Tere kena pühapäeva õhtut, head raadiokuulajad, kellele just kõlanud reklaamist ei jäänud kõrva, siis kuulata oma lemmik raadiojaama ehk raadio kahte ning algab teie lemmikfilmi saate kinovärgiga. Mandariin. Meil on stuudios ikka ja jälle filmikriitikud on Reili Mets, tere Ralf Sauter. Tere kõigile miile toomele. Tere ja mina Maarja hinda alla. Tänases saates võtame luubi alla legendaarse treinspottinga nii-öelda järje teegaks treinspoteng Disney kauaoodatud, vähemalt pildiliselt tõesti kaunikese kaunitari ja koletise õuduspõneviku kao ära ning viimasena köögiviljaanimatsiooni minu elutsuginina. Just selliste nootidega algas 1896. aastal üks 90.-te meeldejäävamaid filme nimega Trinspotting ja koos sellega üks võib-olla filmiajaloo kõige kuulsamaid, vähemalt lahedamaid monolooge, kus siis peategelane Marcrantan, keda mängib, mängis Evan McGregor mõnitas või tegi nalja sellise keskklassi, igava elu üle, ise ta vahetas selle igavuse heroiini vastu ja filme andiski audiovisuaalselt väga energilise värvika pildi ühest kambast narkomaanidest suhteliselt antisotsiaalselt käituvatest noormeestest Edinbergi ketas, kes ei osanud oma eluga suurt midagi muud peale vaata kui mõnuaineid tarbida ja pätti teha. Aga vanadus jõuab kõigini. Ja kuigi Ervin Welsh kirjutas oma raamatule treinspottingi, mille põhjal film tehtud oli juba 10 aastat hiljem järje, on filmijärjega natuke kauem läinud. Lausa 20 aastat. Aga nüüd on ta kohal ja näeme seda, mis on nendest neljast peategelasest, kes esimeses filmis tuttavaks said saanud selle vahepealse aja jooksul. No kui mõned aastad tagasi mina kuulsin, et plaanitakse teha treinspottingule järge, siis mina küll mõtlesin, et mitte mingil juhul seda ei saa juhtuma ja ma teadsin juba tollal tegelikult, et autor kas see on tõesti olnud, igatahes ma teadsin, et ta on kirjutanud oma algsele Trainzbotningu romaanile järje nimega porno, aga siiski minu isa oli sügav kahtlus, kas tollal juba väga tuntuks saanud Evan McGregor ja kõik need teised näitlejad tahaksid siis potentsiaalses Tre inspotenga erinevates üles astuda. Mõte oli iseenesest väga vinge, minu meelest, kuna transport ning on reekviem munel male ja siis laudengin, las Vegase kõrval üks siukseid vingemaid 90.-te narkofilme, eks minul selliseid kunagisi lemmikuid suuri. Aga see sai tõesti teoks ja kõige üllatavamad kombel on tõesti vanad mehed täiesti tagasi, et, et lisaks sellele põhilisele nelikule, kes narkomaane, siis mängisid poolt ning on ka need kõrvalosatäitjad, isegi siis ronin, orbin valss ise, kes ka esimeses filmis elatvastest teeb siin väikse sellise sutsaka, nii et äratundmisrõõm on siin tõesti väga palju. Ja ma jäin filmiga üldiselt rahule ja seda suuresti sellepärast, et ta on visuaalse või selle pildikeele poolest aga mõjuv ja ma ütlen, Danny Boyle teadupärast episoolselt selliseid väga ägedaid filme, isegi Steve Jobs, mis oli suuresti dialoogile, üles ehitatud, seal olid mõned stseenid, kus näidati ütleme, mingeid vanu kaadreid või mõnuklipp niimoodi seina peale pritseerituna nagu projektoriga ja sellised lahedad nõksud trikida treinsporting, 200, neid väga-väga palju ja kohatise tripi atmosfäär tuletas meelde Kaspar Noe, natuke mulle isiklikult, kes on ka narkoteemat käsitlenud, aga palju enda filmides, niiet et kuidagi need pildid ja helid jäid minu siis väga kumama, et on palju siukest stiilsem, kaasaegsema pildikeelega film siis ka esimene oli, mis ikka palju toorena tõsisem. Aga probleem on mitte väga suur probleem, aga siiski probleem on see, et need silm valutab esiteks väga palju aega nende tegelaste 20 aasta hilisema elu tutvustamisele nende uuesti kokkuviimisele ja kahjuks on narratiiv natukene ärke kohati isegi mulje, nagu film oleks algselt olnud kolm tundi pikk ja siis mootortranspordi kohta. Ja siis oleks umbes tunni jagu stseene lihtsalt välja lõigatud ja paraku see visuaalne stiil nagu räägib sellele filmile, selles mõttes vastuvõttu, et seal on mõned stseenid, mis jätavad mulje, et nad on seal ainult sellepärast, et nad lihtsalt näevad lahedad välja, aga selle üldise süžee arengu seisukohalt ei ole ütleme väga olulised. Aga ma natuke veel tahaks nendest tegelastest ka rääkida, aga siis mida teie arvasite, et mina jäin väga rahule, üllatavalt? Mulle ka see film pigem meeldis ja ma arvan, et üks põhjusi, miks mulle meeldis, oli sellepärast, et ma teadsin ette, et ei saa olema täpselt selline nagu Klein. Sputnik, ma arvan, kui ma oleks läinud ootusega, et ma lähen vaatama uut Reinsputingid, siis kindlasti ei oleks olnud selle filmile niivõrd hea meel. Ja peale esteetika. Mulle tegelikult meeldis dialoog võib-olla isegi kõige rohkem, et isegi sellistes nagu pikematest monoloogides selliseid kihtimaid, sõna värgid kandsid välja ja see oli mõnus. Aga juttu kuulama, lihtsalt teha subtiitrid enam ei lugenud, nii et mul oli sama efekti. Et minu meelest selliseid pikemad monoloogid on alati heaks näitajaks, kuidas dialoog õnnestunud on, stsenaariumi koha pealt tõesti oli seal mõned kohad natukene venivad, aga