Tere, algamas on heligaja, mina olen toimetaja Annebromic. Tänase saate korpuses on vabariigi aastapäeva kontsert samal päeval kultuurikatlas toimunud Pärt Uusbergi autorikontsert. Kuidas kõlasid ansambel U ebaharilikud pillid, peopesa suuruse viiuli ja kanalisatsioonitorust meisterdatud flöödiga. Missuguse koosluse moodustasid Kauksi Ülle luule ning noorte heliloojate uudisteosed Veljo Tormise pühendatud helikeele kontserdil neist jagavatena muljeid otsestuudiokülalised ennega, meenutame, mida oli möödunud nädalal meile veel Kuda heliga. Jaa. Eelmisel kolmapäeval ja reedel, 15., seitsmeteistkümnendal veebruaril esines Estonia kontserdisaalis üks maailma hõivatumaid pianiste prantslane sanan flambagu see, kes esitas koos Eesti riikliku sümfooniaorkestri ja dirigent Arvo Volmeriga Ravelli klaverikontserdi G-duur. Enne seda aga mängis ta Mozarti vähetuntud klaverikontsert number 14 ja 19. Sõnad lambavus vee sõnul on Mozartit väga raske mängida. See võib kõlada küll banaalselt nii-öelda, aga nii see on. Mozart ei salli oma muusikas mitte mingeid liialdusi. Sa ei saa kasutada kõiki neid väljendusviise, nagu võis teha romantilises muusikas sõnas lambavuse. Kontserte käis kuulamas iija Remmel. Ta on selline tõsine muusika, ma arvan, et sihuke lärmakas kuulsus võib-olla ei olegi tema pärusmaa olnud, nagu mõnel puhul ju näiteks on vangi puhulgi muidugi ta on suurepärane muusikaga, mingisugune selline lausa Fobstaarilik imidž on ka temaga alati kaasas käinud, et vabu, see kindlasti ei kuulu sellisesse liiki kogu see esitusest räägid Mozarti klaveri kontserdite puhul siis siin on nüüd selline lugu, et suurepärane pianist, väga hea muusik, aga iga kord kohtumine on erinev. Kui tema klaveriõhtu oli väga viimistletud väga viimase peal, siis seekord nende Mozartitega ma võib-olla nii suurde vaimustusse ei sattunud. Kas või lähtudes faktist, et ta mängis voodist mõlemaid, mis siiski juba natukene tekitab sellise olukorda, et pianist ei saa või ükskõik kes soliste mängib noodist seal nagu täi täiesti põhjani tungida sellesse teosesse siiski ja oli natuke selline tunne, et võib-olla ei olnud see kõik veel lõpuni viimistletud ja olnud ka kontseptsioon veel täiesti täiesti ära lihvitud. Ma usun, et sellist päris tippvarianti nendest me siin seekord ei kuulnud, kuigi ma tahan jälle öelda jubedus, tore idee niimoodi panna solist mängima kolmel korral soolot. Tegelikult ma tervitaks seda ideeennerso veel, et kui nad seda veel ja veel teeksid, kui see võimalik on muidugi, sest et noh, ma tean, et noh, mängida kolme erinevat kontserti kuulus solist, et kuidas korraldatakse, kui kuulajal oli nagu tohutult huvitav noh, minul kuulajana just sedasama solisti kuulata mitmel korral ja nüüd ma loodan siis veel Ravelli kontserdist kuulata veel mingisugust huvitavat külge temast. Nii et seda võiks ERSO külvel jätkata, kui vähegi võimalik, on. Just ise ütles ka, et tõesti, et tema jaoks Mozarti mängimine on äärmiselt raske, ta iseenesest tõi selle põhjenduseks, et kuna ta lihtsalt nii tohutult temperamentne ja keevaline isiksus ja et, et ta liialdab kõiges No neil Mozart teda küll kõike äärmuslikult ei mänginud, oli selline väga tasakaalustatud esituse võib-olla ma lausa isiklikult oma seisukohast oleksin just tahtnud mingisuguste asjade eredamalt välja toomist, see oli kõik sihuke ühtlane ja armas ja kena aga miski nagu nii väga ei paelunud ka. Kui me hakkame nüüd mõtlema, eks ju, aga kes on Eestis mänginud palju Mozartit, Kalle Randalu, et mulle tundub, et nüüd Kalle Randalu ja pausee tõlgendused on ikkagi üsnagi erinevad või isegi ütleme, et lähenemine Mozartile tundub mulle veidi erinev. No vägagi erinev ja ma tahaks öelda, et Kalle Randalu kontsert eelmise aasta üpris Tallinna kammerorkestriga, kus ta mängisest esto kontserti mitte sedasama, vaid ühteteist. Mulle ütelda meeldis, palju rohkem, sest see oli nagu täieliku tiinistatud, seal oli täiesti olemas väga selge kontseptsioon, Kalle Randalu, kes on sellega tegelnud Mozarti loominguga väga palju, väga sügavuti seik küps, seal oli nagu niisugune mitmekihiline arusaamine sellest teosest ja see oli minu meelest erakordselt hästi mängitud. Ja vot seda praegu kavus eel hetkel ei olnud, sest et ilmselt võib-olla ta ei ole jõudnud veel nende kontsertidega nii nagu lõpuni minna. Seda näitas ka ilmselt see, et ta mängis noodist, aga vot kuulaja on selles mõttes halastamatut, ema ootab ikka ja jälle ainult maksimum. Laupäeval, 18. veebruaril tähistas 100-ks Kümnendat juubelit Estonia koor ja orkester esinesid rahvusooperikoor ja orkester ning kammerkoorub otseses mõttes ikka alles. Solistid olid Elena Brasnik, Aule Urb, Juhan Tralla ja Märt Jakobson, juhatas rahvusooperi kunstiline juht, dirigent Vello Pähn. Kõlasid Beethoveni