Helikaja tere, head kuulajad, algab helikaja. Mina olen toimetaja Kersti linnasaates, keskendume Mustonen festile ning jätkame. Tal on Mozarti Figaro pulma uuslavastuse üle Estonias. Stuudios on Ene Üleoja, Kristel Pappel, Harry Liivrand, Tiit Lauk-le, Igor Karsnek. Kõigepealt aga tagasivaade möödunud nädala sündmustele. Alustame rõõmusõnumiga. Dirigent Neeme Järvi pälvis pikaajalise väljapaistva tegevuse eest riklik kultuuri elutöö preemia. Õnnitleme maestrot, õnnitleme valitsuse tunnustuse puhul ka Sven Grünbergi ansamblit, Vox Clamantis ja Kadri voorandit. Eelmisel nädalavahetusel tus toimunud segakooride võistulaulmisest. Tuljak andis esmaspäeval deltas ülevaate Marge-Ly Rookäär kolmest kategooriast disvõistulaulmisest osa 26 koori. Zürii esimehe Indrek Viiardi kommentaar. Teinekord juhtub niisugune ootamatu situatsioon, et koor on suurem kui dirigent, mida ei tohiks toimuda. Sellisel juhul on inimesed oma kutseotsingutel veel teekonnale, ütleme siis nii või peaksid nad natukene mõtlema väga erandlikke juhtumeid ja väga harvaesinevaid juhtumitega üksikuid siiski selleks, et saavutada kõiki neid tulemusi, mis on intonatsioon ja, ja siis muusika, interpreteerimine ja vokaal, selleks peab tekkima väga hea koostöö ja valdavalt see siin niimoodi ka oli, et ma ütlen, siis ütlen, et ka seda, mida ma olen kogu aeg öelnud, et sa pead olema isiklik eeskuju ja seda tüüpi isiksus, mis inspireerib lauljat kõige lihtsamast viisist kuni kõige raskema hindamiti partituuri, need seda asja ühtemoodi pühendumusega tegema, ehk siis ikkagi kõik algab sellest inimesest, kes on seal koori eest. Kolmandal veebruaril raekoja platsil atraktiivselt alanud 10. Tallinna talvefestival on pakkunud hõrke kammerkontserte kogu nädala jooksul räägib festivali kunstiline juht Pille Lill ja 11. see on siis laupäev oleme Mustpeade majas, seal on Horvaatiast Lavroobogoreenid ja tema on vahva, ta on väga kihvti energiaga. Mind huvitab energeetika, nii et selles mõttes, kui te tahate saada energeetilist laengut ja puudutust. Siht, tulge meie kontserditel. Läinud nädalal astus ansambel Una korda üles uue kavaga. Sellest käisid deltas rääkimas Ene Nael ja Kristi Mühling, küsis Tiina kuningas. Seekord oleme keskenduma Eesti heliloojate loomingule ja teoseid, mis on siis kirjutatud siin viimase viie aasta jooksul, aga meie omapoolseks sooviks on alati esitada ka esmaettekandeid. Et seekord on Mallemaltise teose ansamblile Una korda kirjutatud ja siis Kristi esitab meil kandleversiooni René Eespere teosest. Selle kontserdi pealkiri on Eesti mäng, miks? Meile tuli selline vahva idee, läinud suvel, kui meie seda kontserti D mõtlesime ja siis mõtlesime, et miks mitte, et veebruar on Eesti vabariigi sünnipäeva kuu ja miks mitte teha selline nagu mänguline kontsert ja meil on selliseid toredaid üllatusi, seal me kasutame ka täringut oma kontserdil. Nimelt me nagu loosime sellega välja, mis teemadel me teeme nagu lugude vahele siis lühiimprovisatsioon nimelt meie ansambel on väga aktiivselt hakanud viimastel aastatel tegelema vabade improvisatsioon idega. Eesti filharmoonia kammerkoor on jätkuvalt koori ajaloo pikima USA ja Kanada turneel. Sel nädalal Bulantakse Kaspars Budnintsi juhatusel hakkab Bella kontserte Põhja-Carolinas ja Virginias. Üks kava on Põhjamaade muusikat kas ja teine vene ortodoksi kirikumuusikast selga ja. Nüüd aga võtame fookusesse MustonenFestil, mis toimus 27.-st jaanuarist viienda veebruarini Peterburis, Tallinnas, start Tartus, Pärnus ja Jõhvis. Festivali avakontsert leidis aset 27. jaanuaril Estonia kontserdisaalis Andres Nonii dirigeerimisel. Arutonianni trompetikontserdis soleeris kunagi imelapsena alustanud trompetis Sergei Lagaria. Kontserdiõhtul jagas toimetaja Lisete veidile oma vahetuid muljeid meie trompeti Kuuru Aavo Ots. Ja mul on eriti hea meel nüüd, Andres Mustonen tõi siia nii suurepärased muusikud, virtuoosid oli väga menukas kontsert, kõigepealt räägiks, et me oleme ka selle kontserdi esmaesita, trompetis Alexander Schmidti ka seotud minu õpetaja Jüri Leiten ja Neeme pürgi õpetaja Juri Bolshunov õppis just Alexander Schmidti juures, kes oli selle kontserdi esmaesitaja 1900 33. aastal ja selle kontserdiga on veel minu mälestused seotud, et Neeme Birk mängis Leningradi filharmoonia seda suurepärast ja tänane esitus selgel korjaku pilt oli ikkagi väga täiuslik, eriti mulle meeldisid need lüürilised soolod teises osas muidugi kõik virtuaalsed lõigud olid mängitud äärmiselt täpselt, aga võib-olla veel enam väga ilusa muusikalise kärakat. Ega loomulikult on arvutikontsert, kaasaegsel trompetikontsertidest on ta ikkagi väga tähtsal kohal. Esiteks Ta on omamoodi lihtsas helikeeles, aga ta väga meloodiline. Ja see kontsert annab väga palju võimalusi ka orkestri solistidele. Lisaks trompetisolistile ja mul jäidki kõrvu elusad klarneti soolot, aga ka teiste pillide repliigid. Ja Meie ajastul oli selle kontserdi parim või väga kuulus esitaja oli Timofei. Ta kaitseb. Ja mul ongi nagu kõrvus tema esitus. Moskvaorkestriga on kirjutatud. Et ta on esitanud üle 200 korra seda maailmas k talistlased Ameerikasse. Et seal on selline meie ajastu üks parim kontsert trumpetile, kus saab solist väljendada kogu oma kõlailu, tehnikat, muusika, karaktereid ja võib-olla mis kõige tähtsam, et see helikeel meeldib