Tere, head kuulajad, mina olen Johanna Mängel. Nädalavahetus on taas kätte jõudnud ja helikaja vaatab tagasi möödunud päevade tähtsamatele muusikasündmustele. Tallinnas Kultuurikatlas esietendus kolmapäeval helilooja Rasmus Puuri, dirigentide Hirvo Surva, Ingrid Roose ning lavastaja Priit Võigemast. Diviis tööna valminud kontsertlavastus kord annan end päriselt ära. Viimased etendused on kavas sel nädalavahetusel. Klassikaraadios käisid etendusest rääkimas Priit Võigemast, Rasmus puur. Noorusest, ta räägib kindlasti, aga see on tegelikult niisugune, ütleme lähtepunkt, sellepärast et kõik inimesed, kes on laval, on noored või vähemasti nooruslikud, noh, niikuinii me kõik lähtume seal iseendast, nii et selles mõttes, et see nooruses räägib seal nagunii-öelda taustal kogu aeg, aga räägib ka igasugustest muudest asjadest, mis kaasnevad noorusega või eelnevad või järgnevad. Kuna ta on lihtsalt niivõrd kaduv nähtus ja see, mida hiljem väga palju taga igatsetakse ja millest noorena siis tahetakse kuidagi välja kasvada. Et siis see periood on hästi kütkestav ja kõik need mõtted ja tunded, mis selle murrangulise perioodiga nagu kaasas käivad inimese sees ja kogu see maailma avastamine, see on nii rikas aeg. Praegusel hetkel lihtsalt minule väga isiklik. Reedel Pärnu kontserdimajas toimunud kontserdil muusa puudutus, aastaid hiljem esinesid Pärnu linnaorkestri ees Pärnu muusikakooli vilistlased. Dirigeeris Mikk murdve. Minu meelest on nagu hästi tore, et meil on solistidena nüüd siin Eestimaal õppivaid muusikakooli vilistlasi ja ka samamoodi me ei ole ära unustanud need, kes on ka välismaale läinud ja võib-olla see ongi tänase päeva moto, et välismaa kui selline ei ole tegelikult kaugel, meil on Euroopa Liit, piirid on lahti ja lennukid ja laevad ja rongid kõik sõidavad, et Saksamaalt tulla Pärnusse kontserte andma, siis see on täiesti loomulik ja lennuaeg ei ole palju pikem, kui sõita Tallinnast Võrru autoga. Eesti filharmoonia kammerkoor naasis äsja oma ajaloo pikimalt Ameerika turneed, mis vältas terve veebruarikuu ning viis neid risti-põiki läbi kogu Põhja-Ameerika mandri. Pärast kolm nädalat kestnud hakkapella kontserte peadirigent Kaspars Botnintšiga jõuti reisi lõpuks Florida päikese alla, kus anti kontserte Anu Tali ja tema Sarasota orkestriga. Põhjalikke muljeid saab kuulata klassikaraadio kodulehelt. Reisipäevikut pidas koori liige Henri Tiisma. Võidukas kuidas veebruar oma aasta bitingu oleme jõudnud absoluutsele lõpusirgel. Kodu, kui ma juba paistab jäänud, on veel viimased ponnistused keegi meist koorikutest naljatles. Millised tunded valdasid meid siis, kui oleksime selle reisi tagurpidi pidanud läbima, ehk alustuseks talt Floridas ühes hotellis palava päikese all edasi Los Angeles Arizona vaasid ja siis riburadapidi väiksemad ja suuremad nimekamad ning nimetama tünnakesed ajava läheks üha tihedamaks, kontserdid üha raskemaks. Reisi viimane tihe nädal mööduks põhjaosariikides Kanadas ja kulminatsiooniks oleks kõredat Pill New York. See tunduks täiesti teine kontsertreis. Käesolev tuur on olnud karm katsumus kõigile meist. Kapoori veteranid pole säärase mahuga reisijad varem kogenud. Kõik varasemad tuurid kahvatuvad hõlpsuses nooremad lauljad, anov tuleristsed võidukalt läbinud ning võivad minu silmis pretendeerida vapruse kõrgema järgu ordeni. Kas see on ikka see, mida ootasite laulmine on siiski kontimurdev elukutse? Eesti muusika ja teatriakadeemia kuulutas välja rektori valimised. Rektor valitakse ametisse viieks aastaks, et asub tööle käesoleva aasta esimesel septembril. Eesti heliloojate liit ja Eesti muusika päevad kuulutasid välja heliloomingu konkursi noor helilooja 2017, mis on suunatud 12 kuni 23 aastastele noortele. Klassikaraadios kõlab aga märtsikuu kolmapäevadel taas noorte pillimängijate musitseerimine ning mõtted muusikaliste interpretatsioonis. Noortestuudio avakülaline oli esimesel märtsil Eesti Suzuki ühing. Järgmisena sellel on külla oodata Tartu esimese muusikakooli õpilasi. Seitsmendal märtsil möödub 130 aastat legendaarse eesti helilooja ja õppejõu Heino Elleri sünnist. Klassikaraadio tähistab sündmust erinädalaga, mil kavas on rohkelt Elleri loomingut. Iga ja helikaja saade jätkub nõendaga kontserdi muljetega. Eesti riiklik sümfooniaorkester andis läinud nädala jooksul kaks eriilmelisi kavaga kontserti. Möödunud laupäeval toimunud kontserdil. Alternatiivne energia juhatas orkestrit dirigent Olari Elts ja solistel itši Sander Mölder. Reedesel kontserdil oli dirigendipuldis Paul Mägi, solistiks Rootsi trompetimängija hookean. Harden pärier. Me jätkame nüüd oma saadet siit heliga ja otsestuudiost, kus külas on trompetimängijad Laur Keller ja Aavo kes käisid eile õhtul kontserdil ja me saame kuulda nüüd väga värskeid muljeid nagu ookean, Harden, pärier ise ka ütles siin äsja kujundeid intervjuus, siis selline spontaansus ja uudishimulik, kus on osa muusikuks olemisest ja mõistagi pidas ta siis silmas seda väga vähese etteteatamisega tuli tal astuda Eesti riikliku sümfooniaorkestri epe. Kuna esialgu välja kuulutatud solist Alisson palsam pidi haigestumisega selle kontserdi ära jätma. Kas teie olite natukene kurvad ka, et polsem siia jõudnud ja kas ookeani musitseerimine tegi selle? Tasa mina olin just väga rõõmsalt, ookean tuli. Sellepärast et ma kuulsin ka seda kontserti 91, kui ta mingis Tambergi ja seal oli väga selline huvitav tõlgitus Göteborgi orkestriga ja igal juhul see on Eesti muusikutele ja Estonia kontsert seal. Suur Rahuvad, tahtsin juba mitmendat korda käis esinemas