Oli see üks kõige tuisusel päev. Tuul puhus naised jalust maha, meestel habemed püsti ja teed ilusasti hangedesse. Mul oli minna küll ainult meriväljale, aga seegi käik võttis kõvasti aega. Jõudsin siiski õige numbriga värava ette ja tegin endale trepil teed. Pererahvas vaatas mind nagu lumememme ja hakkas kuuma kohviga turgutama. Tuligi nii välja, et reservid muid kui küsisid ja mina pidin vastama. Lõpuks soojenes magnetofon üles ja reporter sai initsiatiivi enda kätte. Kas teie olete põline Narva elanik, Narvas sündinud, mina olen Narvas sündinud. Kogu teie pere elas Narvas ja minu lapsepõlvekodu on kulgu, küla töölisasula. Ja kasvasin ma revolutsioonilises perekonnas. Ma võin seda siiski. STP partei liige ja aktiivse osavõtu pärast revolutsioonist teda arreteeriti, anti kohtu alla. Kuna meil oli perekonnas viis last, mina olin siis vast Noorem vend oli veel sündimata ja teised olid siis minust mõned aastad jälle vanemad. Ja siis minu isa taotles, et teda lastaks nii kaua koju, kuni kohtuni ja sai ta sai. Ja siis sel ajal ta lasi jalga. Kus tal pole kaardi loomisel Narvas? Tema oli kas partei liige astustena punakaarti ja võitles Eesti pinnal ja taganemisel taganesid nad Hamburgi. Seal moodustati nendest. Eesti üksus või ma täpselt ei tea, mis nime all ja sealt saadeti ta põhjarindele. Ja kuigi ma olin 14 aastane seitsmeteistkümnenda aasta revolutsiooni ajal aga juba vanem vend mulle jutustas, mis jess tema võitleb, kus ta käib, et tuleb õppida. Juba muretses mulle ka mõned brošüürid, et ma loeksin, noh, aga mul oli selle jaoks veel mõistust natuke pähe. Kas siiski minul olid? Ja kui tema surma sain noh, mina olin siis järgmine siis hakkasin mina oma kord, järk tuli minu kätte. Nii hull see asi läks. Kuni ikka üks kord saime kätte selle eesmärgi, mille ees nii perekond võitles. Kui kauaks teie isa emigratsiooni pidi jääma? Kuni 29. aastani siis. Ta tuli nõukogude liitu Need progressi ehitamisele siis ta tuli nagu spetsialist. Need välismaa spetsialistid tulid ju, ei tea, viisaastaku ta minu isa ja iga Ameerikast eeliseks, ega tema ei saanud seal haridust juurde. Sellepärast et. Progressi ta ehitas seda ja ma olin temaga pidevalt kirjavahetuses. Tema oli ülemaailmse ameti ametiühingute föderatsiooni liige ja hiljem. Ma kuulsin Taali Leningradis ehitusel mingisugusel ja siis ta suri ära. Nii et teie teda enam ei näinud seda, kui ta ära läks. Ma eks ma oma ihusilmaga teda näinud ikka olen, aga ma seda ei mäleta, kui panin liiga väike siiski. Ja tema jutu järgi ma tean seda asja. Ja mis ma ise temaga kirjavahetuses oled. Mul noorem vend ilma, see võttis osa juuni revolutsioonis, aga tema sai ka vähe tegutseda selle pärast üldse. Me saime üldse näha olla Nõukogude Eestis kuni sõja alguse kulise ja tema astus parteisse, kohe oli hävituspataljoni liige, saadeti võitlusega Pärnu kanti. Aga täpselt ei tea, ma ei ole uurinud ja ei saa kätte kusagilt. Kus nimelt. Aga seal ta jäi rõngasse kuidagi nad välja pääsesid nii-öelda ühe haavatud seltsimehega tuli Tallinna tagasi, esin teda, arreteeriti ja mõistlik ja siis olid Tallinnas juba sakslased ja. Nii et 41. aasta