ka publikule. Ma olen ka ise Armeenias käinud ja siin on väga palju selliseid armeenia rahvamuusika kõlasid, mis on ikkagi geniaalselt ühendatud, nagu võib öelda, trompetiklassikaks. Tänane, nagu ma juba algul ütlesin, et mul on kõrvus Timofei Taxitzeri selline eriline kõla, eriline tehnika, et võib-olla täna minu jaoks oli see esitus natuke kammerlik ja võib-olla oleks siis sellega pidanud rohkemgi kaasa tulema. Orkester ja mõningaid nüansse. Ma natuke vaiksemaks, aga esitus oli suurepärane. Aga kui palju sellised tõelised trompetistaarid eesti publikuni üldse jõuavad, kui tihti seda? Aitäh. Ma tahaks öelda nüüd tulla meie rahvusvahelisse trompetipäevade juurde, et igal aastal on seda juhtunud ja näiteks eelmine aasta käisin amsterdami kontserte bow noorsolist Miroslav Petrov siis eelmine aasta oli veel Andrei konkursi preemia võitja Francisco Flores, kes võitis Pariisis selle preemia neljateistaastaselt. Ja samuti on siin käinud kuulsad hispaanlased, Ardee võitja, esimene preemia Manuel Blanco ja tema kolleeg Hispaania rahvusorkestrist, esimene trampetajad Delgado Illada ning ka see aasta, mil tahaks pakkuda üllatusi suurtes ristidega. Meie rahvusvahelised trompetipäevadel peaks tulema üks väga kuulus trompetimängija kes on tugev nii klassikas kui džässis. Stuudios on vestlusringis Ene Üleoja, Karsnek Tiit Lauk, kellega teeme juttu Mustonen festist ning kui jõuame, siis festivali viimase kontserdi liituvad meiega Kristel Pappel ja Harry Liivrand kellega jätkame seejärel eelmises helikajas alustatud jutuajamist päri Figaro pulm uuslavastusest, kuna nüüdseks on nähtud äraga mõlemad esituskoosseisud Mustonen festist paneme siin kokku muljete mosaiigi, kuna kõigil meie vestlusringi kogunennust õnnestus külastada valitud kontserte, mitte kogu festivali. Andres Mustonen on toonud oma festivalidele külalisi, kellega ta on väljaspool Eestit tihedalt koostööd teinud. Nõnda sai seegi kord kuulata orkestreid Iisraelist ja Moskvast. Barrokaadee barokkorkester on aga varem Iisraelis esinenud ka koos meie kammerkooriga poodžes music kaanes. Ning Andres Mustonen esitles neid kontserdil juba kui vanu sõpru. Kas kostus ka nende koos musitseerimisest? Ja küsimus kustus ja ei kostnud. Ma ütleksin niimoodi, et koori kõlajõud ja kooritooli tekitamine erines mõningal määral pehmest barokkorkestri kõlast, nad mängivad nii-öelda ajastu pillidel. Ja meie kooril on muidugi väga kaunis kõla. See on meie üks paremaid koore amatööride hulgas. Isegi neid on patt nimetada amatöörides, seal on väga palju muusikuid hulgas nii-öelda semi professionaalne seltskond ja nende tooni andmine. Ma olen seda jälginud juba mõnda aega on väga niisugune avatud, kohati jõuline ja mõningal määral oleks oodanud ja tahtnud rohkem paindlikkust, häälde. Sopran laulab niisuguse väga sirgetooniga ja ei anna nagu niisugusi peenemaid nüansse edasi. Üldiselt muidugi on koori kõla väga meeldib ja ma tahan öelda, et mulle väga meeldis Vivaldi ettekanne, see, mis puudutas koori väga hea faktuur, selge polüfoonilise liinid Mustoneni dirigeerimisel, stiil on ju väga intensiivne. Ta tuli sealt ka väga ilusasti välja, niisugused vajalikud nüansid, aktsendid, mulle väga meeldisid mõningate fraaside niuksed, intensiivsed lõpuni kuulatud esitused. Aga mis on nüüd probleem, mis ei puuduta sugugi üldse mitte orkestrit? Orkestrile, koosneb professionaalidest, valdab stiilimängud, tehnikat ja nii-öelda kõik kõlab ja on lõpuni tehniliselt teostatud. Meie koolidel puudub aga barokkmuusika koloratuuri, laulmise, tehnika, see on lihtsalt vokaali probleem, mida meil ei ole. Koolidest ma ei räägigi ja see puudukas olistidel. Ja vaat see on nüüd nõrk koht ja see andis tunda, sest kui ma rääkisin siin väga selgest faktuurist, siis faktuur läheb segaseks kohe, kui on tegemist kiires tempos kiirete koloratuuride laulmisega Polifooniliselt. Ja see oli niivi Paldis ja eriti oli see Hendelisest endale. Partituur on märgatavalt komplitseeritum, rikkalikum veel ja seal oleks tahtnud nagu seda meisterlikkust enam kuulata. Nüüd, mis puudutab koosmängu, siis ma panin ühte tavalist asja tähele. Ma lugesin kavalehelt, et seguorkester mängib ilma dirigendita ja ju nad on harjunud tõepoolest nii-öelda jälgima oma kontsertmeistrit ja mängima nii-öelda ühise tunnetusega mis ka sellel kontserdil aeg-ajalt Ta andis ennast tunda, et mõningate kadentside lõpud ei lõppenud koos. Eriti ma vaatasin, et algi soola lõpus tekkis üks niisugune pisike ebakõla, no niukene, väike sünkroonsus häire ja mõtlesin, et ilmselt see tuleb sellest. Orkester ei ole harjunud jälgima dirigenti ja võib-olla ka liiga üliaktiivne löögitehnika, mis lihtsalt ei anna hingamisruumi ehk auftakti ja selle tõttu too midagi muutub niisuguseks närviliseks või kuidagi rahutuks ja isegi natuke väsitavaks. Aga muidugi üldiselt peab ütlema, valge kõlas, kuidas ma ütlen säravalt ja jättis niisuguse kena mulje. Aga vähem ma olen rahul, Endel ikka. Siin hakkas domineerima liiga agressiivne dirigendipoolne löögimaneer mida ma isegi nimetan piitsutavaks, see tähendab emotsionaalselt pitsutavaks, ta on ka füüsiliselt niisugune teravanurkne ja hästi intensiivne. Ta ei tõmbu korrakski tagasi, ta nagu ei usalda teisi muusikuid tahes, nagu dikteerida iga väiksematki detaili. Et vahetevahel ma oleks tahtnud, et