MINA OLEN Lisette Welt. Seekordne heligaja teeb tagasivaate möödunud nädala muusikasündmustele ja tänane vestlusring on pühendatud muusikateooriale, sest just täna tähistab seitsmekümnendat sünnipäeva muusikateoreetik ja Eesti muusika ja teatriakadeemia emeriitprofessor Mart Humal. Vestlusringis arutlevad muusikateoreetikud saale Konsab Aare Tool, Kerri Kotta, Margus Pärtlas ja Mart Humal. Esiti teeme aga tagasi vaataja tähelepanu väärivatele sündmustele. Möödunud nädala muusikaelus. Eelmisel reedel, 10. veebruaril toimus Estonia kontserdisaalis Eesti muusika ja teatriakadeemia ning Eesti riiklik kuuseum Downia orkestri iga-aastane ühiskontsert, mille juured ulatuvad juba 1930.-sse aastasse. Kontserdil astus üles Metsasarvesolist Helve Lään ning ühisorkestrit juhatas dirigent Paul Mägi. Ettekandele tulid Pjotr Tšaikovski pidulik avamäng 1812, Reinhold Kleeri metsasarvekontsert B-duur ja Sergei Prokofjevi viies sümfooniakontserti käisid kuulamas Eesti muusika ja teatriakadeemia orkestridirigeerimise üliõpilane Imre Rohuväli ja Eesti riikliku sümfooniaorkestri metsasarverühma kontsertmeister galerbo kulmale. Minu meelest väga positiivne elus muusika, kogu aeg vene muusika ja hästi mängitud ega sinna midagi põhjust kurta. Samad sõnad, ülimalt positiivne mulje ja ja väga tore, et Eesti muusika ja teatriakadeemia üliõpilastel on see võimalus koos ERSO Ani moodi musitseerida. Ja tore, see on selline pikk traditsioon ja loodetavasti jätkub. No see klier on, seal on kavas, oli muidugi haruldane asi. Seda pole vist varem mängitudki, see sobib minu meelest igasse kavasse. Kleer, kui nüüd räägime, need on, on mingi metsasarv solist, see oli kõige parimatest kontsertidest kirjutatud täitsa saamine ja kõige ilusamat muusikat peale moodsate kuuldagi. Ülimalt nõudlik kindlasti, aga noh, see on kindlasti selline sümfoonilise muusika, selline puhas klassika, mida tasub ilmselt igal orkestri mängijal osata ja ja mida tuleb kindlasti edaspidi veel männikida minu enda lemmikpalli kindlasti. Et see oli selle kontserdi peateos, mida ma ootasin rohkemat, mille pärast mina kontserdil olin. Mida mina isiklikult paremini tundsin. Teie mängite ise ERSO-s ja samal ajal õpetajate muusikaakadeemias. Mida te arvate, mida annab selline ühiskontsert noortele õppivatele muusikutele ja kas selline ühistöö on oluline ka kuidagi juba kogenud mängijatele? No see on muidugi õpilastele väga suure tähtsusega ja see on ka muidugi huvitav meelevanematele, sest et on tore, et me näeme, kui kaugele noored on jõutud, et nad on tavaliselt tehniliselt väga kaugele juba. Ainult mida nad meilt rohkem saavad, mina arvan, on see, et seda musikaalsed, kuidas seda väljendada kõike ja, ja mis orkestrimäng nagu üldiselt on, et see on väga selline asi, et sa pead kuulama ning oma mängu, aga ka teiste mängu tegelikult kõikide 100 muusiku mängude pääset kuulama ja pead teadma täpselt, kuidas sa oma hääle paned sinna sekka ja see on selline oskused, mida saabki ainult siis orkestris mängides seda kuskilt raamatust, seda püüa mitega tunnis Käämisel seda juppi. Kontserdi üheks säravaks hetkeks oli see, kui lavale jõudis Metsasarvesoliste hermees olen, kas teie olete ka varem tema kontsertidel käinud? Ei ole kunagi õnnestunud käima. No see oli väga hea ja, ja minu