Helga ja tere head kuulajad, algab heligaja, mina olen Miina Pärn. Märtsikuu on erinevate muusikasündmuste poolest olnud väga rikas ning tänases saates kõneleme lähemalt kontsertidest ja etendustest, mis tõid muusikud nende argipäevast välja. 10. märtsil mängis ERSO baroki ja nende ees soleeris plokkflöödimängija Stefan lemming, kes tekitas kuulajates küllaltki vastakaid tundeid. Kontserti analüüsivad Reet Sukk, Taavi maid, Sutt ja Tõnis Kuurme. Märtsikuus jõudis lavale lausa kaks kooride kontsertetendust. Kultuuriga las etendus Rasmus Puuri ja Priit Võigemasti, kordan end päriselt ära. Ning Estonia kontserdisaalis ja Vanemuise kontserdimajas sai näha Veljo Tormise Eesti kalendrilaulude kontsertlavastust, mille autoriteks Eva Koldits ja Anne Türnpu. Oma muljeid jagavad Saara Nüganen, Valter Soosalu ja Priit Põldma. Aga kõigepealt vaatame üle lõppenud muusika. Nädala kolmapäeval käisid klassikaraadio klaveritoas külas vanalinna hariduskolleegiumi muusikakooli õpilased ning esmakordselt toodi raadiomaja üheksandale korrusele ka klavessiin. Kuulda sai põnevaid instrumente, muuhulgas ka 12, keelset kannelt, vanamuusikaansamblit ning õpilased esitasid ka omaloomingut. Noortestuudio kontsert on järelkuulatav klassikaraadio kodulehel. Reedel, seitsmeteistkümnendal märtsil kuulutati välja LHV uue heliloomingu autasu nominendid. Žürii valis välja 10 teost. Ülo Cliguli luigeluulinn, Tõnu Kõrvitsa kellamäng Maria kõrvitsa, langedes ülespoole taeva kaariasse kaussi. Marianna liigi ris Saycling Ülo Kriguli, Andrus standardselt, Evelyn Seppa, Ei citys, Toivo Tulevi Black Mirror, Mirjam Tally erosioon, Nelis, Ehiku Chibik hamme three ja Liisa Hirschi käniks of fla hing. Võitja kuulutatakse välja seitsmendal aprillil Eesti muusika päevadel. Kaja. 10. märtsil oli Estonia kontserdisaalis üks teistmoodi õhtu, mil ERSO mängis barokki ja sümfooniaorkestri asemel olid seekord laval väikesed ansamblid ja nende ees soleeris plokkflöödimängija Stefan keming. Seda kontserti käisid kuulamas plokkflöödieksperdid Reet Sukk, Taavi maid, Sutt ja Tõnis Kuurme ja mul on rõõm neid nüüd tervitada klassikaraadio stuudios. Kõigepealt tahaksin teada, milliste ootustega te sellele kontserdile läksite. Mina läksin kontorile üsna avatud meelega ja vaatame, mida mulle pakutakse. Jah, minul oli teatavad siuksed e arvamuslikud tunde taga, aga ma läksin ka sellise tundega, et ma hoian oma meeled lahti ja olen avatud kõigele positiivsele. No selle plokkflöödimängija nimi ooperis tundmatu ei ole, võiks isegi vastupidi öelda, et on viimasel ajal kaunis komeedina tõusnud ja sellised liikumised loomulikult äratavad professionaalset huvi. Ja Ma pean muidugi ütlema, et omamoodi ma läksin sinna sobist, olla kursis sellega, mis maailmas toimub ja võib olla Ta väga suurte ootustega. Stefan temingi stiil põhimõtteliselt ei ole ainulaadne, samas stiilis selliseid mängijaid, kes on väga tuntud, on veel kolm-neli tükki vähemalt. Ja loomulikult nad kõik mängivad kahendusest Mayeri pillidega. See on muutunud selliseks väga tähtsaks elemendiks. Ja ma pean ütlema, et need pillid üleüldiselt on väga kaugel barokkplokkflöödi sellistest eetikast ja sellistest plokk Freudi võimalustest. Et üldjuhul muidugi barokkplokkflöödi ka nii suures saalis mängida ei ole üldse mõtet, see ei kanna välja just see lihtsalt. Ja, ja tavaliselt on see pilt noh, suhteliselt õnnetu, aga nüüd Stefan Steming tegelikult üllatas sellepärast, et suures osas mitte kahjuks küll lõpuni, aga suures osas plokkflöödikõlapilt selles akustilises kontekstis veenas see oli, oli nagu hea. Aga kui tulla Stefan temingi interpretatsiooni lise poole juurde, mis võiks seda iseloomustada? No hästi suur sõrme tehniline osavus on kindlasti esimene asi, mis silma torkab. Taavi mainis ka seda, et ta tegelikult positiivse külje pealt, et ta sai nende pillidega tegelikult käte küllaltki meeldiva kõla, mida võib-olla nendelt piltidelt ei ole nii lihtne isegi oodata alati haka muus mõttes. Minu jaoks jäi puudu sellist sügavuti minekut sellesse muusikasse ja nendesse barokiaegsetesse Itaalidesse võib-olla mulle võib-olla tegelikult meeldis isegi selles mõttes kõige rohkem lisapala sest seal ma tundsin järsku midagi rohkemat, midagi enamat. Minu meelest need pillid ikkagi arenevad ja kogu aeg meile on võib-olla see baroki jaoks ütlemise para Pill kahtlemata ta sobib kõige paremini tõenäoliselt, aga aga juba see küsimus, mis siin puudutasime, ka saalid on suured, tahetakse mängida suures saalis, mitte ainult väikses saalis, eks ole. Siis on paratamatult need pillid peavadki muutuma tegelikult ega midagi teha. Meeldib see meile või mitte. Ja nagu tuleb välja nagu noh, et, et tegelikult ju ikkagi see kõla külg oli päris huvitav. Ma olin esimeses pooles siis rõdul ja see saal oli seda pilli heli täis tõesti. Ja, ja nüüd aeglased osad tegelikult on väga andekas inimene kahtlemata, mitte ainult tehniliselt, vaid ütleme, aeglased osad eriti olid ikka väga-väga nauditavad tegelikult ja see kostis tõesti ka sinna saali lõppu. Kas te võiksite ära seletada sellise väikese korreograafilise elemendi, mida meie kontserdilaval nägime et teatud ühe noodi puhul Stefan teminge tõstis oma põlve üles ja kuidagi pani oma pilli otsa sinna vastu, ühesõnaga toimus mingisugune põlvetõste, et mis eesmärk sellel oli? Plokkflööt on selline pill, millel on ulatust, tõsi, natuke üle kahe oktavi, aga seal päris üleval on üks noot eff pillil, siis Fadjess, FIS, mida on väga raske spekuleerida ja mida peaaegu ei ole olemas ja sellepärast sõda barokkmuusikast praktiliselt ei leiagi. Ja nüüd selle samal telefonikontserdil on see ülevalt neid samu piss noote täis. Ja loomulikult, kui me räägime baroki üldisest eetikast, siis on täiesti vastuvõtmatu mõte, et pilli võiks mängida jalaga, sest tegelikult