dirigent laseb nagu lahti selle muusika, mis elaks nagu ise mõnda aega, kui siis jälle on vaja dirigendi nisukest impulssi ja siin hakkas kostma välja mingi väsimus, koori vokaalis, tekkisid väikesed intonatsiooni häälestuse veakesed ja siis ma mõtlesin, et vaat niisuguse intensiivse maneerikal laulmine lihtsalt väsitab ilmselt laulja kas psüühikat või häälepaelu, et ta ei jõua sellele kogu aeg enam järele tulla, nii et siin olid niisugused probleemid, aga ma pean ütlema, et see niisugune väikene häälestuse noh, ebakõlad tekkisid keskmistes osades, aga lõpuks töötati see koori orkestri kooslus jälle võimsalt üles. Ja nüüd ikkagi orkester jäi minu jaoks varjukõlaliselt midagi ei ole parata, seal ei olnud päris õiget tasakaalu ja muidugi ülivõimsalt ja üliafekteeritult lauldi nüüd mõningad osad sellest heliteosest Dixigdoominus, mis põhineb põhiosas vanadestamentlikul tekstil ja me teame, et vana testamendi jumal on ikka väga kuri. Kellelegi midagi andeks Recovi tarvis on, siis lööb pead maha ja siis oli muidugi seda efektiivsust võimsalt olemas küll aga lõpet teos tegelikult au olgu isale ja pojale ja pühale vaimule, see on nüüd puhas kolmainsus, mis tuleb nii-öelda uue Testamiltlikust suhtest jumalaga. Ja siin ma oleksin küll oodanud, et see niisugune Üliefektiivne Fortissimas valusaid teravaid afekte taotlev käsitles, oleks muutunud jubilatsiooniks. Vaat seda kahjuks ei olnud. Ja järjest rohkem tekkis niisugust intensiivsust esituses. Ja nüüd tekib veel küsimus saalist, Mustpeade saal ei kannatanud seda detsi Põlliti hulka välja ja kuna ma istusin suhteliselt ees, siis lihtsalt kogu muusikaline plaan muutus segaseks. Teravaks jooksis kokku, kadus ära reljeef. Nii et uut saali on meil hädasti vaja, kus niisugused kooslused võivad ka edukalt esineda, aga üldiselt ütlen ma nii, et ega Mustonen ei jäta mitte kedagi ükskõikseks. Ja üks väga suur väärtus. Igal MustonenFestil on üles astunud ka mõne rariteetsem koorikultuuri esindaja. Seekord oli kloostri koor. Bütsantsi on Rumeeniast. Mis mulje jättis kontsert? Selle koori nimi Shanti on see nagu ütleb ju kogu selle stiilis ja ajaloolise suunise, millega see koor töötab ja ka lehelt võib lugeda, et see koor on Moldova Kovina peapiiskop, piidema Eminentsi Diophani õnnistuse saanud ja tegutseb Bütsantsi kultuuriassotsiatsiooniga koostöös ja siin on veel selliseid ratas, tahate siis noh, see annab juba sellise eelhäälestuse selle koori kui sellise ette kandlekese organismi kohta. Nüüd ma usun, et meie, Eesti publikul on ilmselt, et vähe on kokkupuuteid Bütsantsi õigeusu ehk kreekakatoliku liturgilise muusika, natukene parem on võib-olla seis Vene õigeusu muusika, siin on käinud Moskva patriarhaadi koor ja neid on nagu veel olnud. Ma võib-olla alustaksin nagu hoopis selle kandi pealt, et kuidas, nagu mulle olevat spetsialiste ei vene õigeusu ega otseselt kreekakatoliku liturgilise muusika alal siis minu jaoks väga huvitav oli see aspekt, et kuna selle koorihaare ulatus kõige esimestest Charloodiates, mis on kreekakatoliku traditsioonis noodistatuse silt kolmandast sajandist ja see ampluaa ulatus kuni 19. sajandini välja need põhimõtteliselt, et see oli enam kui 1500 aasta pikkune ajalugu mitte kuulda sai ja üks selline huvitav eripära, mis kreekakatoliku liturgilise muusikat vene õigeusu muusikast eristab, on see laadiline suvel. Tähendab ega kataliku Bütsantsi, Kreeka ka Itaalias tegutsevate kloostrite seas käibivade viisid, nendel on mingi selline laadiline eripära, mida võib võtta kui niimoodi, et lihtsalt öeldes minu mosoor võivad vahelduda, võivad tulla altereeritud noodid sisse ja ütleme, meie põhjamõisa kõrva jaoks kõlab võrdlemisi orientaarselt nüüd see kõige vanem kihistus kreekakatoliku ehk siis bütsantsi muusikast on ikkagi selliste millismaatilist laadis, mis siis tähendab seda, et koor hoiab Purdooni ja siis solist või siis ka ütleme kõrgemat meeshääled, tegemist on ju meeskooriga, laulavad siis milismaatilist materjali peale, kuni jubilatsioonideni välja. Väga tahaks kiita koori soliste just sellest, millist vaateliste partiide laulmisel, aga kontserdi lõpupoole kontsert iseenesest oli ilma vaheajata ja päris pikk tund ja 20 kontserdi lõpupoole sai kuulda koori milismaadikate ja see oli hästi puhas, hästi tasakaalustatud ja et sinna oli nagu hing sisse pandud, tähendab seal mitte ainult liturgiline vaimsus, vaid ka selline emotsionaalne, hingestatud ja kusjuures kontserdi viimane lugu, mis on sti hiira issanda muutmisele pühaks seal oli tunda sellist tugevat emotsionaalset väljendusjõudu, siis noh, minu jaoks näiteks heas mõttes väljumas koguni sellisest titurdilisest vaimsusest ja sellisest puhtalt sal moodilisest lähenemisest monoodilisele, muusikalisele materjalile ja mida veel tahaks kindlasti toonitada, on see, et nagu nüüd kontserdi selgus, tähendab šansid kirikumuusikavaramu võib 21. sajandil kohati kõlada ja isegi täiesti modernistlikud tänuga laadida vahetamisele lihtsalt üks helistiku kese asendub teisega, mingeid modulatsioon ei toimu ja aga selle asemel toimuvad helistikke kõrvutused. Arvestades, et see muusika pärineb Kaheksateistkümnenda Ta sajandi kreeka kloostrist, siis kõlab muidugi väga avangard, vähemalt minu kõrva jaoks küll. Andres Mustonen on teatavasti esinenud mitmel puhul jazzkaarel ja seekord oli