ja kui ta ütleb niimoodi, et muusikuks olemisel on, on just see, et sa oled alati valmis ja selline uudishimu musitseerimise vastu ja imetlusmuusika vastu, siis see peegeldus tema mängus täielik. Ta lisas ka siin intervjuu katkestada, et tema ise peab end pigem distsiplineeritud inimeseks, kes siiamaani harjutab trompetit mitu tundi päevas nagu üks korralik koolipoiss. Ja et selline vahele hüppamine või asendamine on pigem suur erand, aga ta tuli siia sellepärast, et talle tehti ettepanek mängida Zimmermanni trompetikontserti, mis olevat lausa tema lemmikteos ja mida ta vist on ligi 30 aastat juba mänginud, et kas selline turvaline valik või on see trompeti repertuaaris midagi erakordset. No trompeti repertuaaris võib öelda, et see on küll erakordselt, seda ei esitata palju, kuna see on väga nii tehniliselt kui ka muusikaliselt nõudlik, siis ei ole palju üldse neid, kes suudavad seda esitada. Aga noh, nüüd hakkan tema on seda juba pikemalt esitanud ja selles mõttes võiks öelda, et see on nagu kindel valik tema jaoks. Et ta on seda ka varem esitanud ja see on üks tema nii-öelda leivanumbritest. Aga ei saaks kindlasti öelda, et see on nüüd mingisugune viimase hetke lugu, mida need kiiresti ära mängida, vaid see on ikkagi suur trompetikontsert. Eeldab ikka aastakümnete pikkust harjutamist kindlasti. Ma tahtsin eelmise jutu jätkuks, et me olime 2003. aastal Malmastama professori juures ja siis ta kiitis, et just hakkan, tegi noh, iga päev väga palju tööd Tallinnast Londonisse läinud ja kui siin olla siin oli improvisatsiooniline, siis mõtlesin töötahe ja see, et ta on väga palju õppinud ja töötanud, see paistis välja see korrektsus kogu sellesse tehniliste osade ja tehnikate esitusel. Nii, mõlemad on improvisatsioonilised kui see, see kordan tema mängus väga olemas, et kõik, kõik tuleb välja, mis vaja. Timmermanni trompetikontsert tegelikult oma ajalises rikkuses ei olegi teab mis pikk instrumentaalkontsert, aga ilmselt eeldab ikka väga suurt võhma või vähemasti seda võhma oli tajuda sealt Estonia kontserdisaali lavalt. Eile. Kuidas, millega teile see esitus enim meelde jäi? No peamiselt riski välja tõesti tuua seda, et see on väga nagu väsita selle mõtte, et seal ei ole pause üldse palju, mis tähendab, et kogu aeg peab nii-öelda pill peab olema huule peal, kogu hüppab muhu maja, ei ole seda nii-öelda enda kokkuvõtmishetke eriti ja see on väga väsitavad trompetimängijate jaoks ja et sellepärast ma arvan ka, et eile rääkis, kuidas nii-öelda suur väljakutse ja ta viskab, mainis, et ühes kohas on võib-olla natuke valus mängida. Ja ma arvan, et see ongi just tuleneb sellest, et seal ei ole palju pause ja see tekkida nii raskeks kindlasti. Kas aken paistis sulle väsinuna? Väsinuna, ma ei ütleks, aga no ikka näha oli, et ta ikka pingutas, pidi käiku puhuma. Et peame meie siin Eestis puhume, peab temaga puhuma. Ma tahaks öelda, et see oligi väga huvitav ajastut, selle esiettekanne oli üle 60 aasta tagasi, aga selle ajal kirjutasid Pariisis Toma siia oli vee ja väga-väga selliseid tehnilisi teoseid, et selles mõttes oma tehnikalt ei olegi. Võib-olla raskusastmelt ei ole kõige raskem, aga ikkagi mulje, et kui, kui meisterlikult seda kõike esitas ja ma tahaksin võib-olla kolme momenti rõhutada, esiteks tema toonikultuur ja tämbrite paljusus muidugi siin aitas väga palju kaasa ka see, et väga palju oli sardiine siis teine, mis on ikkagi nagu suure solisti kandused, läbiorkestri Forfissima, tema toon tuli esile ja see ei olegi, et sa pead kõvasti mängima, see näitab nagu lauljatel, et ka seal kannab või ei kanna. Ja, ja siis muidugi see siin oli eri stiilide nagu koostöö. Ta libises ühest stiilist väga ilusti järgmisse. Siis orkestri puhul oli väga meelde, kuidas Paul Mägi ka tõlgitsesse hoidis seda koos ja oli, mulle meeldis dramaturgia selles mõttes, et olid kulminatsiooni palju viidud, aga olid ka pausid tehtud muusikaks, et tegelikult see teos hakkab, nagu kuskil kuulmatusest hakkab, kaob kas või nii põhimõtteliselt ajalukku või kaugusse. Kogu see esitus oli suurepärane. Trompetivõimalused olid näidatud ja need olid muusika käsutuses. Et tegelikult ta on selline artist kui kõrvalt vaadata, et ta nagu ei ennast, vaid kogu see tehnika ja kõla ja kõik olid selle teose tegid. Suurepärane ja väga hea meel, et ta. See oli kahtlemata suur pingutus orkestrile, sest kuna kava vahetus, solist vahetus, siis need noodid saabusid siia praktiliselt viimasel minutil või eelmisel päeval. Nii et orkester vist sai enam-vähem hakkama või kuidas tundus? Minu arust küll sai ja mina ei oska küll midagi välja tuua, mis oleks valesti halvasti olnud, et mina ütleks tõesti väga hästi, oli. Ma seal rääkisin ka peale kontserti ja siis tegelikult meeldis jah, kogu orkester meeldis ja mulle eriti paistis silma lõplil seal ja ja Krigul ja see toimis kõik väga loomulikult ja väga kõrgel tasemel. Kui nüüd üldse kontserdist, siis ma ise hakkasin mõtlema, et see teos võib-olla õnnestus kõige rohkem sellest kohast. Ja see kava oli üldse väga huvitav selles mõttes, et oli suure koosseisu teoseid palju. Ja muidugi ajalooline Kendiidi avamäng, mis on selline virtuoos orkestrile. Nii et alustasime Leonard Bernsteini ka siis Zimmermanni trompetikontsert, mille järel ka ookean mängis lisapalaks. Sellise tuntud nukraviisi panin Valentin, mis tihti kõlab tema kavades lisapalana. Ja kontserdi teises pooles mängis Eesti riiklik sümfooniaorkester Paul Mägi juhatusel, Morris Traveli Hispaania rapsoudjad jootorinaris piigi Rooma pidustused. See on ka huvitav