missa, C-duur ja drugneri sümfoonia number kolm deemoni. Pikaaegne koorilaulja ja koori ajaloo uurija Jaak Jõekallas. Enne niimoodi ametlikult loetakse esimeseks muusikalavastuseks 1907. aasta novembris etendunud ori mother vee operitima sünnitus ja seal siis kaasa teinud orkester ja koor ja seda siis sealt alates siis nüüd juba 110 aastat tagasi, siis ongi siis nii-öelda nagu jälle niisugune väike juubelitähtaeg minu jaoks väga huvitavalt ja kõige tabavamad. Ta on seda aega iseloomustanud Andrus Kivirähk oma jutustuses liblikas, mis on siis Eerika Tetskistidest, tantsijad tarist meie Estonia teatris ja Kivirähk on osanud selles oma teoses avada ja leida võtme selle maailma jaoks, nad on kuidagi väga huvitavalt sellele ajale omast osanud nagu tabada selles teoses, see on äärmiselt hämmastav minu jaoks. Teisipäeva õhtul andis Tallinna raekojas kontserdi suurepärane viiuldaja Anna-Liisa pes Rodney. Koos pianist Marko Martiniga tuli esitusele Beethoveni, Kevadsonaat ja Prokofjevi sonaat D-duur viiulile ja klaverile. Eks Prokofjevi viiuli flöödisonaat kuidagi seda on vahest raske isegi nagu endale meelde tuletada, et tegelikult ta ongi ju nii viiuli kui flöödi, et ta on tegelikult nii laulev, nii viiulipärane. Mulle tundub, et see on isegi kolossaalne, kuidas Prokov on suutnud seda meieni tuua? Selles mõttes on see programm nii kuidagi helge ja selline heatahtlik Beethoven on ajatu, sellel ei ole ei ajalistega ruumilist piirangut ja Prokoffelist selle võrra ta nii muinasjutuline, temas võib peaaegu leida sellised Tuhkatriinu muinasjutu peaaegu et isegi sõnad võivad välja tulla. Tere veelkord kõik heliga kuulajad, kes on raadiote juurde jõudnud, vahepeal üles ärganud. Mul on hea meel teatada, et heliga ja otsestuudiosse on tulnud linnateatri muusikaala juhataja ja kultuuri edendaja Riina Roose. Lavastaja auri Jürna, kelle töid on näha olnud nii rahvusooperis Estonia kui muusika ja teatriakadeemia ooperis stuudios luuletaja Ivar Sild, kes on astunud üles ka näitlejana ja Jaanus Kann, koorijuht ja õpetaja, kelle muusikaarvustusi olete lugenud ka sirbi veergudelt. Ja meil on täna nii väga põnevat teemat loomu loomulikult räägime me eilsest Pärt Uusbergi autorikontserdist kultuurikatlas. Me ei jäta puutumata ka ansambli U kontserti sarjast urn, kus nägime kõikvõimalikke Pille alates siis peopesa suurusest, viiulist ja lõpetades kontrabassklarneti ka. Ja samuti sarjas Helija keel toimus kontsert Veljo Tormise ja noorte heliloojate muusikaga. Aga me alustame selle teemaga, mis on täna kindlasti kõige põnevam põletama, millest kõik räägivad. Eesti vabariigi 99. aastapäeva kontsert mida ma usun, et eile suurem osa eestimaalasi vaatas. Selle kunstiline juht oli seekord Jaak Prints, muusikaline juht, Erki Pärnoja juhatas Kristiina Poska Tallinna kammerorkestrit ja kunstnik Jaagup Roomet, kostüümikunstnik Eugen Tamberg. Kavali, pikem, mitmekesine. Ma ei hakka seda kõike siin kordama, seda on võimalik ka ETV-st järele vaadata ja ka lehtedes on kava üleval. Aga alustan siis sellega, et loomulikult juba kontserdi ajal ilmusid sotsiaalmeediasse kommentaarid stiilis, et miks peab ikkagi see Eesti vabariigi kontsert olema selline hall ja meie minevikust muserdatud. Et kuidas teile tundus, et kui halja minevikust muserdatud see siis seekord oli. Jaanus. Ta oli hall Taali minevikust muserdatud küll, aga kui nüüd võrrelda, siis varasemate sarnaste samal päeval toimunud kontsertidega, siis erakordselt helge ja pigem ikkagi lootusrikas. Et, et see hall värve ka mulle see ei meeldi. Õnneks raadiokuulajad ei näe, et ma kannan halli praegu. Hall on tegelikult masendav värv, aga võib-olla seda enam selle taustal passi paistis see oluline välja, et eriti see, see, see mõju, viimane stseen, kus kus täiesti tavalised inimesed oma hingeiluga seda enam silma torkasid. Et see, see väline ilu võib-olla ei olnud ülepingutatud. Ei hakka, mina ütleksin, et see niinimetatud tavaliste eesti inimeste toomine lavale koos siis lavakunstikateedri üliõpilastega oli tegelikult väga hea käikese mõjus väga hästi või mis teised arvavad? Mulle mulle pigem vastupidi tundus, et. Et see oligi just see sirmus leinalisus, kuna kuna ma olen väljaspool nagu muusikat ja lavastusi, siis mulle see nagu ei mõjunud väga hästi. Ma jäin väga nukraks, kui ma vaatasin seda, seda lavapilti, ma vaatasin täpselt seda lõpp, poed, et ma ei, minus ei tekitanud see sellist optimismi või pühalikkust. Aga nukrust tekitas täpselt küll see mainitud hallus, ehkki ütleme, hall on ideaalne värd, mille taustal teisi näidata. Aga minu arust oligi see, et neid teisi värve ei tulnud sinna, et ta oligi niimoodi, et tõde ja õigus selles oma kõige nukramas versioonis oli see minu jaoks. Samas hukku aru valsi taustal. Mind ei jätnud see