sarnane kava tema oma festivalil kumu auditooriumis esines Aart jazzkvartett Tiit Lauk kaste jagatud Andres Mustoneni arvamust, et Bach on suurim džässihelilooja. Kas just suurima ka, kuidas öeldakse, tema loomingu sobivus tšehhiga koos mängimiseks on ju ammu juba kindlaks tehtud. Alustamisest sündis inglastest, prantsuse pianist on ju mitu plaati välja andnud, kus ta puugadele improviseerid plussi jah, nii et see ei ole mingi üllatus selles mõttes ja ütleme nii, et müts maha, et ta julges võtta, et niisuguse plaanisest ta mängis seal Brandenburgi kontserte, Goldbergi variatsioone, niukesed suur ruumilised teosed, mis ei ole sugugi kerge mängida. Nüüd teisipidi võttes minu jaoks oli selles kontserdis džässimehe pesi, sinna oli kaasatud kontrabass ja löökriistamängija, kes päris head tööd tegid mõlemad. Aga siiski ta oli üldse niisugune küllaltki projektina kokku pandud kontsert ilmselt, sest sinna olid kaasatud veel süvamuusika poole pealt keelpillikvartett ja nii oboe kui klarnet ja siis mängiti nelja instrumendi kontserditel flöödi asemel mängis siis kitarr ja vot minu jaoks seal tekkiski natukene väike haak siis polüfoonia mängida on üpris keeruline mitmehäälset muusikat mängida ja meie õppeseda ju konservatooriumis lõpuni. Sageli hakatakse juba peale kuskil kolmandas, neljandas klassis, eks ole, tähendab ligemale 15 aastat, enne kui polüfoonia mängunipp kätte saab, et suudetakse ka teist häält pidada ja arendada ja välja viia sinna, kus tantsest polümfoonias ei ole ühtegi tühja kohta igal häälel, iga noort maksab jah, see asendatud flöödipartii jäi natuke kõhnaks teiste meeste kohta ma ütlen midagi pahasti, aga need olid ka kõik kasvava hariduse saanud mehed. Nii klarnet, poe kui Mustonen ise mängisid suurepäraselt ja vot just selle kõrval jäise üks noh, mitte päriselt puudu, aga üks nõrgemaks jäänud Lili torkas kuidagi silma, kohe muutus häirivaks. Võib-olla natuke kehvema taseme puhul poleks seda tähelegi pannud. Aga see on niimoodi, et mida parem on üldtase, seda rohkem häirib see, kui, kui midagi sealt kuskilt puud kohe torkab silma. Aga kontserdi üldenergia? Üldenergia oli väga hea ja siin torkabki silma just see, et nagu ma ütlesin, ta paistis olema niukene natuke projektipõhiselt kokku pandud, nad ilmselt ei olnud ka väga palju tööd koos kvartetiga teinud, kõik klappis, üldiselt aga jäi natuke liiga ettevaatlik mulje sellest asjast, kõik olid natuke ettevaatlikud ja see natukene häiris eriti just nende pikkade teoste puhul, kus oleks vaja olnud pikka plaani ja koguteos oleks pidanud nagu ühe kaare alla kokku mahtuma. Vot see jäi nüüd kannatama. Ja veel, mis minu jaoks puudu jäi, oli see, et Mustonen kui liider mina väga lootsin kuulda, kuidas tema improviseerida. Improvisatsiooni tegigi, ainult kitarr tegi paar väga lühikest lõiku ja ühe suhteliselt pikema ja väga hea soolo mängis kontrabass. Aga Mustonen ise improviseeritud motiiv. Ma võiksin tituubele tähendada selle kandi pealt, et võib-olla on asi selles džäss kui väga kindlat tüüpi versioonis mõtlemist nõudev muusikaliik ei ole võib-olla lihtsalt Mustamäe niivõrd omal ajal nagu näiteks ütleme, rokkmuusikas improviseerimine, ma olen Mustonen kuulnud rokilaval improviseerima sea ja no publikuni täiesti Sillase ja noh, see on lihtsalt, mis on kellelegi omane keel ja mis on natukene vähemalane keel, nii nagu emakeel. Ja ütleme, õpitudki täitsa nõus, sellepärast mind just huvitabki, et mina polnud teda džässi mängimas punud, no lihtsalt ei ole sattunud kunagi. Ja ma just läksin suure huviga, et kuidas ta siis nüüd improviseerin, sest see ei ole sugugi võimatu, on ju ennegi olnud väga kõvasid süvamuusika interpreet, kes väga hästi mängivate džässi alates Friedrich kuuldas näiteks. Kuna meil Chessile läks jutt, siis ma teeksin MustonenFestil väikese kõrvalepõike marjale, teine tuli festivali lõppkontserdile otse lauluväljaku klaassaalis, kus põimusid eesti klassik, kreek ja jazzmuusikal. Kadri Voorand Trio? Jah, see oli päris huvitav kombinatsioon. Kindlasti vääriks ta natukene ka süvenemist veel. Kui siin oli juttu, et võib-olla ei olnud nagu veel väga palju kokku mängitud projektipõhine, siis natukene oli ka sellel kontserdil mul see tunne, et võinuks rohkem süveneda sellesse teemasse, teda võib-olla natukene veenvamalt koori poolt näiteks sellepärast et kui on tegemist Kadri Vooranna isikuga ja interpretatsiooni ka siis kipub olema teine üksus, kui ta ei vasta sama intensiivsusega, ta jääb varju. Ja selle tõttu see klassikaline pool nüüd ütle, autentne Kree ei läinud nii kõlama ja ta esitas segakoor, segakoor koori ja Raul Talmaril dirigeerimisel, aga mõte oli huvitav. Nojah, seal on palju niisukesi nüansikesi, mida ma siin ei pea, hakkame nüüd arutama. Näiteks mul oli väikene lootus huvitavamale seadele Craigi nõmmelillest Mil seal erakordselt huvitav ja komplitseeritud harmoonia. Ja seda tegi siis nüüd Kadri Trio, eks ole, ja ma lootsin, et, et seal on neid nüansse rohkem kasutatud harmoonilisi võtteid, mis kreegil on ja vot seal oli mul tunne, et ju vist ei olnud olnud aega väga süveneda, et teha seda põnevamaks lihtsalt seda, seda harmoonilist pilti toetudes just nimelt kreegi harmooniale siis natukene segas mind ka see, et maga, maga, matsikene algas ka niimoodi koos instrumentide nagu sissejuhatusega ja