei luba minna, siis oma poistega mängivad malet kabet natuke nii äärmusel pöörata. Mulle meeldib käia külas, võtta vastu külalisi. Mängin, bridži veel on, meie pere nägi printsiga 11, aastane poeg mängib printsi. Emme neljakesi saame kodus omavahel ka mängida. Aga et see ole sellel mingisuguseks eriliseks kireks ja kiindumuseks kujunenud. Seda ta ei ole. Üldiselt ma veedan oma vaba aega, nii nagu enamik inimesi. Aga nüüd te loetlesite siin küllalt palju meelelahutusi, kas teil on veel lisada midagi, kui ma küsiksin, missuguseid meelelahutusi te peate noortele kõige sobivamat, eks praegu Noortele kahtlemata kõige sobivamaks meil lausus, on kõik sportlikud mängud üldse sportimine samuti noortele vägagi sobivateks meelous vormideks. Sellised koosviibimised, kus mitte ainult ei tantsita, vaid lisaks ka natukene proovitakse intellektuaalseid võimeid, mitmesugused viktoriinid, küsitelud, see stimuleerib noori natukene mõtlema, oma võimeid kontrollima ja oma teadmisi tõstma. See ei ole mitte nii nagu koolis eksami, see on hoopis midagi muud. Ja oleneb muidugi viktoriini koostisest võib see olla väga huvitav ja arendav ja kõikidele osavõtjatele midagi andev. Kahtlemata noored peaksid tundma vabal ajal huvi teatri ja kontsertide vastu, sest kui nii-öelda nooruk ja ei kujune välja vajadust käia diaatris vajadust käia kontserdil? Ma ei mõtle mitte ainult estraadikontserte, vaid ka tõsisema muusika kontsert siis võib-olla hiljem nagu enam ei tuntagi vajadust selle järgi ja teadlaste jaoks võib-olla väga harva aastas kord või kaks isegi. Need nurjus. Meelelahutusena tuleb arvesse, diaatori kontsert ka kindlasti. Kino seda ei maksa propageerida surgeosel võib-olla rohkem kui vaja, aga kohvik. Kohvik ei ole kõige otstarbekam, kui see kujuneb igapäevaseks tegevuseks. Ja kahjuks natukene napilt on meil selliseid häid, noorte kohvikuid, kui oleks selliseid noorte kohvikuid, millised ei ole ainult niisugune aja surnuks löömine. Vaikus natukene, võib-olla tõesti nii, saaks ennast arendada, väga elavaid diskussioone, läbi viia, kohtumisi korraldada. See muidugi õigustaks ennast täiel määral. Aga need traditsioonid natukene nõrgalt meil veel juurdunud. Kui te nüüd peaksite andma nõu noortele inimestele, teil on võimalik andexaljus, nõuanne. See läheneb juba sellele tekstile, mida te peaksite kirjutama siis ka autogrammi raamatusse. Missugust nõude annate? Ma arvan, nooruse aega ei hinnata siis, kui ollakse noor. Seda alles tagantjärgi mõeldakse, kui palju oleks võinud noorusest teha, kui pajusid teisiti teha. Kuid just selles nooruspõlves peaks mõtlema selle üle, et aeg on igal inimesel piiratud iga inimese eluiga. On ta siis 60 aastat või 80. aasta või ka 100 või üle selle, on siiski piiratud. Ja seda ajaosa peaks juba nooruses oskama õieti hinnata. Aeg on kõige kallim, mis meil üldse on antud, me ei saanud mitte millegiga asendada raisatud aega, me millegagi ei saa enam nii-öelda hüvistada, kui me kaotame raha meie veel uue teenida, aga kui me kaotame aja, siis oleme ta lõplikult kaotanud seotud noortele, ma soovitaksin just mõelda sellele, et aega tuleb pidada kalliks sest seda võib ainult hiljem kahetseda, kui on raisatud, aga parem mitte kahetseda, vaid juba teadlikult igat momenti igat tundi päevas kasutada, nii et ta tuleks kasuks noore mitmekülgsele arengule. Kas te oleksite nii kena kirjutaksite sellega? Te kirjutasite need väga lühidalt, pidagem. Pidage aega kalliks ja aitäh.