Noor on, läheb jooksu, jeru sinisele lahele kaldarohule langeta puudude alus, särg istub kajakakivile ja heledad heledaid säärimased. Naerdes pühib ta puselt koidukünas märg rändrahnude ja lambaid pügatud kadakate vahele. Öine torm visanud vettinud adru püksi. Kadunud. Võitmas ta. Leinatammekann. Nonii, päiksega ilm on nonii, suvebaasis laulda. Väinas Nõmme päiksega ei olnud. Või on ta nii suve. Õigem ja. Läksid must mööda kaks inimlast. Südameõhetus pilgus lugesid üksteise silmadest päikest, kuud taevast ja tähti. Seal olid üleval neile kõik käsud ja keelud ja nad ei näinud teisi tähti ja kirju. Kord olid seal läbi, linnapoiss oli noor ja noorem. Ei olnud palju maad veel koju minna. Kui tuli. Otsin lilli, mis oleksid helisinise mere värvi. Oled sa näinud? Otsin jalgu, mis oleksid lõputute mineku ja tuleku teede värvi. Sa ju tead? Tuli sinagi koos, siis otsime meresid, mis oleksid tiveersete, lillede värvi ja lõputuid teid täis tolmuste jalgade jälg. Mis ta No. Mis ta Sa vaatad, minu aknad on pimedad ja lähed mina. Ei usu, et pimedad aknad samuti oodata meile, et lasin tule nimelt kustuda. Võid mind uskuda, mitte uskuda. Võib olla isik, siis süütagi tund. Et ootantsin Pinedati agendiga. Nii salakavalalt saastusid mu ellu, et ma ei märganudki ahelaid, mis sidusid mu südame ja silmad. Kõik unustasin, ainult sind, ma nägin ja nägin kõike sinu pilgu läbi. Sindrid täis mu päevad ja ööd. Loomeliidule. Mina olen ka ideega lood. Loode, nad olid. Olemas. Väiksena. Vaim. Kes pole armastuse? Seal. Eile düna talleli. Ja minule ei ole teada. Ei ole, ta ei leebunud. Loodo. Olemas. Väiksena. Ikka. Vaid reid. Võim on. Turg, muutuks tematu. Kiika moodusteiseks oinad. Kohadone sellele lainele. Ja sinitaevas päi. Nii nagu pille häälde seatakse Me ühist rütmi endis otsinud ammu. Nüüd ühte, sulatame igas sammu, nii nagu pille, häälde seatakse. Kuidas Neemeco Puiestee köiki ilge tookord veel sinu kõrva läinud? Tõusi ning seesime taas kõrvuti. Hoides sõrmuseid käe tõotasid meie Taani maailm, kauninane, seeme vaid. Aja. Neljas kuid nad kuuluvad meele ja meil on palju elu on nii viimsele teele minna, keldrite käin, kui ulatad käe. Sukk käte kuumus, mind kõrvetab. Su silmad on maha löödud. Kuu tõusis ja väga aeglaselt ta nägu meist ära pöördub. Me ei näe aga lagedal lõhnavad valged luudete nelgid. Siis pöördud sa minu poole ja iha Suhoolil helgib.