veel positiivse külje pealt, et nii hea muusika oli selles filmis. Ma arvan, et siit me saame lugusid nii, nüüd sellesse saatesse mitmetesse järgnevates, et see oli väga suur pluss ja seda soundtrack'i tasub kindlasti ka pärast üle kuulata. Ja Ma arvan, et see teadmine, et tegemist on filmiga, mis ei käi läbi uuesti neid võnude inspottingu radasid on minu meelest just nagu hea, sellepärast et see näitab, et nii filmitegijad kui ka see lugu ise on edasi arenenud ja räägivad kui uut juttu. Et, et see oli, ma arvan, tegelikult lõppkokkuvõttes selle filmi suureks plussiks, kui suuta seda sellisena võtta ja mitte liialt jääda kinni sellesse, et äkki tuleb ikkagi sama tempokas ja samasuguste naljadega uus trend. Kusjuures mind vastupidiselt üllatas, kui palju näen tegelikult need tegelased on selles minevikus kinni 20 aastat tagasi juhtunud sündmuste pärast tekivad ikkagi uued pinged ja mis tegelikult on väga äge selle filmi puhul, et siin väga palju näidatakse stseene esimeses transport mingist ja see film ei tee seda umbes selles võtmes, et vaata, mäletad seda stseeni, mäletad, kuidas sulle see meeldis, aga need on kuidagi kõik. Neil on mingi konteksti olemas, et need ennast, nende tegelaste meenutused kunagi juhtunud asjadest nagu Tomi sõrm siis esimeses filmis ja see film ilmselgelt tunneb neid tegelasi ikkagi hästi, näiteks rent on ise ju esimeses filmis oli ka selline kompulsiivne valetaja ja teises osas ka ta ütleb alguses mitu last või kaks last. Ja siis tuleb välja, et tegelikult ei ole ja esimeses filmis minu arust Seczpo ju taimetoitlane ja teises alguses ta kaasa mingeid toitumisnägin väga siukse mitte liha sisaldava toidu moodi välja. Et noh, olles nagu transpordiga fänn, ma kuidagi leidsin neid väikseid karakteri hetki ja muidugi näitlejad ise on ka oma tippvormis nagu ilmselgelt naudivad natuke nende tegelaste juurde tagasi minemist, niisamuti. Trinsbothingu puhul ilmselgelt oli teada, et milline pinge selle filmi tegemisega on, et et kuidas publik sellega siis rahule jääksid, nii sisu kui, kuigi, kui, siis ka tulu mõttes ja, ja need kaks suurt jõudu, mille vahel see film siis nagu, mis teda, seda filmi ses kahelt poolt iriseda oli just see nostalgia ja samas nagu näidata, milliseks on see tänapäeva maailm muutunud, et mingeid selliseid tänapäevaseid trende ja mulle tundub, et filmi selle kahe rebiva Poola vahel suhteliselt terveks, et kui arvestada vähemalt seda taustad, kui kohutavaid järgi ja teisi osasid on siin viimaste aastate jooksul tulnud, siis minu meelest oli üsna elegantselt ja graatsiliselt teegaks sellest välja. Kusjuures mul tekkis ja just mõeldes järge peale, sellepärast et suure osa järgi, mis kinodesse jõuab, on sihukeste frantsiisid järjed, mis on hästi hingestatud, tühjad, lihtsalt raha teenimiseks tehtud. Mul tekkis võrdluse selle enne päikesetõusu enne päikeseloojangut. Triloogia ka, mis on minu meelest tehtud, selle huviga mitte toote lihtsalt järgi, vaid vaadata, kuhu need inimesed tegelikult jõuavad ja mis on hästi huvitatud just neist karakteritest. Ja mulle tundus ka, et Danny Boyle'i peamiseks innustajaks oli siin kuidagi jätkata nende tegelaste teekondadest, et vaadata, mis neist on selle 20 aastaga saanud ja kuhu nad oma eluga jõudnud on. Et ma olen seda mitmes kohas juba ka öelnud ja ütlen ilmselt veel, et kui esimene osa on selline pike värvikas trip, siis teine osa räägib sellest, et mispärast trippi saab, kui tuleb kõigi nende otsuste tagajärgedega tegeleda kuidagi selle saatusega leppida. Või siis mõnes mõttes on ka natuke probleeme, sest esimene filmel ikkagi heroiinist ja teise puhul see ei ole nüüd nii kindlalt paika pandud, siis siin on mõned heroismi heroiini stseenid, mis muide tunduvalt nagu, et näed, et see on ikkagi Pattingu, järgnevad, nad peaksid ikkagi heroiiniga tarvitama. Ja, ja selles mõttes, et mingi kindel teema püstitasin selle pärast nagu puudu, et esimene film on noh, tõesti sõltuvusest kohati seal on väga selliseid šokeerivaid seene ja ja teine iseenesest mulle meeldib, et ta ei ole nii depressiivne, esimene aga aga puhtalt, et sellega, mida need tegelased nüüd üritavad koos korda saata ja tabud krossida 11 ja seal hakkasid film päris lõpuni välja ei kanna ja, ja noh, nagu ma ütlesin, siin on noh, spaadi lugu näiteks kedagi jookseb hästi eraldi ja vahepeal ma olen üldse kuidagi raskusi selle filmi jälgimisega, ma ei tea, kas ma lihtsalt kuidagi vaatasin unelevalt seda. Soe toon selle filmi juures on nagu selliseks hingepalsamiks nendele tõelistele fännidele, et, et kuigi me võime nagu selles kahelda, aga siiski minu meelest kaheldamatult mõnus või kuidagi soe tunne, on seda siiski kinoekraanilt vaadata. Võib-olla selle nostalgia poole pealt, et kohati natukene läks ikka kergelt niimodi džiisiks, aga annab andeks, sest see oli tõesti nagu selles mõttes nostalgia mõttes selline. Mis siis sa näeks? Ma ei tea, kas nüüd. Kuidas üritada võimalikult vähe reeta, aga üks konkreetne stseen seal lõpus, kui üks tegelastest üritab teisele tappa anda