nüanss või selline paralleel, et kohtasid või põrkusid Hispaania ja Itaalia, et kas see oli selline grandioosne, teine pool teie jaoks? Teine pool oli väga kihvt selles mõttes, et kuule mul ebameeldivad sellised suured orkestri koosseisud, eriti seal rooma pidustustest ikka terve terve Estonia laval ja neid mängijaid täis igale poole. Mujale isegi ei mahtunud laval ära, et olite lava taga ka veel. Ja sellepärast ei ole, aga meeldis see teine puhul. Mulle jäi kõrva seal väga ilusat klarneti saanud, eks ju, et kõik loomulikult kõik kogu orkester mängis hästi. Aga see näiteks Rawell esitab väga suuri nõudmisi, kes teile kõigile rühmadele, et see kokku panna seal erinevad soolod ja väga erinevat karakterit. Et see oli üks väga tore kontsert, seda respiigitton siin esitatud ka Neeme Järvi juhatusel on juba väga võib-olla kuskil 78 või seal ja see, sellega käidi ka minu arust Leningradis esinemas, et selline orkestri mitmekordselt on seda mängitud. Lõpetuseks ma ei saa tegelikult mööda vaadata ka sellest, et Estonia kontserdisaalis oli eile õhtul päris hulgaliselt tühje kohti. Kas see võis olla tingitud sellest siiski, et paljud ootasid just Alisson palsami kontserti ja toimus selline muudatus? Ma arvan, kindlasti ei olnud, et ta on olnud väga kuulsaid soliste, kus ei olegi saal täis. Et see muudatus, ma, ma ei usu seda. Sest et hakkan, on ikkagi minu arust väga kõrge tasemega solist. Öeldakse samadest, et hakkan mingis, mingis mõttes nagu asendusmängija, vaid ta on ikkagi superstaar ja ma ütleks isegi samaväärne või isegi natuke kõrgemal tasemel, isegi kui Alisson palsam. Nii et ma arvan, et kõik, kes seal kõik, kes seal ei olnud, siis jah, et nad ilma millestki. Ja siis ma tahaks öelda, et ka meie trompetipäevadel on käinud väga kuulsad solistid, eelmine aasta oli kontsert paugu esimene trump, et, et need, need, kes on jõudnud suurte, orkestrite esimese trompeti, pulli, ta, need on kõik väga tugevat mängijat ja alati ei pruugi solistid olla. Nendest mõjukamad. Aitäh Laura Kelleri Haba ütles nende põgusate muljete eest endiselt ERSO kontserdilt, kus solist oli Rootsi trompetikunstnik hukken Hayden päriel. Seda kontserti on võimalik kuulata klassikaraadio kodulehelt, kuid solisti agentuuri palvel ei ole võimalik sealt kahjuks kuulata seda trompetikontserdi esitust. Helikaja saade jätkub nüüd juba teistel teemadel. Eelmisel nädalal laupäeva õhtul toimus Estonia kontserdisaalis eks võrdlemisi teistsugune ootamatu õhtu. Eesti riiklik sümfooniaorkester, dirigent Olari Eltsi juhatusel ühendas kontserdil elektroonilised helid sümfooniaorkestrimuusikaga ja võttis endaga koos lavale ka tiitšei Sander Mölderi. Klassikaraadio stuudios on täna tore seltskond. Dirigent Risto Joost, tiitšei kriitikal Bert On Beats ehk Bert Crickenfeld ja helilooja Tõnu Kõrvitsa Liisa Hirsch. Ja me võikski vaadata, milliseid mõtteid selline elektrooniliste helide maailm, klubiline atmosfäär ning sümfooniline akadeemiline pilt koos tekitavad pöörduks kõigepealt riista poole, kui ühel dirigendil tuleb mõte. Ta traditsioonilisse sümfooniaorkestri kava ühel õhtul. Selline muusika, mis on kirjutatud ainult 21. sajandil ja mis toob lavale ka elektroonilised helid, kõlarid juhtmepuntra, et kas see on pigem pöörane või see on midagi värsket ja uut. No ma arvan, et sellises klassikalises sümfooniaorkestri instrumendi kontekstis on see kindlasti värske. Aga kui rääkida 20. sajandi muusikast, siis selles mõttes võib öelda samal ajal, et see on ka juba eilne sõna ja 20 esimeses sajandis ta peaks olema igapäevane osa meie elust, seepärast et paratamatult elektroonika ja kõik sellega kaasas käiv helide maailm on nii kaugele arenenud, et siin ei saa eristada instrumenti kui sellist, nüüd siis kogemusest ehk siis, et samamoodi on elektrooniline muusika ka muusikaline kogemus ja klassikaline muusika ja nende ühendamine peaks tekitama sümbioosi, ma arvan, eelkõige just publiku huvi mõttes ja inimestele, kes sümfoonilise muusikaga alati kokku ei puutu ja vastupidi. Et kui meil on repertuaaris selliseid teoseid, mis juba kaasavatiivse ja kõik sellega kaasneva, siis see on ka klassikalisele ütleme konservatiivsele publikule midagi uut ja, ja ma arvan, et selles mõttes on see täiesti fantastiline idee ja minu tunnetuse järgi erakordselt hästi ellu viidud juba kogu see tähelepanu sellele kontserdile oli suurepäraselt minust publikuni produtseeritud läbi sotsiaalmeedia läbi selle atmosfääri juba juba seda oli tunda, et midagi olulist on tulemas juba räägitud, et piletid on otsas ja selline peakski olema üks selline sündmus ja, ja ma arvan, et alternatiivne energia, see sõnapaar juba energia on paratamatult seotud, eks ole, olevikuga ja suunatud tulevikku ja alternatiivne mõjub ju nooruslikult ja, ja kuidagi natuke võib-olla isegi metsikult, et selles mõttes kaasab igal juhul ka teistsugust kuuleskonda. Mulle tundus, et laupäeva õhtul oligi Estonia kontserdisaalis väga teistsugune energia, kui vaadata isegi, missugune publik seal liikus. Ma kuulsin ka, et mõned külastajad olid ilmselt sattunud sinna majja esmakordselt, küsides, et vabandage, kus siin asub tualettruum ja nii edasi. Tõnu, kas saalis istudes ümberringi vaadates oli palju võõraid või uusi nägusid ja milliste nägudega nad muusikat kuulasid? Jah, oli küll ja need näod olid enamuses nooremad näevad, et see on ka üks selline hea asi selle asja juures, et nagu sa ka ise ütlesid, et tõenäoliselt väga paljud nendest olid ERSO või sümfooniaorkestri kontserdil võib-olla isegi esimest korda elus. Et see kuidagi võis nii mõnegi neist selle žanri juurde tuua sümfooniaorkestri juurde ja kontsert ise oli ju väga äge ja tõesti sellise teistmoodi energiaga kui muidu. Sümfooniakontserdid. Ja mulle tundus ka, et seal oli sellist vana hea nüüd ansambli vaibi. Et Olari oli omas elemendis, nii nagu ta oli paarkümmend aastat tagasi, kui ta oma selle ansambli kokku pani. Et kas on just eilne päev, aga tegelikult sellist laadi asjade ühendamist on ju tehtud tegelikult juba 60.