Südaöö kirjanik magab pea paberi peal. Nelja tee ristil Võrumaal kohtuvad vaimud. Diiva kohinat on siiagi kuulda, vaimud ju lendavad. Pilvede alune elu on võõras, neile aga mitte väga. Jänese ehmub omas pesas, silkab kirjaniku ukse taha. Poetab pabula. Kirjanik magab ikka veel. Nii palju tähtsaid sündmusi on läinud temast mööda ka sellel ööl. Mis sellest kirjanikust siis sai, kes aina magas, vaimude ja jäneste kiuste? Tärkas ja siiski järgmisel hommikul. Valev valgus väljas, tuul hiljukesi kasevõras tukkumas. Kuked isu täis, kirenud, laual jälg magavast peast. Ta uuris trepilt peitu pugenud jänesekõrvu Kass on linnukese muret, kui ta sööb ja saab ja ära sureb. Mina pole linnukene, kui ma lõunamaale lähen põhjatähe alt ega kosta sealt mu kähe ära. Suitsetatud hääl. Säilin tegelikult vähem kuigi kohtume ka seal. Me isad on ärganud ellu viipavad kondise käega piibliloos tuttaval mäel. Meie emad on noored ja kallid, jõulupuulõhnases toas. Määrdunud kätega kriibime klaasi juude ja Kristuse teisikud. Ammu kadunud aegade paavst. Üks mees, kelle lakka mõtlesin hakata ehitama varjendit rääkis mulle oma õuduste unenäo. Needsamad isikud, kes temalt kodukord võtnud pakuvad kaitset ja hülitust. Aga tema mõtleb, mis läinud, see läinud jäeta kui sisse vaid hing. Et mis mina arvan sellest unenäost nii usinasti varjendit ehitades, et tallegi tulevad meelde ammused ajad. Ma ehitan pööningul, tähendasin seepeale nukralt. Kõrguste vahe on tuntav. Ajad on ainult ajad, nii et talita, kui ikka oma äranägemise järgi. Et mida ta vajab, enam uhkust või raha. Eestimaal uhkus ennegi upakile on viinud, mina ehitan maja, uhkust tuleb pärast isegi, ütles mees. Ja läks otsima väli kuuba, et tõmmata selga aia, olume jokk. Nii, ta läks seal kavalgul gala vältides sumpija võrke. Pööning oli mul valmis. Asjatasin niisama. Miks surm just vasaku õla taga valvab? Miks silm on ainult päevavalgel lahti. Miks parem käsi haarab, vasak poetab maha. Miks keha teab, ja mõistus tõrgub? Või ütleb mõistus just praegu vananenud kehale. Et aeg on lõpetada võidujooksud. Meil kõigil on nüüd baltisaksa päritolu aastasadu kestnud väärispuu tähistamas sugu. Saksu teeninute peened põlled on tuhas ohutud. Ja nagu eile kootud uue aja traditsiooni kangastelgedel Me Mäisu vaatame ja avastame ajalugu. Ei enam orjaööde Harry pinke sest üks hoopis hullem sortsi sugu on meid aastasaja algusesse paisanud. Me vabadusest hõiskab hääl on esialgu raudus pääsenud libahundi oma. Ei ole viisakas, sest nõnda kainelt rääkida. Kuid ma usun, et just nõnda väärid meie uhkus Eestimaad. Nad ehitasid talu tee äärde tagasi üle orasepõllu, millel mu vanaisa kellelgi ei lubanud käia. Sõitsid suured masinad palgi ja lauakoormatega. Autod keerasid Atsi talu vana kõrtsi poole. Kõrtsi kohal kasvatati juba mitu aastakümmet rukist ja kartulit lammutamisel leitud sealt raha. Praegu tundusin olevat koppel. Lauad lõid just mu silmade kohal oma laiad otsad isemoodi lehvi nagu võiksid nad masina pöördel murduda. Ma ei julgenud nendele vaadata Oru tee oli selge ring, lõimed selle seisukohalt. Oru teed pidi võis minna jalametsa mõisa. Teelt paremale pöörasid kotkad, kõrgessaared, Atsid, takud, õnned ja sooned. Ja küla lõpus elasid mehitused. Sinnapoole ma ei vaadanud. Kotkad elavad nüüd keskuses. Kõrges saared on surnud. Atsidest ei käi siin enam ükski. Õnne väikeses majakeses hingitseb tuli. Aga, kes seal elab, on läinud meelest. Tugev maaga Omar ei anna veel järele. Ja töödeldud mets tuleb tagamõttega tagasi. Linnas kohtasin üht tõlki. Tal olid suured silmad