ja, ja siis on selline ülalt võte kaameraga, kus nad on, seisavad kahel pool seina niimoodi ja siis tulevad nad meenutused lapsepõlvest, et sellised kergelt läheb nagu selliseks hästi mesiseks, aga samas on nagu selline täpselt palsam hingele. Neid kergeid maitse väärtusi oli veel minu meelest näiteks pubistseen, kus nad satuvad sellisesse hetke hetkesse, kus neist neilt oodatakse, sest kui muusikalist etteastet ja see tundus mulle küll nagu mõnest siuksest väga napakas Ameerika komöödiast. Aga ei saaks öelda, et sellest, see mees ei oleks siiski seda emotsiooni. Aga aga sellele Essenile järgnes üks selle filmi kõige ägedamaid kohti, kus nad pangaautomaatidest raha välja võtsid, jäävad selliste stseenide pärast juba ainult tasub seda filmi minu meelest vaadata, et siin on jätkuvalt nii palju sihukest visuaalselt ja audiovisuaalselt innovaatiliste väga lahedalt mõjuvat kraami, et Danny Boyle õnneks ei ole 20 aasta jooksul vähemalt oma sihukest tehnilist teravust kaotanud. Õppinud vahepeal minu meelest huvitavam vaadata seda, et kuigi tal operaatorid on päris palju filmide. Kui nad nüüd küll selle Antoni tood mantliga, see on tal vist mingi neljas koostöö, aga, aga esimese Trinspotting võttis teine operaatori üles siis ikkagi Danny Boyle'i filme ühendab just see, et tal on alati see visuaalne külg on väga läbimõeldud, väga niisugune eksperimenteeriv ja väga-väga hästi ka minult seda sisu toetav. Aga nagu Miil enne mainis, siis tõesti filmis on ka väga palju head muusikat ja nüüd üks näide selleks on igipopi, Boroditši kaver või siis remix last for Laifist. Raadiokuulajale võib filmikriitiku elu tunduda sihuke eriline klemm, et käid kinos, vaatad filme, siis tuled siia raadioeetrisse. Terve Eesti kuulab pühap päeval tunnikese julge hingatagi, et äkki jääb mõni teravmeelsuse või nutikas sõnamäng kahe kõrva vahele. Pärast lüket kogu sellele saate tegemisest tehtud rahakärusse kokku ja sõidad koju supermodellist abikaasa juurde korjama, kilekotid kokkasid. Aga tegelikkuses on niimoodi, et 100 tegemistootava asja vahel tuleb pühapäevasel päeval minna hoopis vaatama Disney järjekordset töötlust klassikalisest muinasjutuloost, milleks seekord on kaunita Härja koletis, mida ma siis vahetult enne saadet vaatamas käisin. Ja pean nentima, et mul on siiamaani niisugune tugev suhkru suus ja see ei ole nendest kummikommidest, mida ma enda lohutamiseks filmi kõrvale ostsin, vaid sellest, et see film ise on ka üks paras suhkruvatt. Sisuliselt räägib Ralf. Kõige. Et kellelegi pressiseansil elanikel, siis lükkasin oma supermodelli voodist põrandale, tõmbasin oma parima kleidi selga ja jootsin kohale, lihtsalt. Oi kui mõnus oli. See väike tüdruk minu sees igatahes nautis seda filmi kogu täiega. Nojah, tähendab Disney need plaanid tõesti teha oma parimatest ionis filmidest siis mängufilme täispikk ja neil on kavas neid väga palju, et tulemas on meil Dumbo aladin ja mingi terve hunnik veel, mida ma kokku lugeda ja olgu eelmine aasta oli juba džungliraamat on ja siis üleeelmisel oli Tuhkatriinu ja Tuhkatriinu tekitas muuseas väga samu emotsioone, mis kaunitare koletist. Kuigi ma pean siia vahele, ütleme, et kui ma lugesin, et Cruella tehakse film kurva LM. Jah, kui ma lugesin seda MK Estonia Osama jõudnud lugeda, ma lugesin, tahaks Cruella ja siis ma olin intrigeeritud, mõtlesin, et issand, ma ei jõua ära oodata, et mis sealt tuleb, see lugesin MK Estonias. Aga eks näis Ja noh, siis kui raipilimelise meeldis see pilt, mis ma pean ütlema koerani mulle mulle üldse ei meeldinud. Järjekorras need Ralf räägib kõigepealt, et miks talle meeldis okei. Ei, tegelikult peamine põhjus on lihtsalt seotud ootustega. Ma noh, ütleme eelmine aasta, kui tuli väljas Alice Imedemaal film, teine osa on, see oli tõeliselt kohutava esiteks tekitas minus tunde, et ma vaatan lihtsalt kaks tundi järjest mingit hästi inetut, mitte midagi ütlevat arvutiefekti ja kui ma läksin, kaunitar ja koletis vaatama tegelikult seal liimidele ja kõigele sellele praktilisele on nii palju rõhku pandud, et ta tekitas sellise hästi teaterliku grandioosse tunde kuidagi, et jah, tegemist on tootega, ma tean, et Andrei armastab väga palju öelda, Disney ikkagi hoolib ainult rahast ja no mina ei tea, mina olingi rahast, me ei saa neile ette heita. No mitte ei ole ainult rahast, aga mulle meeldib ka raha teenida. Noh, ma ei saa ette heita, nemad tahavad raha teenida. Et kui inimesi tõmbab, selline ütleme väga klassikaline ilus hästi üles lauldud visuaalselt paeluv muinasjutufilm, siis minu meelest väga tore, et jah, tegemist ei ole mingi hullult tõsise filmiga, kuigi seal koletise välimus on, noh, ma tahan, piirkond on ju hästi palju ka puutunud kokku õuduszhanrikatetega oled sa välimus, on selline suhteliselt hirmuäratav võrreldes siis muidugi Disney animafilmiga. Ja noh, okei, põhiline puudus sellel filmil võib-olla on isegi see, et see koletise nägu Lai plaanis näeb väga halb välja, ta pole kasutanud sellist ütleme digitaalmaagiat. Eelmine öö vaatasin Est-faili infi seeria