kuidagi nagu nukraks, et mulle Mulle ka meeldis see helgus, mis lõpus tekkis, eriti sellepärast, et vanem põlvkond oli sisse toodud minu meelest pidevalt on, on igasugustel sellistel kontserditel suurtel sentimentaalse sõnumiga kontserditel kuidagi rõhu all noored, noorem põlvkond, aga minu meelest on vanem põlvkond jäänud kuidagi teenimatult tahaplaanile ja, ja väga helge oli näha neid laval. Ja väga helge oli näha seda kontakti päris lõpus, kui noorem põlvkond tagasi lavale ilmus. Just nimelt tegelikult tekkis selline nagu sümboolne kujund ka siis mingis mõttes võib-olla presidendi kõne taustal just sellest, et kõigist nendest erinevatest põlvkondadest ja sellest, mida on siis noortel õppida vanadelt Mina ei räägiks üldse sellest konkreetselt eilsest õhtust, vaid mind on juba pikka aega painanud mõte, et et meie, kas ei võiks vahel teha lihtsalt klassikalist kontserti, et kui me vaatame kui sageli Eesti televisioon, ehk siis rahvusringhääling, mis peaks kogu Eesti riiki kõiki eesti vaatajaid katma, kui kui palju näevad kõik Eesti inimesed ERSO, meie sümfooniaorkestrit, telepildis? Mul on praegu selline tunne, et nad näevad seda ainult esimesel jaanuaril ja siis on see ka niisugune Straussi valsid muude järelkaja esimese jaanuari peomeeleolus. Ja see ongi kõik, et kas ei oleks ikkagi vabariigi aastapäeva kontsert, kas ta võiks olla klassikaline meie Eesti klassikalist muusikat nii vanemat kui uuemat uudist teostega tutvustav ja äkki peaks kogu aeg nii palju neid shousid nii-öelda välja mõtlema? Sest et kui tõesti, kui praegu mõelda, siis ega meie Meie sümfooniaorkestrit me rohkem ei kohta praegu mina rohkem välja jõudnud mõelda ja ja oleks üks selge ja klaar asi. See oleks minu pakkumine üleüldse mitte ainult eilse. Ei olnud jah, kuigi samas ka ju Tallinna kammerorkester on praegu äärmiselt heas vormis ja on võimeline mängima väga erinevat muusikat ja teisest küljest noh, mõnes mõttes see kava oli nagu ikkagi vastutulek väga erinevate inimeste maitsele, sest me ei kuulnud seal ainult ütleme, pärimusmuusikat või ainult ma ei tea sellist klassikalist muusikat, et see kavali tegelikult, et päris mitmekesiselt kokku pandud või kas kellelgil on mõni märkus kava kohta lihtsalt klassikalist muusikat. Kuulegi kõike muud, Me kuuleme. Selles mõttes oli ta muidugi hästi lavastatud etet, ta jättis väga hea ühtlase tervikmulje. Et, et ei olnud nagu jah see, et, et ta nagu elektriliselt hüppab ühte või teise muusikastiili auri, kas sa oled nõus? No ühest küljest ma saan aru, millest Riina räägib, aga aga ma siiski kipun arvama, et äkki aastapäeva kontserdil jääb ainult kontserdist kuidagi väheks. Et seal on, seal on vaja natukene mingisugust visuaalset sümboolikat. Ma arvan Ma arvan, et see aastapäeva kontsert peaks olema eriline et ta ei saa olla igapäevane, et nii nagu ERSO iga reedel annab kontserdi, et me teeme nüüd selleks puhuks ka seal täpselt selle samasuguse. See loomulikult ei pea tähendama seda, et me nüüd pingutame kõik, mis vähegi suudame, teeme, ületame iga kord ennast. Et aga see peaks olema kuidagi teistsugune teistsugusem ja, ja võib-olla seepärast ei saagi seal olla ka. Meie need igapäevased muusikud. Ma olen kindel, et suur osa rahvast, eks ju, tahab Karl-Erik Taukari, kuna ta on praegu popp. Ja väga andekas, väga tore muusik, aga et kui sa kuuled seda, seda muusikat iga päev autoraadiost ummikus seistes et ja sa kuuled sedasama asjaga vabariigi aastapäeva kontserdil, siis ei päev ei ole ju eriline, et selles mõttes ma olen igati poolt selle poolt, et, et see kava oleks mitmekesine. Üllatav, mida ta sellel korral ka oli. Ja samas ikkagi meie kasvõi selle aasta olulised tähtsündmused olid kõik lavale toodud ja oli ära märgitud juubilarid Kalle Randalu, Sven Grünberg, kelle ümber ju tegelikult väga palju aasta 2016 muusikaelu keerles, nende juubelikontserdid olid väga tähelepanuväärsed. Samamoodi. Kuidas teile mõjus viide tormisele siis Rahvusooper Estonia noormeestekoori esituses? Laul, kus tunnen koju, kus tunnen kodu, mille taustal siis Sergo Vares luges erinevas erinevates Eesti maakondade murretes lauset. Et väga tabav, minu tähelepanu juhtis just nimelt see inglisekeelne algus natuke nagu kõrvale. Nii et, et ma ei oska öelda, et kuidas on seotud nagu võõrkeel ja meie oma keel ja murded, et vaga jah, oli huvitav. Kas kellelegil jäi veel midagi kripeldama? Aga sel juhul, mis puutub veel Eesti riikliku sümfooniaorkestrisse, siis tegelikult nemad esinevad täna hommik täna õhtul hoopis kavaga alternatiivne energia kus tõenäoliselt me kuuleme uudisteosed ja võib-olla pärast kuuleme veel ka veidi klubimuusikat, nii et kelle jaoks siis võib-olla see vabariigi aastapäeva kontsert jäi selliseks väheseks siis täna õhtul ka klassikaraadio eetris