kadus ära see unikaalne unisoon, mis teeb selle loo eri Din toimivaks, ühehäälne lihtne, monotoonne laul. Et seda nagu ei oleks tahtnud, et ta on illustreeritud. No vaat, need on subjektiivsed arvamused nii, aga no kokkuvõtvalt ja miks mitte, Ta niimoodi ka ühesõnaga pakkuda välja meie klassikuid, võib-olla noorem põlvkond vajab mingisugust muud sissejuhatust ja suunda, et hakata Ta uuesti avastama enda jaoks seda klassikalist väärtust, mis nendes lugudes on. Aga nüüd oleme jõudnud siis MustonenFestil lõppkontserdi juurde, kus esines Venemaa klik kammerorkester, keda vanasti teame ka Moskva kammerorkestrile Paršai orkestri, noh, see on kuuekümneaastase ajalooga orkester, aga siin olid siis sellel kontserdil dirigendid ja solistid. Aleksei Utkin oboel, kes on praegu selle orkestri kunstiline juht ja Andres Mustonen viiulil. Väga suureks üllatuseks oli seekord nähtud orkestrile väga väikese koosseisuga, ma ei lugenud neid üle, aga neid oli alla 20 inimese seal. Ja kui ennist oli meil saate alguses juttu mõni orkester harjunud mängima ilma dirigendid ta siis nii väikse koosseisuga ongi võimalik, et orkester mängib ilma dirigendid, mida nad lõpus ka tegid, sellepärast et see on juba ansambli-ja orkestri juba piiri peal koosseis, kusjuures oli muidugi kuulda tunda igast noodis kuigivõrd hästi need muusikud 11 tunnetavad, kuidas nad ühtselt musitseerivate enam see üksteise mõistmine, empaatia fraseerimises, intonatsioonis. Ma ei räägi, et korraga sisse tulemisest või fraasi lõpetamises, aga selline ühtne fluidum kuni pikemalt detailideni välja ja mõned teosed olid eriti detailirohkete nagu katkenud laul, kus soleerisid Andrus Mustonen viiulil Aleksei Utgeno poele siis orkestri koosseis nüüd Se kontserdi kavagi, selles mõttes riis põnevalt, et oli kokku pandud, et peaaegu kõikides teostes jooksis läbi mingi selline barokne dominant. Bachiga seostuv mingi vaimsus või motiiv. No esimene lugu, mis kõlas, oligi Johann Sebastian Bachi Kontsert oboe viiulile ja orkestrile samas Arvo Pärt kollaaž teemal peatse ka. Ja siis esimese kontserdi lõpuks noore, vaid 14 aastase Nendel soni kirjutatud keelpillisümfoonia number 12, kus esimene osa fuuga ja ka viimases osas on puuga, kusjuures selline Vachi Händeli saksa traditsioonis väljapeetud huuga ja kontserdi teises pooles Peeter Vähi kompositsioon 42, see on selline huvitav pealkiri, kus on Bachi muusika mõjud on mitte ainult käegakatsutavad kõla kuulavad, vaid kappartulist on loetavad ja siis sinna vahele põimitud kõrvalepõige, nagu eelpool öeldud, juba iiakanšeelid teos ja siis täielik ootamatus Jon märklavlini ja meda morfoosid, mis kirjade järgi fantaasia igas osas, mille seadis Aleksei udki, kes on siis orkestris oboesolist ja samas peadirigent, et selline huvitavat popuri. Ma saan aru, et me ei kuulnud kõike nelja osa sellest aga iseenesest üsna ootamatu pööre ja mõjus. Üks teos tekitas minus küsimuse, mida ma ei ole leidnud vastust siiamaani eterandamise küsimused ja kursioonilise Jacanšiili katkenud laulu tähendab selle teose vaimsus. Ühelt poolt teed, teiselt poolt sellised arhailised juured, konsiilium omased suured kontrastid, tähendab kõik oli nagu olemas. Muusikud elasid nagu sisse, kusjuures kaks väga head kulminatsioon, mis olid väga hästi ette valmistatud ja täiesti briljantsed lahendatud sellise mingi orientaalses pliiga suguse hajumisega, agavat tervi kokku ei olnud minu jaoks nagu see, mis oleks andnud tõelise terlika mulje. Minule see ettekanne jättis nagu mingisuguse Möbiuse lehe emisson lõppematu tasa, mind hakkab minema ja jõuab nagu kuhugi välja, et ja küsimus ongi selles, ma ei oska siiamaani öelda, kas see oli taotluslik, selline lõpmatuse efekt või see lihtsalt ettekandmise kujunes niimoodi välja, et ei olnudki nagu mingit seda ühte üldist Stadži või point, eks ole, mis, mis oleks jooksnud esimesest taktist kuni viimaseni välja. Ma olen seda teost varem kadunud ja mul ei ole varem sellist küsimust tekkinud, aga seekord tekkis nii, et see on minu jaoks niisugune päris põnev. Ja kui ma ennist rääkisin trumme klahvid, mis siis ma tahaks panna tulevastele kontserdikava koostajate südamed, et ärge tõlkige üks-ühele kontrollida, selle otsimootornimi on Google ja seda tegevust guugeldamiseks ja kontrollige üle igaks juhuks, et ei tuleks selliseid pehmelt öeldes rumalusi nagu klahv, mis kirjutaja on siin märkinud? Mac laagrin rajas 71. aastal maha Višnu orkestrile. Tähendab maha, miks ma ookest on bändi nimi? Me ei saa tõlkida elektrivalguse orkester, eks ole. Nagu etet laikookest, Oclesdrase mänginud neli kuni kuus inimest ja tähendab see kõike muud, aga mitte orkester. Ja teine detail siin võib lugeda, et kavalehelt, et aastal 64, seitse Kenzalvasse McClaren koos ansambliga Rolling Stones albumi Medomorfoosis tähendab mitte Mat Laapline salvestanud Rolling Stonesi paikat, Rolling Stones salvestab kosme klahvi. McLaughlin ei mänginud kõikides lugudes, vahepeal mängis Jimmy Page ja siis oli veel kitarrist, need sellised lapsikused võiks ikkagi guugeldamise võla kontrollida, siis oleks seda kirjutanud endal Carop, seda enam, see kirjutaja on tegelikult väga erudeeritud inimene klassikalise muusika valdkonnas. Ma kuulsin Igorite, mõtlesin, et näed, rääkis ära selle jutu, mida mina tahtsin rääkida, kas kavalehega seoses ka, aga