meelest ta oli täiesti selle kontserdi tasemel ning musikaalsed kui tehnilised. Et seal ei olnud midagi nagu ette heita, et kui nüüd võrrelda need kõige suurimad meistrid maailmas. Minu meelest on kindel värk, et tema on üks nendest kõige suurematest. See Kleeri metsasarvekontsert kõlas tõesti ERSO ettekandes sel korral esimest korda. Mis te arvate, mis on see põhjus? No üks põhjus on kindlasti see, et see on suhteliselt raskes seal nii nõudlik, nõudlik pala. No nüüd praegusel ajal üha rohkem seda mängitakse ja, ja väga hea mängitakse sellepärast et tõesti hea muusika Imre sind vaimustas kõigenemm Prokofjevi viies sümfoonia. Prokofjevi muusika ennast on esimesest hetkest sa saad juba aru, et Prokofjevi, Prokofjevi asel oma stiil, selle oma värvid, erinevad karakterid, erinevad meeleolud, mida sellest sümfooniast esineb terve Orpestratsioonia orkestrikäsitlus ja, ja minu meelest see ülimalt terviklik teos ja ja igatepidi kahtlemata üks möödunud sajandi sümfoonilise muusika tippteoseid minu jaoks. Eesti muusika ja teatriakadeemia orkestridirigeerimise professor Paul Mägi, kes juhatas ka sel korral seda ühisorkestrit, ütlesime kontserti, et üks praktika viis noorele dirigendile on see, et käia väga palju kontsertidel. Kas sinul oli professori juhatatud kontserdil midagi kaasa võtta? Aitäh mul on olnud kontserdilt aasa võt, et tollel kontserdil ma kuulsin enda jaoks tundmatut muusikat, pleieri metsasarvekontserdid, mille oma varasemast ajast ei olnud üldse tuttava, näitas ja Paul Mägi oma põhjalikkusega täpsuse juures. Neid kontserte on alati huvitav ja õpetlik kuulata ja vaadata, kuidas meistrid töötavad. Teisipäeval, 14. veebruaril esitleti Eesti muusika ja teatriakadeemia orelisaalis austria muusikateadlase pold Braunaisi artiklikogumikku Arvo Pärdi tintinnabuli-stiil arheotüübid ja geomeetria. Raamatu koostaja saale kareda sõnul on Leopold Traunaizzi muusika analüütiline lähenemine kõige põhjalikum ja süvitsi minevam. Tintinnabuli stiili teaduslik käsitlus kogu maailmas. Artiklikogumiku on koostanud ja tõlkinud Saale kareda toimetanud Toomas Siitan. Kaigutman räägib Toomas Siitan. Pärdi muusika on tohutult laialt tuntud, üle maailma seda armastatakse, seda esitletakse palju, aga tema teaduslik retseptsioon on üsna kõhnuke. See on omamoodi fenomen, teadlased on vist natukene nõutud selle materjali ees, mis on liiga lihtne mingis aspektis aga samas see lihtsus kui sinna süüvida, siis ta osutub uskumatult keeruliseks. Et see lähenemisviis seda ei ole kerge leida ja Leopold Braunays selles mõttes terves maailmas päris unikaalne uurija tegelenud Pärdi muusikaga 20 aastat ja kirjutanud väga sisukaid artikleid, kus on minu jaoks üsna niisuguses ideaalses tasakaalus see ratsionaalne analüüs ja siis teiselt poolt tõlgendus tema artiklid ei ole sugugi mitte lihtsalt muusika analüütilised, vaid nad on filosoofilised esseed kohati. Ja see mulle tundub, on ainukene võimalus nagu Pärdi muusikale ligi saada ühendades siis selle niisuguse tehnilise käsi töölikku külje, see, kuidas asi on tehtud ja teiselt poolt see, milles ta on, mis on tema, tema sisuline kontekst ja seda valdab Leopold Brownaist tõesti suurepäraselt. Samuti avalikustati 14. veebruaril Eesti Rahva Muuseumis toimunud pidulikul tseremoonial 2016. aasta Tartu