saab seda kontserti kuulata. Aga meie läheme peagi edasi järgmise teema juurde. Head kuulajad meie teiseks teemaks on samuti vabariigi 99. aastapäeva kontsert ehk siis Pärt Uusbergi autorikontsert kultuurikatlas. Kontserti pealkirjaks oli Unenäotalu ja see on siis ka ühe tsükli avarused, osa Pealkiri, mis seal kontserdil kõlas. Aga me kuulsime ka Pärt Uusbergi poolt varem kirjutatud teosed, neid kõiki olnud esiettekanded. Aga kõik need teosed olid kirjutatud Ernst Enno, Juhan Liivi ja Karl Ristikivi sõnadele. Ja enne, kui me hakkame arutama, kuuleme, kuidas Pärt Uusberg seda ise, kommenteeris. Juhan Liivi luulekogu sinuga ja sinuta on üldse kõige esimene luulekogu, millesse ma sügavamalt sisse vaatasin, et see oli siis, kui ma olin kaheksateistaastane. Otsisin teksti ühe armastuslaulu kirjutamiseks ja ma leidsin sealt kohe teise luuletusena imelise teksti ainule. Ja siis sujuvalt, kui ma hakkasin koorimuusikat kirjutama, et siis lihtsalt sirvisin edasi seda luulekogu ja leidsin sealt palju palju ilusaid tekste. Karl Ristikivi luulekogu on üldse selline eraldi huvitav nähe nii-öelda siis tal ongi see ju ainukene ja me teame teda ju tegelikult romaanikirjanikuna. Et aga millegipärast Karl Ristikivi luule mulle eranditult seostub meeskoori kõlaga. Selline selline kontsert, kus tegelikult peaaegu sama suur tähtsus kui muusikal, oli ka tõepoolest nende nimetatud autorite sõnadel, mis missugune sõnum seal kontserdil telg eelkõige teie jaoks kõlama jäi. No ma alustan, siis teen otsa lahti. No tegelikult oli terve see kontsert mõjus niisuguse ühtse tervikuna ja ja läks väga hinge, oli tõeliselt kosutav. Ei ole lihtne, ma arvan, panna kava kokku ainult ühe autorimuusikast, et seal on ju alati see oht, et ta võib minna ühe plaaniliseks ja kindlasti oli ka siin mõnikord see oht õhus. Aga see alati hajus ja minu arvates oli tõeliselt sisukas, oli tõeliselt läbimõeldud, läbikomponeeritud. Ja, ja mis teeb rõõmu, et kui alailma on nende kava lehtedega üks häda eriti, mis puudutab teksti autoreid alailma, annad kas ära jäetud või siis kui nad on Nad on alailma sattunud vale koha peale siis nende daatumeid mõtlen teksti autorite daatumeid reeglina pole kunagi pandud, nad ei ole justkui ei peeta vääriliseks heliloojatega samale pulgale asetamaks. Siin oli see kõik olemas ja kuni sinnamaani, et isegi tekstide juurde oli pandud, kui teada oli, ma ei tea, ta on teksti ilmumise aeg. Nii et see tegi rõõmu, et see oli väga hariv. Kas see kavaleht, sest ma leian, et kavaleht on väga siis niisuguse, eriti sellise tekstirikka kontserti puhul. Ja ainus, kui nüüd natukene tähti õigemini numbrit närida, et Ristikiviraamat ei saanud 72. aastal Eestis ilmuda, see ilmus ikka Rootsis ja 90. aastal, kohe, kui oli esimene võimalus, siis trükiti sega ära Eestis. Sest tollel ajal seitsmekümnendatel ikkagi oli mõeldamatu, et niisugused luuletused kodu Eestis ilmuvad. Et see nüüd väike näpukas. Lihtsalt kui ei tea ja vaatad seda, mõtled, et oh, et ma ei vaata, kas tõesti 72 võis ilmuda Ristikivi luulekogu, kontrollisin järele, et ei saanud siiski. Nii see selleks, aga veelkord, et kavale hingeminev. Ma arvan, et Pärt on praegu väga heas vormis ja alati ikkagi nii palju, kui olen temaga kokku puutunud, kas kontsertsituatsioonis või ka oli hiljuti võimalus ise tema proovides osaleda, oli niisugune eesti segakooride liidu organiseeritud suveseminar, kus õpiti ära paari päevaga, noh, olles siis enne ikka ette valmistanud Pärt Uusbergi tsükkel õhtu ilu mida ta ka ise kõik proovid ise läbi ja ka kontserdi juhatas ise koos orkestriga ja see oli ka väga muljetavaldav, just see suur sisseelamine, see asjas olemine, see respekt muusika vastu, respekt kõigi nende tegijate vastu, ükskõik kui, kui head või, või, või kui no professionaalsed või vähem professionaalsed, need osalejad olid. Nad kõik püüdsid kogu hingest ja see oli niisugune vastastikune töö. Nii et mul on olnud sellest üks suur rõõm nii osalejana kui kuulajana. Ja sooviks ainult jõudu ja tuult tiibadesse ja jätkamaks samas vaimus, sest nagu me näeme, et igasugu segajaid ümberringi on nii palju, et see on väga suur asi, kui keegi keskendub ja ajab seda kindlalt, seda oma rida. Autorikontserdil Pärt Uusbergi juhatas rahvusmeeskoori, et Jaanus, kuidas neil omavahel sujus. Kõigepealt Riina ütles täpselt minu sõnad Pärt Uusbergi kohta. Ma tahaks kõigepealt temast veel paar lauset. Ta see eilse kontserdi eel tutvustas oma kava natuke ja ja muuhulgas üldse tal on selline komme, et kui ta midagi räägib, siis ta poetab sinna oma teksti, siis aeg-ajalt mõne elu mõte niimoodi, muuseas. Ja eile ta ütles midagi sellist, et et me kõik tahame olla enesekindlad. Aga et kui inimene on enesekindel, et siis ta ehitab enda ümber kindluse. Et ja selle asemel