Minu varasemad mälestused riigi A vihjalt KOHT, kus asus Avispea koolimaja, oli looduselt kaunilt tiigid kooli koppelorg ühes muistsete mälestustega köidab teil praegu vaatlejat. Minu lapsepõlve Kungla möödus seal. Sealt jäi hinge palju ilusaid mälestusi, kassiorust, kooli, koplist, kahest tiigist lillede istutamine isa seltsis, eriti daaliate oli ilusam, mis meeles seisab alati. Isa pidi sealt lahkuma, sest sajarublane palk ja väikesed põllulapid ei võimaldanud neljalapselist peret toita ja katta, sest isa tahtis ka oma lastele suuremat haridust anda ning lootis Väike-Maarja alevikus raamatukauplusega rohkem teenida kui õpetaja ametis. Küla kehvas olukorras. Isa asus 1901. aastal Väike-Maarjas. Alevisse asutati karskuse kuratooriumi teemaja, kus isa sai teemajapidaja koha. Ta kavatses turule ehitada väikest maa ja seal raamatuid müüma hakata. Saanud seksluba kirikuvalitsuselt, ehitas ta maja raamatukaupluses teema ja pidas minu ema prosaali. Kihelkonnakoolis sai isa lapsi kergemalt koolitada. Kooli juhatajaks oli sel ajal luuletaja Jaagup Tamme. Isa raamatukauplus kujunes Väike-Maarjas Vaimse ja kultuurielu nõupidamise keskuseks. Maja kutsuti rahva poolt Väike-Maarja raekojaks. Selles majas käisid võõrsil kohalikud kirjanikud. Arutati, milliseid näidendeid pidudel ette kanda Pieti väiksemates ringis nõuseltside asutamise üle unistati seltsimaja ehitamisest. Samuti võeti seisukohti mõne poliitilise küsimuse üle 1905. aastal. Raamatu poes ruumid olid kitsad, siis sai isa seltskonna tegelastega kõneleda siis, kui pood oli tüli. Ma räägiksin mõne sõnaga ka Väike-Maarja kirjandusliku Barnarsi kujunemisest. Jaagopliiv kutsus esimesena Rakverest Peeter Jakobsoni Väike-Maarjas selle järele Kaarel Krimmi ja Jakob Tamme ja hiljem külastasid suveti Väike-Maarjat Otto münter. Kirjandusega tegeles ka Assam vallakooli õpetaja Juhan Elken. Samuti käisid Barnaslastega läbi tuntud rahvaluulekoguja noor luuletaja Woldemar Rooslust. Raud, kirjanik ja vis peal käikudest on veel alles ühine pilt. Üles võetud ühisel pildil alevis elades käis Jaagup ta pea igal päeval isa pool kas lõuna ajal või peale tunde, et mõne ajalehest leitud artikli kohta teise Jaagupi arvamist kuulata. Arutati ka ühiselt eesti kirjanduse päeva küsimusi, sõeluti tollal moes olnud nooreestlaste töid. Kuid tõsisemate küsimuste kõrval ei unustatud ka ajaviiteid. Sageli mängiti kaks-kolm mängumarjast, see mäng nõudis maha käidud kaartide meelespidamist. Mõlemad mängijad olid ja mäluga ja nende mängu oli huvitav pealt vaadata. Väike-Maarja Barnashi liikmed kirjutasid ja andsid välja ligi poolsada raamatut, milledest mõni ilmus mitmes trükis, millal ja kuidas isa kirjutas. Suurem osa töid kirjutas isa raamatupoes väikeses pakkimise toas siis, kui poes inimesi ei käinud, eriti suvekuudel. Rakveres olid tal kirjutamiseks suuremad võimalused. Siin kirjutas ta poeemi revolutsioon, esimene ja teine osa redigeerimis oma varasemaid luuletusi ja kirjutas veel mõned näidendid ning viimase luuletuse kogu Päikese veerul. 1934. aastal. Rakverre kutsusid isa 1913. aastal selleaegsed sealsed seltskonnategelased et oleks koht, kus pidada nõu, sest Rakvere linn oli tollal maha jäänud kadakasakste pesa. Siin anti isale teenistuskoht krediitühisuse kassal. Hiljem oli isa esimees algkoolis õpetajaks. Mina olen sellel ajal kolmandas algkoolis ja keskkoolis õpetajaks. Kui Ado menter oli Rakvere tütarlaste gümnaasiumi õpetajaks, siis elas ta ligi paar aastat minu isa juures. Loomulikult oli neil siis omavahel palju juttu ning vaidlemist kaasaegse eesti kirjanduse üle, milles ka mina vahel õhtute osa võtsin, sest olin ka sama kooli õpetaja. Igasugustele noortele koosolekutele ja kongressidele kutsuti isa kõnelema. Teda toodi kätel ja õlgadel koosolek lõpul seltsimajast välja. Lugupidamine temast oli suur vanadel ja noortel Taali, rahva maa ja tuletõrjeseltsi juhatused kui ka mitmest teisest seltsis. Liivi õhutusel hakati ka Rakvere teatrimaja ehitama, mis sai valmis peale kirjaniku turma. Muuseas avastas isa Rakveresilda kleenzeri, kes tol ajal oli ühes riidekaupluses, müüakse oma esimese osa mängiskleezer ühes Jaagupliivi näidendis. Pärast etendust ütles minu isa. Teie tööpõld ei ole mitte kauplusest sitsi käristamises vait. Del alal, kus võite endale tulevikku luua. Rakveres elades koondas isa enda ümber kaloori kirjandushuvilisi ja andis neile näpunäiteid luuletuste kohta. Teiste noorte hulgas oli tema sagedaseks külaliseks Kersti Merilaas. Samuti kohalikud kirjandustegelased. Isa hindas kõrgelt Marie Underi luulet kogus kivi südamelt ja samuti ka Semperi luuletusi. 1937. aastal haigestus isa vähki. Vähk algas seljaroos ja kopsuvahel, kus teda oli raske arstida. Jaaguplivi matuksed olid ühed suuremad, mida Rakvere on näinud. Olid väljas kõik koolid ja seltsid, alul viidi ta tuletõrjesaali ja sealt matusepäeval linna surnuaia, oli väga suurel rahva saatel. 1938. aastal püstitasid tänulikult Väike-Maarja, lased talle mälestuse. Samba samba autoriks on kulur Roman haavamäe. Teise mälestusmärgi aga jäätis kirjanik Väike-Maarjas sealse kultuurimaja näol, mis tähistas möödunud kuul oma 50 aastast juubelit.