kultuurikandja laureaadid. Tartu kultuurikandja 2016 aunimetuse. Kultuuri kajastaja kategoorias pälvis klassikaraadio toimetaja Liina Vainumetsa. Palju õnne. Neljateistkümnenda veebruari õhtul toimus Estonia kontserdisaalis Johan Randvere esimene soolokontsert. Särava pianisti esituses kõlasid Wolfgang Amadeus Mozarti fantaasia c-moll Pärt Uusbergi uudisteos palav fantaasia, Richard Straussi armastuse tooperist, Roosikavaler börsikrahh ingeriseades, Salvador Brescia, Riina tuuenud turni krudeeli, Jaan Räätsa kata ning kontserdi teises pooles tuli ettekandele modest mussarxti klaveritsükkel pildid näituselt. Oma mõtteid jagab Eesti muusika ja teatriakadeemia klaveriosakonna juhataja, pianist Matti imikalai. Äärmiselt positiivne Juhani näol on kahtlemata tegemist oma põlvkonna ühe säravama isiksusega ja seda tõestas ka see kontsert mis esiteks oli väga hästi üles ehitatud ja väga kvaliteetselt ja ütleme minule suurt naudingut pakkuv esitus milles mahugi kahelnudki, aga oli selliseid positiivseid üllatusi isegi minu jaoks näiteks ossarski, mis on ju väga keeruline teos tervikuna ja ka tegelikult kui fokusseerida oma pilk erinevatele osadele, siis igasühes omad karid. Juhan ületas need mängleva kergusega ja see näitas tema praegust väga suurepärast vormi ja mängutaset. Antud kavas on valdavalt tegemist siis klaverimuusika kullafondi kuuluvate teostega, nagu moodsate fantaasia loomulikud Mozovski pildid näituselt, aga ka Jaan Räätsa Tokaata ja teiselt poolt siis ütleme nii esmaettekannetega Pärt Uusberg siis maailma esiettekande näol ja salatoore Cyriilo teos Eesti esiettekande näol. Aga kui esimesel soolokontserdil läheb natuke sassi, kas publik andestab selle? Jah, see on nüüd küll selline küsimus, et ilmselt see sõltub ka kuulajast. Mina küll andestan tänulikult natuke sassi, selle vastu ei ole tegelikult keegi kaitstud hetki, aga olulisem on ikkagi tervikmulje ja ütleme see taotlus, pianisti taotlusi üldse, siis muusiku taotlus, mis jõuab publikuni, see ikkagi määrab rohkem kui mõningad sellised pisikesed vääratused. Ja loomulikult mingi piirini. Joani kontsert oli edukas ja selles ei ole kahtlust ka. Aga kui välja tuua miski, mida Juhanile nagu kõrva taha Panna noh, me saame alati norida, see on ju lõputu teekond, et et aga ma selles mõttes ei tahakski nagu öelda, et Malaga olu norimise pärast, et me saame leida alati muusikast võib-olla veel mingid sügavusi, mis loovad ka teataval määral küpsust näiteks Mozarti peensusi nüansse karakterite kujunduses, kõlalises ülesehituses kahtlemata ja Mozovskis veel värvikamaid kujundeid ja kontrastsus, teataval määral aga kontrastsus selles mõttes nagu võimendada, aga, aga tegelikult ikkagi ta oma orgaani kas vägagi veenis selle koha pealt ma ütleks, et tuult tiibadesse. Neljapäeva õhtul tõi Tallinna filharmoonia sarja Mozart ja maaler kontsert kuulajateni maaleri helgeima neljanda sümfoonia Mozarti virtuoosse klaverikontserdi number 15 jäätüüri populaarsed orkestripalad. Kontserdil taevane elu esinesid metsosopran Helen Lepalaan pianist Irina Sahharenkova ja Tallinna kammerorkester. Dirigent Risto Joost. Neljapäeva õhtul juhatas dirigent Olari Elts prantsuse rahvusorkestrit prantsuse raadio kontserdisaalis. Pariisis on jai daameki ja kaija, Saaria loomingu kõrval tuli ettekandele ka Helena Tulve teos. Ekstantsioonterševi kontserdist tegi otseülekande arte teevee. Käesolevat nädalat võib nimetada ka Shane flambavusee nädalaks. Kolmapäeva ja reede õhtul soleeris Tallinnas tipp-pianist šamaan flambavuse. Täna, 18. veebruaril toimub Eesti muusika- ja teatriakadeemia kammersaalis Eesti muusika ja teatriakadeemia, emeriitprofessori Mart humala 70.