-test alates, et millal see tyyp pööbli plaat koos sümfooniaorkestriga ilmus? Ma ei, ma isegi ei tea, mis aastal. Et need asjad on niimoodi käinud ja kui seda teha niimoodi stiilselt ja, ja hästi, siis, siis sealt tuleb ka uus energia välja. Aga halvemal juhul võib-olla või võib sealt selline siga ja kägu moment tekkida, et kaks erinevat, et asja on kuidagi jõuga pandud ühte patta ja siis energia kuidagi ei tööta või lonkav. ERSO kontserdi kavas sellisest nimiteos Ameerikast ka noorema generatsiooni heliloojalt meisjon peitsilt, see oli siis alternatiivne energia. Ja selle kõrval kuulsime hiljuti seitsmekümnendat sünnipäeva tähistanud John Adamsi orkestriteost Tsettinuaar, mis maalis sellised sümfoonilised pildid 40.-te 50.-te aastate Los Angelesest ja seda oli väga kaunilt illustreeritud seal kontserdisaali seintel. Kontserdi avateoseks oli siis eesti noore helilooja Marianna liiki uudisteos, mis oli elektroonik peale ja orkestrile kirjutatud ja tema esimene teos ERSO-le. Lisa millised tähelepanelikud sul kontserdisaalis istudes tekkisid, kas need elektroonilised heliväljad ja orkestri kooskõlad olid põhjendatud? Ja ma arvan, et, Kahtlemata olid need igas loos põhjendatud ja täiesti ja kolmel erineval moel. Et kui vaadata nagu seda kogu tervikut, siis mulle tundub, et ka see kõla valjusus oli tegelikult sellel kontserdil tavakontserdist isegi mitte ainult elektroonika pärast, aga ka nende lugude iseloomu pärast juba palju-palju suurem, et mõjus nagu palju intensiivsemalt tegelikult kogu nende lugude kõlaesteetika oli väga selline intensiivne minu jaoks ja seda kohe juba selles esimeses loos Marianna loos, et ta siiski tugevalt eristus, sellepärast et teised lood olid väga-väga fokusseeritud sellele filmi meediumile. Ja, ja nii see kõlamaailm ja kõik, ma kujutan ette, kogu see kujutlusmaailm, seal tekkis selline selline kujutlusfilm, mis nendes muusikates oli või noh, viitas otseselt sellele kui mõelda nüüd nendest kahest filmile ost, siis kindlasti kuidagi hingelähedasem oli ikkagi John Adamsi muusikalisest, seal oli kuidagi imelik, ma isegi hakkasin mõtlema, et kummaliselt need kaks lugu omavahel nagu et üks tundus nagu see Adamsonile tunduski nagu film noarda tundes, nagu analoogfilmile salvestatud ja teine oli nagu digitaalefektidega tehtud lugu, et see on kuidagi. Et kui šveitsi loosemale lihtsalt tohutult palju kangastus neid selliseid Hollywood Family Pictures lõike, mida ma kuskilt olin näinud või kuskilt varasemast mul kogu aeg need mingisugused allusioonid peas jooksid, et siis John Adamsi puhul oli kuidagi ja see organisatsioon oli võib-olla ta oli peene mähmasem, kuidagi palju, palju filigraanse seal kuidagi oli ruumi nii selleks omaenda realistlikuks filmiks kehas kui siis ka nendeks kõigiks nendeks mingisugusteks mälupiltideks, varasemast. Mulle tundus, et see oli ka pisut teistsugune John Adams, kui suure osa publikust oleks oodanud või, või seni tundis. Ja selle teosega ta tegelikult loodiski seda, et igaühel tekib kuulates mingisugune filmilik pilt, vihjates sellele Nuaar filmikunstile. Tõnu, kas sul ka need pillid tekkisid? Ja et kui ma nüüd vaatan, sest John Adamsi lugu on juba tegelikult 10 aastat tagasi kirjutatud, aga mõni asi, mis on 10 aastat tagasi praegu tehtud, võib praegu mõju täitsa mitte nagu moodsalt. John Adamsi muusika, selles oli kuidagi stiili ja võimsust, et ma täitsa nõustun Liisa jutuga, mul käis endal ka see mõte peast läbi, et meid on Šveitsi muusika. Et see oli ka meistriteos ja väga meisterlikult tehtud ja orkestreeritud, aga seal olid mõned sellised Olywoodilikult väiksed nipid või, või võirifid mis mõjusid kuidagi teistmoodi. Võrreldes siis Adamsi sellise võimsa sellise tulevärgiga. Meisjon peits on ise muusikaprodutsente katiitsei lisaks heliloomingu kirjutamisele tõesti näeb vaeva sellega, et uut publikut meelitada kontserdisaali. Meil on ka laua taga üks piitsei litsi kriitikal ütleb, et kas selleks, et meelitada nooremat publikut tulekski siis võta appi selline teistmoodi klubilik lähenemine, kas sa oled ise kunagi mingisuguse klassikalisema? Koos laval olnud, tunned seda publiku vahet? Kunagi oli mingi plaan, Laasasin, kõrvalistuja, aga ma olen. Ja kunagi Ivalo Randalu käe all käisime Jakob Westholmi gümnaasiumist resümee kirjutamas seal kui olid proovid ja selles mõttes noh, nii palju ma olen nagu kuidagi seotud olnud selle majaga, aga aga ma ei tea, kas see päris on see koht, millega noori nüüd otseselt meelitada sinna majja võib-olla mitte otseselt, aga võib-olla see koht võib olla puha, kus, eks ole, et see ei pea olema nagu ilmtingimata nii-öelda siis mingi selline tohutu hea kõlaga ruum, eks ole, et see võib olla ka mingisugune ait või mingisugune vana paadikuur mõnes mõttes ka nagu sealt uuenduslikkus võiks tulla või selle kõlapildi anda. Aga kindlasti, et ma arvan, et kui see on modernse muusika nagu kaasatud, siis kindlasti seda modernsemat muusikat tarbiv inimene sinna ka rohkem tõenäolisemalt tuleb. Sel õhtul tegi Eesti riikliku sümfooniaorkestri ees oma debüüdi Sander Mölder. Tan