me peame pilli otsa põlvega katma. Ehk seal lisaauk, mis tuleb siis kata mida kasutatakse seda trikki kaasaegses muusikas. Ja nüüd võib muidugi tulla küsimused, et mis jutt see siis nüüd on, eks ole, et lugu oli seda faadi essi täis ja ma ütlen, et barokkmuusikas seda ei kasutata. Kõik on õige, sellepärast et meil on palju pille sellest ajast ja me ei leia tegelikult kunagi viidet, millise plokkflöödi ka Me peaksime mängima. Tegu on selgelt vale plokkflöödivalikuga. Sest meil on nagu tänapäeval sellised nii-öelda standardit tekkinud, mängitakse baroki põhiliselt Effwaldiga, aga see ei ole niimoodi kogu aeg. Selgelt on see kee Aldile mõeldud kee Alton baroki ajal küllalt levinud pill. Sedasorti tegevus see kahtlemata on kontserdikulule visuaalselt pigem kasuks muidugi, sest toimub laval midagi väga ebatavalist. Aga noh, sisuliselt ei olnud seda vaja. Aga Stefan Tamming ei olnud laval üldse mitte üksinda. Mis mulje ERSO mängijatele jätsid, kuidas nad parukiga suhestusid? Kui me läheme selle ERSO selle nagu kõige magusama koosseisu juurde sellel kontserdil, mis oli siis nagu vanadel pillidel mängitud siis kas seal oli võib-olla paar inimest, keda me teaks Corelli barokkorkestrist? See nagu põhimõtteliselt ei olnud midagi selles mõttes nagu väga üllatavad. Põhimõtteliselt mulle see barokkorkestri teine pool muidugi orkester mulle päris meeldis, eriti ma tooks esile Kaido väljat, kes oli väga hea kontsertmeister, kes ka suurepäraselt mängis solisti rolli Brandenburgi kontserdis. Näiteks ma olen tõesti mulje, see oli kuidagi selles mängus oli soojust, oli siukest tõesti noh, mis minu arusaamisega brokist läheb hästi kätte ja kus on suuremad toetajad kergelt lasknud. See elas ja hingas rahast ja mulle väga meeldis. Jah, aga et ikkagi mul tekkis seesama asi, et kui öeldi, et on neli barokkorkestrit, mis jaoks ikkagi neid nii imetati see jäi minu jaoks nagu natukene lahti. Et miks seda esimest poolt siis ka barokkorkestrit nimetati. Kuna esimeses pooles ERSO mängijad mängisid kaasaegsetel pillidel, see on siis see põhiline viga, siin saan ma õigesti aru, jah, ja see ei ole. Tingimata viga, sellepärast et meil on ka nagu üks pool on, on pillid, aga teine pool on, on ikkagi interpretatsioon. Ja vanade pillide koopiad või, või originaalid lihtsalt juhivad. Kuid võib-olla natukene lihtsamini sellele ideele, mis olid tõenäoliselt heliloojatel neid teoseid kirjutades. Meie plokkflöödikunstnik intervjuus mainis kvanssi. Ta mainis ka vist Carl Philipp Emanuel Bachi klaverikooli. Selle järgi, mida ma kuulasin, ei ole ta kumbagi lugenud. Ta loomulikult teab nende olemasolust, aga ma ei kuulnud mitte ühtegi momenti selles interpretatsioonis, mis oleks Nende kummasin kooliga arvestanud. Kas te võiksite täpsustada, millistes aspektides ta nendega vastuollu läks? Mida te silmas peate? See on nagu väga fundamentaalne küsimus, eks ole, sellepärast et siin päriselt ei olnud, sest nagu ma ütlesin, seal nüüd ühtegi asja, mida ta võiks arvestada, et järelikult on, eks ole, kui tervikule praktiliselt vastuollu. See kõlas siiski praegu väga tugevaavaldusena arvestanud barokist eetikasse mitte midagi minu kõrvale. Siiski kõlas küll barokkmuusika. Kas te võiksite siiski nagu täpsustada? Hea küll, no tõenäoliselt, et üks põhiline asi, mis puudutab raseerimist, kus seatakse ees, kus nii laulmist kui kõnet, retoorikat ja sellel on pidev selline plussi ja miinuse tasakaal, see tähendab seda, et, et noh, see on samamoodi, kui ma lähen mere ääres, Me kuulame lainet, mis tuleb randa ja meil on seal tegelikult hea olla. Aga läheme nüüd Keila joale või Jägala joa äärde kevades suurt vett nautima. Ja meile see loodusjõud tegelikult jätavad suurt muljet, aga kui me oleme olnud 10 minutit selle joa kõrval, siis see lärm sunnib maid sealt põgenema, sest see on, see on intensiivne ja selles ei ole rahunemist. Ja kui me räägime sellest esitusest üldse eriti nii nende niinimetatud barokkorkestrite juures, siis on see nagu tähtis, sellepärast et kui enne lahendust on dominant mis ei ole tähtis ja millele järgneb lahendus, mis on tähtsaks mängitud, siis see on lihtsalt täiesti vastupidi sellele, mida räägivad kõik õpikud ja see on vastupidi, harmoonia põhialustele. Ja kui me räägime nüüd veel pillikäsitlusest tooni kultuurist rääkimata sellest, et noh, enamus sellest oli paks, siis mul on tunne, et see üks projekt nende väga heade muusikutele ei olnud ilmselt piisav, et sellest läbi närida. Ja kui me räägime mingisugustest, nüanssidest, siis on on päevaselge, et barokkmuusika nõuab hästi suurt dünaamilist skaalat, aga dünaamilist skaalat ka piano poole mida peaaegu ei olnud. Kas see on ka üks põhjus, miks ei peaks seda muusikat mängima nii suures saalis sest barokkpillidega mängides eriti ei tule välja need dünaamilised skaalad, sest et see on palju väiksem, kui kaasaegse pilliga on barokkpilliga ei saagi seda teha nii suures mahus. Aga plokkflöödi enda dünaamiline skaala on. Problemaatiline, ja on küll ja nüüd on selline asi, et meie nagu selline kaasaegne arusaam ongi see, et ma tahan kõike kuulda, mis on kirja pandud. Ja kui me vaatame plokkflöödikontsert, siis seal on põhimõtteliselt nagu kaks osa soolopartiid, seal on mingid duty partiid. Ja kui me räägime nõrgusestambrilisest variandis, siis ma ei ole väga veendunud, et me peaksime tutiosades soolopill, on see siis plokkflööt, viiul, oboe, ükstaskõik, mis ta peaks andma nagu värviga, ta peaks olema üks värv ja ta peaks eralduma soololõikudes. Iga nooti üksime, noot ei peaks olema nii detailselt kosta, tegelikult nagu ta praegu oli, aga see oli tänu nendele pillidele, mis on teistmoodi disainitud. Ja siis, kui me läheme nüüd sellesse kontserdi teise poolde, mis olid siis nii-öelda barokkpillidega mängitud siis ega nagu väga palju ju tegelikult