-le sünnipäevale pühendatud kontsert ning Eduard Tubina kogutud teoste 29. ja 30. köite esitlus. Ka tänane vestlusring on pühendatud muusikateooriale Eestis. Vestlusringis osalevad muusikateoreetikud, saale Konsab, Aare Tool, Kerri Kotta, Margus Pärtlas ja Mart Humal. Teoreetikud kõnelevad, mis on muusikateooria. Sellele küsimusele võiks võib-olla hea vastata ajaloolisest aspektist, et kuidas ta tekkis ja kui hakata mõtlema Need tekstid, mis on olemas muusikateooriast. Võib-olla kõige esimesed tekstid on umbes samast ajast, kui on esimesed muusika üleskirjutused. Ma mõtlen eriti just kreeka tekste, aga Peab ütlema, et neid muusika üleskirjutusi on palju vähem säilinud kui teooria neid üleskirjutusi. Nii et meil on üsna palju teada kreeklaste teooriast, aga meil on väga vähe andmeid nende muusikast. Nii et mingis mõttes võib öelda, et muusikateooria on isegi vanem kui muusik ikka niivõrd-kuivõrd, me tunneme seda fikseeritud muusikat säilitatud üles kirjutatud muusikat. Ja siis keskajal oli muusikateooria samuti väga tähtis. Selline distsipliin õieti ei olnud selle nime all, ta oli lihtsalt nime all muusika, see oli üks nendest vabadest kunstidest, eks ole. Ja see kuulus õieti matemaatiliste kunstide alla. Igal juhul aegne muusikateooria liigitus väga selgelt eksharuks. Üks oli selline niinimetatud spekulatiivne muusikateooria mille aluseks oli võib-olla Pythagorase arvude ja muusika seoste problemaatika ja teine haru siis kuuemm, aru oli siis praktikasse suunatud muusikateooriast ja kui nüüd küsida, millised on need põhilised alad, millega keskajal tegeldi selles praktilises muusikateoorias siis võib sind loetleda esiteks noodikirja õpetust. Teiseks võib olla ühehäälse Gregoriaani muusik seda teooriat. Ja kolmandaks siis Tekkiva kontrapunkti õpetus ja need teised muusikateooria harud, mida me tunneme tänapäeval nimelt harmoonia, õpetus, poisikesevormiõpetus, need olid palju hilisemad, aga igal juhul 19. sajandi keskpaigaks olid nad kõik olemas. Aga võib-olla lähemegi siis siit edasi hoopis selle küsimusega, et millega muusikateooria tegeleb. Ma kujutan ette, et raadiokuulajale võib-olla selgelt sellised sõnad nagu solfedžo harmoonia ka, mis on see, millega muusikateoreetikud tegelikult tegelevad? Muusikateooria on enam-vähem kõik, mis ei ole praktika. Pillimäng või laulmine on siis nagu muusika tegemine ja ja noodiõpetus ja, ja sellega seonduv on muusikateooria. Ja üks isa läbi teiseta. Sellepärast meie muusikakoolideski muusikateooria noodiõpetus algab üsna kohe koos pilliõpetusega. Ma võib-olla sekundeeriksin selle mardi kõige esimesele jutule sellele ajaloolisele ja, ja võib-olla siis selle kaudu püüaks ka vastata, et mis muusikateooria võiks olla. Et noh, eks ta muidugi ongi õpetus sellest, et mis on muusika, missugune on selle struktuur ja, ja võib-olla siis hiljem konkreetsemalt, et mis asi on muusikateos ja kuidas ta on ehitatud. Aga