Ei ma. Leer ka pürgima. Ka May äri ajama. Et mina olin kinni keetes. Mina leidsin, ta, leidsin, ta on. See on meie suur tamm Järva-Jaani laulikute mälestuses. Arvan, et igaüks meist tunneb seda laulu. Tähendab see, et laul on ülipopulaarne. Kas pole niisugune väide siiski liiga julge? Noored vahestiitsitavadki oleks veel, jätke võtmed väljapoole tiigrikutsu või midagi muud niisugust, millele kunagi sai kaasama eiratud. Kuid tunnistagem, kõik need tulevad köidavad meeli oma meloodia, lummaga on popid ja vananevad. Suur tamm aga jääb, jääb üle aegade aastasadade, nii nagu ta neid on senini trotsinud. Meie suur tamm jõudis Kalevala eposesse. Ja see on imeütlevad teadusemehed. Sest tamme kasvuala meist põhja pool on ülikitsuke rannikuala lõuna- ja Edela-Soomes. Sinna võis meie tammetõrud kanda vaid igavesti voogav meri. Sama meri ja meretuul kandis oma laulu sinna kandis kaugemalegi sisemaale tundrassegi. Taas. Varuge veidi aega, küsigem. Mida tähendab see pühkmete merre pühkimine laulu alguses merre, mis oli meie esivanemaile püha palvelleldav nagu teised pühad veekogud, püha jõgi, Pühajärv. Veel aastal 1861 sõudsid Panga küla kalurid merele ja valasid mere lepituseks sinna ohvriõlut. Ainus vastus võib olla pühkmed, mis sakraal luudadega kokku pühiti ja merre heideti. Olid pühad Pühmed, hiie, Pühmed. Me kuuleme selle setu ja Karksi rahvalauliku Hilt. Noore. Noore. Luua nii kulda, rohuga. Pühapaika rõhutab siin hiliskatoliiklik Maarysziltki. Põlva nutvas tammest leiame värsid. Pühale palule pühkmed. Kuid kujutlegem looduspuhast muistsed hiie tammikut ja samas riide räbalais, kes teab, mis aegsetest Tõivu lepingutest sõlmingutest ning metsloomade järatud ja taeva lindude nokitud kondid, kolbad, ohvriandidest. Hiis vajas korrastamist profülaktikat määratud pühad sulased kogusid kokku ohvri jäänused ja viisid need selleks pühitsetud kohta harilikult pühale reomäele, kuhu iga mööduja pidi tava kohaselt ikka todasama hiiehügieeni silmas pidades heitma teks halja oksa või kivikese. Põlvas, nagu kuulsime, oli selline reomägi pühapalu soos. Mereäärsetest hiitest heideti Pühmed merre. Jenne neist sünnivadki imed, mida inimhing nii hardalt näha igatseb. Loomise laulus puperdab seal püha purjelinud. Mere keskel keeriteleb pühad sulased ise püüavad sealt pühaga alada, mis teeb terve eksi. Merest saadakse kala, kelle kaelast paistuvad helmekorrad World vöökirjad ja kes osutub merineitsiks, kes tuleb ilmale ilu pidama. Tähe mõrsja Salmegi sünnib mereäärsetest lina kupardest. Nende imede õõnas on vist küll igapäevasem tammetõru mis koos teiste hiie pühkimetega on vette heidetud. Küsimus on vaid kellelisest, kasvab hingepuu. Ei loe ja viina ja lehti laiali ta-ta-taa juuride la muuda juuri uurillidel. Või Lihula laulus? Nii. Loodi instituuti. Elu on aga Tammega jõu tunnistanud, aga vaat on, aga jõudis. Taevas magas vees taeva, pilve AGM abil jeebu, ma tahtis taevas la ta tahtis taeva, no ta väed Ma piidi pilve pillutama kuubiline maa, kuues tööki kuubini. Kuues türki päeva lööma, viies lööki lööma viies tüki. Palamusel juba Aietab laulik. Ai, taitai Tammek ai taitai tammekene, taitaitamme, oksakene, taitaitamm. Tamm oli, kas taevatamm oli kasvanud? Oksad, pilve, jää, puugeenu tõksoot, pill, no need olid pilve pilluta ja Pilve Pill, Uutaajad, juured, jooksvad mööda mõõda, juured jooksvad mööda omada, need on ilma eksita ja mööda müüma. Eksitaajad. Kõrgneiu jäi seekord tema peig. Kumb on siis õigem algsem? Ütleksin mõlemad. Sest vallaspõlves surnu hingepuu kaotab sideme maa pealsetega, kes sõlmiksid tema oksile lepingu. Linte tooksid tema alla tänuohvreid, mida muidu toovad peieline abikaasa lapsed. Kuid ärgem laskuge arutelusse selle kõige kiiremat tegutsemist vajavale ajal, kus maad ja metsad matavad pilkas pimedusse. Laane ja saanu linde jooksa