ta soovitas rohkem keskenduda Impaatiale. Arvan, et Pärt on nii inimesena kui ka heliloojana see, kes on nii nagu tüüpiline romantiline looja, see ebaleja ja, ja kõhkleja ja, ja et pigem on see ebakindlus, mis saadab teda loomeprotsessil. Ja võib-olla seda enam, see see tulemus on enamasti just nimelt enesekindel, mis on siis saavutatud läbi selle selle enesekindluse ja just see. Ma imetlen seda, seda, seda alandlikkust, kuidas ta suhtub igasse nooti kõikidesse nendesse tekstidesse, mida ta kasutab ja tunnetab selle selle südamest läbi kõik. Ja, ja võib-olla. See oli minu väikene küsimus sinna kontserdile minnes. Et vabandust aususe pärast, aga need, mida ma just Pärt Uusbergi kohta ütlesin, need mõtted ja need sõnad, et need kindlasti ei ole need, mida vaktsiin esimese asjana rahvusmeeskoori kirjeldamisel kasutada. Mis mõnes mõttes on ka mõistetav, et, et kui sa oled professionaalne koor ja sul on eile esinesid Shanghais, homme kultuurikatlas, sul on see tempo niivõrd tihe, sa ei saa helilooja kombel võtta omale kaks nädalat puhkust, et oodata muusad natukene, et sa lihtsalt pead ära tegema ja võib-olla alati ei jõua kõike lõpuni lõpuni viimistleda, et ühest küljest, et üks selline, siis nii-öelda küsimus oli see, et kas, kas see Pärt, Uusbergi ja rahvusmeeskoor nagu isiksuse tasandil haakuvad. Ja teine küsimus oli ka, kas muusikalises mõttes? Pärt, Uusbergi muusikat valdavalt on esitanud Ta esitanud noored noortest koosnevad koorid, mis on ju selles mõttes arusaadav, et noorelt heliloojalt noorele see on, eks ju, nii-öelda sama sama tasand või sama sama mõttemaailm. Ja, ja ilmselt ka seetõttu, et see Pärdi muusika on, on väga lauldav ka noortele ka täiesti keskmisel tasemel amatöörkoorile. Kuna Pärton ise pea kogu oma elu koorides laulnud, siis taas ta teab, mida see tähendab koorilaule jaoks. Ja see, see teeb tema muusika selliseks parajalt jõugu pahaseks ka ka amatöörkooridele. Ja mõistetavaks. Et nüüd küsimus, et kas. Kas rahvusmeeskoor, kes tegelikult ju raskusastmelt palju keerulisemat repertuaari on, on laulnud, et kas nende jaoks liiga lihtne ei ole äkki, sest teatavasti inimloomuses on see, et kui sul on, kui sa tunned, et midagi on väga lihtne, et siis sa ei viitsi pingutada selle nimel. Ja, ja mis on sellise asja puhul väga suur oht, et kui sa ei pinguta, siis kaob ära see, see atmosfäär ja see, see hing, mida helilooja sinna sinna sisse on pandud, et need olid väikesed, sellised, sellised ja küsimus, et mille üldse mitte halvad eelarvamused, vaid just see küsimus, et, et kas see toimib. Kuidas tundus, kas toimis? Minu arvates toimis väga hea koostöö. Et absoluutselt mitte mitte muusika inimesena, minul oli vastupidi, mul oli eile tunne, et esiteks noh, see, see vist kõlab nagu liigse kiitusena, aga just et et meil on ikka nii super hea kõlaga koor, nagu seda on rahvusmeeskoor. Ja, ja kuna tõesti ma ei, ei pea igapäevaselt kuulama hirmus palju muusikat, et noh siis jäi mul mulje just, et et see Uusbergi ja kooli koostöö oli suurepärane. Heli, heli, kuidas ma ütlen helikõla veebise koori kõla oli minu jaoks täiesti sümfooniaorkester. Ma nautisin, ma arvan, et saatejuht nägi, kuidas ma reageerisin aeg-ajalt. Et see oli just selles mõttes hästi tore, et lihtkuulajale vähemalt sellise suvalise inimese kuulana oli, minu jaoks oli see see kõla ja see koostöö oli suurepärane, pigem pigem mida ma nagu siis ütleme, enda professionaalselt profession kaases kretinismist lähtudes kritiseerisid, oli see, et et ma nägin, ma tajusin, ma laulsin nagu tekstid olid olemas kaasa seda, et kuhu nüüd see heli võiks minna või, või see viis. Aga mulle ei meeldinud kuidagi see, et vaata, kui luuletus peab seda lõpeb. Ja kui helilooja juba teeb ühe suure paisutuse poendi lõpus see nagu veel ta hakkab kordama. Vot see mind nagu kuidagi häiris natukene see on siuke puhtisiklik kiiks oli eile, et mõtlesin, see oli vist kolme või nelja luuletuse puhul ja üks oli see Juhan Liivi lühem tekst, et ma mõtlesin, et miks ta neil lõpuridu peab uuesti uuesti veel kordama. Et sellega saab mängida nagu eelnevalt. Aga kui luuletus nagu minu jaoks lõpeb, siis ta lõpeb, aga tegelikult oli, oli veel üks asi, mida ma tahan kindlasti mainida, et et ma ei tea, kuidas teised heliloojad, muusikud võtavad asja, aga minu jaoks oli põnev, et mingi hetk Uusbergi nagu heliloomingusse, nii palju, kui ma eile kuulsin just eelse põhjal, et kuskilt tuli sisse natuke seda muusika mingit käiku, mis minu arust võib ta teha nagu tavakuulajale väga võluvaks, vähemalt minu jaoks oli küll põnev. Ja nende lugude vahel siis ka veel. Uku Uusberg luges tekste, et mis mulje need vaheteks Jätsid no võib-olla nende kohta ütleks, et natuke tuli justkui kohati teisest maailmast, et ma saan aru, et seal oli