neljandat osa, kus Corey Feldman on see lahe praktiline maske, vise, päris mask, mille silmad liiguvad ja suu liigub ja muidugi Chation endale lõpusse hokimees käraja, sa näed tema nägu ja oleks tahtnud nagu siin kaela sihukest asja näha, sest kõik muu selle filmi alusel hästi sihuke käega katsutav, võimas ja ja need ilusad suured võtteplatsid olid kenad ja hästi ruumid, oleksin selle filminud. Kolm teie selles mõttes töötab ka väga hästi. Ja aga ma just täna lugesin artikleid Hollywood reporterist, kus kirjutati selle kohta, et see arvutiefektid ei suuda ikkagi luua seda maagiat, mida animatsioon loob. Mul oli samamoodi, kui ma vaatasin filme, siis ma olin nagu eriefektide osas rahul, sellega ma ei osanud nagu midagi ette heita, aga siis tänase artikkel pani mind küll selle peale mõtlema, et tegelikult seal filmil pus, kui noh, ma ei tea, kas kaunitar ja koletis ei ole ilmselt seda lugu, selline lugu, mida saaks väga palju reeta. Ühesõnaga, et kui küünlajalg ja kell muutusid inimesteks, siis tekkis seal lõpus nagu kuidagi selline selle naguniisugune šokk või ehmatus, vaikad kuidagi, ütleme siis valesti, sellepärast et ma oleks tahtnud, et nad oleksid jäänud kellakse küünlajalaks, sest need olid need tegelased, keda ma tundsin, et nad ei suutnud nagu inimeseks niimoodi üle minna, et see oli sihuke. See oli sihuke väike konks, et näidatakse ka näitlejaid, kes lihtsalt hääl annavad, sest tegelikult õlut staarida, siis sa näed nagu päriselt ka neid staare. Minu meelest me oleme seni kiitnud ja toonud välja väga õigesti, ma arvan, selle filmi puhul just seda tehnilist teostust ja see on kahtlemata kvaliteetsed, tehtud Disney on selles väga hea. Aga see, mis teeb filmist ikkagi hea filmi, ei tohiks olla see, et ta on ilusasti korrektselt teostatud tehnilise poole pealt üles joonistatud nii-öelda vaid et tal on mingi selline sisu ja muinasjutt, et peaks olema ise ka muinasjutuline ja äge, aga see film oli mingisuguse selline popurrii hästi paljudest teistest muinasjuttudest. Ja see lugu, millesse algsel algselt peaks põhinema tulipunane lilleke, Sergei Xakovi muinasjutt, et sellest ei olnud küll siin eriti palju midagi järele seal tehtud, hoopis selliseks hästi läägiks looks, kus oli nii palju loogikavigu, mida ei olnud üldse vaja sinna sisse tuua ja võib-olla ma ei tea, Ralf, ma arvan, et seda olid nii võlutud nendest tantsijatest taldrikutel, Emmavatsenist, et et kokkuvõttes ei näinud seda, et see põhipoint öise moraal loost oli täiesti ära unustatud, sellepärast et kogu muu virvarr oli kuidagi palju uhkem ja see pilt on sisutühi, uhkete kleitidega kenade deklaratsioonidega. Mingi selline ei teagi, külake mina tõesti ülimalt pettusin ja ma arvan, et ainuke positiivne asi siin filmis oli see, et et siin toodi välja lastele nagu palju seda, et kuidas oluline raamatute lugemine, kui tore see on, Emma Watson, seal leiutas pesumasina. Nii et teatega, millal pesumasin leiutati. Aga see, see oligi kogu nagu selline positiivne osa, sellepärast et Disney kunagi kui Disney stuudio loodi, siis nende üks põhimõtteid oli, et kõik multikad peavad olema mänguliselt arendavad. Aga siin on küll suures osas kaduma läinud ja see lugu ise oleks võimaldanud seda. Ja ka kaunitari ja koletise Loonaliseda võttes sinna on ikkagi tunda tema, Watson, rääkisin ise, kuidas ta seda rolli või, või selle tegelase tausta nii-öelda modifitseeris teha, seda natukene tänapäevasemaks ja natukene neid väärtushinnanguid selles loos võib-olla siis muuta. Eks kummalisi asi on see, et üks kõrvaltegelane Angei läheb välja ja millest oli omaette nagu draama. Aga see ema Watsoni tegelaskuju mulle selles mõttes selle klassikalise looga võrreldes mulle meeldib, et kui vahepeal kaunitari ja koletise lugu kasutati sellise näitena väikestele tüdrukutele õpetamaks tuleb alati olla viks ja viisakas ja heasüdamlik ja koristada ja olla üldse tubli siis et praegu see on Emma Watsoni esimene esimene esiesindus kehastuses on, on see tegelane siis selline, ta ei koristada kraami, tal on oma ajaga paremat teha. Aga tal on oma mingid laar, tukad Riinuga siis, sest tuli pune, see lillekese loo moraal ei olnud kunagi see, et see tütar hakkab midagi koristama ja kraami oma kellelegi järelt või on kuidagi sellises nagu neutraalses rollis, et oligi justnagu selline väga protektsionistlik tegelane. Kaunitar ja koletis on esitatud niimoodi, et kaunitar, kui ta eksis, nagu olete selle asja ära, et siis ta oli nagu selline teenija teine vikisse visanud. Keskaegses muinasjutus igatahes nii ei olnud võib-olla sa mõtet süüdistada Disney on ju ka see joonisfilm, on Eestis. Nõukogude Venemaal on veel tehtud 52. aastal pikemaga. Iseenesest on huvitav, kuidas Disney on pool sajandit loonud sellist, seda abitu printsessi sellise kauni objekti siukest Stampliguurimis on kultuuri nii tugevalt kuidagi jäänud ja nüüd üritab viimase paari aasta jooksul hästi tugevalt seda kuidagi muuta, et Disneylandi mitmete Disney omanduses olevate filmide tegelased nagu reist arvarsis, eks ole. Ja nüüd