Kõik saab alguse päikesest. Võlgneme talle kõik, ka iseenda olemasolu. Päike on üks ja ainuke kogu inimkonna jaoks üksteisest otsatu kaugel paiknevate rahvaste ornament kides võib kohata üpris sarnaseid kujundeid, millel iidsel ajal oli maagiline päikese sümboli tähendus. Kontsentrilised ringid, mille sees ruut või ruutu masti märgi kujund. Päikeseratas päikesering. Võib-olla on ka sõõrtantsud olnud oma tekke ajal kuidagi päikese sümboliga seotud. Rahvalooming on alalhoidlik vorm säilib kaua pärast seda, kui esialgne sisu on ununenud. Nagu kirjamärgid muistsest keelest, mida enam ei mõisteta lugeda. Teadlaste uurimistööd, annavad ajavoolust tuhmunud ja kadunud teadmised meile tagasi. Teadlaste töö viljana on teadmikesse kirja pandud ka pikk rida arve, mis iseloomustavad täpselt päikese, selle kollaste kääbuste hulka kuuluva tähe, füüsikalisi ja keemilisi omadusi. Aga me ei lase ennast sellest segada inspireeri, luuletajaid ega heliloojaid. See ei ütle midagi tunnet. Tere. Inimestele on päike ikkagi üks ja ainuke, kellele võlgneme kõik, mis meie eluringis on. Külvab moega valgusse tuleb hakast sädemeid rebib mätta haua käepalt. Imeb tühjaks, linalombid annab vihma, puistab rahet, õhku, tuuleks, keeruteleb kõiki töid, teeb ühel ajal. Nii tervitab Janis Rainis päikest oma luuletuses awesol. Meiekandi rahvalaulud ütlevad päikese olevat sündinud sinikirja linnumunast. Teisal jälle tuleb päike maisele neiule kosja ja saatkorvi mõõtu pidamatu ning keevalise iseloomu pärast. Polnudki suhted päikesega nii väga alandlikult Aubatlikud. Lõunapoolsetel rahvastel on päike olnud vägevaim jumal ja paljudes uskumustes ka otsene Esiza. Nimetagem teda siis raam, kondlikki, viracodža või mis tahes muu nimega. Inkade legendi järgi saatnud jumalik päike taevast inimeste juurde oma lapsed, poja Manco kappacy ja tütre Mama Ohio teejuhiks kuldvits, kus nad suudavad vitsa hõlpsasti maa sisse torgata. Sinna tuli neljade elama. Selleks paigaks osutunud Cuzco Nad rajasid sinna linna, andsid inimestele seadused ja ühiskondliku korra Mancoga back, õpetad mehi maad harima ja metalle kaevandama. Mama Octio naisi kangast kuduma ja maja pidama. Ja omaloodud riigi etteotsa asusid nad kui inka ja tema naine. Tähtsaim jumal, selles riigis oli inti kuldne päike. Tema auks püstitati kullast tempel, temale toodi palju vereohvreid. Riigi kaunimad tütarlapsed aga valiti päikese neitsiteks päikesejumala teenijanna teks. Sellest kõneledki maises vibanco laul, mille Peruu lauljatar ima esitabki joakeeles. See oli ka omaaegse inkade riigikeel. Põhjamaade kirjanikud pühendavad palju ridu loodusele, erinevate päeva ja aastaaegade kirjeldamisele. Lõunamaade kirjamehed ja ka põhjamaalased on lõunast kirjutades päikeseringide suhtes hoopis napisõnalisemalt. Miks nii? Jüriöö Koraamatust, Ungela tare loeme tema varakevadisest põdrasõidust koos lätlase sammuga. Ei mäletagi kõike, mida talle lõunamast vajadusel. Sellest hetkest on mällu talletunud üksnes lappi Eurgla mida oma silme ees nägi lühikese öö punane ehakuma, langes lumele lillaka, varime tundra kaskede valget veidralt väänulised tüvel hõõrusid punaka heina, taustaks okste džungli tumesinine osa idataeva kristallpuhtast põhjatust värvitusest katsid kinni siin-seal kasvavate mändide, mustalt ladvaosa massiivselt kõrguva tundru pastell kerge siluett. Missugune põhjatu avarus, laius ees ja taga. Alles siis, kui ma Samule rääkisin, kuidas pargivahid lõunas kõnniteele varisenud