ooda, madu. Aga no maru ellu Muri emaga. Inimese ja puusümbioos oli rikutud kaootilisest pimedusest maailma hukust võis päästa vaid inimese otsustav sekkumine. Õde palub venda. Vend läheb raiuma, kuid unustab, et tegu on püha hiietammega. La Ruuda kaarte. Raada, rõhuda. Nii et ta ka Vaata. Ta keelab õel arsti tuua. Siinkohal võiks öelda, et kunagine tõeline raiuja, kes seda võis teha, oli arvatavasti Kalevala vaksa pikkune vaskmees. Kell vask kaab kuklas saapad, kindad, vöö ja kirves, vasksed. Sangar laineist ligines vaski, kirves vöödagana. Meie laulik neiu aga asendab selle sangari oma pilliroopeenikese õlekõrre õigukese vennakesega kellesse Talon otse liigutav usk. Holsteini diplomaat Adam Oleaarius matkas aastatel 1633 kuni 1635 meie maal. Oma tähelepanekutest pani ta kirja. Siis nad valivad mitmesugustes paikades eriti küngastel välja kindlad puud, mida nad kuni latvani hõredamaks laasivad punaste paeltega ümber põimivad ja nende all oma ebausklikke soove ja palveid avaldavad, mis ainult nende endi, nende omaste ajaliku heaolu säilimist ja suurenemist tooma peab. Siin on ainult üks vaatlusviga ja vale järeldus. Oletatav egoism. Laulik, neiu ei oota taolisest hiid vohabast hingepuust, kasu ja rikkust üksinda endale vaid kõigile, nii nagu Sampo kildudest sai jõukust kogu rahvas. Me näeme, kui ilusasti ta end sellesse ühiskonda sisse elab. Tammest annab tal teha küll kiriku sauna joomalaud hoos detallid lehma ja lambalaudad sea mollid, keerukiiged, perelauad, orjapingid, lapse katkid. Järgneb terve nomenklatuur, kõik mõelda vaid talupojatarbeesemeid. Nagu õele kuldne kurikas. Siis veel lehmale üksikud koore, Kirnud piimapütid ja isegi juurtest joomakannud Leemeli jõuad kulbid ja perelusikad endale vaid tagasihoidlikult neiuliku unistus. Veimevakk kiidukirst. Suur tamm on lummav laul mille rahva laululise võimsa maalingu taga tahetakse näha midagi allegoorilist. Eesti looduse 1979. aasta jaanuarinumbris tutvustasid Mikk ja Tõnu Sarv Soomes levinud tõekspidamist. Suur tamm kehastavat rahvaluules ja rahva meeles linnuteed. Ei vaidle vastu, sest kunsti mõiste omamoodi on igaüheõigus. Kuid ma jään oma hingepuu ja kasvusümboli juurde. Olen mõlgutanud mõtteid, kas rahvas ei kujuta selle hiigeltamme vohamises oma kunagist hõimusuurust, mis maha raiuti? MEIE MAA toponeemikas leidub piisavalt Tendroloogilist. Kui liigume edasi just muistseid asustusalasid, pidi Sakala Sakk känd koos juurtega Ugala Oandy uga ehkoga okas Vaiga Vaik Lemmu Lemmes olema lehti ajama. Harju on lattu viru virve, oksavõsu. Sellele hiigelpuu kroonile ehk võrale pudeneb Hageri aakri agar Akrik okslik haruline assaku assi, vere Assakas jälle okslik. Abla Aablus männiokas, Kihnu kihin, Pähkli, Tupp, Lehtse, Võsu, Juuru ja paljud teised. See hiigelpuu kasvas nagu Merisel rahval kunagi otse merest mis sealt merest üles tõusis, tõusis kulla tammekene. Eks tõusnud ju pärast kolmekümneaastast emaihus hällimist ja kaheksat merevees loksumist ju väina möinengi neemele nimetu malle. Manderell but Dumalle kaksijalu kuivikul. Või saabusid siia 5000 aastat tagasi maitsi meie 2000 esivanemat. Lükkasid tarvitades Lennart Mere piltliku sõnastust kõrvale metsarohelise e riide ja tardusid paigale silmitsi merega. Või oli see siiski paadis. Kristian Jaagu perekonnanimega Peterson, kujutelma pidi merekindlas paadis täävis hõimujuhtots turris. ÕL keedeedella. Et neid liin tamme ja viibinud on need Aadi niiditammetaadi. Kas vaadan vaada? No ja ta. Ja ta ei ela ja riigina ta laia lina oota viibinud on need teie õue? Õue. Tammega sviit taeva, randmega taeva tahtis taevast, loovuta ta taeva ta, vaata ta oksad. Valgre tulge kokku, noore mehe käega, Ono räägime. Tulge on way. Keelega raiuma ei. Aidake ja ta Rupeedada viited samme. Kirstu juuleeni toore jõule evakama Ede rotzeeleeni.