vajana eelmisel aastal ja nüüd siis siinse Emma Watsoni peategelane kuidagi üritavad seda stereotüüpi muuta. Et see naisterahvas on just selline tugev ja iseseisev ja nii edasi ja Emma Watson on siin, filmis jätab sellise deklaratiivse mulje, nagu tõesti, aga ma kuidagi filmi ajal sain, sain aru sellest, et, et võib-olla mind mind mingil määral hoopis häiris algmaterjal ja ma nüüd räägi sellest, ma ei ole kursis hästi selle loo arenguga ajaloos, aga see kuidagi lugu selles mõttes ise, et minu meelest selle filmi kuidagi selle moraaliga, mis ta justkui üritab edasi anda, läheks kokku see, kui see koletis jääkski koletiseks. Aga see film ikkagi tüürib sinna, et kokku saavad ilusad inimesed, kellel on palju palju raha ja suur klass. Ja lõpus ma mõtlesin, et see koletis nägi palju parem välja, sest köida inimeseks sai siis ta nägi välja kui Farmi Gabriel. Aga minu jaoks see oli lihtsalt lugu kahest üksinda sellest inimesest, kes on väga erinevas keskkonnas, aga ometi nad on omal moel üksildased ja nad leiavad teineteist läbi kunsti ja sellised teemad on siin tegelikult olemas ja minu arust ei ole sisutühimehed siin väga palju selliseid nüansse selles või kasvõi ema otsene tegelase suhe siis oma isaga. Et no mis on minu meelest üks loo arengu puudu sealt, et ma oleks rohkem tahtnud näha nende suhet omavahelist, sest sinna just vahepeal olevat faili, et kas sa tõesti igatsen oma isa ja ma tahtsin Philby psühhoanalüüsida, aga miks peaks nii hea isaga tütarlapsi siis olema huvitatud sellisest monstroosse olemusega tegelasest, ma ei tea, igatahes meestele piisavalt huvitav film on väga hästi tehtud film, et ennekõike seda, et detaili klassikalise projektsiooni härdusega minul nagu dokkadeni Minu meelest oli vahva, et Evan McGregor tõmbas oma Trinspottingu nõrka triibu nina alt ära ja jooksis Disney lastefilmi võtteplatsil, et oma hääle roll siis lugeda. Aga muus osas ma ei taha öelda, et see oleks väga karjuvalt halb film kuskil teises pooles ma tundsin, et emotsionaalne kaar täitsa nagu töötab ja see visuaal on kaunis, aga tangi silmakomm ja suhkruvatt ja millekski enamaks ma kohe kindlasti ei pea. Ka tänases saates on meil juttu ühest filmist, mis peaks korda minema mitte ainult kõigile õudusfilmide fännidele, vaid nagu näha on korda läinud kriitikutele üleüldse ajaga filmi publikuid väga tõmmanud kinodesse ja selleks on filmi get out ehk eesti keeli kao ära. Ja selle autoriks on mees nimega Jordan, piilgasena ennekõike tuntud koomikuna ja läbi õudusžanri, siis ta kehast käsitleb teemat, mida tegelikult õudusfilmides väga tihti ei käsitleta absoluutselt ja selleks on rassidevahelised suhted. Ja film räägib siis mustanahalist noormehest, kes läheb esimest korda kohtuma oma valgenahalise tüdruksõbra jõuka perekonnaga ja paraku hakkab tema hinges ja mõtetes tekkima varakult tunne seda nädalavahetust seal nende oma tüdruksõbra perekonnaga veeta. Et kõik ei ole päris nii, nagu tundub ja see muutub päris vastavaks, mis tegelikult toimub. Kes võib-olla Ameerika sarja maastikku natukene jälgib, teab, et seal on viimastel aastatel väga populaarne olnud niisugune sari nagu Kiiend piil siis kahe mehe selline sketšihuumorisari minu Mõinu huumorimeele Helle väga ei vasta, aga, aga tänaseks on mõlemad selle seeria peaosalised kiigem Mikey Key Jordan biilses leidnud suurtele ekraanidele eelmisel aastal valmis neile niisugune komöödia nagu Jaanu. Mis oli, noh, niisugune kohati täitsa vahvaga tervikuna võib-olla natuke pettumus. Kiigel Macy Gray oli, oli, mängis väga tubli rolli filmis nimega don't think this, mida ma soovitan väga vaadata, mis on üks siukseid väikseid pärleid, mis eelmisest aastast kuidagi väga tähelepanuta jäi. Ja nüüd on siis Jordan piil tegema teinud oma sellise lavastajadebüüdi, võib-olla natuke ootamatus žanris ja kui nad on oma saart seerias või sarjas väga palju töganud rassisuhteid Ameerikas on, nad on koos mänginud Obamat ja Obama seda viha, translaatoreid, viha, tõlki, eks ole. Ja ta jaganud siin trumpi Ameerikat, siis siin filmis lähevad trassi suhted selles mõttes nagu üpris keerukaks. Et siin tehakse juba nalja selliste ameerika valgete, liberaalide üle, kes toovad, et kes just vaatavad mingisuguse teatava imetlusega mustanahalisi ja nagu siin väga rõhutatud oleksid Obamaga kolmandaks ametiajaks valinud. Ja kui me nüüd ütlesin, et võtan kriitikute poolt väga hästi vastu võtet, siis ta on üks nendest aruldastest filmidest, mille välja tulla sellisele skooriks siis Rottensomeetosis, mis kriitikute arvamusi või hinnanguid kokku võtab, lausa 100 protsenti, kuni ilmus välja tormanud, vaid, kes on kurikuulus selle poolest, et ta kirjutab kiidetud filmidest negatiivseid arvustusi, et noh, kriitikute vastukaja mõistes täiesti perfektne filme või noh, vähemalt väga korralik film ja eriti midagi õudusfilmi kohta. Jah, see on tõsi, et käsitleda seda teemat läbi õudusžanri on üsnagi ebatavaline ja ka üsnagi julge samm ja mõnes mõttes ka intelligentne samm, sest madalaeelarve eelarvelised õuduspõnevik on