mõte see, et oleks hästi tervik ja, ja ei tahetud aplausi sellega ta lõikas ka esimesse siin pärast esimest koraali valjuhäälselt sisse, et andes mõista, ärge plaksutage, ma võib-olla vahel mõtlen, et äkki seal plaksutamise karta. Meil ei ole ka päris õige asi, et inimesed tahavad tänada. Aplaus on vahel märksa neutraalsem kui, kui tekst. Nii et, et seal oli, minu jaoks oli see kontrast natuke liiga suur, just nimelt. Ja mina just kiidaks meeskoori selle kõlakultuuri eest, et ma ei olnud nüüd jällegi jupp aega käinud, see kõlakultuur oli selline, et lihtsalt istud ja naudid seda värvide rikkust ja seda seda saanud ja, ja üldse terve kontsert A capella välja kanda ja kui hästi sobis sinna see klarneti ka hääle andmine. See oli niisugune palsam kõrvadele. Ja siinkohal meil ongi võimalus kuulata väikest fragmeti sellest kalakultuuri näitest. Aga teisipäeval, 21. veebruaril õhtul kell seitse oli kultuurikatlas, võiks hoopis teistsugune kontsert. See oli nimelt sarjast urr ja ansambel U. Teemaks oli 100 korda mõõdutundetu instrumentaariumi. Me nägime seal näiteks ilmselt maailma kõige suuremat tamm, tammi, aga elevust tekitasid ka maailma kõige väiksemad pillid, mida meile tutvustab nüüd Taavi Kerikmäe. Nimelt on meil siin kasutusel täna kaks erilist keelpilli viiulimängija Merje mängib meil sellist peopesa suurust viiulid tšello ei ole temast palju suurem. Meile sekundeerivad Helena oma selle kontrabassklarneti ka täna ja Tarmo sellise omalaadse hübriid billiga, kus kohtuvad plokkflööt ja kanalisatsioonitoru. Ja seda eelkõige helilistel kaalutlustel. Siis kui me katsetasime nende instrumentide ehitamisega, siis juhtus paaril korral, et me läksime nende instrumentidega inimese kuuldeulatusest välja ja ja, ja me nägime, et see keel küll võngub, aga, aga me tegelikult ei kuulnud mitte midagi enamat, et nagu te teate mingil hetkel lihtsalt inimese kõrv. Ja anna meile enam midagi ahjule, midagi töötluseks. Kui meie läksime kuuldeulatuses sageli välja seal alumises otsas, siis lihtsalt kurioosumina võib olla huvitav teada, et 97. aastal ehitati selline kitarr, mille nimi on Nanugi tard tavalise kitarri häälestusest 17 oktavit ülespoole ja aru saate väga kaugelt üle selle, mida me võiksime kuulda inimestena ja tema suurusest rääkides, ta on küll tõesti instrument ametlikult, millel on keeled ja tahan kuidagiviisi häälestatud, ma küll nanotehnoloogias olen üpris nõrk, aga see asi täiesti eksitav töö käib ja, ja ja selle kitarri pikkus on koos kaelaga ja kõigega täispikkus on siis umbes sama palju kui meie juuksekarva läbimõõdust üks kahekümnendik seal põhimõtteliselt ühe sellise punaverelible ühe raku suurune. Seda raku suurust kitarri meil küll seal laval näha ei õnnestunud, aga see poolest sees tõesti need peopesa suurused keelpillid olid olemas ja samuti ka siis kontrabassklarnet ja suur tamm, tamm ja neid pillalisel põnevaid peelelisel veelgi, mille siis ansambel õu, muusikud olid ise ehitanud. No kasvõi näiteks siis kanalisatsioonitoru, nagu selgub, on väga tänuväärne materjal, millest saab valmistada teatavat tüüpi flööti. Tarmo Johannes ka demonstreeris seda flööti. Me kuulsime siis 20. sajandil kirjutatud heliteoseid see Chrysey Wolf, Chelsi Stocousen, no seda kontserti on võimalik samuti ka raadiosse järele kuulata, aga noh, ilmselgelt selle kontserdi puhul oli see visuaalne pool väga tähtis. Ivar, kuidas, missuguse mulje jätsid need instrumendid sulle, et et mis siis sellest kontserdist eeskätt meelde jäi? Kuidas ma ütlen, et see selles mõttes oli, oli põnev et. Ma ma ei saa nagu öelda, et ma ei oleks nagu midagi sellist varem kuulnud, aga just, et mulle tutvustati neid heliloojaid, kes võib-olla on teinud selliseid kummalisi teoseid. Kolme teose puhul ma jäin küll mõtlema pigem, mis on võib-olla halb märk. Ma jäin mõtlema, et aga kuidas ma selle muudaksin. Sämpliks kasutaksin ära mõnes elektroonilises loos, mis on tänapäeval väga lihtne. Et mul meenus nagu seda, et, et kui sa krutid Tarkvaralised generaatorid neid asju, et sa saad sellesama sinus hoid, heli, WWW siinus, heli, et, et ma ei suutnud eristada mul ei, mul ei tekkinud seda. Kuidas ma ütlen kompositsiooni või struktuuri, see on nende kolme loo ajal. Aga põnevad olid need, kus oli siis mitut esitajat kasutatud ja eelkõige just see viimane see tamm, tammi lugu, et et siis mul nagu tuli üks asi meelde, et mida ma teen ka praegu, aga eelkõige lapsena, et et ma leian mingi asja, millega mängida, heli tekitada ja siis ma proovin ära kõik need muud vahendid, milleks failitekitajad, kas pastakas, sõrmepliiats, kustutuskumm Maide kult või midagi, et noh, mingi trummilaadne elemente. Et see mind võlus ja kõige rohkem võlus konkreetse teose juures see, et mikrofoniga püüti siis seda järelkaja või