ei muutunudki pilt nii palju, kui ma oleks tahtnud. Nüüd võib tunduda, et ma olen nagu kriitiline omamoodi jah, aga omamoodi ole ka sellepärast et ma olen kuulnud Estonia kontserdisaalis küllalt palju väga häid barokkorkestreid kes tegelikult on ikkagi lähtunud sellest teistsugusest skaalast, kus tõesti piano poole on, on hästi palju ruumi siis see on akustiliselt tekitanud täiendavaid probleeme. ERSO mängijad on vanad kalad selles mõttes, et see on nende kodusaal tunnevad ja, ja selle tähendab, kiituseks võib, ma pean ütlema, et sellist momenti, kus neid nagu kosta ei olnud või nad on ära oleks kuhugi kadunud. Seda ei olnud. Aga samas nüüd on nagu topeltmäng, eks ole, et igal juhul on tegemist plaastriga. Barokkoboe suutis tegelikult säilitada sellise On terminit Sprezzatuura mingi noobel distants. Nonii nüüd tulebki üks huvitav asi, eks ole, et rahvale meeldis, aga tegelikult ma ei saa ju publikule üldse mitte midagi ette heita, sellepärast et. Nagu ma kohe alguses ütlesin, mängiti barokkmuusika väga-väga eredaid väga häid näiteid. Ega ütleme Stefani puhul, ma ei välista üldse väga huvitav, mis ta teeb 10 aasta pärast, 20 aasta pärast, kuhu ta välja jõuab, teda ei tea, teed on erinevad. Mina ütleks lõppu veel seda, et kui Stefan timming tuleb uuesti siia kontorid andma, ma kindlasti lähen teda kuulama. Väga rõõmustan sellise tõdemusega lõpetada. Märtsikuus jõudis lavale lausa kaks kooride kontsertetendust. Helilooja Rasmus Puuri ja lavastaja Priit Võigemasti koostöös sündinud, kordan päriselt ära, oli inspireeritud noorte inimeste mõttemaailmast ning selles astusid lavale kammernaiskoor, sireen, neidude koor, kammerhääled ja Rahvusooper Estonia noormeestekoor. Dirigendid olid Ingrid Roose ja Hirvo Surva. Veljo Tormise Eesti kalendrilaulud tõid lavale aga Anne Türnpu ja Eva Koldits. Oma jõud ühendasid siin Eesti rahvusmeeskoor ja dirigent Mikk Üleoja ning tütarlastekoor ellerhein dirigent Ingrid Kõrvits. Lavastusi käisid vaatamas noored teatri- ja muusikainimesed Saara Nüganen, kes lõpetas möödunud aastal lavakunstikooli ja töötab sellest hooajast Endla teatri näitlejana. Mitmekülgne laulja ja dirigent Valter Soosalu ning lavakunstikooli kolmanda kursuse dramaturgiatudeng Priit Põldma. Vestlesime nendega vahetult pärast Tormise Eesti kalendrilaulude kontsertetenduse lõppu ning alustasimegi juttu sellest. Küsisin, mis tundega nad sellelt etenduselt lahkusid, alustab Valter Soosalu. Ja mulle isiklikult väetis, mitu tunnet kõigepealt asi, millest ma ei saa jätkuvalt lahti, on see, et kui ma lähen Eesti rahvusmeeskoori laulmas, siis ma meenutan kõiki neid aegu ja neid kordi, kui ma sellise kaasa lõin ja sellepärast võib-olla ma elan neile kaasa kuidagi eriliselt, võib-olla mitte. Ta lihtsalt muusikakuulajana, vaid, et ma natuke tajun ka seda tehnilist poolt võib olla, mis selle kogu ettevõtmisega kaasneb, kui see tähendab seda, et ma sellele keskendun teadlikult. Aga paratamatult mingisugune kiht mu teadvuses nagu töötab just selle nimel, et neile niipidi kaasa elada. Ma siis vastuoksa esindaja on sellist suhteliselt, mitte musikaalselt kuulajat. Aga seda enam mõjus mulle vastse siis lavastusi ja kompositsiooniline tervik, ütleme see ring, mille see lavastus peale tegin. Et kalendrilaulud alustati mardilauludega, lõpetati jaanilauludega justkui siis pimedusest valgusesse, aga see tagasipöördumine veel päris lõpus selle sügise tunde juurde helikujunduses just selle mingisuguse novembri meeleolu juurde, millega see see lavastus algas ja millega ta lõppes. Kuidagi jättis mingisuguse, heas mõttes üldse mitte naiivse lootuse tunda. Just sellepärast, et et kuigi sügis tuleb igal juhul jälle, siis ta ilmselt ei jää igaveseks. Jah, ma olen nõus selles mõttes, et hästi terviklik oli see lavastus, et kuidagi ring sai täis. Nii see aastaring kui ka ma ei tea inimese eluring või kuidagi see mingisugune terviklikkus tekkis sealt hästi tugevalt. Ja see Tormise muusika on lihtsalt nii väge täis, et sa lahkud sealt saalist ka selle väega. Seekord ei olnud tõesti tegemist puhtalt kontserdiga või kontsertettekandega, vaid siin oli lavastus ka, kuidas teile tundus, kuidas koorilauljad selles uues olukorras hakkama said? Mulle tundus, et nad said väga hästi hakkama, et ma kindlasti ei ole kaugeltki ainus, kellel enamik sellel kontserdil kõlanud muusikast on peakolu sisse kulunud juba aastate jooksul ja loomulikult Eesti rahvusmeeskooril ei ole see repertuaaris just see segakooriosa ja ei ole nende igapäevane nii-öelda töö, aga ma arvan, et nad said väga kenasti hakkama, et ellerhein ja rahvusmeeskoor mõlemad on siuksed, kollektiivid, mida kuulates mul juba, et on teatav usaldus enda vastu, et ma ei pea kunagi ise närvitsema selle pärast, kas see asi on kvaliteetne või mitte ja täna tõesti sedasama moodi, et nad on väga professionaalsed, usaldusväärset stiilitundlikud kollektiivid. Brigitte Saara, kuidas teile tundus, kui hästi lauljad tundsid ennast selles olukorras, kus nad olid mingis mõttes nagu tavasituatsioonist välja toodud ja mingis mõttes nagu kaitsetud isegi? Ma arvan küll, et neid ei olnud kuidagi püksijäetud selles või kuidagi, et see kōik toetas seda mingit tervikut ja mulle tundus küll vähemalt, et lauljad ise tundsid ennast hästi, kuigi võib-olla kunagi ka selline noh, nagu esietendus või siis võib-olla kindlasti väike sabin oli ikka sees, aga nagu Valter ütles ka nad on nii professionaalsed. Et seda isegi, kui on, siis seda ei ole näha. Just et peale sellega kontseptsioon Ellist pilt piisavalt tugev, toetas neid ja, ja minu meelest selle juures on ka tõesti tore see, et, et sa näedki, Need, erinevad inimesed, kes seal kaasa teevad suhtuvadki sellesse erinevalt või et nende isiksus mingis mõttes avaneb just nimelt selle lavastuse või nende, mitte muusikaliste