rusikasuurusi leek, puu õisi hommikuti palmi loodetega kokku pühivad. Samu hääl otsekui äratas mind lummusesse. Ja ma taipasin, et räägin lõunamaast, kui ise mõtlen ainult lapi kõnnust, mida nägin enda ees uskumatus värvidele võsas. Seal siis polegi kevadet. Sam seal on ju õisi aasta läbi. Kui ühed lehed maha langevad, kasvavad uued kohe asemele. Mis kevadet saab seal olla? Tundru kuppel, kuhu kevadpäike oli juba musti laike sulatanud peegeldus järvejääl purpur, sõna madalamad nõlvad olid omandanud tumesinise varjundi. Päikesetõus andis loodusele uued värvid, panigaame, jää ning surnuvalge lume hõõguma. Nüüd mõistsin, mida saamoli mõelnud öeldised lõunamaal pole. Kevadet. Päike tõuseb ja loojub seal nii kiiresti. Looduse värvi kangas on nagu valmine maha laotatud. EML-le ei jõua seal värvide vaheldumist tajuda ega tõusev päike esile manada Põhjala unustamatut värvidemängu. Mõistsin miks inimesed seal Ja ranni, need, nii kui sa laaduvust Jewel samast raamatust. Roheline tähistab taime. Punase järgi tunneb putukas muuni ära ega pea seda sinililleks. Öeldakse ju õnne puhulgi kõige erutavam ja magusam olevat selle ootus. Eks sellest siis ka põhjamaalase hingekeelte peenhäälestus aeglaselt liikuva päikeseringi jälgimisel. Võrrelgem kaht päikesetõusu kirjeldust. Thor Heyerdahl Kon-Tiki reisilt kell kuus oli juba koitma hakanud. Meie ümber oli palju linde ja taevast kattev nõrk sinakashall loor. Viimane mälestus taganenud tööst peegeldus meres. Kuid kogu silmapiirile kaugel lõunas oli tekkinud punakas laienev riba. See moodustas kagu pool veripunase tausta nõrgale varjule. See oli nagu siinse pliiatsiga pikalt üle silmapiiri tõmmatud. Käratsevad merelinnud moodustasid nagu silla üle taeva kauge saare suunas, mis silmapiiril järjest selgemini nähtavale tuli. Sedamööda, kuidas punane tagapõhi laienes ja kulla kõrvaliseks muutus. Kui päike oma päevavalgusega läänes. Kell pool seitse tõusis päike ookeaniste kerkis otse üles. Nagu see troopikas on tavaline. Võrdlused. Kas eelmisele väljavõtted Vitalibollovitši raamatust, aasta põhjapoolusel? 25. septembril. Päike on vaatepiirilt kadunud jätnud horisondile kitsa värskele, milles sarnaneva punetama riba hämara taeva taustal joonistuvad teravalt välja, küsides silojetid kõikidest külgedest ümbritsevat meie jäävälja, roheka valgusega hakkab taevas helendama esimene täht. See on otsekui valgusfoor, mis avab neile tee polaaröösse. Nähtamatult liigub horisondi taga mööda oma teed päike ega saada ainustki kiirt naeratust sellesse pimeduse kuningriiki, kus kontardunud sõnatuse vaikus. Üheksandal veebruaril nägime lõpuks esimest koiduvalgust. Ning isegi kõige uskmatumad pidid nüüd nõustuma. Päike pole enam kaugel. Aegamööda lõi tumehorisont heledaks ja roosakas õrn, puhas vööd. Värvis koidueelsed taevast. Ja lõpuks, 10. märtsil on imeilus külm ilm. Ida pool on taevas ereroosa põhjas ja läänes kahvatu sinine. Rudis lumi ja külm. Imestamisväärselt puhas õhk panevad südame erutad lööma. Tulge välja, tulge välja, päike hakkab tõusma, päike. Kui kaua me oleme seda hetke oodanud? Sellest kõnelesime kottpimedal polaarööl, kui vahel tundus, et loodusele ei õnnestu end kunagi vabastada raskes surmaunest. Ning nüüd saabuski päikesetõusu rõõmuküllane hetk. Kaugetel reisidel tagant tuleb nähtavale kitsas leegitsev töö, et see muutub järjest laiemaks ja lumele, ilmuvad roosaka tiirud. Päike tõuseb üha kõrgemale ja kõrgemale. See pole enam vöötvaid juba hiiglasuur kera. Leegitsev