Ene Mihkelson on neid kirjanikke, kes ei lase end eriti hõlpsasti mikrofoni või telekaamera ette tuua. Ta ei ole üldsegi reklaamiinimene kirjandusest rääkida, jah, seda küll mõttekaaslastega põhilugejatega, siis arvustustes, artiklites, kirjandusest, kriitiku sulega. Eile oligi siis rõõm näha Ene Mihkelsoni teleekraanil uue romaani nime vaev ilmumise puhul. Jaga mikrofonis, rääkis ta. Ühel leebel sügispäeval Tartus kus ta elab ja kus kirjastuses Ilmamaa ilmuski nime vaev. Meenutagem, et proosateoseid on kirjanikul seni valminud kolm matsi põhikuju keset väljakut ja korter. Ja üheksa luuleraamatut umbes 1000 lehekülge luulet, on üks kriitik välja arvutanud. Olen just lõpetanud nime, vaeva, lugemise muljed on veel värsked, isegi päriselt selginemata. Üks on kindel, raamat on kirjutatud täie jõuga ja kui kuulajad lubavad kasutada nii suuri sõnu, siis söandan öelda, lausa südameverega. Nii tundus minule kui raamatu sulgesin. Milline võiks olla elu pärast surma? Küsib kirjanik raamatu viimasel leheküljel. On selle edasi andmiseks sõnu isegi siis, kui kõik toimub siinpool und ja surma või surmaund mis muutub konkreetseks ainult siis, kui saan sellest rääkida ikka ja ainult rääkida läkitusena teistele saata. Et nad teaksid piiri puudutuse tunnet. Kõik eelnev tuleb läbi elada või välja mõelda. Viimase teadvus piinani artikuleerida nähtavaks. Tsitaadi lõpp on siin. Ja nüüd siis küsin. Mis tunne valdab kirjanikku, kui käsikiri on valmis kirjastajate kätte minema? On see ainult suur väsimus. Kergendus, ja rõõm, et töö on valmis. Aga. Tegelikult on väga põnev ja ja samal ajal pingas teinekord isegi vaevani pingas kirjutamisprotsessi ise. Ometi, kui ma kasutan sõna vaevaline, ei taha ma öelda, et see on mingi higivalamine või või midagi ebameeldivat. Kirjutades avastab autor midagi uut iseendas ja selles, mida ta kujutab. Ja seda uut ei ole võimalik ette prognoosida. Nii et see trafaretti aut trafaretne lause, et autor avastab, kirjutades midagi uut poolest ikkagi kehtid. Ma tahtsin just öelda, et minu meelest kuulud sina kirjanike hulka. Neid on maailma kirjanduses palju, aga ka meie eesti kirjandusest on niisuguseid kirjanikke Rein Saluri näiteks, kes kirjutavad kogu aeg nagu ühte raamatut, seda oma peamist raamatut, seda oma kõige tähtsamat asja uurides ja nagu üha üha sügavamale puurides püüdes seda asja, ma ei tea, kas maailmale selgeks teha või endale ise või mõlemaid koos. See on väga Mitme mitmemõtteline väide, et inimene kirjutab ainult ühte asja terve elu. Inimene elab ju ka ainult ühte elu. Tahes-tahtmata kuigi sõltuvalt ajast võib inimesel olla elu muutuda, saatus on tal ju üks. Nii et mina ei arva, et inimene kirjutab terve elu ühte raamatut. Ta võib olla, korrastab terve elu ja uurib terve elu mingeid mingeid temale omaseid suhteid. Võib-olla võib-olla ja aeg muutub, inimene muutub, selles ajas inimene ka palaleb, vanus loeb palju. Võib-olla, ehk saab siiski pisut targemaks või kui ta targemaks ei saa, on ka oma rumaluse avastamine päris huvitav. Ja õpetlik tuleviku seisukohast. Selles mõttes. Ma ei ole nii kindel, et see on üks raamat, mida inimene kirjutab. Või kui ma selle väitega nõus olen, siis ma ütlen, et inimene elab ühte elu. Kuigi tahaks võib-olla elada teistsugust ja, ja saatus oleks seda võimaldanud. Aga need on teised küsimused ja selle üle ei ole mõtet targutada. Elu on ikkagi huvitav. Igal ajal. Sinu romaan nime vaev. Ma tuletaksin sinu lahkel loal kuulajaid, ega seda meelde, et esimesed katkendid, mis ilmusid ja millega lugejal rahval oli võimalik tutvuda, olid hoopis ühe teise pealkirja all. Et see romaan on väga lähedale, tuleb meile nii lähedale, ei ole võib-olla veel ükski suurem omakirjanduse teos tulnud meie sellesse just sellesse aega, kus me praegu elame, peaaegu täiesti, no käsikiri on vist kahe aasta eest valminud. 