ülesannete kaudu, mida nad peavad seal selle lavastuse käigus täitma. Ja, ja see teatav ebaühtlus, mis võib-olla tekib, hakkab mõjuma just nimelt kuidagi vaid selle koori liikmete isikupära avaldub või ma näen korraga hästi palju erinevaid inimesi laval. Just no ilmselt tuleb sellest, et neile ei antud ju mängida rolle, vaid neile anti kindlad ülesanded, mida nad pidid iseendana täitma. Teistel hea vaadata. Kuna nad olid vahepeal publikuga nii vahetus kontaktis, et siis nad justkui olid ka näitlejad aga kuna nad ei ole näitlejad, siis see oli nagu nende tugevusest, et nad ei teinud mingit rolli, vaid nad olid selles ülesandes, nemad ise. Seekord tõesti lõhuti seda publiku ja esinejate vahelist piiri päris julgelt. Kuidas te kuulajateni sellisesse asjasse suhtute? No kui see on terviku ja kontseptsiooni suhtes põhjendatult, siis mina isiklikult tervitan seda alati, kui mind ennastki võib-olla natuke sellist formaalsest kastist välja tõstetakse, et seal tõesti olid mõned trikid küllaltki julged ja üllatavad. No nagu näiteks see, kui terve rahvusmeeskoor Estonia kontserdisaali laval imiteerib püsivaid koeri füüsiliselt, et noh, see oli sihuke asi, mida ma võib-olla ei eeldanud enne kontserti ja samal ajal, kui nad seda tegid, siis ta ei mõjunud kuidagi kohatult või noh, et see on täpselt see, mis seal tekstis on kirjutatud ja täpselt sellest nad laulavad. Ja kuna tegemist on ikkagi kontsertlavastusega, siis nii ma tean seda illustreerisid ja ausalt öeldes sobis, nad ei läinud labaseks, aga, aga just et selline natukene nende piiride nihutamine minu meelest teeb ainult head. Jah, ja kuna see läheb ka Tormise muusikaga nii otseselt on seotud selles tormise muusikas, on ka mingisugune hullus ja selline nagu piiride lõhkumine. Noh, ma ei kujutagi ette, et, et seda siis lavastuses ei tehta, ei kombita mingeid piire või või ei astute millestki üle millestki, mis muidu on nagu selline konventsioon on tekkinud. Tehtud, kui täpselt see on tekstis kirjas, et, et nii on mõeldud siis ei ole mõtet ka ju esitluses neid nurki kõiki ära lihvida. Aga kas rahvusmeeskoori, Ellerheina ja näiteks ka tänaste dirigentide juures avaldus mingeid külgi, mida varem polnud nende juures näinud? Mulle meeldis dirigentide puhul see, et need dirigendid olid ka nagu justkui tõstetud mingisse rolli või nad kandsid midagi ja see tuli nii saali kätte, et süda oli hästi tore vaadata, et need dirigendid justkui ka esindasid midagi. Nad ei mänginud rolle, aga nad mõjusid. Dirigentide koha pealt küll ma nägin neid situatsioonides, kus ma neid võib-olla tavaliselt ei näe, kui kui Mikk elaja juhatab rahvusmeeskoori kokkupandavalt redelilt saali keskelt, siis selliseid lahedaid trikke oli tegelikult seal lavastuse jooksul päris palju. No alustades sellest, et siis tõesti esimeste laulude ajal siis rahvusmeeskonna kandis villaseid sokke ja käpikuid ja nii edasi, et noh, see on sellised, et võib-olla isegi marginaalselt detailid, mis tegelikult annavad päris palju juurde Ja väga ilusasti oli välja toodud minu meelest nagu teatepulga üleandmine dirigentide nagu omavaheline suhtlus oli ka nagu kuidagi tõstetud, et see ei olnud lihtsalt, et üks läheb ja teine tuleb vaid ta oli kuidagi tehtud tähenduslikuks, mis mulle meeldis, et nad olid nagu võrdsed ja andsid teatepulka üle. Ja see oli selline ilus sümbioos. Estonia kontserdisaal ise oli ruumina ka täiesti ära tuntamatu ja mingil moel oli nagu see ruum pandud kogu aeg liikuma. Milliseid ruumilisi elamusi täna saite? Et kui me räägime siin mingitest trikkidest, konventsioonide lõhkumisest või ületamisest, et et siis see oli jah, üks kõige huvitavamaid osi, kuidas just see harjumuspärane lava saali suhe oli väga selgelt algusest peale ära lõhutud. Kuidas see maailm algas tegelikult hoopis saalist väljaspoolt, kuidas esimesed helid kostusid väljast ja, ja siis hiljem lauldi publiku selja taga ja, ja vahekäik kudes ja kõrguse mõõdet kasutati ja kontserdisaali lagi võeti mängu ja et see kõik tekitas sellise ühtses ruumis viibimise tundev et lava ja saal olid mingis mõttes jah, see viib meid jälle sinna tagasi, et regilaul ongi selline väga ühtlane või nagu väga üldine kontseptsioon selle koha pealt ta kuulubki kõigile ja see on kõikidel nii-öelda juurteks nagu tänapäeval ja ka kõikide edasi arendada võib olla mis sellele veel kuidagi kaasa aitas valguskujundus, mis jättis meid väga suureks osaks ajast võrdlemisi hämarasse ka vastavalt sellel aasta ringi loogikale. Need pimedam aja kalendrilaulud lauldaksegi hämaras, eks ole, aga, aga see tekitas ka mingisuguse võib-olla natuke isegi anonüümsuse esitajate jaoks või, või et me, me ei näinud neid hästi välja valgustatud artiste, vaid me kuulsime eelkõige hääli ja see ka kuidagi just sellele kontseptsioonile. Treci laul kuulub kõigile, aitas väga selgelt kaasa, et üks hästi ilus tunne, mis tekkis kuidagi see, et et me üritame avada või tabada mingisugust olnud aega, mis on, on meie kõigi sees kuskil alles, aga selle juures ei ole. Just nimelt ei ole seda rolli, et ühed on tõstetumad esitajad ja, ja teised passiivsemad kuulajad, vaid vaid, et me kuidagi kõik kompame seda mingisugust mälestust või midagi, mis meis kõigis olemas on. See on huvitav, et ta niipidi toimib. Ja ta tõesti toimib niipidi, sest et tegelikult kollektiivi energiat silmas pidades ellerhein ja rahvusmeeskoor mõlemad ikkagi väga tihti käivad koos ja harjutavad ja annavad kontserte. Et tegelikult selline lavastuslik element ikkagi tõstab neid nende igapäevasest situatsioonist natukene ka välja, et tegelikult ma arvan, et, et nende sees toimus just vastupidine, et nad tundsid ennast veel eraldi tõstetuna, kuna neil oli rohkem ülesandeid kui hoida mappi käes, esitada nende partiid, et nad ka tõenäoliselt Nende sisemine distsiplineeritud oli