novembrikuus teda raskem. Aga kes oli Feliks afiilisson, minu õepoeg, tema oli. Mobiliseeriti 41. aastal, oli Eesti rahvuskorpuses, siis läks partisanide kooli, tuli partisani siia Eestisse. Nii et teil on tõesti üks perekond ja õepoeg, kahju temast, noor poiss, alles. Ennegi väga palju vaeva ta nii töökas oli, lapsest saadik juba rasket tööd tegi ja siis, kui tuli jusse elu kätte, kus oleks võinud elada ilma tööpuudust kartmata ja kõhu täis süüa näed, ei lastud elada. Ja nüüd jälle tulevad, jälle, tõstavad pead. Sakslastele lusikaga putru ja eks see on kõige suurem õnnetus, mis inimestel olla võiks, seda, kuidas seda rahvale küll selgeks teha, et kõik tõuseksid selle vastu üles. Kas teil on meeles see aeg, kui te hakkasite osa võtma töölisliikumisest ja Narva tööliste organisatsioonidest? Kui vana ta siis õieti olite? 18 aastane? Või see kaheksa või 17, niimoodi olin 17 18. Kuidas te oskate seletada, millega teil tekkis huvi niisuguse asja vastu, aga mitte näiteks näitemängu tegemise või? Või tantsuõhtu või see käis kaasas ikka, kuidas seda seletada? Ei oska isegi seletada. Kui mina ei paani märkama, hakkasin või. Või üldisema ilma hakkasin vaatama nii lahtiste lahtiste silmadega siis kodus, töölisperekonnas on ikka intu tööst palgast see, kuidas ära elada. Söögi, sealne, see kestis peamine mure ju. Tsaariajal oli veel niimoodi, et kui olid Kreenholmis tööl siis ei olnud seda tööta olekut niivõrd Tarta kodanlikus Eestis tekkis sellele juure veel tööta olnud kuiv sest tööd oli väga lähe. Mind kutsus ükskord minu sõbranna kaasa, et lähme tööliste majja. Mina ei teadnudki tööliste majas, siis oli jälle, kutsus sinna. Seal oli noorte pidu. Ja oli seal kultuuri Komissarovi komisjonis. Niimoodi see asi hakkaski, veerema ei hakka. Aga ega seda vaba tegevus teine eriti kaua ei andnudki. Ega ei lastudki ilke kedagi tegutseda nii kauemat, aega, see oli koe, kes juba veidi hakkas aktiivsemalt tegutsema, siis ikka arreteerimine järgnes sellele. Aga ega ei teadnud seda kartagi. Mina küll ei teadnud, karter, mind võidakse arreteerida. Ma oma teada ei teinud midagi säärast, mis oleks olnud ülekohtune. Ja teie huvid ja eesmärgid need olid seotud just tööliste igapäevaste elumuredega nende murede lahendamisel. Ja muidugi. Aga kui teid arreteeriti, siis te olite 18-le ja Vangi mässaini 19-ks. Kas teie siis Aleksander reservid juba tundsite? Ükskord olin näinud. Tema oli siis juba Tallinnas, kui mina hakkasin tööliste majas, käin need teie esimene, nii, lähen kokkupuutumine. Oli siis kohtus või Veltside perekonda. Velts oli abikaasa neiupõlve nimi. Teadsin juba 20.-te aastate algul. Ja nii-ütelda abikaasad Leontiine ütelda teadsin, mina isegi puutusin kokku 23. aastal, lõpupoole kui minul oli ülesanne Tallinnast sõita Narva, võtta osa Narva töölisnoorsoo-organisatsioonide. Konverentsist aga siis oli kokkupuutumine kohtuprotsessil sellest, et meie sattusime kõik ühte kohtuprotsessi 149-st protsess missiooniteeris liikumise ajalukku läinud ja protsess Suurus Suhja oma suuruse poolest arvulisuse poolest. Ja ta toimus ligemale kahe nädala jooksul 10.