punasena ja hiilgavana valguskiirte murdumise tõttu pealt veidi lapergusena liigub ta aeglaselt tekki madalaid jääahelike pannes leegitseva nende teravahambulised harjad. Eirastuslikulk hakkab sinandama rüsijää ning lumi. Korraks leegitseva löönud hakkab sätendav nagu vanade muinasjuttude ammendamatu vara, et päike on tõusnud. Polaarookeani kohale, on tõusnud päike. Kui palju rõõmsaid naeratusi, kui palju lõbusaid nalju oli seal valgusküllased päikesetõusul. Esimesest koidukumas päikesetõusuni kulus troopikas pool tundi põhjapoolusel aga kuu aega ja seda pärast viis kuud kestnud ööd. On kui see on Sahhara. Kell on kolm. Päike kõrvetas läbi tulisedel riide, tõusin istukile ja vaatasin telgi ukseaugust silmi pidurdades välja. Sahara kuiv kuumus ja päikeses raha hoovasid mulle vastu. Päike, päike, päike. Kõrvetav liival laga Mixuias kokku sinise imega. Pilvitu kõrbetaevas laotus pärastlõunapäikeses üle kuldhalli liivamaailmad. Kolm suurt ja kaks väikest püramiidi seisid reas vastu taevavõlvi nagu hai hambad. Olid nad püsinud muutumatuna sellest ajast peale, kui inimesed olid osa loodusest ja vormised loodust. Nii kirjutab Thor Heyerdahl oma raamatus Viimane nähtud termomeeter oli näidanud ligi 50 kraadi. Nüüd aga ei leidunud miilide ulatuses ümberringi enam ei termomeetrit ega varjuliiv, kattis nagu lumi vanasti kiltmaad kohvides hangedena, luudetena, madalatele, lainelist, kõrgendik, lei orgudesse maastikus, kus ainult kuivanud kõrbepõõsad paiguti liivalagendiku päikeseküllast lõpmatust katkestasid. Päike paistis otse lagipähe ja kiiskas kõigil metallosadel. Auto metall oli nii tuline, et seda oli võimatu puudutada ja kuumus kibelase kipitest ninas. Kuidas me ka ei proovinud seda kõikjalt tulbabast tolmu, puudrist küllastunud, kõrvatvat kõrbeõhku sisse hingata. Ja siiski tundub autosõit läbi kõrbe mõnusa jalutuskäiguna võrreldes sellega, mida kirjeldab Anduand sajand eksateri pärast lennuõnnetusse haaras. Eilses teada olen läbi käinud juba ligi 80 kilomeetrit. Kahtlemata on mu peapööritus tingitud janust päikesest ta särab sellel üleüldiselt kilbil. Ei ole enam liigivairon rebasi. Tohutu alasi. Ja mina kõnnin sellele alasil. Tunnen, kuidas päike taob mulle pähe. Ma ei tunne endas enam midagi peale tohutu kuivuse südames. Con varsti ega tunne meeleheidet. Mul pole isegi piinu. Puna sellest kahju. Kurbus tunduks mulle mahedana nagu vesi. Kurbust ei saa eraldada elu värelusest. See minul ei ole enam kurbust. Kõrb, see olen mina. Mul pole enam sülge, aga mul pole ka enam lehebeid, kujutlusi, kelle poole võiksin, vaata. Päike on minus kuivatanud pisarateni. Oleme rännanud Kirjameeste kannul äärmusest äärmusse. Tulge tagasi keskmistele laiustele. Lõuna-Prantsusmaa, nii nagu näeme seda Vincent Fanhochi maalidel ööbings Tony pilgu läbi. Harli päike tungis Vincentile otse silma ja avasta südame. Sendi üllatas ümbruse värviküllus niieta, hõõrus imestunult silmi. Taevas oli eresinine nii tugev ja intensiivne, sinine. See polnudki nagu enam sinine, vaid muutus hoopiski värvituks. Tema ees laiuvate väljade rohelus oli oma meeletus puhtuses rohelise värvi põhiolemus ise. Löömov sidrunkollane, päike, veripunane pinnas, mäe kohal hõljuv üksiku erkvalge pilve Valevus. Alati uuestisünni Belia puhedada roosa õitemeri, nii et nende värvide olemasolu oli võimatu uskuda. Kuidas suudaksite neid maalida. Kuidas suudaks seda panna kedagi uskuma, et need värvitavaist on olemas. Kui teil õnnestuks sky neid