ilmselt kõrgem, kuid võib-olla mõnel tavalisel hooaja sellisel igihalja repertuaariga kontserdil. See, ma arvan, et see ongi üks suurimaid teeneid, mida Veljo Tormis on meile jätnud maha. Et eestlastena see muusika, need tekstid, see kogu maailm on lihtsalt meile väga omane, et seda on meil loomulik isiklikult võtta. Kuidas need taustaks kõlanud helimaastikud teie jaoks töötasid tihti, need jäid tegelikult saatma ka laule. Oli see põhjendatud teie jaoks minu jaoks oli, kuigi ma nägin minu ees ka inimesi, keda see häiris aga minu meelest need samamoodi aitasid luua seda atmosfääri, et pimedama aeg ja, ja valgem aeg. Ja mis helid selles ajas, et kas ukse kriiks või lindude laul, et see ka sidus seda kõike üheks rohkem. Jah, ja nad olid ikkagi väga täpselt läbikomponeeritud, lõidki terviku ei tekkinud sellist eraldi palade tunnet, vaid nad ühendasid kogu selle asja ära ja samas kui lõpuosas koondusid lauljad rohkem lavale ja me jõudsime suve, siis ka helimaastikud jäid üha vaiksemaks, võin, et just esimeses pooles nad minu jaoks kuidagi noh, lõhkusid seda, et me oleme kontserdil, vaid nad lõid just nimelt sellise tervikliku lavastuse tunde ja lõpus, kui siis kehtestus mingis mõttesse kontserdisituatsioon, siis siis need helimaastikud taandusid ja andsid jällegi päris jäi teid lõppu kõlama. No võib arvata jah, et on olemas suur seltskond puriste, kes võib-olla on absoluutselt vastu sellele kõigele aga praegusel juhul ikkagi need helikujundused toetasid kontseptsiooni rääkisid sama lugu ja nad aitasid seda asja nagu tervikuks ühendada ja kuidagi ka just käsikäes selle visuaalse poolega. Nad töötasid. Kui kõlanud olid mardilaulud, kadrilaulud, vastlalaulud ja kiigelaulud, siis algas nagu selline konkreetne koori kontsert jagati kätte, mapid võeti siis klassikaline kooriasend, laval oli suur segakoor. Kuidas see mõjus teile? Minu jaoks oli ühest küljest natuke nagu ootamatu, aga mulle väga meeldis see, et see läks mingis mõttes loomulikult, et nad ei varjanud seda, et ei olnud kuidagi sellist tunnet, et issand, et neil nüüd ei ole see peas või, või noh, et, et nad ei varja seda, et nad jagavad. Ja see isegi see jagamine muutus nagu mingiks rituaaliks selles kontekstis, et see oli väga väljapeetud Selle terviku mõttes ta ei olnud selline pettumust valmistav, liiga etteaimatav, nii-öelda kliimaks kogu selle asja juures, kus me oleme näinud naiskoori eraldi meeskoori eraldi ja nüüd nad lõpuks halavad koos, nad olid juba ammu koos laulnud selleks hetkeks ja ja ta ei olnud selline klišeelik sündmus minu jaoks, ta lihtsalt viis selle asja kenasti tsentrisse ja nüüd me kuulasime seda tsüklit. Kas tabasite selle kontsertetenduse ajal mõtlemas ka mingisugustele muusikavälistele probleemidele võib-olla, mis seal üles kerkisid, lavastuse käigus? Eks nagu ikka selliste projektide ja lavastuste puhul, mida ei korrata liiga palju, siis nagu praegugi kord Tallinnas, kord Tartus tehniliselt ja ütleme siis ka visuaalisa ja nii nagu ka kontsertidel, eks ole, kõlapildis või, või tehniliselt siin-seal midagi, eks ole, ikka juhtub, aga mitte midagi sellist, mis oleks tervikut lõhkunud. Et selles suhtes ma ei saaks küll öelda, et mu tähelepanu oleks olnud totaalselt kõrvale tõmmatud millestki, mis ei pidanud seal olema, et ikkagi kõikidest taotlustest, Me saime aru ei küündi, toimisid, olid selgelt, arusaadavalt põhjendatud ja, ja ma ütleks, et ilusad. Minule meeldis väga see, kuidas see on naisi ja mehi oli kujutatud võrdsetena. Et kui me läheme selle teise kontsertlavastuse juurde, siis sealt ma ei saanud nagu seda tunnet, mis ma sain sellest kalendrilauludest. Et naine ei ole nõrgem sugupool, vaid nad on võrdsed, naisel ei ole tujud, vaid tal on vägi. See mulle meeldis. On tunne, et eestlasena Ma olen ju tormist väga palju kuulnud ja kuulanud. Aga mingis mõttes ta on alati päevakohane alati oluline. Te käisite märtsi alguses vaatamas veel ühte kontsertlavastust, see oli Rasmus Puuri ja Priit Võigemasti kord, annan end päriselt ära. Te olete just sellises vanuses noored, kellest see etendus kõneles ja kellele see oli suunatud. Öelge kõigepealt, kas lavastust kõnedes teiega tundsite, et see räägib teist. Jah selles mõttes, et tõesti kuidagi see isiklik äratundmine oli võib-olla seal elamuse kõige, isegi intensiivsem osa just nimelt neist esindajatest, kes on sama vanad heliloojast, kes on põlvkonnakaaslane, eks ole. Luuletajad, kellest paljud on kirjutanud oma testid ka üsna samas vanuses mingi selline tunne, et väga tihti kuidagi ei, ei julge hinnata võib-olla üldse seda, et sa oled noor või et hästi tihti elus mõtled, et saaks kuidagi vanaks ja targaks ja saaks üle neist praegustest hädadest kuidagi väärtustada oma seisundit ja seda, seda hetke, mis, mis praegu elus käes on ja ka oma põlvkonda, et mingi sellise hästi tugeva impulsi andis see lavastus küll. Minule jäi natuke kaugeks, kuigi ma saan aru, et, et need lauljad olid noored ja need teemad olid noorusega seotud siis minule ta jäi nagu distantsi peale ja see ei läinud mulle niimoodi korda. Ei oskagi öelda, mis oli see põhjus võib olla, see oli minu jaoks liiga korralik või konventsionaalne või oleks oodanud võib-olla rohkem sellist tormi ja tungi mingit mässu, mingit mingit hullust, mis on minu jaoks nooruse üks väga, väga oluline osa. Ja ma nagu ennesele sündmuse külastamist ma teadlikult ennast liiga palju kurssi ei viinud, ma teadsin seda, et teemad, mida käsitletakse, noorus, nooreks olemine, sellega kaasnevad rõõmud ja mured, aga mul natuke sääraga tekkis sarnane tunne. Mu ootused, ütleme, kvaliteedi suhtes olid väga kõrged ja need said absoluutselt ka nagu täidetud. Et selles suhtes ma lihtsalt pidin tõdema seda, et umbes see, mida ma ootasin, umbes selle, ma ka sain, et mind ei viidud justkui teise kohta sellest, kus