Esineb Pärnu keelpilliorkester. Selle kollektiivi mäng on juba mõned korrad kõlanud kitsamas ringis teeninduskombinaadi, säde töötajaile, kus on orkestri nii-öelda päris kodu. Meie tutvus Pärnu keelpilliorkestriga aga toimus tema esimest aastapäeva tähistava kontserdil Pärnu avalikkuse ees Lydia Koidula nimelises draamateatris. Mulle väga meeldib viiuli juba väikse tüdrukuna, ise hakkasin ikka õppima ja harjutama ja tülitasin küll teised ära. Aga tohutu huvi oli ja nii, et seda ei jäänud kunagi rahule ja nüüd ma olen väga õnnelik ja mul on täitsa täitsa rahuldus. Mu unistus on nüüd täitunud ja ma tohin orkestrit mängida. Mul on südamelähedane see altaril kollektiivil. Paistab, et meil on siin nii-öelda oma kutselise töö kõrval ja nii-öelda teiseks eluks. Meie tahame, et selline kaunis ja tore pill, pillide kuningas, viiul võiks oma tõsisel troonil istuda, muusikaelus, see kollektiiv, kes siin on samuti sümfonietta kollektiive, meil osa mehi on ühised. Need on ikka tõsised entusiastid ja tõsiselt nii-öelda ühe kogudusemehed, kes kindlalt tahavad viiulimängu ikka edasi viia ja on ka kohe näha, et kui see töö käib, inimesed põlevad, selles, nad ei tule mitte kellelegi mängima, nad tulevad iseendale mängima, ise rahuldust saama, aga muidugi ka siis, kui juba midagi osatakse, võib seda näidata ka teistele. Kui see meeldib. Me juba kuulsime, millised olid orkestri tegevuse stiimulid. Nüüd aga lähemalt sellest, kes siin kaasa löövad. Orkestri juht, seltsimees Arnold, Anton. Siin on ju suurem jagu kõik vana kaardivägijaan ka üsna noori ka näiteks seltsimees Heinrich Meri kelle oma loomingut Ki täna me esitasime, kes ei puudu veel ühestki Pärnu muusikaüritusest, on ju 45 aastat või isegi rohkem pidevalt olnud kahe jalaga nii-öelda Pärnu muusikaelus küll orkestrijuhina, koorijuhina, küll pedagoogina, küll heliloojana ja küll tegeliku pillimehena, ainult kus oleks vaja mängida ja kus saab mängida, ta tahab mängida ja tõesti kahju, et tänapäeva noortel ei jätku nii palju sellist indu ja sellist entusiasmi muusika jaoks nagu seltsimees Meril ja siin veel teistel tervel real vanematel inimestel näiteks seltsimees liidik seltsimees suure välja, nad on ka mõlemad juba 30.-test aastatest on mänginud ja siin on terve rida veel teisi pillimehi, ei jõua kõiki üles loetella, kõik nad on väga tublid olnud. Aga kui leiduks edaspidi jah, noortele eeskuju nendest vanadest, kes ei tunne väsimust, kes ei tunne külmast tuulest eimillestki, alati on nad proovidel väljas ja tahavad mängida ja kui meil prooviaeg on, läbisime, valetame, mängime veel. Paneme veel midagi ja teinekord läheb tund aega veel tagant otsa, kitsamas ringis. Mitmes kollektidzee, vann, milles te tegutsete kui Pärnusse võtta, siis ma praegust tegutsen ainult kolmes orkestris. Rahvapilliorkester aga üldse orkestrid. Ma olen asutanud juba üks tipi, tosin on küll oma eluaja jooksul ja mitmes orkestris mänginud, olen nii suurt. Ilma selleta ei saa ikka veel võlu tunda. Teie lood olid siin ka täna ettekandel. Kuuldu oli Pärnu muusikaveterani Heinrich Meri eesti tants. Soovime, et Pärnu keelpilliorkestrile jätkuks mängulusti edaspidiseks kid. Et kollektiivid teisel, kolmandal ja nii edasi aastapäeval oleks jällegi uusi saavutusi, millest leitakse rõõmu endale ja teistele.