100 aastane iseseisvussõda oli algul pealkiri aga siis ma jään, mõtle mõtlema, et pealkiri on liiga poliitikale osutav ja päevakajaline ja maa oma romaani sellisena ei tunne ka mitte poliitilisena. Ja seetõttu pärast pikka otsimist leidsin ma pealkirja nime vaevu, mis minu arvates on täpne. Kuigi ta ei tarvitse Poes näiteks lugejaile väga hästi kõlada, mõtlevad, et vaev mingi seda vaeva on elus praegu küll. On küll, aga on ka muud, meil on oma riik ja, ja me avastame iseennast ja, ja ka oma sõpru ja tuttavaid ja praeguses ajas ilmneb meis endis ja ka teistes inimestes palju niisuguseid külgi, mida me ei osanud üldse arvata. Ja Need küljed võivad olla meeldivad või ebameeldivad. Kuidas kunagi, aga see on liikumine, see ei ole enam enam see konservikarp või ettenähtud raamides elamine, mis oli meie kohal ja ümber ja sees. Sotsialismi ajal või nüüd nimetatakse stagnaajal See ei tähenda, et sellel ajal poleks olnud seesmiselt vabu inimesi, aga mingid välised raamid olid ikka väga kindlalt antud ja nendest ei pääsenud ka need inimesed päriselt mööda. Ja kõige huvitavam ongi sinu romaanis just seda jälgida, kuidas sa avastad seal ennast ja inimesi. Ja. Ma ei tea, kui paljud nüüd lugeda on jõudnud, ma arvan, et et meie hääled kõlavad siin praegu enamasti neile inimestele, kes ei ole jõudnud veel lugeda, sest raamat on tõesti väga värske. Aga ma katsun seda kuidagi sõnastada, et kuulajatel oleks sinu mõtetega minu mõtetega kergem kaasa minna. Seal on see inimese peategelase Vaev oma minevikku kandes leides uuesti läbi mõeldes ja seda selles minevikus olnud inimeste jällegi uuesti läbimõtlemises mõista püüdmises ja ja kõik need, kes selle minategelasega kohtuvad, need Kudri ellid, miilid, joonettanid, Aadud. Kõik need teevad sedasama mingil viisil läbi vaelo nendesamade ühest küljest. Eksistentsiaalsete probleemidega oma olemisega, et ta elab ja ta peab elama siia ellu sündinud, aga teisest küljest sellega eetikaprobleemidega, kuidas seda elu elada ja mismoodi on elatud siis kas minevik kaasa võtta, kas minevikku eitada, kas minevikku ilustada? Kas minevikku unustada? Küllap see nii on ja nii võib vaadata ja võib ka teistmoodi vaadata, võib-olla veidi abstraktsemalt või distantseerid loomalt. Aga vaeva ma nii väga ei rõhutaks, või kui, siis sellest lausest lähtudes, et kas elu peab siis olema kerge elu ei pea olema kerge. See ei ole mingi väärtus, väärtusmõõt. Kergel elul ei ole kaalu kergem. Mul ei ole kaalu, kergel elul ei ole rõõmu, sest. Elus just nimelt need hetked, mis on rasked ja mida tuleb üle elada annavad helgemale poolele sügavama vastu veelgi võib-olla või sügavama tooni. See on ikkagi niisugune raamatuid, ega seda ei saa küll kuidagiviisi ümber jutustada, nii nagu me mõnda täiesti väga head proosateost saame lühindas Skitseeringus kirjeldada, mida ta endast kujutab, aga seda teost on väga raske niimoodi kellelegi öelda, et no lugesid seda, mis seal sain raamatut, et mis raamat see niisugune on? Ma ei tea, mida ma peaksin vastama, ma peaksin vastama, võib-olla, et väga huvitav raamat, vaat siis oskaksin vastata. Seda ei ole kerge lugeda. Aga samas, kui sa esimeste peatükkidega oled, peatükid on väga lühikesed, oled hoo sisse saanud. Siis on midagi, mis tõmbab ja hoiab ja sa tahad väga edasi lugeda. Seda on ju meeldiv kuulata. Mina ei oska ka öelda, et selles romaanis kirjutasin ma sellest ja tollest ja ja mõista tuleb nii ja ma lihtsalt kutsun lugejat lugema või uurima, mis on ja ja kui inimestele meeldib, on väga tore, kõigile ei saa nii niikuinii meeldida, see on täiesti normaalne. Igal lugejal on oma autor igal autoril lugejaid. See