ma ise ka praegu olen. Sõltumata sellest, et ma ise noorele, et ma räägin ikkagi pigem sellest, et kui ma lähen ilma eriliste eelteadmisteta või ettevalmistamata, lähen asja vaatama, nii nagu uudisteoste puhul ainult saabki olla siis ikkagi see, et mootor ei petetud, tähendab ühtlasi seda, et tulemus oligi ootuspärane. Ja, ja kui ma nüüd vaatan nagu neid põhjusi, mis võivad olla, siis minu jaoks on võib-olla kas sellist põhilist telge on see, et kui ikkagi nii suur jõuk on kokku kogutud siis mulle tundus, et lihtsalt neid koori tehnilisi võimalusi. Kui me räägime kõlast, et neid ei kasutatud piisavalt ära. Et sa ütled muusikas, ma mõtlen muusikas just nimelt, et me räägime ikkagi tervest meeskoorist ja tervest naiskoorist ja need vahelduvad terve etenduse vältel ainuke krohv, kus oli kasutatud natuke teistsugust koosseisu, kui siis tervikkoor oli minu jaoks ka võib-olla ka vormilise rõhuasetuse pärast, aga ka ikkagi selle koosseisu pärast oli solist kellele anti üks üsna oluline osa laulda. Ta loomulikult tegi suurepärase töö, ta laulis väga kenasti ja igakülgne au ja kiitus talle siis tegelikult ka sõltumata sellest, kes ta seal oli. Mismoodi ta seda laulis, puhtalt see fakt iseenesest juba toimis veelgi mõjusamalt fakt sellest, et ta on seal üksi, et ühel hetkel me ei näe enam kõikide naisterahvaid või kõiki meesterahvaid laulmas. Et ma oleks võib-olla tahtnud näha natuke rohkem 80 inimese nii-öelda sisse, et meil on võimalik moodustada ansambleid, meil on võimalik moodustada väga palju efekte, mis siis sellel puhul jäid lihtsalt kasutamata. Ja loomulikult see on ka mõnes mõttes mõistetav, sellepärast et me räägime ikkagi väga üldistest kategooriatest. Noh, võtame siis, eks ole, noor iga. Me räägime üldistest kategooriatest skaalal meesterahvad ja naisterahvad ja loomulikult see taotlus nähtavasti oligi selline, et me räägime nende kõikide nimel või justkui, et mina olen noormees, me oleme siin viiekümnekesi noored mehed ja me räägime, mis me tunneme, eks ole, laulame sellest, mis meil on südamel naisterahvaste puhul samamoodi, aga, aga lihtsalt kõlaliselt see lõpuks natukene hakkas mind väsitama. Ja teine põhjus, mis ei puuduta otseselt seda kõlalist poolt, aga aga kui me räägime noortest inimestest, siis tuleb natuke võib-olla mõelda kas või selles suunas, et, et inimene, kes oli noor aastal näiteks 1910, siis ta rääkis hoopis teistsugust keelt kui noor tänapäeval. Ja meil on kasutatud siin, eks ole, ma loen, Marie Heiberg, Gustav suits, Kersti Merilaas, Ernst Enno, Hando Runnel ja, ja nii edasi, eks ole, Viivi Luik, Betti Alver ja Ma vaatan siis sellest teksti autorite nimistust. Mulle tundub praegu esimesel ülevaatusel, et kolm nime category seeruvad praegu noorte alla. Need on siis Eda Ahi, Kristiina Ehin ja Veiko Tubin. Aga mis ma tahan öelda, on see, et kui sa oled 100 aastat tagasi olnud noor inimene, siis tänapäeval sinu kõnekeel, olgugi, et on kunstiline, mitte kõne, vaid just nimelt kirjakeel, ta kunstiline, ta on ilus ja kõik, aga ta mõjub võib-olla selles kontekstis natuke arhailisena, kui me tahame ikkagi otseselt kõnetada tänapäeva noort. Et võib-olla see tekitas ka minu jaoks natuke distantsi sellega, mis see temaatika päriselt Ta tahtis olla või mis ta taotles endast. Selles mõttes ma olen nõus, et see minu meelest ei rääkinud tänastest noortest, vaid ta rääkis üldiselt mingist nooruse ideest, mis minu jaoks on võib-olla midagi muud tänapäeval, et ta oli kuidagi natuke liiga üldine, natukene ümmargune. See nooruse mõiste. Mingis mõttes ma olen väga nõus sellega, et ta võib-olla jäi mingil hetkel seisma või muutusi oli vähe või et, et seega vorm muutus kuidagi tuttavaks. Aga minu jaoks just nimelt seda kõike kuidagi väga selgelt korvasse tekstide valik või just nimelt see, et valitud oli väga erinevast ajastust pärit tekste. Et see oli minu jaoks ääretult huvitav ja, ja minu jaoks just nende tekstide kaudu ikkagi toimusid pidevalt muutused või tekkis uusi teemasid, kuidagi see telg, noorus või, või, või see seisund või need valikud, mille ees me seisame, et et just nende tekstide kaudu nad avardusid ja selles mõttes minu jaoks see kogemus oli üsna Valtrile vastupidine, et minu jaoks just kõlasid mingisugused, väga ammu kirjutatud tekstid väga kaasaegselt ja ma lugesin seda kavalehte pärast lavastuse nägemist ja, ja mingite tekstide puhul oli mu jaoks ikkagi väga üllatav, et millal need on kirjutatud ja minu jaoks see, kuidas olid kokku pandud mingid väga klassikalised tekstid ja siis väga uued tekstid. Kuidas seal Doris Kareva AT ja Kersti Merilaasi oli põimitud või kuidas Eda Ahi on ühes plokis Marie Heibergiga ette selliseid viib bet hakkasid kuidagi väga tugevalt tööle mu jaoks ja just sealt koorus mu jaoks välja mingisugune väga tugev loom, tundus, et kuigi me räägime justkui praegustest noortest, siis mingisugused probleemid on üle ajased ja, ja see tähendab, et nendega on võimalik ka kuidagi elada või, või nendega ellu jääda. Saara, kas sain sinust õigesti aru, et sulle tundus, et mehi ja naisi ei olnud seal kujutatud võrdsetena miks ja millest see väljendus? Ma arvan, et see ei olnud teadlik, see lihtsalt mulle vaatajana jäi niimoodi kõlama. Võib-olla ka need meeskoorile kirjutatud lood olid võib-olla muidugi tugevamad nagu kehtestusid mingil hetkel nii tugevalt, et natuke tekkis tunne, et meeskoor on peaosas ja naiskoor saadab neid minule tekkis selline tunne. Ja noh, kuma laiendan seda teemat meestele ja naistele, siis mulle tundus, et mehed ja naised on pandud nagu üksteisega võitlema. Mis minu meelest ei, ma ei tea, tänapäeva maailmas on minu jaoks kuidagi iganenud. Et lohutada mehed naistest ja öelda, et Teie olete üksteise suurimad vaenlased. Siis ma ei ole sellega nagu päris nõus. Ja võib olla ka see mingi