et kui siia mardi jutule nii-öelda veel üks üks selline lisa juurde öelda, siis lihtsustatult võib öelda nõnda, et alguses muusikateooria oli pigem just nimelt kas mingi matemaatika või kosmoloogia või ühesõnaga midagi, mis oli osa mitte võib-olla siis isegi ainult muusika, vaid maailma kui sellise seletusest üldse ja selgitusest siis hiljem nagu Mart ütles, eks ole, selle praktilise aspekti esile tulles võib öelda, et muusikateooria järk-järgult noh, ilmselt renessansist alates ja edasi hakkab teisenema rohkem kompositsiooni õpetuseks sisuliselt lõpetuseks sellest, kuidas helisid niimoodi kokku panna, et tulemus oleks esteetiliselt ja kompositsioon sealt rahuldav. Aga minu meelest Martne ei rääkinud päris ära nii-öelda viimast vaatust, kus tegelikult muusik ka teooria hakkab kaotama ja ma arvan, et me oleme ikkagi selle protsessi keskel, praegu ta hakkab kaotama oma tähendust kompositsiooni õpetusena juba lihtsalt põhjusel, et tänapäeval heliloojad suuresti ei kirjuta nii muusikat nagu näiteks klassikalise harmoonia tunnis neile seda õpetatakse. Nii et võib öelda, et muusikateooria pärast seda hakkab rohkem muutuma, pigem muusikast eetika, abiliste kliiniks, tänapäeva konservatooriumitist üldiselt ei õpetata ju seda, kuidas kirjutada. Noh, ma ei tea, ülimalt kaasaegse vaidluse, see on mingis mõttes asi, mida iga helilooja ise valib. Küll aga õpetatakse erinevaid kompositsiooni tehnikaid, ajaloolisi. Arvan, et kui ajal, kui näiteks Mart Saar õppis Peterburi konservatooriumis sisse liikumine esimese harmoonia juurestik, teatoonilise armooniorest teisi armoonia juurde, Kromaatilise armooni juurde, sealt juba vabakompositsiooni juurde, see oli nii-öelda loomulik, keerulisemaks muutumise protsessi ja see vaba looming juba seisneski Mart Saare puhul üsna komplitseeritud helikeelega soolo ja koorilauludes. Aga nüüd, millele Kerry ilmselt viitas, on see märkimisväärne lõhe, mis jääb endiselt koolipingis õpitava teise harmoonia ja tänapäevase nii-öelda vaba kompositsiooni vahele. Kas mitte Kerry tahtnud hoopis öelda tänapäevase muusikateooria kohta seda ta ei ole praegu nagu kompositsiooniõpetus, vaid ta on mingisugune vahend muusika mõtestamiseks muusika endostruktuuri kaudu. Et nagu see vist oli see. Ta oli ja just nimelt muusikaanalüüs on selline ala, mis tegelikult iseseisvana põhiliselt arenes välja alles 20. sajandil. Ja muidugi sellega seoses on kindlasti tänapäeval väga tuntud selline nimi nagu Heinrich Schenker, kelle õpetus just nimelt oli eelkõige analüüsi õpetus. Tema eesmärk oli just nimelt muusikaanalüüs ja tal olid väga ranged sellised esteetilised kriteeriumid. Oli teatud hulk heliloojaid, keda ta tunnistas ja, ja väga palju, keda üldse ei tunnistanud ja ta püüdis leida mingisuguseid selliseid võib-olla troopilisi, võib-olla isegi illusoorseid momente muusikas mis peaksid nagu garanteerima selle esteetilise väärtuse. Igal juhul tema puhul oli analüüs keskne. Mis ala ja mingis mõttes Schenker oma selle valikuga ka natukene kehtestas või proovis kehtestada seda kaanonitelt, missugust heliloojate teoseid üldse tasub analüüsida? Siis loomulikult see võis olla Schenkeri arvates nii, et selle eesmärk on näidata neid esteetilisi väärtuslikke teoseid, aga tegelikult see nii ei peaks olema. Muusikaanalüüsi