läbi aastate olnud ikkagi äärmiselt edukad. Just ta siis produtsent Chation, Plammemad, kes siis oli produtsendiks eelmidele nagu pronoomotiviti ja nii edasi ja ja prioritš, mis olid tõesti väga edukad ja said palju järgesid. Nii et ühesõnaga, ta käsitleb seda teemat õudusfilmis, mis ilmselgelt tõmbab ligi ka publikut, kes võib-olla ei aimagi, kui sügavalt ta rassidevahelisi suhteid lahendab ja selles mõttes andekas filmet, et noh, väga palju nähtud seda tüüpi õudusfilme ja õudusfilmid oma olemuselt räägivad sellest, kuidas inimestel mingisugune turvatunne hakkab kostma lagunema või kaduma, kui nad satuvad keskkonda, mis on neile võõras või puutuvad kokku olenditega või teiste inimestega, kes tunduvad neile ähvardavat ja noh, tegelikult see on mõnes mõttes ka asi, mida, mida mustanahalised Ameerikas siiani kogevad väga palju oma elus ja siis Jordan piil loob selle ühenduse siin filmis aga kavalalt ja ja just see paranoia tunne alguses filmi esimeses pooles ongi see, et kas need seal valge jõukas perekond, kelle juurde see mustanahaline noormees satub alguses eeldades optimistlikult, et need inimesed on väga vastuvõtlikud, talle hakkab ikka tundma, et midagi on tõesti nihu ja isegi vaataja jaoks on ühesõnaga ebaselge tükk aega, et mis siis tegelikult toimub, et kas ta lihtsalt kujutab asju ette, sest paranoia nii tugev ja enne kui ta jõuab selle perekonna juurde, seal on väga stseen maanteel, kus üks politseinik siis hakkab teda kiusama kui kui kõrvalsõitjat aga filmi enda nime me kahjuks ei olnud, nii vaimustust sellest mäletasin ka seotud jällegi ootustega, sest seda nii hästi paljukiidetud ja Ta oli lihtsalt selline kaval minu meelest mitte nii humoorikas, õudselt, võib-olla Eesti vaataja jaoks huumor ei, ei jõua päris kohale, et ta on ikkagi Ameerika publikule sihitud film ennekõike. Aga, aga üldiselt soovitan minu arust andekas treener. Ma olen sellega nõus, et siin on väga huvitavalt pandud see teema ja žanr kokku, aga küll just selle žanrifilmi osa minu arust nagu tekitab rohkem küsimusi, et kui see keskne probleem rassisuhete teemasid ära võtta, et kõik selle filmi tegelased oleksid valgenahalised siis oleks lihtsalt kõige geneerilisem film ever. Et selles mõttes nagu selle žanrifilme osaga mul on raske nõustuda, et nagu õudusfilmina ta jäi kõvasti nõrgemaks minu meelest kui ja kui, siis ütleme sellise ühiskondlikult olulise olulise teema tõstatamise vaid sellele kuidagi sellise huvitava vindi andmise eest. Minu kadunud teisik rääkis sellepärast, et ma ise oleks täpselt sedasama öelnud. Ma arvan, et siin läheb ilmselt ikkagi üle ookeani nii-öelda tõlkes kaduma päris palju neid rassi poliitilisi nüansse, et ka ma ise ei tabanud ära päris mitmeid asju selles filmis dialoogis jaa jaa, tegevustikkuse, millest ma kuidagi pärast lugesin Ameerika kriitikute arvustuste, sest et nad on kuidagi tähenduslikud ja siin jälle räägitakse rassist mingisugusest detailist, mis on Ameerika ühiskonna sotsiaalses debatis kuidagi oluline. Ja jah, ka mina kuidagi võib-olla natuke rohkem jälgisin just seda žanrifilmi poolt, mis oli hästi kuidagi ettearvatav, natuke isegi tuim ja siin oli nagu vaimukaid Kohti oli teravmeelseid kohti, ta ei ole kindlasti halb film, aga ma ootasin justkui juba selle esimese tagasiside põhjal natukene enamat. Kuidagi veel rohkem läheb nendest zhanri piiridest välja või nutikam nagu selle konstruktsiooni osas. Aga ta ju selle selle põhilise konstruktsiooni osas jõudis nii mingisse sellisesse hästi klišeeliku sadamasse lõpuks. Ja noh, ma lihtsalt oleks midagi muud oodanud midagi natuke enamat, niidetud silmitsi. Ma arvan, et see põhiline väärtus selle filmi juures annetena üllatavalt perfektselt edasi, milline on mustanahalise, ütleme kogemusi ja kui me rääkisime kuuvalgusest, siis me just enne kuidagi pilkavalt välja, et tahad näide järjekordne draama, kus on mustanahaline hädine mehike oma hinge probleemidega ei oleks tahtnud näha just mingit originaalselt lähemist, lahenemist, isenesest kao ära, pakub seda originaalset lähenemist, mõned intelligentsemad õudusfilmirežissöörid nagu uues Craven oma väga hea Piplanduritesteerisiga natukene käsitlenud klassivahet ja ja rassi probleem, aga üldiselt, et see teema on ilmselgelt ei ole õudusžanris väga levinud ja noh, teadupärast isegi õudusfilmides õudusfilmid on olemuselt nagu rassistlikud rebasest mustanahalised tegelased on ikka need, kes kõige esimesena surma saavad. Ja, ja nii et ma iseenesest ootame Zoltan piil järgmisena teeb, sest ta on noh, mingit lubadust on näha, et kui, kui sellisest aga nutikasta ja, ja teemat väga hästi valdavast filmide käest. Näitlejad on muidugi ka väga jalatsid, mis tegelikult Kummaline valik. Kas ma võin oma supermodelli juurde minna? Andrei venimine, nii hea mõte. Kuulame jah, muusikat, filmest samast, mis arutluse all. Kao ära, Saldiskambino reetboun. Ah, see on ikka nii mõnus lugu, aga lähme nüüd saate viimase filmini tegemisteni animatsiooniga ja kui üldiselt Šveits kui animatsioonifilmitootja maa on enamasti