Vali, kes tänaseks ettelugemiseks luuletusi avastasin enda loomingus linna teema. Avastus oli seda ootamatum, et ma ei ole ennast kunagi pidanud linna lüürikuks. Minu seosed maaga on alati olnud nähtaval kohal. Rohi ja rohelus oma elujõusümboliga on mind hoidnud enda läheduses, nii et enese teadmata olen seda igikestvat rohelust sobitanud otsekui salakaup. Ta linna hingusesse otsinud alateadvuses võimalusi, kuidas linna poetiseerida ja teha linn enda jaoks elamisväärseks ning vastuvõetavaks. Alles nüüd tajusin, kuivõrd mind on erutanud kohanemine linnaga, mis seal sünnist alates olnud mu elupaik. Neid kohanemisraskusi võib selgelt välja lugeda mu luuleridadest, mis püüavad küll vältida kokkupõrkeid linnaga kuid näitavad ikka ja jälle, kuidas kivi sõna jääb minu sõnade peale. Kivikohin. Peas valgusfooride käsk ja keeld. Käin tänavatel. Pidurite krigin pidurdab minugi südant. Hirm talitseptormamis tõusujoones. Teie luba küsib liiklusinspektor. Müürides minevik kirjas, loen müüre. Loen ennast tagasi, aasta sadadesse. Peos linn, linnupesasuurune, käin hallil hämaral pael. Iidne linn ikaldab, uus vohab nagu umbrohi. Iidsete itkus tuulelippude raudkrigin ukse koputite kustunud kõla läbi vohamise meieni. Punane pull naeratab sõõrmeisse, aurudas, kaotab kummijalgadega paigast kummijalgadel seisma, kes, nagu ikka, härjad. Meie pudeleme kivi kuupidesse laiali. Uued sõitjad, kivi kuupidest välja. Punane pull neuratab kaapat kummijalgadega paigast, kes nagu ikka, härjad päevast päeva. Ainult lühike pool ööd. Suigatust. Uni nagu kivipigistus, heledad väljad kauguses. Külma kohmas kasukaid krõbiseb kiibiilased kobistavad koridoris koputavad ustele. Laske sisse, küüned külmetavad, varbad valutavad. Meie uste tagant vastu ei saa lasta, seinad suruvad peale, lagi rõhub meid maatasalaske sisselaske sisse müristavat Kivilased. Kui ei lase, tuleme ise, keerame kaelad, kahekorra. Valuvarblased keksivad Mubakunud südamel, toksivad lahti valumaaki, valu lendab laiali. Varblasi tuleb juurde, siit saab, siit saab. Siis on süda tühi nagu pime mahajäetud kaevandusvõlvide all. Ei midagi. Öösiti, ainult öösiti on pidu, pikad varjud hiilivad peidust välja, tänavatele heitlema, annavad endid tuule nõtkutada, sosistavad unistusi nagu uudiseid. Ainult öösiti. Talvehommikute sinine hämarus lume hangedelt vastu kumamas. Päeval on hanget pahupidi. Päeval on lumi laiali laotatud nagu lambanahkne kasukas vanad tokerdanud kasukas, lumehing karvade vahel, kes siis. Minut siitsitaja talvekuljus linna põldude lõoke mitu laulu sa raatsid mulle pillata. Mitu silpi, mitu nooti? Linna, põldude lõoke ühtviisi lahke kõigile. Majad tõukavad hääli, tubadesse tagasi telefoni hääli, televiisorite hääli, raadiohääli, inimeste tülisid ja rõõme. Tagasi tagasi hääled ei lähe. Neil pole tubades ruumi. Nad kriiskavat koridoris põrkuvad üksteise vastu, kui pallid jooksevad heliredeleid treppidest üles ja alla. Maja lubab neil hüpata. Mängige, mängige, lapsed, ärge minge tänavale. Kivimaja järjestikku nagu kõrge kivine rannasein pikk rannik, kaugusesse aknasilmad, otsekui kaldapääsukeste pesad. Oleme pääsukesed, viuh siia, viuh sinna. Ainult kus loksub meiemmeri. Inimmeri lainetab. Linnad peavad pidu, Lillija lippelip, pealilli õhupallid näpus, ei tõuseme õhku. Kivisid kasvab kuulmatult juurde. Kuulmatult tõusevad nad kõrgele pilvedega tõtt kõnelema, rasked nagu süüteod. Ei, ei mitte