-st kuni 27. novembrini 24. aastal. No ja kuigi mees on pidevalt osa võtta sellest protsessist sellest, et karistusena lugupidamatuse vastu kohtunikkude ja kohtuprotseduuri vastu saime karistatud, pandi kartserisse seal pool tosinat meest kohtualust ja siis naisi ka, ja Lonni oli ka nende ütelda karteri karistatute hulgas. Kas tunnistad ennast süüdi eest küsiti ja ma vastasin, et tunnistan ennast süüdi selles et ma ei suutnud nii palju ära teha, et teie siin minu asemel seisaksite ja mina teie asemel teie üle mõistaksid. No muidugi väljakutse pärast seda kohe õigeda ära. Ja ja lõpuks lisas oma vastusele juure, et elagu töölistalupoegade valitsus. Ja sellest võeti kinni, et tema olevat nii-ütelda niisuguse üleskutsega pöördunud kohtualuste poole kui ka üldse kohturuumidest väljapoole kõlava hüüdlausega ja. Ja selle eest võeti ja anti ta sõjaväe kohtu alla, kes mõistis ta surma ja otsus viidi täide. Kui otsus. Ette loeti, siis olid kõik saalis ja kuidas teil on meeles päev, kui see otsus välja kuulutati? Kõik oli selleks tehtud, et kohtualuseid hirmutada ja ja teie olite üks kõige nooremaid, kui te olite kõige noorem nendest. Et seal võib-olla oli veel mõni päev noorene? Naiste hulgas küll ei jalgu, kallas oli jah, üks noormees oli terve Tallinn nii-ütelda, elas sel ajal seda protsessi läbi inimesed, kes vähegi võimalik ütelda, käis seal ümbruses ja tahtis näha nende, ta kaaskohtu allusid seltsimehi ja, ja nii edasi. Ja kui see oleks meie talutamine, kohtuotsuse kuulutamisele viimine sündinud päeval Sist oleks tõmmanud väga palju inimesi kokku. Ja sellepärast tehtigi seda ühessel. Ei tohi unustada, et ütelda kohtuotsus kuulutati 27. novembril, see oli mõni päev enne Tallinna. Töörahva relvastatud ülestõusu kuulutati kohtuotsus, potentsiaal ligi 40-le inimesele eluaegne sunnitöö määrata siis seda sai ütelda mitte ainult muigega, vaid naeruga vastu võetud, et mis te, härrad ikka ise mõtlete niisuguse kohtuotsuse langetamisel ja siis ütelda meile kuulutamisel. Ei saanud enne enda peale mõtelda, üldse ei tulnud, et et mina nüüd minule mõisteti. Seal oli niisugune kole suur kollektiivsustunne 149 inimest, maga, naersin tuligana naer seal, et. Eimiskist hirmu tunned või? Kohutavate mitte mingisugust ei olnud. Ikka noorus on säärane, mis ei karda. Võib-olla vanemad mehe mehed või naised seal, aga ega seda küll ei mõtelnud, et tuleb istuda. Nüüd ikka selle järel veel 14 aastat. Mõtlesin, et küllap ikka varsti väljad. Aga tuli siiski 14 aastat suvi istuda. Ja ega siis töölisliikumine ei lähe sirgjoont mööda alati nii-ütelda tõusuteed. Ja siin võivad juhtuda igasugused mitmesugustel põhjustel kõrvalkäänud ja langused ja, ja nii edasi. Aga kui need pikad aastad ükskord mööda said ja te vanglast välja tulite, andilise pääs meeles on kibe asi, läheb meelest ära vist. Oli ilus ilm. Maikuus saime lahti seitsmendal seitsmendal mail ent tuli mulle vasta, vend elas, siis tuli Narvast ära, elas Tallinnas. Ja kas nad õidele riided kaasa või ja sellepärast, et need, mis vangimajas olid, noh need olid, ma saatsin nad välja ka, seal oleks niikuinii ära koitanud, ega mul midagi head ei