seda vibratsiooni, mis siis lõpuks õhus. See oli minu nii geniaalne, et ma tõesti noh, kui ma oleks saanud, siis oleks karjunud praabusel. Kell Stokausini loos oli tõepoolest ka selliste väga tugevat Berghormatiivset või perfomance elementi või auri, mis sulle eeskätt sealt silma kõrva mällu jäi. Jah, ma tahtsin ka mainida seda mikrofoni, et enne enne seda teost enne seda stock hauseni teost tutvustati käe seda nagu põhimõtet. Et mikrofon on ka instrument meile, mis oli minu jaoks hästi ootamatu mõte, aga siis, kui nad seda esitasid, neid kahte mikrofoni kasutasid instrumendina, siis oli see oli veel ootamatum, et kui loogiline see tundus ja kui, kui, kui tore mõte see oli ja ja kuidagi pani oma mõtte liikuma sinna suunas, et issand, kuidas veel saaks seda kasutada ja mida huvitavat sellega veel saaks teha. Et selles suhtes kohusekontsert, et oli, oli kuidagi samal lainel minu jaoks, et ma ei ole midagi sellist varem vaadanud-kuulanud. Aga, aga minu jaoks oli hästi tore mõte, mis sealt tekkis. Et kui klassikalisel kontserdil põhiliselt lähme ja kuuleme, mingisugust lugu, mida umbes teame või, või umbes stiili teame, me kuulame põhiliselt seda, kuidas seda on esitatud siis seda tüüpi kontsert nagu urri kontsert oli, see on rohkem nagu tekib küsimus, et, et mis see on, mida ma kuulan või miks ma seda kuulan või miks see on oluline. Et mis asi see on, et, et tekkis selliseid suuri eksistentsiaalseid küsimusi rohkem ja, ja, ja ka mõtteid, et, et näiteks, et kumb on, kumb on olulisem, kas seda kuulata või vaadata, et nagu selle seal heli tekitamisel ja minu meelest see on täiesti seinu avastuslik kogemus, et, et niimoodi on ka võimalik kontsert Te kuulata. Ja siis meil ongi võimalus kuulata väikest fragmenti Stokkavuseni mikrofonist, kus siis kõlab see suur Tarmo Tamm kuue esitaja ja kõikvõimalike instrumentidega alates siis klaasitükistmillel mängiti poognaga ja lõpetades kõikvõimalike erinevate hambikeste ja ka igapäevaelu tavaliste asjadega. Helga ja head kuulajad pühapäeval, 19. veebruaril kõlas Tallinna vabaõhumuuseumis nii Veljo Tormise muusikat kui kaudselt sellest inspireeritud noorte heliloojate uudisteoseid, sealhulgas ka teoseid udmurdi ja mari keeles ja kuulsime ka Kauksi Ülle võrokeelset loomingut, nii et taaskord üks kontsert, kus põimusid luule ja muusika kontserdi nimiteost, pilvile kuu ei ole siis Tormise loomingus ka seni üldse liiga palju esitletud. No see oli üldse selline väga mitmekesine kontsert ja kuuleme, mida rääkida, kesid pianist Diana Liiv ja Jaak Johanson, kes mõlemad ka seal kontserdil esinesid. Väga-väga seinast seina, ütlen kohe, et, et on seal esindatud ka väga noor välja tormis üheksateistaastane kes siis kirjutas tookord igala rahvaviisidel põhinevat tsükli, nii et sellest on küll sellist nooruslikku rõõmu ja optimismi väga kõvasti tunda. Naljalauluga ma pean ikkagi Mati Hindi kätte saama ja kes need sõnad liivikeelsetest nagu rahvalauludest kokku pani ja minu arust kunagi leegayus ajal 70.-test, kui ma keskkoolipoisina laulsime mingi liivi ansambliga või kuskil, ma olen neid ka päris rahvalaule kuulnud või, või üritanud järgi laulda. Aga et see nali selle naljaga nii nagu eesti rahva naljandites, eks ole, et see nali on nagu vaataja silmades. Siin konkreetselt üks naljalaul on see, et kellad löövad kellad löövad, üks tüdruk on surnud. Ma tahaks näha, mis tal seljas on selline nali ja siis teine Nalijannet toorium, looram, kas on pojad saanud, kes on süüdi? Floora lammas on pojad saanud, kes on süüdi doosem, loorium, lehm on pojad saanud, kes on süüdi, eks vana pull on süüdi. Toorem, noorem see on see ilus valss, vot sellised naljad liivlaste poolt. Sellises tonaalsuses see kontsert oli, nagu siin praegu Jaak Johanson rääkis, aga samal ajal me kuulsime seal ka noorte heliloojate uudisteoseid, et näiteks Marianna Liik oli siis pannud kui sellise, kuidas öelda kaks mõnevõrra erineva vokaalesteetikaga lauljat ehk siis mari laulja Anna missina ja Iris Oja ja punane haavaleht oli siis tõlgitud eesti keelde, arva Valtoni poolt, tegelikult oli see mari luuletaja Tatjana Cheevee tekstile, et kuidas need kaks keelt ja kaks mõnevõrra erinevat vokaalist eetikat kokku kõlasid. No mul oligi just see asi, et, et mulle väga meeldis, meeldis tekst. Mulle meeldis ka mõlema laulja eraldi esitused sooloesituses, kui nad ise laulsid. Aga juhtus küll täpselt see, et kui panna klassikalise häälekoolitusega laulja ja siis noh, kuidas ma ütlen rahvaliku või folgi, ta ei ole küll koolitsega, aga ma mõtlen täiesti naturaalne, väga andekas laulja kõrvale. Ma ei oska öelda, kumb andekam on või, või ma ei tahagi seda võrdlust teha ka, just nimelt, et see kokkukõla minu jaoks ei olnud. Et see, see, see oli nagu disharmoonia. Et kaks väga erinevat