õppinutise tšellot selle mängu muusikataustaga. Ja kui me enne kontserti rääkisime ka, siis ta isegi nagu natuke viskas nalja selle üle, et jah, et noorena tšellot õppides ikka kujutluses orkestri Essoleerimas ja nüüd tegi ta siis oma debüüdi põhimõtteliselt läptopiga. Kas üldse elektronmuusikaga seotud inimesed mõtlevad ka sellisest Estonia kontserdisaali lavast ja mingisugusest? Trivalguses ma arvan, et kindlasti mitte, võib-olla kõik, eks ole, aga selles mõttes, et et enamus projekte, mida mina olen nagu näinud või, või mida ma olen jälginud elektroonilise muusikaprojekte olen jälginud, siis nendest on üldjuhul tehtud nii-öelda siis orkestriseaded, eks ole. Et antud hetkel see peitsi teos on siis konkreetselt, eks ole nullist kirjutatud nii-öelda ja arvestatud juba need elektroonilised elemendid sinna sisse, on need siis mingisugused eelnevalt kuskil salvestatud tekstuurid, mingi ämbjans, eks ole, mingi tehase saundid või mis iganes mida lihtsalt seal ka nagu vahepeal puudutati, eks ole mingisuguseid teisi elemente ja pärast neid siis ma ei tea, kas sander seal otse sämplis või hoidmetel seal arvutis igal juhul neid kuidagi omavahel miksides. Et see loob kindlasti nagu sihukse uue leveli, et päris paljud asjad on nagu orkestreerinud, ma jään siin eriti Che Orchestra. On teinud koos biit ongi ka BBC heliteost, eks ole, tuntud mees. Ja siis erinevaid ütleme siis kuulsaid Briti tantsumuusika just alternatiivse tantsumuusika lugusid siis ümber tehes, et väga hästi kõlavad ja väga professionaalselt. Aga see on ikkagi nii-öelda nagu orkestratsioon sellele elektronmuusikale, aga Peipsi puhul on äge just see, et et see on nagu nullist alustades kirjutatud just sellisel kujul, nagu ta seal ka, et kanti sellel nagu lahe moment, minu arust tänu. Või siis hetkeks ka selle hea maitse piiri või küsimuse kas siis on võimalik seda elektronmaailma ja sümfoonilised maailma ühendades ka eksida mingil hetkel? No iga asjaga on võimalik eksida, aga aga see kontsert oli tõesti selles mõttes hea näide, et need asjad olid orgaanilised seal, et kõik oli just parasjagu ja ja nad mõjutasid 11 täiendasid 11. Et seekord oli see niipidi, et see oli väga hea. Selle õhtu kava pani kokku dirigent Olari Elts, kes oli see ka Eesti riikliku sümfooniaorkestri ees ja ta oli väga selge nägemus või soov näidata siis orkestrit 21. sajandil ja vihjata nagu sellele, millises suunas orkester võiks liikuda. Ja tegelikult meil on ka üks väike jutuajamine temaga, kuuleme, mida Olari Elts 21. sajandi orkestrist arvab. Ma arvan, et orkester on selline organism, et ütleme, seal on kujunenud välja võrdlemisi pika aja jooksul selliseks, ma arvan, õhtumaade kultuuri niukseks üheks omapärasemaks vormiks üldse, et ma väga loodan, et siin mingisuguse ootamatud mullistused kindlasti midagi head ei too, et just see, see kerge evolutsioon, mis kogu aeg on käinud võib-olla 20. sajandi teisel poolel pisut väiksem ja nüüd jälle tegelikult mõnes mõttes kiire, läheb igasuguste võimalustatud tõttu kindlasti annab väga palju võimalusi ja nii nagu meistri peitke ta lugu me siin mängime on tema jaoks noh, kes ka väga palju kroonilist muusikat on kirjutanud, et, et see on California orkestri, tema jaoks on ikkagi ammendamatu niukse saundide helide allikas, et neid erinevaid võimalusi ütleme, saab kasutada järjest rohkem ja see avardumine toimub. Et nüüd nii kui meil vanasti see toimus pillidel arengut, treeneritel, orkestrid suurenesid, et see, ütleme saali läksid suuremaks, kõik see toimus ära, siis nüüd mis toimub, on, on see, et meil suurenevad Mängu võimalused, Pille küll ka löökpilli eelkõige tuleb juurde, aga tegelikult mis kõige suurem ja kõige tähtsam muutus on, on see eriti, mis on kiirenenud viimase, ütleme 20 aasta jooksul on see, et et orkestri muusikud, et valmisolek avatud meel on suurem kui kunagi varem ja et me ütleme kasvõi noh, löökpillirühmas, et see. Me suudame hakkama saada asjadega, millega tegelikult 30 20 aastat tagasi ei oleks keegi hakkama saanud, elamus, orkestrid maailmas. Samamoodi näiteks kui me võtame selle John Adamsi loo sitsi noa, mida mängime siis kirt, ootuse ütleme, et kui meil on, kui me oleme harjunud, et sümfooniaorkester on varem olnud 20 sajandi selline ikkagi väga raskesti pööratav aparatuur ja on asju, mida talle ei saa kirjutada ja neid on ka kindlasti väga palju praegu ja loomulikult jääbki nii, aga, aga tegelikult see mobiilsus, see kuiv toossete asjadega tänapäeval orkestrile hakkama saab, on täiesti uuel tasemel, et, et noh, see on, kus innovatsioon toimunud viimaste aastakümnete jooksul Nii rääkis siis dirigent Olari Elts. Risto Joost, meelsed mõtted tekkisid, kus maailma, siis oleme orkestri evolutsiooniga ja kust siis edasi veel minna? Lihtsalt aplodeerida Solari sõnavõtule ja mul ei olegi ausalt öeldes väga midagi lisada, sellepärast minutites ta võttis väga hästi kõik kokku, ma olen ise ka olnud korra sellises protsessis kus siis tegelikult täiesti klassikalist muusikat. Siis oli võib-olla selline oluline võib olla lähteallikas, miks klassikalist muusikat üldse peab integreerima elektronkonteksti ja muusika konteksti, mis ei ole loodud akustiliste pillidega ja miks peab üldse seda töötlema, see on tegelikult minu jaoks juba juba seotud natukene sellise tulevikku mõtlemisega, ehk siis et tegelikult me ju kõik. Me teame, et inimene kasutab oma ajumahust väga väikest osa ja mõni rohkem, mõni vähem. Ja me oleme kogu aeg suunatud, et suurema infohulga tarbimisele. Ja me peame olema valmis selleks pärast seda infot, esiteks