lõuendile kanda. Sidrunkollane sinine, roheline, punane, roosa, loodus lausa masendustena nende viie värvi lopsaka väljendusrikkusega. Tundus, et hispaanlane keskpäeviti ei armasta tänavale astuda ja oli tarvis olla põhjamaalane, mitte kuumust märgata ning karta. On olemas kõnekäänd. Nii kuum, et ainult koerad ja prantslased usaldavad tänavale minna. Tähele pandud, et põhjamaalane üldse vähem looduse karmust kardab. Nõnda päikeselõõma või ööpimedust peljata kui näiteks lõunaitaallased. Ja nii ärkab ka tänavasse vilja, õieti alles õhtul. Päeval korraldatakse äriasju, poodide hämaruses tehakse tööd kuldsepa laua taga. Taotakse tikitakse, jätkatakse stuudiuma või lihtsalt magatakse. Kuni alles õhtul usaldatakse tänavale tulla. Siis on kõik liikvel. On olemas hoopis isesugune termingi. Tomaar fresko, võta jahedust. Need olid Friedebert Tuglase muljed Hispaaniast kirja pandud 65 aasta eest. Ja seda põhjamaalase lõunamaalase võrdlust üle lugedes võib tõsiselt rõõmustada selle üle, et meie kauged esivanemad oma päikeseratta kannul liikudes valisid lõpuks pärispaigaks just selle maanurga, kus päike ei tõuse iial nii kõrgele, et ei anna enam varju ega lasku nii madalale, et hoopis pikaks ajaks ära kaoks. Siin on valgust ja varju, mis elustab jää, hingestab värve. Äikesering ööpäevaring, aastaring, eluring. Leidsime veel kord Jürjo, Kokkor, Ungela taret. Kui ma olin veel väike poiss, tõi Kema ühel kevadel toolid ja asetas need aknast põrandale langeva ruudustiku veerde. Ta panime toolidele. Tema ja rääkis neile. Vaadake, lapsed kepi või kriidiga, joonistate õue või tänavale, kus need ruudud ja hakkad tekkeks kasti mängima. Siin teie ees on elu, ruut, elu, ruut, sellepärast et ta sünnib päikeses. Ta koosneb neljast ruudust. Igal neist on oma tähendus. Esimene vasakul on lapsepõli. Sellest ülalpool noorus. Hüva kätt ülemine täis, iga selle all vanadus. Esimesse, teie lapsepõlveruutu on isa ja ema teie eest kivi visanud, teie elukivi, lapsepõli. Mis siis õieti all? See on aeg, mil isa ja ema teie kivi kannavad. Teil enestele ei tarvitse kummardada, et kivi maastrias tõsta. Sellepärast paistabki lapsepõlve päike teile nii heledalt. Kevadel kirjeldavat hülased, sinililled, merelaine kutsub ujuma. Ning kunagi hiljem ei maitse teile võileivad nii hästi nagu vesirooside järve ääres käies. Kui erutav on haarata seda oma kieli. Elu tundub imeline. Lendur heidab lootused, sama kivi saab visata veel täis ja ruutu olla jäägitult. Sa ise. Nooruse ruuduski on tuska, milles tekivad valusad kriimud kuresaapad südamesse. Ja ema ega isa ei suuda enam aidata. Peagi taipatajad, haavad tuleb ravile ise. Siis ühel päeval heidate kivi täis ja ruutu. Igaüks teeb seda ise. Ise kannate vastutust ja vastutate ka selle eest, kuidas te oma lastekivid nende lapsepõlveruutu, heidate, nende elutee esimesse ruutu. Ja kummaline lugu. Aastate kuludes tuleb eitekeega vanaduse ruutu ja seda tuleb teha koos tolle inimesega kellest on saanud teie laste isa või ema. Selleks, et teie vanaduspäevad oleksid niisama kaunid kui lapsepõlv on vaja rohkesti seda, mida meie õnneks nimetama ja mille viljad alles vanuses küpsevad. Aga mis õnn õieti on, seda ei tea keegi. Võib-olla on see toosama mängu kivi, mida me ühest ruudust teise heidame ja mis ei tohi kukkuda nende mustade joonte peale, mis valguse ruute üheks eluks ühendavad. Mustast ristist mis langeb elu ruudu keskele, valguse ruute ühendama. Meile rääkis ta ainult valguse ruutadest.