lauljat. Nad olid põhimõtteliselt ju samal ajal ja paralleelselt mingi hetk. Ja see, see ei olnud ilus, see kõik muu oli ilus, sõnad olid ilusad, C5 oli sihuke kummaline moderne ja, ja, ja ma sain sellest rahvaliku laulu taotluste arv aga just täpselt, et, et see noh ise just, et nad nagu ei kõlanud kokku. Lauljad ei kõlanud selles teoses konkreetses teoses kokku. Kuidas ma jõuan sinna teemani võib-olla natuke pikemalt, et minu jaoks see kontsert kandis allteksti või nagu oleks alapealkiri iseendaks olemine. Et esiteks Veljo Tormis, kes võib-olla tema väärtus on selles, et ta on õppinud ennast ja eelkäijaid väga põhjalikult tundma ja tänu sellele mõjule pääsenud suuresti võib-olla esinejate puhul. Me nägime väga palju toredaid esinejaid, kes olid täpselt need, kes nad olid. Et esiteks, Kauksi Ülle esines täpselt sellisena, nagu me teda armastame, sellise nii-öelda maalähedase humoorika tõsiselt tõsiselt nauditav nii, nii see need luuletekstid kui ka kui ka see esitus alati naeratades. Meil oli seal keelpillikvartett, mis koosnes Sis kammerorkestri liikmetest. Nemad tegid seda, mida nad väga hästi teevad. Ehk siis nad on väga head ansambli mängijad. Me nägime seal, kuulsime udmurdi lauljat ja mari lauljat, eriti udmurdi laulja. Milline suurepärane on valik, et ühest küljest selline klassikaline hääl selline nii-öelda nagu päris laulja, kes esitab väga Atonaalset muusikat, aga samas säilitades oma udmurdi algupära, selline Slavilik rahvalauliku tämber. Korra käsitles nii udmurdi rahvalaulu kui siis ka Piret Pajusaare uudisteose. Anna mu jumal. Just ja või siis Jaak Johanson, eks ju, kes heas mõttes ju esinejana on kohati nagu stand-up comedy ant heas mõttes, sest nii nagu seas püstijalakomöödias see tulemus on põnev, lahe, humoorikas, aga sisu on tegelikult mõtlemapanev. Et see oma sellise meeldivalt tahumatu olemusega suudab selle väga nii-öelda suure kunsti teha väga inimlikuks. Et, et, et väga palju neid, kes nii-öelda olid need, kes nad olid ja seda oli väga nauditav vaadata. Aga minu jaoks kontserdi võib-olla kõige nõrgemaks lüliks või selliseks kontekstiväliseks jäi iiris Oja kes laulis tormise kurvameelseid laule. Ja hoolimata sellest, et see oli külm, väga hästi interpreteeritud, kõik teksti articulatsioonid, kõik rütmid olid väga hästi välja välja toodud. Natuke kuulad ja hakkas igav ja sellepärast ilmselt etapp püüdis imiteerida seda rahvalaulumaneeri aga sellega seoses selle kõrihääle tekitamise ja sellise nii-öelda rahvaliku maneeriga ta kaotas ära oma vokaaltehnika kohati isegi nii palju, et tema üleminekunoodid olid kosta, mida, eksju teatavasti peetakse paheks klassikalise laulja puhul. Et ma arvan, et oleks, oleks võinud pigem just jääda iseendaks ja esitada, esitada seda nii, nagu ta on harjunud, sest tema on klassikaline laulja väga andekas, väga ilusa suure häälega, et oleks võinud ka seda seda esitada nii, ja seetõttu ma annan, ma pigem arvan, et see, mida ta seal punases avalehes koos selle mari lauljaga tegi, et pigem oleks ta võinud selle tormise lauljaga nii teha. Laulud ka nii teha, et ei maksa häbeneda, kui sa oled käinud, harjus õppimas ja virus viisi võtlemassas, et ei, ma ei mõelnudki. Peaks häbenema midagi vaid just ongi see, et, et kui sa paned kahel väga erineval viisil, sest tasandil või ütleme siis suunaga kokku, siis kuidas ma ütlen, et seda esitust armoonis, eks ulatada on väga keeruline. Et seesama asi, et, et kui, kui ma olen Kauks ülete Jaak Johansoni näinud elusast noh, nagu täiesti nende enda autori kontserdite ja luule õhtutena siis nad olid palju mõjusamad, et praegu nad kadusid natuke minu jaoks just nimelt tormidesse ära. Eks see kava oligi tegelikult ju nii, et võiks isegi öelda mõnevõrra eklektiline uudisteosed ja luule aga võib-olla kuulame ka väikest ülevaadet, mis seal kontserdi toimus. Tulge ja nikku, tuulejaani. Ja liku, tulge Jaaniku tuule Jaaniku lõiku. Ja asja mõte on, see tähendab, kui selles vaimus selles vaimus nagu edasi praegu läheb, siis põhimõtteliselt järgmise nädala lõpus võikski juba. Ikkagi olla. Tulge Jaani kodule jaanikuu. Palapanad tuleb kõne, Kippe skypes, kibedakene, säh sulle kuluheina, kibe nakas haardmised. Säh sulle, Sammel nutsu sammukese köitmised. Sechtan tõrvaskandu, kuumad särinat häratuses tulekese eratuses. Minema. Vihmase jaanipäevalaul. Pikk, mehine trummitapmine, afro võrupuu ja tadžiki savi trummar pilvile kuu kõlab klassikaraadio eetris emakeelepäeval 14. märtsil. Ka kõik need teised kontserdid, millest me rääkisime, täpsemalt siis urri, kontsert ja ka Pärt Uusbergi autorikontsert on järelkuulatavad stuudios olitena Jaanus Kann, Ivar Sild, Hauri Jürna ja Riina Roose. Mina olen Annebrummik, helipuldis oli Pille Olde. Tänan teid kuulamast. Ilusat nädalavahetust.