stereotüüpide põlistamine, et kui on naised, siis on lilled ja kui on mehed, siis on vasarat, et ma ei tea, mul on niisugune tunne, ma olen seda nii palju näinud ja see on minu jaoks nagu iganenud. Mul oleks palju huvitavam olnud vaadata kui naised, võib-olla laulavad vasarat meil puhisegu. Jah, selle soostereotüüpide või sellise jutuga ma olen küll täitsa pärija vist, mis seda ka võimendas kostüümikujundus või ette anti väga selgelt see assotsiatsioon, et mehed on, on ülikondades ja naised pruutkleitides, aga et see kuidagi omandanud eriti uusi tähendusi selle tunni jooksul või, või et, et see esimene tugev selline pulmaassotsiatsioon jäigi püsima. Väga huvitav, te tõite siin välja arhetüüpi põlistamise, sest et see, mida ütlesid autorid intervjuus. See oli just see, et nad tahavad murda mehe ja naise stereotüüp. Lugesin ühest blogist arvustustes selle tüki kohta ja ta ütles ühe huvitava asja, et naisterahvas oli kirjutanud, et kui mehed laulavad, mina usun armastust. Et see on kuidagi, et see on nagu väga uus ja liigutav ja huvitav ja et noh, et naise süda hakkab kohe nutma selle peale siis mina selles mõttes jällegi kehitan selle koha peal õlgu. Et minu jaoks on ka mingi stereotüüp, mis tänapäeval ma ei tea, kas ei ole siis normaalne mehed oskavad ka armastada minu jaoks nii loogiline, et ma ei näe selles mingit murdmist, et mehed on pandud. Mehed on aastasadu ja aastatuhandeid sellest luulet kirjutanud, nii et see ei tundu nagu uudne idee. Et võib-olla see oli see, mida nemad mõtlesid nende murdmise juures aga minule nagu lihtsalt ei tundunud see stereotüüpide murdmisena vaid minu jaoks, see oli nagu loomulik, ma ei tea, mis murdmine oleks pidanud olema. Valter, kas sa oled nõus, et mehed ja naised ei kehtestanud ennast võrdselt selles lavastuses? See sõltub jah, missuguse nurga alt seda vaadata, ma isiklikult ei tajunud küll seda, et meeste roll või meeste selline kandepind oleks olnud märksa jõulisem kui, kui naiste oma võib-olla jah, muusikas võib-olla tõesti, et meestel oli seal sepikojast laulja nad kuidagi aktiivsemalt ka ennast seal füüsiliselt said näidata, aga ma mõtlen puhtalt selle koha pealt, kuidas ikkagi tervikuna mõjub siis selle koha pealt ma ei ütleks küll, et tegu oleks olnud, et liiga suure kontrastiga. Et võib-olla tõesti see on puhtalt, et selle taga, mismoodi muusika hääli komponeeritud. Aga noh, võib öelda küll, ma arvan, üsna üsna õigesti kõlab küll see, et see muusika, mis oli naiskoorile kirjutatud, oli üldiselt loomu poolest lüürilisem tervikuna kindlasti. Et neil sellist väga jõulist väljendust ikkagi, kui siis oli harva. Ja ma sellega tooks võrdluse näiteks selle kalendrilauludega, kus minu meelest naised kehtestasid ennast väga tugevalt ja jõuliselt ja noh, lihtsalt Tormise muusika on nii väge täis, et see, kuidas need naised seda esitasid, see oli nagu võimas, see oli väga võimas ja ma tegelikult nagu terve lavastuse ootasin ka seal kord annan end päriselt ära, ootasin sellist toorest jõudu naiste poolt, et vot see oleks olnud võib-olla stereotüübi murdmine, et naised ei ole sellised, kes tahavad pärgi pähe panna ja lillekestest laulda ja kord olen rõõmus kord olen, kurb, et neis on palju enamat. Minu arust huvitav veel see, et sellesse kultuurikatla lavastuses nii-öelda oli laval eks, noorte meeskoor ja, ja noor naiskoor, aga minu arust need tüdrukud hoolimata sellest, mis neil oli teha antud, tundsid ennast laval nagu oluliselt enesekindlamana ja nad olid siiski nagu märksa nagu vanemad ja küpsemad, kui need poisid. Nad olid ka reaalselt natuke vanemad ikka, aga teatud perioodil see ongi ju nii, ka seda ja nad võib-olla mõjuvad, aga vaadates nende kollektiivide keskmist vanust, siis ikkagi on tegemist kahe Ma ütleks naiskooriga ikkagi noored naised, aga nad ei ole enam kindlasti mitte tüdrukud, haka keskmine vanus, rahvusooperi poistekoori meeskooris. Ma kujutlen, et Ta jääb kusagile 16 seitsmeteistkümne eluaasta kanti ja teades ise, mis tunne on olla nii vana noormees, siis tundub ainult loogiline, et laval, eriti kui sind pannakse rolli, kus sa pead ka mingisuguseid tundeid või mõtteid füüsiliselt edasi andma, paneb sind natuke võib-olla kohmetuma. Kuigi noh, ega see nii teravalt sealt ka välja ei tulnud, et nad ennast oleksid väga ebamugavalt tundnud. Küll aga võib öelda siis tütarlaste kiituseks eriti et nende lavaline olek, see oli ikkagi füüsiliselt väga veenev. Mulle tundus küll, et nad absoluutselt valdasid seda ruumi. Kuidas selle etenduse puhul tundus, kuidas lavastus neid esitajaid toetas? Selleaastase oli igas mõttes väga puhas, et seal ei toimunud liiga palju kunagi, aga see tähendab seda, et aga ei nihutanud mingisuguseid piire. Ja nendes raamides, kus ta oli, ta toimis selliselt, ma arvan, ikkagi väga hästi lihtsalt just et ta ikkagi minu jaoks mingil momendil hakkas tunduma ikkagi väga Concertlik. Et me rääkisime siin kõige suuremas osas ikkagi ümber paigutustest laval, aga see, et kui palju ta otseselt või kui, kui selgelt ta ikkagi mingeid sisulisi taotlusi edasi andis, et see on nagu omaette küsimus ja see võib olla tulenebki otseselt sellest, et sina tegemist poees, aga ja selle mõistmiseks või sellele mingisuguse suhteandmiseks tuleb natuke kauem keskenduda, et seda sisu kõige kontserdi jooksul jäädi narratiivina haarata. Ta on, ma arvan, ikkagi keerulisem kui näiteks regilaulu puhul, kui tekst on arusaadav seal. Et see oli puhas lavastus ja ma arvan, et ta toetas ikkagi selles mõttes loomulikult lauljaid, et nad kordagi ei tundnud ennast kohmetuna selle koha pealt, et miks me seda teeme või miks, miks ma nii pean ennast siin kuidagi liigutama või miks ma sinna pean minema, et, et selle koha pealt ma arvan, et neil ei olnud seda kindlasti ebamugav teha? Ma ei räägiks hetkekski ilmselt sellest, et