romaan algab pildikesega Tartu muinsuskaitse päevadel 1988. aastal, kus ma muide ka olin ja seetõttu seda õhustikku äärmiselt täpselt mäletan ja pean seda selle meie no kuidas me nimetame uue vabadusvõitluse või meieaegse vabadusvõitluse üheks kõrghetkeks, mida mulle ei ole ületanud palju suuremad ja tähtsamad rahvakogunemised. Millegipärast võib-olla sellepärast, et see oli algusse niisugune esimene väljapaistev algus ja siit lähed sa lahti. Ja kogu selle romaani tekstis, mis on nii palju tagasivaateline ja kus väga palju Seegeldakse unenägudes, hoopiski on nimetatud kõiki neid tähtsamaid meie vabadusvõitluse niisugusi, konkreetseid sündmusi nagu lauluväljakut või balti kett Läti või Leedu veresauna, aga need ei tee seda romaani ajakajaliseks ja Ei tee ajakajaliseks tõesti, ma ise arvan ka nii, sellepärast et kõik sinu poolt loetletud sündmused on selle romaani taust või foon. Ja inimesed, kes osalevad nendes. Hetkedes avastavad iseennast osalejaina ja tollel ajal käisin ma ise ka täiesti kõikidel nendel koosolekutel tellija üritustel ja vaatasin natukene võib-olla distantslikumalt kui mõni teine ja tegime päeva lõpul alati märkmeid. Selles mõttes ei ole ma tagantjärele fikseerinud, et sellel päeval oli Tartus suur sulavõi. Kui Linnahalli ees oli interrinde miiting, siis oli niisugune või teistsugune hil ilm ja ja, ja muud sellist. Tänu nendele märkmetele kirjutades elasid ma nagu uuesti üle neid sündmusi uuesti aja tausta sisse. Ja siis oli natukene lihtsam ka fantaseerida või, või teha ekskursioone minevikku. Peab olema väga konkreetne raam, kirjutades või teatud kindlad pidepunktid, et avas alustada seda avastusretke, millest ma rääkisin, et iga raamatu kirjutamine, lavastused. See avastusretk viib sind muidugi üsna kaugele minevikku ja kuigi sa ütled, et ja raamat on kahtlemata elujaatav ja ta ei ole, ta ei ole vaevane raamat, sellepärast et vaev ta pealkirjas on. Aga ometigi oled sa sunnitud käsile võtma väga raskeid sündmusi minevikust. Ja aga need ei ole üksi minu isiku või elusündmused. Nad on väga paljude inimeste sündmused. Küüditamine, metsavendlus, kolhooside algusaastad, täpselt samuti see uus vabadusvõitluse aeg. See on. Lähenemine või, või vaade mida kogeb igaüks, iga inimene ja võib-olla lugemisel on lihtsalt hea võrrelda. Kas ma tundsin nii või teisiti, see oleks ehk ainus reklaam, mida ma oskaksin sellele raamatule rohkem teha kui mõnel teisel puhul. Mis puutub pealkirja nime vaev, siis ma tahan rõhutada, et selle, see pealkiri on just nimelt nime vaev. Kuna sellesse pealkirja süvenemine, siis tekib küsimus, mis vaeva võib tunne nimi? Inimene tunneb vaeva. Aga tegelikult see vahetegemine on küllalt oluline ja selle romaani võib lugeda arvatavasti väga mitmel tasandil. Üks tasand on puht elulooline, puht ajalooline tasand. Ja teine on, mida tehti meie nimedega meie tänavatega, meie koduste paikadega, need nimetati kõik ümber ja võeti seega ära nendelt paikadelt ajalugu ja traditsioonid. Nii püüab totalitaarne riik võtta ära mälu. Ja see moment, et need nimed võisid kah vaeva tunda. Neil oli oma traditsioon hoopis teisel maal. Ja Janar pandi meile siia pool vägivaldselt. Tegutsema see, see vaev võiks olla ka üks vaateviis. Sellele romaanile ent ometi on siin ka kohanimed, mõned neist on meile tuttavad siin Palmse või Rägavere või muu, aga seesama lõimetsa küla, mille traagilisest põletamisest siin ka jutt on, on see tõeline küla. Meie metsaküla on tõesti olemas ja selle külapõletamine leidis 1941. aastal ka aset. Minu romaanis on kirjeldatud, toimuvad nii, nagu näeb seda üks inimene. Kõiki neid sündmusi nagu korraga tegelikult küla on suur ja ühe-le inimesele on omistatud erinevate vaatepunktide võimalikud kirjeldused. Ja