tuleb väga palju ja meie ütleme, sellised laadi vormelit kogu aeg täiustuvad, me peame oleme võimelised sõrmitsema nutitelefoni, sest kui me ei ole seda võimelised tegema, siis mingi hetk ei saa isegi päästeametisse, eks ole, helistada enam. See tähendabki seda, et muusikavastuvõtmisvõime peab suurenema ja, ja nii nagu laari ütles, et tehnilised parameetrid ja muusikute endi võimekus järjest suureneb sellega laialdaselt, nii ka muusika tajumis ja kirjutamissellised kihid järjest täienevad. See ei tähenda, et peaks alati olema komplitseeritud, aga just see avatus tuleviku on võib-olla selline märksõna ja, ja ma sattusingi just siis sellest, kus ma oma juttu alustasin, sellisesse konteksti Berliinist otse sümfooniaorkester juba kas siis oli teist või kolmandat korda, korraldas ühte konkursi, mille käigus siis klassikaline teos, mis võeti selle konkursi aluseks, võeti pulkadeks, salvestati sisse erinevad pillide partiid erinevad ega täiskoosseisuga mängitud lõigud ja need nii-öelda šamplitena pakuti siis stiitšaiidele, noortele, heliloojatele või ka muusikaarmastajatele, kes siis said neid töödelda elektrooniliselt ja edasi arendada ja siis oligi selline rahvusvaheline konkurss läbi mille siis seesama teos, mis siis nii-öelda uuesti komponeeriti, teatud motiivide ainel lõpuks kõlas ühel kontserdil, mis siis oli ka selle konkursi kulminatsiooniks ja mina sattusin sinna sellisel moel, et ma juhatasin Bruckneri neljandat sümfooniat, sellel viimane osa konkreetselt millestki samamoodi olid erinevad lõigud välja võetud ja see oli väga huvitav kogemus pärast ma osalesin seal ka žüriis ja siis kuulsin reaalselt Neid samu partiisid nüüd töödelduna ja milliseid mõtteid sa teatud, ütleme siis, kas siis elektronmuusikaga kokku puutunud inimestel tekitasid tiitšeidel või siis ka täiesti klassikalistele heliloojatele, see oli äärmiselt huvitav kogemus. Loomulikult võimalusi oli seinast seina, ühe šampli puhul sa ei tundnud ära üldse algteostki. Sa said aru, et seal oli tämbriga mängitud, eks ole, täiesti lihtsalt Ambraalne orkestraalne selline sõna otseses mõttes ambient. Teine oli sisuliselt pannud need motiivid ritta lihtsalt ühendanud nagu kompositsioon lihtsalt need ära võib-olla lisanud omalt poolt veel midagi ja kolmas oli siis hakanud ütleme, erinevate tehnikatega seda kõike arendama. See on siis see maailm, millega tegelikult Judiitšeid ja kogu aeg kokku puutuvad ja lisades, nagu ka oma personaalsust ja tegelikult võib-olla meisterlikkust, nii et minu arvates on suurepärane vorm, see, ma arvan, ärgitab ka muusikainimesi, kes klassikaga kokku ei puutu mõtlema laiemalt. Ja eriti minu arust sümpaatne on siis see kokkupuude, kui seesama töötlemisvorm ei ole kunstlikult sinna liidetud. Ehk siis, et sa ei ole ainult, ütleme Tiihhei, kes siis võtab algmaterjali ja lisab sinna oma elemente vaid, et see ongi juba sinna nii-öelda kompositsioonilised planeeritud ehk siis, et selle tiitli oma käekiri või helilooja oma käekiri ongi juba selle helimaailma üks selline kõnevõimalus ja kõnemoodus, nii et sellest tegelikult tekib hoopis uus vorm välja. See eeldab siis tiitšeil kompasitsioonilisi teadmisi ja ettevalmistust. Mingil määral kindlasti jah, või noh, selles mõttes kindlasti, et või vähemalt siis oskust koos töötada mõne inimesega, kes seda hästi valdab, eks ole. Et see maailm on tegelikult mõnes mõttes, et võimalus sämplise, võib-olla ka kohapeal midagi, et näiteks orkester mängib mingisuguse teema ette, eks ole, sealsamas kohapealse sämplitakse koha peal, seda sünteesitakse keeratakse-pööratakse või siis nagu Sa rääkisid just et eelnevalt on need jupid kuidagi sulle nagu edastatud, sa teed nendega midagi, eks ole, võib-olla tundmatuseni muudad, eks ole, pärast liidad nad kuidagi kokku, et tekib selline uus teos mõnes mõttes, eks ole, diisel ja maailmas vist seda nimetatakse remiksiks. Aga remix on võib-olla natuke primitiivsem form. Aga, ja et see on kindlasti väga põnev. Ma olen ise ka noh, nii-öelda mõelnud kunagi sellist, võib-olla mitte päris orkestri formaadis, aga ütleme, mingi bigbändi formaadis või sellist, mingit teistsugust kooslust, samamoodi live'is sämplid, aga see on seal üsna keerukas protsess. Ütleme, et edastada siis sedasama asja seal kohapeal ka nagu kvaliteetset, sest et hetkeline sämpli võt või see Teik peab olema väga kvaliteetne, et juba tehniliselt on see väga keeruline lahendada, et seal mingid tohutud vaheseinu toppida ja ehitada see lava selliselt, et see ei ole nii lihtne, et paneme kaks mikrofoni püsti ja siis võtame selle arvutisse kohe pöörama keerama, et seal on tehniline pool on seal nagu väga keeruline. Aga ma arvan, et tehnika areneb ja see võib olla juba mingi viie aasta küsimus. Tuli kohe meelde, tehnika võib alt ka vedada, et kui Sander Mölder istus laupäeval kontsertide eelses proovis, siis tal jooksis arvuti kõvaketas kaks korda kokku. Et õnneks seda kontserdile juhtunud, aga see hirm ikkagi võitsin solistina täiesti võimetuks teha. Ma olen sellise bändi koosseisus nagu hoo, Annalise Uusma, Leslie Laasner iga koos teeme siis meil oli presidendi vastuvõtul mõni aasta tagasi üks kontsert ja siis ma mõtlesin, et kui nüüd juhul äkki mul näiteks arvutit Grassib siis kõikidel jäävad telekad vait järsku kodudes, et loomulikult see on sihuke pinge, aga alati ei pea seda nii-öelda arvutiga, sünteesime sellepärast, et on olemas ka selliseid analoog digitaalseid masinaid ju sämplareid, eks ole, mis ei ole arvutile nii tihti kokku ei jookse loomulikult või pool ära minna ja mis iganes, eks