mismoodi olid ühed või teised asjad esitatud, et mis kvaliteediga nad olid läbi viidud pigem siin, kui on küsimärke, siis nad on puhtalt selles üldises plaanis, et missuguseid valikuid on üleüldse tehtud. Ja siin me võime rääkida noorte inimestena, sellest, kas see jõuab meile otseselt kohale, kuidas me seda tajume, mis suhtleme, sellesse saame võtta, aga kvaliteedi koha pealt ma ei suudaks ühtegi etteheidet sellele kontserdile teha. Et see on ikkagi väga keeruline žanr, leida see täpne tasakaal, missuguseid ülesandeid siis koorilauljatele anda või kuidas neid mingisuguseid suhteid mängima panna. Ja tegelikult ka selle lavastuse puhul tekkis mul üsna samasugune tunne, et see, et nad täidavad neid ülesandeid mingis mõttes ebaühtlaselt või mõni kuidagi intensiivsemalt jõulisemalt mõni ebakindlamalt. Et see ei mõju kuidagi valesti, vaid just nimelt, et kes ongi kuidagi küpsem, kes ongi kuidagi ebakindlam tagasihoidlikumate, et just see värvigamma, mis tänu sellele tekib, et just nimelt see ongi huvitav ümarvõib-olla, see otseselt ka näitab meile selgemini kätte selle temaatika, millega seal tegeletakse, et alles noored inimesed on omad, kahtlused, omad rõõmud, omad mured ja nii edasi, et võib-olla läbi selle just mängu poole, mida siis anti neile teha, et võib-olla läbi selles avalduski mingisugune tahk, mida sellest luulest võib-olla siis meile otse ei jõudnud. Lihtsalt üks asi, mille üle ma olen mõelnud, et. Me oleme võtnud hästi sellise kindla teadmise, et see lavastus peaks kõnelema justkui kõigist noortest või, või noorusest või meist kõigist. Ja noh, tegelikult see on ilmselt ka sealt autori saatesõnast ja erinevatest intervjuudest kõlama jäänud. Aga võib-olla see ongi natuke eksitav või võib-olla see nihutabki meie ootused kuskile valesse kohta või, või et me kuidagi jah, eeldame mingisugust tugevamat üldistust sellest, kui sellel asjal võib olla tegelikult taotluseks on olnud, et võib-olla peaks seda rohkem vaatama kui ühe helilooja maailmapilsi väljendust vä? Ma olen selle mõttega väga nõus. Kokkuvõttes ta mõjus terviklikuna olid teatavad taotlused, mis just sisu koha pealt, mis väga selgelt jõudsid kohale. Et see kokkuvõttes ikkagi oli üks väga ilus, väga kenasti läbi viidud esteetiliselt nii kuulata kui vaadata, väga nauditav. Ma ise avastasin ennast selle etenduse ajal mõtlevas mingite laulude ajal, et kui oleks olnud 10 aastat noorem, siis mul oleks veel meeldinud palju rohkem. Ja tegelikult need Viivi Luige luuletused olid ka kirjutatud 15 aastasena, et seal oli nagu mingeid momente, mis ma arvan, et ma olen nagu liiga vana juba. Vaid ma mäletan midagi ja, ja see nagu mälestus liigutab mind võib-olla isegi nagu rohkem. Mina arvan, see ei ole seotud vanusega, ma nagu murraks ka seda barjääri, et see on, ma arvan, igaühe maitse elutee, kõikide nende asjade kogum. Ja selle põlvkondlikkuse koha pealt ju minu meelest ju tegelikult on ikkagi märkimisväärt see, et helilooja, lavastaja, dirigendid, kunstnikud, kõik tegelikult erinevatest põlvkondadest, et see ei ole üldse nii, et väga üheealised inimesed oleks selle asja teinud. Et tegelikult on seal ju ka mingisugused käe sirutamise momendid, et kuidagi põlvkondadeüleselt. Jah, mulle tundub lihtsalt, et võib-olla see risk, mida võib-olla endale teadvustamata võeti, oligi just see, et enda taotlused tehti, sõnas väga selgeks enne kui see asi tegelikult välja tuli ja noh, millest see annab tunnistust, on see, et noortel on julgust, ma räägin siis eeskätt Rasmus puurist praegu, et tõepoolest, see on julgust ja peabki olema. Aga mis on siis võib-olla selle asja nii-öelda lõpptulemus on see, et me siin praegu võrdleme Veljo Tormis, Rasmus Puuri ja Veljo Tormis seal ma kujutan ette, et looming, mille ta kirjutas kuni siis eluaastani 25, et seal on tõepoolest väga palju, et millest me väga palju ei tea. Ja seal on ka teatud numbrid, mis on siiamaani, eks ole, püsirepertuaaris. Et mis ma tahan öelda, ongi see, et, et ikkagi kõige olulisem justkui puudutame noorte temaatikat, puudutame noori heliloojaid, noori autoreid, noori kunstnikke üleüldse siis just see, et ikkagi võetakse asja suurelt ette ja tehakse nad tegelikult väga edukalt ära. Et selles suhtes ongi, et ma nagu pigem olen alati nõus enda eakaaslastele ja kolleegidele kahe käega kaasa elama ja see ei ole nüüd niisama pai tegemine, sellepärast et tegemist on suure projektiga, eks ole, ja, ja siin ei ole mõtet ka niisama sõbra poolest eetrisse õlale patsutada. Aga ma mõtlen seda täiesti tõsiselt. Et ikkagi, kui kasse tervik minu jaoks ei mõjunud niivõrd liigutavalt, siis seal sees olid ikkagi teatud numbrid, milles ma näen, et nad võivad jääda päris paljudele kooridele repertuaari kestma. Ma olen selles üsna veendunud. Ärme räägime kahest lavastusest, mis on hästi erinevad või et ühel puhul on tegemist noore helilooja teoste esmaettekandega, teisel juhul helilooja mälestusele pühendatud kontsertetendusega. Et neid erinevusi võiks ju palju välja tuua, aga on minu meelest üks tore asi, mille poolest nad on kuidagi sarnased. Just nimelt see, et kui tormis on oma loomingus pöördunud regilaulude poole, siis samamoodi, eks ole, Rasmus puur on pöördunud varem elanud luuletajate ja kaasaegsete luuletajate loomingu poole või, või ütleme siis sellise luulepärandi poole just mõlemal juhul see, et nad leiavad ise endale tuge kuskilt eelnevast loob mingisuguse hästi minu meelest Ilusa järjepidevuse tunde ja samamoodi see, et kuidas neid asju täna ette kantakse, et mingisugune järjepidevuse rõõm ja minu jaoks neist mõlemast kuidagi kõlama ja üldse mitte museaalses tähenduses, vaid kuidagi just nimelt hästi edasi liikuvalt. Helga ja selline oli tänane heliga ja mina olen toimetaja Miina Pärn ja helimontaaži tegi Helle Paas. Me soovime teile ilusat nädalavahetust.