selline kvaliteedimärk siis nüüd just Eesti kinodesse jõudnud Šveitsi-Prantsuse animatsiooni minu elu tsukinina ma viidi kušett puhul on tõesti sama moodi, et see on tõeliselt mõnus nukufilm selles sugugi ei pea istuma ja šveitlastele omase sellise detaili tundlikkusega on siin kokku pandud veel väga mõnus kvaliteetne kunstiline lahendus. Siin on väga kihvtid tegelaskujud ja see lugu on väga südamlik ja armas. Ja see film, ma arvan, sobib vaatamiseks igale vanusele ja käsitleb siis lastele arusaadaval viisil laste ja täiskasvanute omavahelisi suhteid, vanemate alkoholiprobleeme orvuks jäämist. Ja siis taas õnne usalduse leidmist. Et väga mõnus lugu ja loo keskmes on üheksaaastane poiss, kelle hüüdnimi ongi kiini. Ja selle animatsiooni lavastaja Claude päras on teinud selle loo ühe romaani põhjal prantsuse kirjanik Silberii ja see film muuseas nomineeriti ka parima animatsiooni Oscarile sel aastal ja ta pälvis ka lisaks arvukate teiste auhindade seas Euroopa filmiauhindadel 2016. aasta parima animatsiooni tiitli. Et minu poolt igatahes soe soovitus käia seda filmi vaatama. Eelmise aasta parimale Oscarile parima animatsiooni Oscarile kandideerinud filmid olid üldse minu meelest hästi tugevad, et mul veel siis, kui see auhind suutoopiale kätte anti, olid siin kaks Ameerika filmi vaatamata üks on tänaseni jaapani film, punane kilpkonn Gibilist stuudialt, mis pidi väga hea olema. Aga täna ma julgeks küll öelda, et ise oleks selle auhinna ilmselt andnud rutiinile, sellepärast et see on selline. Mulle õudselt läks korda selle filmi tohutult suur kontrast selle sisu ja vormi vahel, et, et on visuaalselt nii värviline, nii selline armas lause hästi nagu lastefilm, et ma kogu aeg kujutasin ette, et midagi sellist võiks joosta kuskil nädalavahetuse varahommikul Eesti Televisioonis, eks ole, et laste tähelepanu üleval hoida. Ja samal ajal need teemad, millest räägitakse nii väga otsesõnu kui ka täiesti viitamisi on kohati nii traagilised ja nii keerulised, et väga kõrge kaliibriga draamad ei suuda neid nagu päriselt lahti rääkida, seletada või neid kuidagi väärilise toekusega kõnekusega käsitleda. Ja siin on sellises lastefilmivormis teemad väga-väga hästi ette võetud. Siin on juttu näiteks laste ärakasutamisest, vanemate poolt sellisest kasvamis, raskustest sellest, kuidas üldse see näeb maailma enda ümber ja see on iseenesest jälle nagu teistpidi, see on kuidagi niisugune siiras ja armas, kuidas film kõik need rasked teemad on nagu läbi laste silmade nähtud ja siin kastis hästi tugev kontrast kuidagi jõudis minu arust muidu see lugu on esitatud nagu lihtsalt ja isegi nagu natuke aeglaselt. Et kui, kui see oleks lihtsalt mingisugune mängufilm siis ma ei kujuta ette, et tõmbaks niimoodi tähelepanu. Just see, et on, et on vormiliselt tehtud sellise hästi tugevalt laste filmiliku lastefilmina, see on hästi-hästi vahva ja, ja ta suudab tõesti kaod toimida väga veenvalt sisulistel teemadel liigutada. Eks mu lemmikraamat väike prints ja sellega on samamoodi, et kui ma olin väike, siis ma mäletan, et mu isa andis selle mulle kätte. Ta ütles, et loe läbi, et ent see on lasteraamat täiskasvanutele. Lugesin selle läbi, mõtlesin, et issand, miks sellest raamatust nii palju räägitakse, miks see nii väga kõigile meeldib, et see tundus nii igav ja hoolimata sellest, et selle illustratsioonid olid väga armsad ja toredad samuti selle enda autori enda poolt joonistatud. Ja hiljem, kui ma täiskasvanuna selle filmi selle raamatu läbi lugesin, siis mulle tõeliselt raamat meeldis. Nüüd see on üks minu lemmikraamatuid, me oleme näinud selle animatsiooniga mingil määral nagu sama lugu, et ta näeb selline hästi armas välja ja ma arvan, et see pealkiri kogu ma ei tea, plakati kujundus, kõik sellised asjad isegi ajada natukene nagu vaatajat segadusse, et ei teki otseselt siukest tunnet, et oh, läheks. Tundub selline natuke kummaline värk, et mis, mis zuccini, mis asja, et mis siniste juustega ja punase ninaga poiss. Aga, aga tegelikult see on tõesti nagu selline film, mis ilmselt ei saa nagu meedias tohutu palju tähelepanu. Aga samas, kui, kui sa saad kuskilt kaudu ikka teada, et keegi soovitab, et oh, et väga hea film siis avastad enda jaoks nagu tõelise pärli, et ma arvan, et see joonisfilm jääb mulle küll nagu väga kauaks ajaks meelde. Mu isa ei olnud mulle mitte midagi. Natuke veel huumorit, aga Andrei, ma olen 100 protsenti nõus, võttis sõnad suust meelega kaetud. Selliseid süngemaid tõsisemaid rohkem võib-olla täiskasvanutele suunatud animafilm on tehtud varemgi, mis räägivad just ajal laste ütleme, negatiivsetest dramaatilistes kogemustest näiteks Tim Burton oma varasemas loomingus on ka teinud analoogilisi film, aga need on visuaalselt sihuksed täiesti süngem, sünged ja ütleme, mustvalged ning ehist kuidagi värvipalett ja see mingi pildi ruumilises ja, ja armsalt liikuv nukufilmitehnika hästi tugev nagu kontrast nendele teemadele ja ja just ma olin väga üllatunud, sünge film tegelikult oli ja, ja noh, kui nüüd rääkida sellest, kuidas