tahaks jagada oma vaimustust sellest kontserdist sellepärast et orkester diserakordse mulje tähendab, nad mängisid tõesti nagu üks mees ja hiilgavalt virtuaalselt oli tunda seda, kuidas nende omavaheline tunnetus on erakordselt tugev ja tõesti, et nad ei vajagi selle koosseisu suuruse juures tegelikult dirigenti ning mis panisaares kuulana vaimustama. Koli nende sisemine kirgastatus ja Suhe üksteisega. Et sa nägid, kuidas orkestrantide pidevalt suhtlesid omavahel ja kontrollisid, jälgisid, mida teeb naaber, mida teeb keegi teine seal. Ja see oli selline noh, nagu vanasti öeldi ikka, et see ühtne orkestri hingamine, mille tagajärjeks oli ju erakordselt kaunis keelpilli kõla ja väga hea, et teemaarendused ja nii edasi ja nii edasi. Võib-olla peaksin rõhutama ka seda, et mõne teose puhul seltsid orkestriga ka siis Eesti puhkpillimängijad ja viska trummar oli, eks ole, meie oma ning ma tooksin siinjuures välja ka ühe fantastiliselt esitatud lisaloos oli siis Vivaldi ooperi olümpiada avamäng, mis oli ju esitatud. Ta hämmastava virtuoosse sega just sellisena, nagu me kujutame ette Veneetsia uhke rokilaadis ühelt poolt pompöösselt, teiselt poolt väga afektiivse kolmandalt poolt väga elegantse laadiga ning see on minu jaoks küll üks parimaid valdi esitus, mis ma olen viimastel aastatel kuulnud. Ma tänan sena eest, elegants sest alati ainult puhas energia ja efektiivsus ja isegi virtuooslik, kus ei korva seda, kui selles Marokis puuduks elegants, neoon, aitäh, see oli täiesti haruldane. Kristel, mida on lisada selle orkestri kõla kohta? Mul oli väga hea meel niisugust noort Vene kooli viiuldajate põlvkonda kuulda. Sest nad mängisid väga mitmekesised värvirikka ja paindliku tooniga, minu meelest nüansseeritud musitseerimine mida võib-olla varasematel aegadel ma mitte alati ei ole sellelt orkestrit kuulnud ja, ja noh, muidugi ajad on muutunud, kogu kava oli väga huvitav, siin Igor juba analüüsis tõesti näiteks baroki seisukohalt seda põnevalt ja mulje jättis sügava mulje, näiteks mendel soni noorpõlvekeelpillisümfooniafaktuuri välja töötatud mõtte andis ka esitajate dirigendi poolt aga samamoodi Tšiili katkenud laul. Viimati kuulsin ma seda natuke rohkem kui aasta tagasi Berliini kontserdimajas kontsertfaasis, kus oli diagantsiilile ja Arvo Pärdi-le pühendatud hoonia kontsert gruusia riikliku sümfooniaorkestrit juhatas seal Andres Mustonen ja temaga siis selles teoses oli üks solistidest. Noh, muidugi ei saa võrrelda suuremat koosseis, seda väikest kammerorkestri koosseis ei ole päris aus, aga ma pean ütlema, et see kammerorkestriga ja nende noortega just nimelt kahe kogenud muusiku koosmusitseerimine, Nakoid, Mustonen ja Utkin mõjus võib-olla veelgi ühelt poolt nagu õhulisemalt ja nooruslikumalt ja teiselt poolt veel intensiivsemalt. Võiks lisada veel juurde Mustoneni Utkin sobisid omavahel väga hästi paarina mängima, seal laval just enedest toetades ja, ja võib olla ka teineteist, siis nagu sütitada seal edasi, et see oli ka huvitav, lihtsalt jälgida, kuidas üks mees võttis teisalt parajasti näiteks soola üle ja mulle meeldis delikaatses kõlast, mõlemad solistid jälgisid teineteist. Refest toimus seekord juba 20 kaheksandat korda. Ta on ajas väga palju muutunud, aga sellele festivalile tõesti on oma energia ja värvi andnud see, et nii festivali kunstiline juht kui ka muusikud ilmselgelt naudivad ise seda, mida nad teevad ja see nakatab ka publiku. Ja vaieldamatu on Mustonen hästi kultuuripoliitiline ja kultuuri diplomaatiline tähendus eestivene kultuurisuhete arendamisel. Minu meelest on see erakordne, mida Andres Mustonen on teinud tänu oma festivalile lahendamaks kahte naabermaad. Kultuuriliselt. Ma isegi täiendaksin harjunud, et mitte lahendamaks, mitte ajude, Eestimaad ja Venemaad, aga teades, et ringi kuulub ka Iisraeli muusikud ja ütleme Lähis-Ida piirkonnale interpreedid tähendab žanri selline isegi suurem sümbioos kui selline binaarne opositsioon, nagu ütleme, Eesti Venemaad, et saan veel lisaboonus veel juurde, tegelikult. Veebruari lõpul jätkub MustonenFest Tel Avivis. Rahvusooperis Estonia esietendus eelmise reede õhtul Mozarti ooper Figaro pulm, etenduse muusikajuht on Risto Joost. Eelmises helikajas sai kuulda värskeid esmamuljeid, et muusikaliselt oli see õnnestumine. Lavastaja Marko kandiini on lahendanud ooperit traditsioonilises võtmes. Kiidetud sai kostüüme, laidetud kujundust ja valgustust. Ooperi teine esietendus teise koosseisuga toimus pühapäeval. Nüüdseks on muljed pisut settinud ja võimalus ka koosseise võrrelda. Aga kõigepealt küsiksin, kuidas pühapäeval lavastus käivitus? Käivitus väga hoogsalt ja võib-olla see ongi selle Marco kandiini lavastuse üks kõigele hämmastavaid fenomene, kui palju erinev koosseis võib mõjutada lavastuse tulemust. Sest pühapäevane lavastus käivitus tõesti kohe algusest peale, nii kui tõusis eesriie, kõik läks laval käima kogu tegevus ja jätkus kuni etenduse lõpuni, nii et võib öelda, et reedene pühapäevane etendus erinesid väljenduslikult teineteisest väga palju. Olen Harryga täiesti nõus, see võib olla, mis reedel ei tulnud nii hästi välja, nimelt et miks lavastaja teatud stseenid on just nii lavastanud lemmiks tegelased just nii käituvad ja võib-olla teatud ka liiga terav kontrast kõrvalosade ja peaosade väljendus stiili