olnudki. Vangimajas. Vente jama. Siis sõidutas mind natukene taksoga Tallinna. Vaatasin, nii. Imelik oli see linnaelu, olite esimest korda vabaduses, nüüd täiskasvanud inimesena, on teil meeles, missugused tellina isiklikud plaanid? Esimene mure oli tööd saada kusagilt kohe jälle. Mure oli esiplaanil ja nii kui välja said, et ega siis ei olnud nii, et et ma nüüd lähen, puhkan kusagil. Sanatoorium Sotši. Ja siis oli esimene asi, kus saaks tööd, sellepärast et inimene tahab ju ikka siia. Ja, ega venna juures ma olin nahaga töölised, teate elavat biosooju kodanlikul ajal. Kauaks ei võinud tema juurde jääda? Noh, ma sõitsin esialgu veel Narva ema elas mul Narvas, käisin emaga ära vaatamas ja siis Tallinna tagasi. Ja siin oli see ühine haigekassa, kes iganes. Kelle abiga sai tööd? Tööle pääseja. Nonii, aga missugused olid teie poliitilised eesmärgid? Need jäid nendeks samadeks, millest üks kord alustasite? Eks ikka, ega meie sihti veel saavutanud. Ainult et te ise olite muidugi tublisti juba muutunud, eks muidugi, ja ikka teadlikumaks ka saanud, sellepärast et olgu nüüd kuidas on, aga üks 18. aastani oli 19 aastane ei ole see, mis 34 aastane, kui ma vangimast välja tulin. Ma olin ikka saanud sealt väga palju poliitilist pagasi. Aga kui me nüüd tuleme juunisündmuste juurde, missugune meeleolu see oli? Noh, kõik ei pea, et kas ikka treeste, nüüd saab kogu aeg nii ärevuses, et kas nüüd lähed läbise. Revolutsioon. Ja õppida siis kogu aeg pöialt, et peaks nüüd ikka hästi minema, peaks neid ikka hästi minu, et enam ei tuleks. Läkski hästi ja siis juba, kui Hermanisse tõmmati punane lipp ülesse siis kohe tuisk, oh laula ja hõiska. Laul aeg on käes, Te olite sel ajal Tallinnas ja olin siis haigekassa. Aga nüüd ma tahaksingi küsida seda, mille pärast me õieti teie juurde tulin. Kui te kutsuksite sõnastada või väljendada mida. On andnud revolutsiooni võit töölistele. Minu meelest siin ei ole, nüüd ütlesid, mis üks kõige tähtsam on. Mina. Vanaduse täilil tähendab selle pensioonilist kindlustamist vanadel. Seda ma pean tähtsaks, sellepärast ma nägin, kuidas elasid vanainimesed ilma pensionite töölisperekondades. Vanas-Narva Kreenholmis vanas Narva Kreenholmis kulgu, kasarmust ja tervis läbi kogu eluaeg tööd teinud, käed-jalad läbi küürus ja kõveras, nad seal kõik käisid ja poolnälginud. Siis ma pean väga tähtsaks tasuta arstiabi. Igaühel. Eriti sellepärast, et ma ise olen haige. Ja kui mina oleks kodanlikus Eestis elanud, siis mind ei oleks enam olla. Teie tervisele panid muidugi otsustava, otsustava põõna need pikad vangla-aastad, no muidugi seal oli väga niiske ja Reimo tagajärjel südameklapi rike ja selle all kannatab. Jaa aga mida te veel võiksite nimetada haridus? Kõik on iseenesest mõistetav, nüüd tulebki välja vahetanud. Hariduses on ikka jälle kohe jälle pane peamiseks kõik, kõik paneb teadmiseks. Ja mina sain neli klassi haridust ja tütar on mul ülikooliharidusega. Ja jälle mõtle, kui oleks olnud kapitalistlikus ühiskonnas, kas tööline oleks saanud siis nii kergelt oma last koolitada? Siin makstakse stipendiumi? Ühiselamud, kõike. On ju nii suur. Sulle meelegi kõiki? Iga