inimeste nimed olen ma muutnud, niipalju kui fantaasia võttis. Et mitte keegi ei oleks riivatud. Samal ajal oli mulle väga tähtis fikseerida see eestimaa Hatõnn küla põletamine küllalt lühikese aja jooksul ühe koosluse traditsiooni põhjalik, ära hävitamine. See värvis kõiki kõikide inimeste elulugusid, kes sealt pärit olid ja värvis ka lõpuks minu lapsepõlve, sest minu emapoolne suguvõsa on sealt pärit minu sünnikodu seal ei ole. Üldse olen ma püüdnud selles romaanis ühendada mingit abstraktsemaid tasandit ja konkreetsest ajalist kohalist konkreetsust. Ja sõltub täiesti lugejast, millise vaateviisi või tasandiga ta kaasa läheb. Minu kui autori võimuses on vihjata sellele. Kuid samal ajal olles tegelenud ka natukene kriitika ja kirjandusteadusega, väldin ma alati lõbuni seletamist, etteandmist, tõlgenduste võimalustelegi osutamist, sest raamat peab rääkima iseenese eest ja rääkima igas lugejas isemoodi. Kui see on tõesti kunstiteos selle üle otsustama. Lugege, kuidas tundsin mina ja kuidas tundis keegi teine. Sul on seal ühes kohas suurte plokk tähtedega välja toodud, kui ma ei eksi, lause ma ei tea, kas täpselt nii, aga mõte on see, et et aga ma ju teadsin. Nii, see on üks väga tähtis koht. Sest praeguses elus meil on tihti, me kuuleme intervjuudes seda momendil just et kas keegi teadis või ei teadnud enne ja kui palju teadis, kas keegi pidi alles teada saama? Erinevalt tundsid ju ennast need inimesed, kelle kogu aeg teatud ajalugu muutus äkki nii-öelda lubatuks avalikuks, kõikide omaks ja samas ajas mõned alles võtsid vastu, kui uudisasja. Ja see, see moment on väga valus neile, kes kogu aeg teadsid, nendel ei olnud eufooriat vaimustust sellisel viisil, kui neil, kes tundsid, et nüüd saabume digivabalt hingata ja laulda ja olla ja ei pea mõtlema sellele, mis on lubatud ja mis ei ole lubatud. Selles eufoorias muidugi Kistiga nende kannatusi lahti, kes olid nad iseenese elus nii või niisugusel või teistsugusel kombel ületanud nendega kuidagi hakkama saanud ja nüüd muutus nagu näitlikuks õppevahendiks. Natuke oli ka seda momenti ja see oli valus. Maalehes kirjutasid vanad inimesed, et ärge kiiskuge vanu haavu lahti, ärge nõudke, et me mäletame, me oleme selle üle elanud ja piisab sellest. No seda, seda kohta võib ka mu romaanist lugeda täiesti niisugused kirjad ka olid olemas. Ja. Võib-olla siis üks selle romaani? Minu isikust üleulatuv taotlus võiks olla see, et ma olen püüdnud vähemasti tabada inimest täiesti murrangulise ajal ja selle murrangulise aja mõju. Ma ei usu, et siin on nii oluline see, et tegu on nimelt eestiga või et Eestis ei oleks varem niisugust murranguhetke olnud. Täpselt nii ei kordu maailmast mitte midagi. Ja samal ajal on mingid ühisjooned siiski erinevate aegade Kadoklismides ja võib-olla ehk on võimalik kätte saada, aga seda punkti, mis on erinevate maade ja erinevate inimeste Uuestisünnihetkedes ühist võib-olla nii kuidagi. Nii et ma ei vaataks seda ei kui enda elu, kuigi siin on ka minu elu elupunkte või konkreetselt kui mitte isegi kui isegi mitte konkreetselt Eesti elu, arvan, et näiteks Lätis, Leedus või mujal totalitaarses süsteemist väljunud riigi inimestel võivad olla põhimõtteliselt ikkagi samad tunnused. See on niisugune ajaloo. Tähendab siis inimene äärmises piirisituatsioonis, aga mitte buti individuaalselt enda jaoks, vaid kogu riigi? Jah, neid on harvu hetki, kus kogu see rahvakeha nagu ühel ajal peab tundma seda valu või rõõmu või vabanemist või, või nii. Aga ma tahan siia lisada, see on, see on õige et kogu kogu rahvas tunneb ja samal ajal, et seda kujutada, peab muidugi olema maksimaalselt isiklik. Seda saab kujutada just nimelt ainult sügavalt individuaalse kaudu. Aga kui ma räägin niisugusest üldisest