vahel. Lavastus oli selles suhtes pühapäeval hoopis motiveeritum, mõtlen just nimelt lavastus, mitte etenduse lavastus, hoopis motiveeritum ja kõik rollid olid nagu paigas ja tikkisin ühtne pilt kogu ooperist. Hakkasin hiljem mõtlema, et milles asi siis on, et võib-olla tõesti reedene etendus, mis oli ka meie solistide poolt väga tubli, aga teatud mõttes nagu ettevaatlik. Et oli neid, kes olid julgemad, olid need, kes olid ettevaatlikumad. Alles etenduse lõpupoole läksid rohkem lahti. Et võib-olla see ettevaatlikkus tekitas ka kogu lavastuses niisukskemaatilisema mulje, mida aga ei olnud teisel esietendusel, pühapäeval siis tõesti kokkuvõttes oli selline särav ja sädelev. Ma siiski julgeks põhjusena arvata ka seda, et lihtsalt väliskoosseisu solistid seekord, kelleks olid siis Jevgeni Raptoff, Leedust. Ta, kes mängis Figarod erineva Schmikus lätist Susanna rollis ja rosina Marie Faitava Sis tšehhist olid laval ühtlasi ka väga head näitlejad. Nad mängisid kaasa, on suur asi ooperis, millest me oleme palju kordasin ka vestelnud, mida võib ka lugeda ju klassikalisest ooperi arvustada, sest et lauljad laval ei pea tegelema mitte laulmisega, vaid nad mängivad ka rolli. Nad peavad olema ka näitleja meisterlikult väga kõrgel tasemel. Ning seekord meie külalistrio oli sellisel tasemel, et juba algusest peale sa nägid, kuidas lava täitub tegevusest ja elust ning ei ole tuim ega puine. Sama võiks ehk öelda, et ka väiksemates rollides olnud eesti lauljad, kes reedeses etenduses väga hästi täitsid oma rolli näiteks Priit Volmer, kes on tegelikult fenomenaalne ja teeb erakordselt õnnestunud koomilise rolli oli ka seekord stabiilne ning et nii-öelda teise koosseisu lauljad samamoodi, kas siis nii-öelda nakatuvad heas mõttes või siis on ennast rohkem ette valmistanud ka lavaliseks tegevuseks, nii et nad veenavad saalis vaatajat sellest, mida nad laval näevad, et seal toimub elus tegevus ja seetõttu kokkuvõttes mõjus pühapäevane etendus hoopis teistmoodi. Kui lugeda lavastaja märkmeid kavalehest, et ta võttis eeskujuks ja tahtis ka Estonia laval mängida seda suurepärast koomilist, ooperit kui meede tal artes stiilis teise rahva komöödia laadis natukene liialdatud, seni lahendustega võib-olla natukene rohkem groteskne, kui oleks ehk vaja olnud siis pühapäevases etenduses sekku meediadel arte tuli äkki läbivalt nähtavale. Võib öelda, küllata, katkes katkestusi, aga põhimõtteliselt mängitise välja reedan seda ei olnud. Jah, just täpselt see oli see, mis ma ütlesin ka, et pühapäevane lavastusplaan, ma ei oska palju ühtsem ana just tõesti ka seetõttu, et comedy ja kel arte puhul on ju ka eri arenguetapp olnud, on olnud, mis on seal tõesti nende rahvalik, improvisatsiooniline ja edasi, aga teine asi on, mida ka avanev väide toob Kallocoldooni oma karakteritega Kalöörilisemata karakteritega, mis ta tegelikult sinna sisse toob ja mis kahtlemata oli väga oluline ka moodsat kile, just et mitte ainult puhtalt koonilised karaktereid, vaid nagu me teame, Mozart toob omaküpsetatud Nendes koomelistesse ooperites alati ka tõsise ooperi tegelased ja segakaraktereid, nagu ka Toomas Siitan oma suurepärases eeskavalehel kirjutab. Ja need eri karakterid moodustasid just nimelt selles pühapäevases teise esietenduse koosseisu variandis niisuguse terviku ehkiga seal lavastuslikult minu jaoks üks oluline lõik endiselt nõrgaks ja just nimelt siis viimane vaatus ja eriti viimase vaatuse finaalieelne osa ja siis finaal ise. Ühesõnaga see väga segane mäng rollide vahetamise keskelt ära tunneb, kes keda ära ei tunne ja oleks oodanud sellelt lavastajalt tõesti fantaasiarikkamalt vaimukamat lahendust. Aga muidu ma olen täiesti sellega nõus, lihtsalt. Oleks oodanud siin nüüd tegelikult ma taas tulen selle juurde, millesse ka reedel räägitud selle valguslahendust, tähendab, siin oleks saanud seda pargi miljööd laval palju paremini markeerida ka valgusega või ütleme, varjumänguga praegu lava oli liiga ülevalgustatud ja see tegelikult ei lubanud uskuda sellesse meeleollu tahetavalt. Ja aga reede asemel oli järsku olemas puude projektsioon valgetele õhuliste langematele Karinatele, mida tõesti Reide näha ei olnud, aga minu arvates oli tõesti väga toredaid rolle, lisaks külalistele pühapäevases koosseisud näiteks väga positiivne üllatus oli, ehkki on tegemist lauljaga, teda marga hindan niikuinii. Juuli Lill keske rubiinuna lõi peene huumoriga esitatud kuju ja samastav nüansseeritult ka laulis seda, et see Keru piina natukene kohmakas, murdeealine, kergesti armuv õhinal noormees oli seal täiesti olemas, see oli tõesti väga tore roll ja, ja ma hindan väga seda tööd, mida lavastaja ilmselt on siin ka lauljaga teinud ja teda aidanud. Või siin oli veel vahvaid rolle, näiteks väike rollike, aga me teame, ei ole väikseid ja suuri rolle. Marcel, Liina, Triin, Ella, kes samuti niisuguse hea huumoriga hea stiilitunnetusega jäädes hea maitse piiridesse seda esitas ja oli ansamblites ning oma soololõikudes veenev või tõesti gaasinnel Olgazaitseva ja Mart Laur ja Jaak Jõekallas niisuguste väiksemates osades, see kõik on nagu paigas funktsioneeris. Ja nagu sa juba ütlesid muusikalise küljega tõesti, mõlema koosseisu puhul võib jääda rahule samuti orkestriga see töö, mis on tehtud Risto Joosti poolt. Jaa, pianistide repetiitor ite poolt. Ma ütlen