nagu mu sündimata õel vahest ehk ainult pisut mustemad, sinisilmsed, nagu me seni kõik olime. Ta seisis keset kohvikut ja vaatas mulle otsa. Lõi metsakülast kostis keevitajate esimene särin, kui ta aparaadi tõstis, et teha pilti. Millest karjusin, aga tema ütles, mis siis? Ja vajutas nupule? Püstitati sarikaid, nõnda ma aimasin, vaimustatud käädes teist. Tõlgi peast kasvas kurepesa nagu ühe vana taluõues skeem, mida nüüd enam ei ole. Ja ma ütlesin Oled vist tõesti mõõde, sest ma ei karda sind üldse. Nad ehitavad kõrtsi, kas kuuled just vana kõrtsi kohale, mille mu vanaisa lammutas ja leiavad raha, teadis keegi lisada. Tõlk naeratas äraolevalt. Ma tahtsin ta pildimasina sisse, tahtsin pildimasinas häält teha ja öelda, et mehitustest ei tea keegi midagi. Ja andsid on kõik ilma mööda laiali. See maja oli mäe peal. All orus sõidavad rongid. See maja on mäe peal ja pargipuud puuduvad. Akendest lõõmavad helgeid Me väsinud peadesse. Siit algab üks maa mille meelsasti raiuks küll lagedaks. Neid nukraid ja viletsaid salme aiaäärseist ja linnupesadest tuubime pähe ja pähe. Pähe need jäävadki. All orus sõidavad rongid. Kas tõesti on kusagil kodud linnupesade sarnased? Vast ainult üks, meil on see päris hull. Kes lõhkus aknaraamid ja Poolamaale põgenes. Talimütsita ja kuueta ja rongilt maha võeti, kui kukutatud kuningas. Sealt mööda külmunud metsi tagasi ta tuli. Põder tule leelis, kisendas see ainus, mis tal meelde jäi. Pärast tihast aknal uuris kaela alt valge kõht kollane mis öelda tahtis tema. Lumesajus sumpides, kui teed ei ole tulegiiri me olemegi tema. Ei otsib küsimusi ega oota vastust. See tulek on saatus. Ühel täitsa tavalisel päeval mõistsin, mul ei ole sugulasi. Teised läksid näärikuuske tooma. Mina ka ja oli soovegi. Kuid niipea, kui see mõte mind kesk tänavat nii tabas maringi keerasin. See ei ole enam nali. Kui olin väike, kõik läksid midagi kord tooma. Kes vabadust, kes linnupesi, kes jahu, peki, kartuleid on meeles miskipärast söömaajad ei tea ometi, et palju söödi. Kui olin suurem öelda, tuli, et nad on läinud päris ära läinud ja võõra ees sai kinni uks. Siis koolid käisin läbi. Veel näha olid nendest mõned. Nad ütlesid, et olen vaene, rikas ja sedakaudu nagu hoian teiste poole. See teiste pool ristiinimesed olid, kes ei öelnud vaene karikas. Mis kihti võiks nad panna, kes nad olid? Mulle on selgusetu tänini. Ma seisin õueväraval ja inimesi mööda vooris ja ka see tõlk, kellest korra kõnelesin Ta äraspidi vaates aina vähenesin, nõnda tundsin, kuigi saanud olin suureks. Teede ääres kasvas kuuski maha visatud ja muidu okstest, nagu oleks lumi uuri seni varjanud. Ma keeldun mõtlemast, et olid matused. Neid polnud nüüd ma tean. Ja tõlgile minust kahju, nagu oli. Täisinimene seisab uksel, suu teeb liigutusi, pole häält. Esmakordselt endast seda märkasin. Ma pole kellelegi öelnud, mis mind tabas, sugulaste võõruses nad ju on ja olid aga nagu teise ilma peal. Masid neilt tasakesi küsin. On teil minuta nii hea? Sest eks ole korte kõika minul külas käinud ja öelnud, milles olen süüdi. Et sündisin ja seega meenutan, mis pole vaja. Et mind tuntakse ja see viib varju teistelegi. Ja suure näärikuuse all on maa ja linn. Kus teie arvates ma olen rohkem kodus? Kui tunnetavaid tuuletõmbust, nagu oleksin ma teisest tõust Mis tõug võiks luulel olla? Küsin kogu aja. Ühel täitsa tavalisel päeval mõistsin midagi, mis lõplik. Ei läinud seekord kuuske tooma. Õnnetult istunud. Saatus oli tulnud tuppa. Igapäine elurohi. Oma tuba vaatasin, kui võõrast. Kas tõlka sellest pildi tegi?