ole, mõnel inimesel läheb keel katki ja kõike võib juhtuda ja juhtubki ja võib-olla ongi huvitav. Aga siis peavad olema olemas mingisugused päkkab variandid või midagi taolist igal juhul. Siin ei ole midagi võimatut ja tehnika veab alati alt, aga, aga seda ei pea tegema kõike ainult arvutitega, et on olemas ka selliseid teisi masinaid. Kogu. Möödunud laupäevane sündmus oli sellepärast ka natuke erilisem, et sa ei piirdunud mitte ainult kontserdisaalis toimuvaga vaid pärast ERSO kontserti jätkus pidu hommikutundideni. Teater NO99-s, kus muusikat välisid Sander Mölder ja Peeter Ehala, kes ka Estonia kontserdisaali fuajees seal inimeste meeli lahutas enne kontserti kontserdi vaheajal ja nende tavapärase üritustesarja. Kas raames oli sel korral ka mitmeid live-esinemisi, kuhu olid kaasatud just ERSO orkestrantide ja me saime seal kujutadesti alates Mozarti klaverikontserdi katketest, kuni siis Ülo Vinteri põhjamaani välja selliseid väikseid etteasteid. Ja tundus, et klubilise atmosfääris ei mõelnudki kuidagi liiga üllatavalt või võõralt. Isegi inimesed suutsid nagu tantsida või kuidagi rõõmsalt sellest välja tulla. Risto, kes sinu jaoks oli üllatav kooslus? No kuna ma olen ise ka neid mõtteid mõlgutanud ja, ja ka sarnaseid üritusi ise varem loonud läbi Tallinna kammerorkestri tegemiste ja ka oma kunagise ansambliga, siis siis minu jaoks tundub hästi orgaaniline ja sümbioos on eriti praeguses hetkes võib olla üsna loomulik ja see tegelikult eeldab isegi rohkem esinejalt sellist avatust ja paindlikkust, sellepärast et kuulaja tuleb sinna ju tegelikult nagu sundimatult olukorda temalt ei eeldata midagi, küll aga peab esineja suutma selles uues keskkonnas näiteks siis klassikaline muusik ERSO orkestrantide järsku klubilise atmosfääris esitada võib-olla natukene. Ja kui me räägime näiteks Steve Risi faaside teosest, siis tema peab suutma nüüd nii-öelda klassikalise muusikuna pakkuda sellist elamust, et see hakkaks tööle. Ja sama on ka klassikaga siis täpselt samas kontekstis, et et kindlasti on seda seal värske kuulata. Ja ma arvan, et ka selline pool akustiline osaliselt võimendatud versioon on klubilise atmosfääris huvitav kuulata ka klassikalistele muusikutele ja pigem see nõuab. Tegelikult võimaldab tavainterpreedid mängides Schuberti Schumanni nüüd järsku ennast avastada uues olukorras ja, ja vaadata, milliseid emotsioone temas olek tekitab ja, ja minu kogemus sellest õhtust oli väga positiivne. Esiteks ma arvan, et sellises peo kontekstis just pidu, kui me räägime muusikapeost, et meil on olnud suursündmus ja me tuleme nii-öelda tähistama seda ja me kuuleme veel kassistiičhidelt või elavas ettekandes muusikat see annab sundima võimaluse tegelikult minnagi nagu järgmisele tasandile, ehk siis kui me räägime vanadest kokkusaamismoodulitest ja meil olid aabits, pindler, mis käis koos lipsigi kuulsas kohvimajas, kus olid ka kohal poeedid ja kirjanikud ja heliloojad ja nii-öelda arutasid siis päevakajalisi teemasid ja rääkisid sellest muusika arengust ja kirjanduse ja kultuuripoliitilistest mängus, siis siis ma arvan, et see on nagu tänapäevane vorm, ütleme selline üsna nooruslik vorm, et me kuuleme mingit kontserti ja me läheme, kuuleme tehtud elemente sellest ja samal ajal me tunneme ennast hästi. Jah, võib-olla sa ei saa nii, ütleme sügavamõtteliselt seda neid teemasid arendada, kuna muusika ise on vali, aga sa saad järgmisele tasandile. Kindlasti sa saad tagasiside omatehtule ja see protsess nagu lihtsalt liigub edasi. Ehk siis ma arvan, et need inimesed, kes olid sellel järel lülitusel, tajusid veel ühte tasandit, et lisaks ja ma arvan, et see tekitab ka ERSO ütleme, mängijates, kes seal kohapeal viibisid veel mingisuguse lisa positiivse atmosfääri, kogemuse. Liisa, kas sul ka neid tasandeid seal peomeeleolus tekkis, hiljem? Ja kindlasti tekkis jah, ma selles mõttes nõustuks täiesti, et minu meelest üks nagu märksõna siin on ka just see sundimatu see, et see peab olema kuidagi see õhkkond peab olema siiski nagu sundimatu õhkkond ja selles kontekstis, kus oli ikkagi enamus rahvast, kes seal olid, olid ikkagi selle kontserdiga seotud kas ise mängides või, või nende sõbratud Lähevad muusikud noh, see oli juba nagu selleks eelduseks, et tekib mingisugune selline väga sõbralik atmosfäär, kus on sellised asjad võimalikud, sest et ütleme, et kui sa tood ikkagi mingisuguse sellise klassikalise loo, siis nüüd selles klubi kontekstis lavale või sellised kodu musitseerimas ja sinna, see on nagu ikkagi ta nagu hoopis hapram oma olemuselt. Et seal on vaja, et seal tekiks mingisugune selline usalduslik moment nii publiku kui kui nende mängijate vahel. Et kuna ta niivõrd hetkeks paneb stopile nii-öelda selle muu võnkumise, mis nendel on, eks et ta täielikult, nagu ta lõhub selle hetkelise, selle paradigma ära, mis seal toob midagi hoopis teistsugust sinna sisse. See see kõik toimib just selle selle mingisuguse heasoovlikkus usalduse pealt ja ja noh, minu jaoks nagu väga lahedalt hakkas helisema lihtsalt enda jaoks kõige lähedamate just rassifaaside lugu, mis oli nagu mingis mõttes just selline hästi crossover asi ka nagu nende teiste rütmide vahel, mis seal olid ja sisse tuli, et see oli nagu selline hästi mõnus hetk, kus, kus tõesti samal ajal inimesed kõik kuulavad, kus sul on hoopis teine, sundimatu õhkkond, seda mängid seda lugu hoopis teistsuguse energiaga kui muidu, sest et lihtsalt et sul on mingisugused vabadused, mida seal kontsertsaalis ei ole. Et see on huvitav, et selles suhtes töötab. Ja kohe sedasama