veel kord, nagu ma juba rääkisin fraseerimisega artikulatsiooni ka see on tõesti nagu Mozart ja moderlik, stiilitunnetus ja erilised tahaks veel esile tõsta muidugi Ivo Sillamaalt, olles siin tagant, kes sõitsite diivani hästi tunnetab ja, ja suurepäraselt toetab neid oma improviseeritud klavessiinipartiiga. Kas me söandame võrrelda nüüd kahe koosseisus suurte rollide osatäitjaid? Ma arvan, et siin selle tuleb kindlasti ka teha ja teatud määral jääb see loomulikult ka maitse küsimuseks, aga ma pean ütlema, et need siis Figaro meie leedu külaline teenis mind rohkem. Ja samuti võiks öelda, et rosinaosatäitja Marie Faitava mäng oli väga orgaaniline ja see, kuidas ta laval lõi targa noore eneseteadliku kavala daami rolli. See oli muljetavaldav ja samuti ka tema laulmisviis. Aga et kui me räägime näiteks koloratuuride laulmisest, siis alati saab paremini, kui me kuulsime pühapäeval või siis reedel, nii et arenguruumi on siin, nii meie lauljatel kui ka mõned külalissolistile. Ma tooksin välja siiski veel ka seda, et põhimõtteliselt olid need koosseisud ka ju küllaltki ühtlased, tähendab, ansamblid olid väga hea, temaga toimisid ansamblites ja noh, näiteks sellest Ta nii-öelda teisest pühapäevasest koosseisust oli hea karakteriga ja stiilitunnetusega Aare Saal krahvi rollis. Siin teisi sa juba aga nimetasid, aga, aga samamoodi võiks öelda reedel koosseisust krahh Rauno Elby kehastuses. Kui me mõtleme, et help laulab Wagneri ja Verdi ja nüüd ta laulis Mozartit ja ta laulis seda tõesti niivõrd moodsatlikud, kuivõrd tema hääl lubab ja jällegi artikulatsiooni fraseerimine tõesti ilusti paigas finantseeritud. Et selles suhtes võib täiesti rahule jääda või sama asi hili Veskusega. Samamoodi laulab vaagnat ja Verdid, aga segantileen näiteks, mis oli tal aariat eriti teise Saariasse, oli väga ilus ja väga ilusti nii-öelda moodsaklikud hoitud ja et ma väga tahaksin seda tunnustada. Mulle tundub ka, et sellel reedel see nii-öelda esimese koosseisu, mis oli puhtalt eesti lauljate koosseis, ka see mulle väga meeldis, et me saime välja panna tõesti sellise puhtalt täiesti arvestataval tasemel Eesti koosseisu. Näiteks Renee Soom, Figaro Christian partnasus annavad nad järjest rohkem, läksid lahti etenduse jooksul ja nende kõrghetked olid teatud mõttes oli see ka väga hästi ajastatud nende kõige olulisemad ja suuremad aariad, mida üldse moodsatele ega palju antud just nimelt kõige olulisemalt suuremad aariad viimases vaatuses ma arvan, et need olid ka kõige õnnestunumalt mitte ainult vokaalselt, et vaid ka nagu näitleja meisterlikkuse poolest, kus tõesti oli palju nüansse, värveni, tegelaskujus kui ka vokaalis. Lihtsalt küsimus on selles, et nüüd edaspidi täita, nagu siin ka juba Harry märkis see lavastus reziioonis eluga ja võib-olla olla julgema laienduselt, et tõesti see väljendus jõuaks ka, ütleme rõdu viimasesse ritta. Ma ütleksin küll sõna, võib-olla peaks siis peaks. Ma olen nõus sellega muidugi muidugi peaga. Oma komplimendid juuli lillele, kes mängis väga nakatava pitaarsusega välja sellise murdeealise pontšo, poisi kõikvõimalikke ihasid ja seetõttu ma, ma soovitaksin ooperivaatajal kindlasti minna vaatama tulevikus ka kahte koos, vaata kuidas teeb seda Helen Lokuta, kes teeb sellesamamoodi väga hästi aga hoopis teistmoodi. Kuidas teeb seda juuli Lill ning vajalik oleks ehk rõhutada ka seda, et tegemist on koomilise ooperiga ja pühapäevases teises esietenduses avalduski seal laval. Et tegemist on koomilise ooperiga. Jah, ja reegel, ehk esimesel esimene avaldus rohkem orkestris täpselt. Aga ma ütleksin veel ka esimeses ehk reedeses koosseisus oli veel toredaid kõrval ja kas või bar Parina roll Kadri Kipperi esituses või siin võib teisigi nimesid esile tõsta. Mait Vaikmaa, Eugen Antoni. Just, just täpselt. Ja mõlemad väga vahva roll või Mati Vaikmaa või Eugen Antonina. Ja kui Igor Karsnek siin peatuskavalehel MustonenFestil puhul, siis ma vaataksin ka korraks Figaro kavalehte, tooksin välja ka, et, et siin on ka paar väikest sellist viga, mida võib-olla olete peaks olema, ütleks samamoodi Toomas Siitan, et on siin väga hea sisuline see, teised kavaleheartikleid, mis puudutavad siis Mozartit või siis midagi muud, võiksid aga olla konkreetsemad ja täpsemad ning võib-olla rohkem lahti seletatud oma sellest ajastust. Ning kui me võtame siin nüüd kaksiklehekülgedele kujundatud Mozart ja tema aed, siis kahjuks jääb nüüd see kindlasti lugejale vaatajale oluline taustainformatsioon mõnevõrra lünklikuks juhuslikuks ning võiks öelda ka seda, et valesti on kirjutatud siin sõna versai. Ning et Katariina suur tegi ringreisi Tallinna ja Riia kubermangus. Sellist asja ei ole, need olid Eestimaa kubermang ja Liivimaa kubermang. Ning kui siin räägitakse sellest, kuidas Austraaliasse saabuvad 1788 siis Suurbritanniast välja saadetud sunnitöölised, kes arutavad seal oma asulat siis nii väikest ruumi kasutades võib-olla oleks olnud hoopis mõistlikum märkida siia 1784. Augusti katsepuu loodud Tallinna Lipp, Haber teater, taustaks, eks ole, ja, ja isegi võib-olla tuua võib-olla see siin eraldi välja veel, et siis 1795 mängitakse Mozarti ooperis esimest korda. Aitäh meie ekspertidele. Vestlusringis olid Ene Üleoja, Kristel Pappel, Harry Liivrand, Tiit Lauk ja Igor Karsnek. Saate toimetas Kersti Inno helimontaaž.