kivineda, kivide keskel. Ka kivid õitsevad, suhtlevad kivide keeles ka kivid. Püüda kinni nende Kohil. Me oleme linnade lapsed meil tundmata kuuskede tipud. Neville on õhtutaeva hõõgpilved kui lehvivad lipud. Õhtu puhkedes puhkevad õide hõõg, kirkad, uhked neoonid. Need on linnade lastelilled, klaasakende mürgised moonid kes nopib neist ühe pihkuse, hõõgub üleni tuhaks nagu hoogusid kiviseinteks eellinnade laiad luhad, nagu kus asfaldi sisse karjama roherohi. Me oleme linnade lapsed. Kivi haljuse. Ma armastan linnade tuuli, Nad pole nim. Arused. Küüskäpad on lagedapealsel julm, jõhkrad ja karused, aga linnade tuuled on leebed. Nurgetruses kassising. Salakäppadel käivad mu ümber järjest aheneb salaring. Ma ei saa enam endast välja, mind piirab nurgetrusse müür. Ja mu selga sigineb sammal. Kasvab päevade kivi küür. Sobrane sonimistes minna, minna, minna, olla ronimist, süle, ronkmusta, linna, syda, koodia kuulata, nuuskida, tuulejälgi ronida, ronida, sonida, käia kord tuule järgi mitte puituda, puutuda tõrkestiateeskluse vääbast nelja käpaseks muutuda, tundmata kingaja saabast Kraunuda katuseharjal, kiskuda märtsikult karvu. Tabada päevade karjas. Õnne kumasid harvu. Seisan tee ääres, käsi püsti. Ühtki vaba taksot pole saadaval. Ainult kasside rohelised silmad kutsuvad mind põõsastest märtsipleenumile. Hinge Kraunatusi alla surudes on loomastumise aste tõusva õhtuga minust väljapoole juba hoomatav. Võib-olla oled ka sina üks hulkuvatest kassidest või juhuslik takso, kelle roheline silm kustub. Kui ma sisse astun ja käsin sõita. Tuba ei saa pilku lahti jää rooside palmi saalilt kus lumevalguse pühal välgatavat päikesekiirte viiulid oma poog näid ja tuba iseenesevang. Oma kujutluste ori kuulab kuuldamatud muusikat. Kui mina olen tuba suletud ruum, kes seisab pilku lahti valgusaknalt talvepimeduses oodates muusikat, mis pole veel valminud ei märkame, kuidas igal hommikul välja mu armastuse allergia punane, võimendatud lööve. Meil on kena elujärg. Meil on oma kivi, kärg. Lendame välja, lendame sisse, lendame kivi olemisse välja, sisse, kahekesi. Raskelt valmib kivimesi. Mu kivimesi on tahke. Kivimesi on hall. Ma tahtsin olla lahke, kuid nõrkesin korje all. Massumisesin suurt suma, mind pööraseks tegi mürk, olin ise endale jumal, olin kivigi tark ja kõrk. Trumm põras mu rinnakorvis ja ma tantsisin nagu mullu. Üks kohkunud käe, Orvik vahtis mind juskui hullu. Ma toibusin õhtu hakul ja hiilisin arusse. Ega mõistnud veel lävepakul, mis läinud marusse. Suira sügeda kaanetasin, hoidsin mälestust kannu sees ning häitunult jalga lasin iseenese pilkude eest. Kiievi mesikivi mesi. Teeme seda kahekesi. Jalgel õietolmutomp muutub kiviks nagu klomp. Ühel kahest teine keel praguneb nukiwi meel. Vaikselt teritanastelt teritama. Pean veel nüri on mu astelvere võitluslaul, pole peas mu rinnas miilama siha. Teen kivimid salaja vihaks. Fari vaikselt teritanastelt. Sellest, et ette diaan, läheb nurja mu etteaste ja kõik on halb. Jah, jaa. Päev lõppeb jälle täis tuska kivikihv mind kihvaga puskad, mul tuleb ära teha viimse tilga järelekäik. Nii raske, nii raske on keha ja kile ja Styyboni jäik. Kohe kohe lendan, pean kokku võtma vaid enda. Aga tiib on armel ja kange, kui sellega tõusen, siis langen kukkun maha surnult, kui kivi. Motiiv hakkab muutuma kiviks. Kohe-kohe ma lendan, pean kokku võtma Ma väid enda üks pisike lennuring. Enne kui kiviks saab hing.