etteastet minu meelest mida siis Triin ja Vambola Krigul mängisid, tegi Sander Mölder sellise klassika reivisetti, mis on juba tegelikult ära proovitud. See üritus, mis toimus eelmisel aastal Tallinn Music Weeki festivali raames, kui ma ei eksi Velise juba veel varem aga võrdlemisi kõigile teada-tuntud formaat, et klassikaline Reiman siis midagi sellist, kus klassikalist muusikat seotakse mingi biidi või rütmiga ja see on ka üsna maitse küsimus, et kuidas üht või teist lugu siis niimoodi tantsumuusikaks sätid. Reeglina võetakse neid kõige suuremaid hitte. Kriitika, kas on mingi tunnetus vaja, et see teha maitsekalt? Ja kindlasti on, et ja noh, eks see on maitse asi ka, eks ole, et kuidas, kellele võib-olla lihtsalt niisugune näide, et siin mingi aeg tegi Hollandi tuntud selline DJ ja muusikaprodutsent Armin van puuren. Hollandi Kuningliku Sümfooniaorkestriga äkki või eksida, aga mingi Royal Dash seal kuidagi seal selles sõnas, jäi meelde, et see oli päris õudne näiteks minu jaoks. Et. Valasite lätlasel, no seal on see maitse asi, et mulle näiteks selline muusika nagu meeldib, aga mulle ei meeldi näiteks transmuusik ja vot siis nagu see on, kuidagi oli seotud just selle viimasega ja kuidagi sinna liidetud orkestri sound veidi juurde see kuidagi kõik oli nagu väga liiast. Et tundus, et see oli küll kas oli äkki kuninga või kuninganna sünnipäev, kus nad siis seal mingisuguse jõe suudme või, või mõne kanali kaldal siis seda esitasid selle vabaüritus noh, kuidagi oli väga maitsetu selles mõttes, et see, võib-olla see orkestri osa isegi oli kihvt, aga ütleme, need mingisugused teatud laadi saehamba, sellised süntesaatori saundid kuidagi ei sobinud sinna sellesse komplekti üldse. Võib-olla, kui see oleks olnud mingisuguses teises meetrummis või noh, vot vot sellel jällegi tegemist sellega, et nagu tehtud sellest Armin van puureni siis mingisugusest teosest ümber orkestris formaat, eks ole. Et see ei olnud nagu väga põnev küll mina seda originaaliga ei teadnud, aga aga see ei ole midagi, et oleks see võib-olla mingisugune teine meetod on olnud, oleks seal noh, ma ei tea, džäss, Peterson või, või isegi siin mingid uuemad Bilbordi juukeid artistid, et keda on siin ümber mängitud BBC siis ja Monikute poolt või noh, ma ei tea, vot ma ei oska öelda, seal on mingi hea maitse kindlasti, et näiteks tõesti seal BBC sellistes formaatidest ma ei ole kunagi midagi sellist Halba nagu kuulnud, aga võib-olla ma olen DC produtsent rohkem ööklubides, et et ma sellistes suuremates kõlasaalides käin harva. Järelikult siis ikkagi see algmaterjal peab olema niivõrd hea, et kui sellega midagi uut liita, siis kõlab maitsestamata. Või ma ei tea, no selles mõttes, et kas äkki vot selle peitsi puhul ongi just huvitav see, et, et sinna on juba originaalis liidetud, eks ole, see on nagu nullist ehitatud just masinatele ja sellistele Kell pillidele ja orkestrile, et võib-olla sünteesida või ümber mängida mingisuguse viiuligrupiga mingisugust suurt sündi, päädi, eks ole. Sa ei pruugi alati seda eesmärki täita, et ta kindlasti tuleb paremini siis välja, kui ta on nagu mõeldud sellele konkreetsele asjale. Et neid näiteid on kindlasti veel. Kuidas siis heliloojad mõtlevad lisaja, Tõnu, kas sümfooniaorkestrivõimalused on veel piisavalt avarad või on oht, et elektroonika vallutab ühel hetkel kontserdisaalid oma rikkalike võimalustega? Need on ikka piisavalt avarad, et sümfooniaorkester on tõesti üks väga võimas leiutis ja oma kõlavõimaluste ja kogu see maailm on tegelikult ammendamatu. Ja isegi kui sa elektrooniline muusika kuidagi nii-öelda vallutab seda kontserdisaali koos sümfooniaorkestriga, sellest tuleb ju igasuguseid lahedaid asju, võib sündida, et et minu meelest see on tore. Et selline. Kuidas Bono ütleski, et rock n roll, et see on energia ja avatus uuendustele. Selline uuendusmeelsus, et, et minu meelest kui nüüd kahte asja hästi ja stiilselt ja toredasti kokku viia, siis sealt tekibki selline uus energia. Kõik algab ju ikkagi sellest mõttest ja sellest ideest ja kui see idee on hea, siis selle idee käigus avastad mingisugused uued kõlavärvid või uue esteetika või see ongi nagu see võimaluste maa, et neid värve võib olla küll mingisugune piiratud kogus, aga see, kuidas need kokku paned, mis tihedusel, mis noh, see on lõputu ja kindlasti ma hakkasin, nõustun, et tõesti, et kui selliseid elektroonikaorkestri nagu selliseid koos kombinatsioone teha, et siis siis kas siis see helilooja üksi mõtlejad kõik need asjad välja või ta töötab kellegi tiitšeiga elektronmuusikaga koos, et, et siis see, kui nad saavad nagunii-öelda, sellest impulsid koos alustada. Et, et kui see on tõesti läbikomponeeritud need maailma, et nad võivad 11 võimendada, nad võivadki olla lahus, aga et need kuidagi see, et, et see, see asi nagu leiab selle omaenda uue keele seal, et et neid võimalusi on veel väga-väga palju. Seda on tore kuulda aitäh sellest põnevast nädalavahetusest, osa sõite ja klassikaraadios muljeid jagasite. Loodame siis kohtuda kontserdisaalis või miks mitte peomeeleolus kuskil klubilisemas atmosfääris. Aitäh. Kuule, et selline saigi tänane heligaja sade. Rääkisime kahest Eesti riikliku sümfooniaorkestri eri ilmelise kavaga kontserdist. Trompetisolist ookean, Hardenbergiri kontserti külastasid Laur Keller ja Aavo Ots. Õhtust pealkirjaga alternatiivne energia ning 21. sajandi orkestrist ja selle suundadest üldisemalt rääkisid Risto Joost, Bert pricemfeld, Liisa Hirsch, Tõnu Kõrvits. Mina olen Johanna Mängel, soovin teile ilusat nädalavahetust. Kaja.