laps maailma näeb, et siis tegelikult lapsepõlve puhulik, selliseid kurbi omadusi ongi see, et ütleme, laps asjad, mida laps kogeb, et tema jaoks nagu see ongi ülim tõde, et, et ei ole ju tegelikult midagi, millega võrrelda. Kui sa kasvad üles, ütleme kodus, kus siin kuritarvitatakse, siis nagu ei oskagi ette kujutada, et on kodusid, kus inimesed on õnnelikud ja nii edasi, et. On küll selliseid lahedaid esteetilisi detaile ka näiteks et need lapsed, kes olid laste, kuidas ja kelle vanemad oli tulnud alkohoolikud, siis nende laste ninad olid punasemad kui teistel lastel. Samamoodi nagu nendele vanematele mingeid selliseid kihvt momente oli veel lisaks, et ma nägin filmi tegelikult nii ammu siis kui see just välja tuli, nüüd selleks saateks ma vaatasin selle uuesti ära ja siis märkasin veel igasuguseid detaile, et ah, ma arvan, et meie saate seltskonna alt on küll väga soe soovitus seda filmi vaatama minna. Üks sage vale eeldus on muidugi see, et animatsioon on kuidagi lastele või noorukitele, aga mul selle filmi puhul tekkis muidugi küsimus ja ma ei oska sellel ausalt öeldes ise lõplikult vastata. Võib-olla te olete abiks, et kas te oma järglasega läheksite vaatama, kas on filmida, oleks lastele sobilik näidata. Ma arvan küll, sellepärast et see ju lõpet pigem positiivselt esiteks ja te jää lapsesse nagu mingit sellist negatiivset emotsiooni, millega ta ei oska midagi peale hakata. Teiseks see film ei ole väga pikk, et on 70 minutit koos tiitritega. Ja lisaks on ka see, et mõnes mõttes on nagu Eesti traditsioon, et meil on kõik muinasjutud on lõpevad niimoodi mõnusalt positiivset, et noh, mis põhilause oli, et kui nad veel surnud ei ole, siis nad elavad õnnelikult tänapäevani koos ja nii edasi. Et aga tegelikult näiteks kui võtta prantsuskeelset kultuuriruumi, siis nende muinasjutud lõppevad õudselt kihvered nagu prantsuse ongi sellepärast imelikud, et neil on lapsepõlves on olnud nii traumeerivaid kogemusi et üks mu hea tuttav lastekirjanikke rääkiski tahtis Prantsusmaal ühe raamatu avaldada ja siis ka kohe prantsuse toimetaja, kes keskis lõpu ümber kirjutada, sellepärast et, et ei olnud piisavalt segadusse ajav ja imelik ja õudne. Et selles plaanis mulle tundub, et võib-olla lastele ei pea alati näitama selliste roosamannat, vaid et võib rääkida tõsisematest teemadest ja siin animatsioonis on väga oskuslikult tehtud. Ma oma järglasega läheks Trinsportninud, kõht. Vanast me räägime. May. Kõigepealt oli siuke ikka alla meetri mees. No tegelikult, kuna meil on palju kuulajaid, kes ilmselt on ka isad-emad, siis see on teema, mida arutada, küllatud selle filmi puhul, vett puhul võib tõesti tekkida küsimus, et kas ta on lastele sobilik ja, ja ma arvan, et iga vanema kohustus asi ei ole niivõrd selles, mis filme oma lapsele näitad, aga asi on selles nagu selgitada seda konteksti mida see laps tegelikult nägi. Nii et see vast kõige olulisem, aga mina ütleks küll, et minge lapsega vaatama, et, et noh, et tegelikult, ega Disney omad. Vabandust, et ma nüüd mainin seda kurja dismitega. Ega nende filmid on kohati kohati väga sellised julged, nagu džungliraamat näiteks oli minu meelest ütleme Mul on natuke kahju sellest, et arvata või karta on et samas kui trükini läheb ilmselt nii mõnigi kord üsna tühjadele saalidele, sest see kuidagi leia seda väärilist publikut, siis samal ajal sama kaunitar ja koletis toob saalide viisi vanemaid oma lastega kinno nagu ka tänases tänasel seansil ma ise kogesin Sõpruses saab zuccini kleepse, aga ma ei taha nii, et mõne pudeli kleepida. Raisa Ralf võib sellele vastu vaielda, aga ülejäänud saatemeeskond siis kinovärgiga mandariini nimel soovitab kaunitari ja koletise asemel vaatama minna hoopis minu elutseb kiirusel. Minge mõlemad. Leidke see aeg ja minge mõlemad transpordiga. Aga olemegi jõudnud tänase saatega finišisirge, nii mandariinid on siin stuudiovalguses juba veidi higiseks tõmbunud, seega on aeg minna kinosaali jahedasse rüppe hakkama, et juba veidi vähem kui nädala pärast teiega uusi filme muljeid jagada. Aga enne veel täidab meie tänase saate lühiformaatide kino uudiste rubriik Kemile, palun. Ja et enne kui saate otsad kokku tõmbama ja siis mainin ära. Pärast märtsi alguse lillesadu algas Kinos Artis feministlikke dokumentaalfilmide sari ja seal linastub häid rokkareid kuni aprilli lõpuni. Kõik seansid on tasuta, teemaks on siis naiste õigused ja võrdõiguslikkus laiemalt. Filme leidub seal kavas nii prantsuse tegijatelt kui ka põhjamaistel filmitegijate poolt ja mina ise soovitaksin kõige rohkem vaatama minna. Just 30. märtsil kell kuus linastuvad Rootsi dokumentaali tuntud lastekirjaniku Astrid Lindgreni elust ja tegemistest. Täpsemat infot selle kohta leiate siis kino Artise kodulehelt. Kino. Leidke ka nende filmide jaoks aega, loodame, et kogelt häid filmielamusi ning tänast saadet jääb meil lõpetama Sophie Angeri versioon loostle Vahnupport ära, mis kõlas viimati kõne all olnud filmis minu elu Sukinina. Küll aga läheb ekraan üle kuus. Tootlaneel. Mens. Vaalal tahta.