tendentsist, siis ma vaatan ise oma romaani juba teatist teatud distantsilt kõrvalt sest ta nüüd lõpetatud ja lugeja hakkab temaga suhtlema. Lugeja võib leida samastamis, allikaid või lasteaiale vastu vaielda või avastada midagi uut, kui see on tema raamat. Nüüd sa rääkisid sellest, et inimeste hingehaavade lahtikiskumist, Meie selle uue Vabadusvõitluse ajal olid ju need liikumised väga tugevad Mart Laari juhtimisel ja teiste muinsuskaitsjate kõikvõimalike seni keelatud vastupanuliikumiste, mälestuste ja materjalide kogumine. Ja ka siis niisugune kultuuri psühholoogiline tegevus, mida tehti Pirgu mälusektoris Merle Karusoo juhtimisel. Et samuti potsidki inimeste elulugusid, päevikuid ja püüti neid siis uuesti rahvale nagu ette mängida, lugeda, et inimesed saaksid teatud katarsise sellest, et vabaneda nendest rasketest mälestustest, aga miks mitte ka sellest rõõmu ja uhkust tunda, et need ajad on üle elatud. Sest vaata, siin sa ütlesid nüüd seda, et need asjad, haavad, mis oli no nagu kinni kasvanud armistunud ja ma kujutan ette, et kuidagi nagu sissemüüritud ja võib-olla tahetudki unustada. Kui need nüüd saga kirjanikuna seda raamatut kirjutades lõppude lõpuks ka enda omad jälle uuesti välja kaevasid siis. Kas on nüüd tunne, et nüüd võiks sinna karmistuda? Ja muidugi järgnev elu armistab, nad, aga on üpris suur vahe, kas neid vanu aegu meenutati ja mälestati Pirgu arenduskeskuses või Mart Laari aktsioonides. Või lauldi nendest ja räägib dimeetikutel. Tähendab, taust mõjutab tohutult. Sündmuste ja läbielamuste tähendust. Ja see, mis mõjus kindlasti mineviku uurimisel Katarsisena võis selle eufooria orjal mõjuda kui midagi dekoratiivset, diaaterliku, isegi. Poliitika ju hakkas ka kaasa mängima. Iga kord, kui tekib niisugune miidingulisuse moment kaotab midagi individuaalsus ja, ja isiklikud sügavad läbielamused. On suur vahe, kas arutada midagi kodus kitsas ringis või, või teha sellest ideoloogia atribuut. Aga see oli paratamatu, sellest ma saan ka aru, sest need ühislaulmised ja ühisettevõtmised ja miitingulised protestid Leedu meretöö vastu. Need. Saidki ainult koos toimuda ja inimesed laulsid ennast tegelikult julgeks. Seal pididki ees olema teada ja tuntud inimesed. Isegi parteilasi oli seal eesotsas, nüüd me nagu ei taha seda väga tagasi vaadata, me ütleme, et see oli massipsühhoos. Tegelikult oli see laululoits eestlastele ürgomane laululoits, milles võisid olla mingit massipsühhoosi, sellised meeleolud. Aga see oli väga vajalik, teisiti ei saanud arvatavasti. Ja küllap selles fenomenist tuleb näha ka midagi eestlastele omast eestlastele ainuomast, sest ma ei tea nagu väga, et oleks ennast vabaks lauldud. Neil läks selles mõttes kõik hästi ja olgem saatusele tänulikud ja saatuse väärilised katsugem edasi ka minna. Nii tasakaalukalt targad, nagunii seda ei saa. Aga soovida võin, ma ei hakka siin ja praegu vaatamata kõikidele rasketele sündmustele, mida on ka siin romaanis kirjeldatud ja mida iga inimene tagasivaates ise oma elus näeb, näeb, et tal lapsepõlv on möödunud Siberis või metsavendade läheduses muretsedes, kas kukuvad nad sisse või ei, ja läbi elades kolhooside algusaegade vaesust või, või hilisemat Surutist vaatamata sellele läheb elu ju lõpuks edasi. Ja see, kui selle romaani lõpuni lugeda, siis on seal ju küllalt oluline see et on vihjatud vähemasti puhastustulele või mingile katastroofi-le, millest osa inimesi tuleb välja ei tule. Endisena ei tule välja mitte keegi. Ei ole elus olemas ühtesid kindlaid tõdesid, iga inimene avastab need endale ise ja sellest, kuidas ta reageerib murrangu hetkedes. Kuidas ta neid tagantjärele mõtestab, sõltub see milliseks kujuneb tema enesetunne ja edaspidine elu. See on minu meelest väga oluline.