Lustakaid lugusid sellest, mis ennevanasti juhtunud. Kõik need lood on kildhaaval vanemate inimeste jutu heietuste järgi kokku kogutud kolmest Eestimaa nurgast nõvalt Vormsist ja Harju rajooni lehetu külast. Peremees öelnud sulasele söönüüdorite, nii palju, kui sa tahad. Söö Iideegaxilku ära. Ega muretsemisest üksi pole kasu midagi. Näe, vana paali, Toomas rääkis ka eluaja, et peaks ikka omale puuri muretsema. Peaks kuuri muretsema. Viimaks poisid kasvasid meesteks ja ehitasid kuuri. Aga ei muretsemisest üks ei ole kasu midagi. Vormsi mees kiidab Haapsalu turul oma kaupa. Ostke silku värsket silku. Nii toredaid suuri silk ei ole kellelgi ilusad punased pead otsas, kui härjapeatutid. Vana Nigus minna rääkis. Me olime vanamehega parajasti heinamaal loogu võtmas, kui taadid tuli korraga meelde, et piip koju jäänud. Ta ütles, et ole sa minna õige hea, mine koju ja too mobiipera. Noh, ma siis läksingi. Kodus, pistsin piibu põlletaskusse, ise jälle mõtlesin, et ei tea, mis Miksel piibu oleks. Vanamees näeb ja teist elu vaja puhika prooviks ise ka. Panin siis piibule tule otsa ja hakkasin tat pisitasa lausuma. Esiteks polnud häda midagi, ainult köhi vajas natuke aega, kus siis hakkas silme ees kõiki lainetama ja ringiratast laskma justkui mere peal kange tuulise ilmaga. Ma lasksin viimaks käpilim maha ja ööbisin tükk aega. Kui ma siis nii vaevalist viisi taadi juurde heinamaale tagasi sain, vahtis mulle imeliku näoga otsa ja ütles. Mina, sest ma olen ma asjast arusaam. Jumala terve inimene läks koju. Uru haige tuli tagasi. Nõva mõisa tigedalt härral olnud just karvapealt niisamasugune koer, kui ta ise see hulkunud kupja seltsis mööda mõisa põldu ringi ja nätsanud Theo mehi nalja pärast kannast, kui need kartulid võtnud. Ühel Teo mehel karanud korraga hing täis tagahmanud sealtsamast kuhjategemise labida ja virutanud selle teraga koerale lagipähe. Koer surnud, õhtuks kutsutud teomes mõisel. Miks sina matsi minu korra maha lööma, kärpis saks kurjasti? Ma tahtsin teda labidaga vähe eemale peletada. Läks kogemata liiga kõvasti, kostnud teoline vast. Aga miks sina lööd teraga, miks sina ei võta löömiseks labidavars? Kaquergi mind sabaotsaga hammustanud? Minu vanavanaisa oli mõisas välja vaht. Korraga hakanud karu kaeras käima, vanavanaisa mõtlenud, et mismoodi mõttest lahti saan? Ei julge püssi lasta ka. Viimaks ei saagi pihta, mis sa hing siis teed. Läinud Systaat mõisahärra jutule ja palunud talt, toob met ja teine puskarit. Härra andis ka ekssadamasse, kas siis meest ja viinast paraja kördi kokku pani, hea suure kausi sisse, võttis tubli köiepuntra kaenlasse ja läks väljale, pani seal kausi maha, ise ronis köiepuntra puu otsa vaatama, et mis nüüd saab. Karu tuligi, hakkas kohe meid limpsima, jäiega, vaene mees, varsti purju kussiivselt taltsutama jõmmeurrutama, vahepeal laskis kukerpalli püherdada rohu peal, siis tõusis jälle üles ja Datsutasibeurutas viskolejad. Viivaks jäi vesi j magama, siis ronis vanad puu otsast alla ja tahtnud karu kinni siduda. Halvusse sellega Mesikäpp ärganud üles ja hakanud taati taga ajama. Vaevalt saanud mees mõisa väravate vahelt sisse kui karu, nagu must keravälk suure käraga takkajärele. Mõisa järje juhtunud parajasti rõdul oleme silmapilk võtnud püssi ja põrutanud karu surnuks. Vana-vanaisale aga antud tänutäheks paar tõuhärgi ja ankur viina veel peale selle. Kuuldud lõokesed jutustas saate koostajale Loviise koppelmaa aline Pajusti Richatarma nõvalt Lars Kristen ja minna kaugus Vormsist ja Vaike Rätsepp lehetust.