asi, asi on tavaline, iseenesestmõistetav, näiteks toitlustamine. No ma ei tea, kas ongi kedagi, kes ei söö praegusel ajal saia. Aga kui kodanlikul ajal ikka vaatasite, said rukkileiva kätte saia peale vahest harva? Ja piimann nüüd on kõigile kättesaadav, see tundub ometi nii lihtne ja ja nii tavaline ja ja, ja noh, ka ütleme Lastele, mida kinkida? Lastele on nii palju mänguasju, nii odavad, kingitakse, nii et laps ei tea, mis nendega teha, rikutakse laps, laps, aga minul oli ainuke lennuk, seda hoidsin, hellitasin. Tõste vaata, et liiale minnakse natukene. Mõnelt poolt. Aga mida teie tahaksite lisada? Et mis on saavutatud? Eelmis teaduslikult. Lugu on niisugune, et meie või isiklikult minu elu esimene pool on läinud. Kodanliku korravastases võitluses võitluses poliitilise võimu kodaniku käest äravõtmise eest. Ja, ja samal ajal muidugi käis ka töölisorganisatsioonides, ametiühingutes ja nii edasi, kus ma liige olin, enne arreteerimist? Seal käis ka võitlus tööliskonna organiseerimise eest majandusliku olukorra parandamise eest. Tähendab, kas seal tööpalka juurde saada või töötingimusi parandada ja nii edasi. See oli ka väga oluline töölisklassile nii mujal kui ka kodanlikus Eestis. Nii et peamine oli poliitiline võitlus ja majandusliku elualal. See oli nii-ütelda selle poliitilise võitluse ütelda osa ja, ja, ja saavutus ja, ja muidugi, sellel olid üsna tillukesed tulemused, nagu siin märgiti, et ikka tuli kaaluda, millal seda saia osta ja kui palju seda piima võtta, et kas rahakott vastu pidas. Muidugi, nüüd on teistsugune olukord, poliitiline võim on töörahva käes. Ja mis puutub majanduslikusse võimu, siis tootmisvahendid ja nii edasi, need on töörahva käes ja mis peamine on kõik mida meie seame endale eesmärgiks saavutada, see on meie endi teha. Ja töörahva riigivõimuorganite nii-ütelda planeerida, kavandada ja ellu viia, millest võtab töörahvast nii linnas kui ka maal osa, nii et iga samm iga aastaga, mida meie saavutame, see ei olnud mitte kusagilt väljas antud, väljast kingitud. See on meie endi tühelga endi tööalase võitlusega saavutatud. Ja kellelegi peale siin loota ei tohi, mis on hästi tehtud, selle üle tunneme rõõmu, kui kusagil viltu läinud, kes on süüdi? Me oleme ise süüdi, peame nendest puudustest vigadest paranema ja nii edasi. Vot kuivõrd ütelda, äärmuslikud on siis need eesmärgid ja, ja, ja saavutused siis ja tänapäeval. Nii et ma ei hakkagi konkretiseerima, et kuidas selle korteriga on, kuidas töötasuga, kuidas puhkusega on, kuidas haridusega ja sotsiaalkindlustusega matensioon põhi, mine kõik, mis me teeme, see on meie endi nühkida mõistuse endi kätega saavutatud. Aga kui teie hammustasite teil oli kindel veendumus, tuleb? Selle peale ikka sai välja mindud. Selle peale läksid välja sajad ja tuhanded. Selle võidu nimel käib ka tänapäeval töölisliikumine, mille eesmärgid ja ideaalid on ebatavalises töötava rahvariigis. Meile on see riik meie põlvkonnale. Iseendastmõistetav ja harilik. Tänane jutuajamine, milles kuulsite Lonni ja Aleksander reserit oli avasaateks raadiovestlustele. Kõneleme sotsialistliku revolutsiooni saavutustest.