eesmärk peaks olema ikkagi analüüsida kõiksugust muusikat, igasugust, nii neid, mida Schenker tunnistas, kui ka neid, keda ta ei tunnistanud. Ajaloost on olnud juba üksjagu juttu, aga mis oleks, kui tuleks ikka tänapäeva räägiks, kuidas need muusikateooria välja täna aastal 2017? Mulle tundub, et see olukord on yksjagu problemaatiline. Nimelt noh, nagu sinna tuli ka välja see, et ühelt poolt muusika teoreetikud, teiselt poolt teises muusikateadlased meile kõigile meeldib tohutult lahterdada, meil on muusikaajaloolise muusikateoreetikud, meil on muusikalisteetikud, muusika, sotsioloogid, muusika, psühholoogid. Ja seda loetelu võiks veel jätkata, aga mulle tundub, et mida aeg edasi, seda rohkem on pääsenud maksumusele see tõde, et tegelikult need valdkonnad on omavahel tihedalt seotud ja kui küsida nüüd, kas ma pean ennast muusikateoreetikuks, noh, ma ütleks selle peale, nii et ma pean ennast eelkõige muusikateadlaseks. Aga muusikateooria on muusikateaduseks osa. Et võib-olla veel illustreerida, ma tooksin sellise näite, et et kui me tõesti tahame niiviisi lahterdada, et kas näiteks selline tuntud kuju nagu Richard Ruzgin, kastan muusikaajalooline muusikateoreetik ma arvan mõlemat. Kui võtta ette tema ülipõhjalik, Stravinski monograafia, siis näeme, et ta põhjalikult analüüsib, ta asetab seda konteksti, ta seob selle omaja suundumustega oma esteetikaga, oma ajastukultuuriga. Tõepoolest meie siin, Eestis, kus meil iga haru peale on heal juhul paar inimest meil on targem ühtehoidev mitte vastanduda. Samas nüüd tulles sellest kõrgest teadus mateeriast lihtsama teema juurde tagasi, siis muusikahariduses muusikateoorial on endiselt väga kaalukas roll. Ja sai juba mainitud seda solfeiot või noodiõpetust ja tegelikult see elementaartasand näiteks, mis on viiulivõti ja mis on bassivõti ja kuidas need kirjutada, mis on erinevate helistiku võtmemärgid. Need on asjad, millega pilliõpetaja reeglina vähemalt Eestis ei tegele ja selleks peab olema üks teine õpetaja, kes sihuksed iga muusikajooksja elementaarsed ja väga olulised asjad selgeks teeb. Ja vista endiselt kasutatakse aeg-ajalt ka mõistet muusika elementaarteooria, mis viitab siis sellele muusikateooriale kummitte kõrgele teadusdistsipliinile vaid elementaarseid, muusiku jaoks olulisi oskusi selgeks tegevat. Õppeainet. Aga võib-olla ainult ma hakkan mõtlema siis tänapäeval arvutiga komponeeritud muusika jaoks hakkab see muusikateooriaga juba tähtsust minetama sest seal nad noodijooni ja võtmeid ja neid asju enam ei kasuta, need tavapärast noodikirja vahed kasvatataksegi mõisteid partituuripõhine kompositsiooni, mitte partituuripõhine. Aga kui neid ajalooradu pidi minna, siis kuidas muusikateooria Eestisse üldse jõudis? Me teame väga hästi, et Tartu ülikooli juures tegutses 19. sajandil selline füüsik nagu Artur Göttingeni. Tema vali muuseas ka Tartu ilmajaama rajaja ja selle puhul toimus just üle-eelmise aasta lõpul üks suur konverents, ilmajaamas oli 150. juubel ja seal oli mul võimalus ka rääkida. Pättingin oli tegelikult väga huvitav ja mitmekesine teadlane ja tema panus muusikateoorias oli eelkõige see, et tema oli selle nii-öelda dualistliku muusik, ka mõistmise rajaja, aga mida see dualistlik tähendab? Selle mõte on see, et ma soov ja noor käsitletakse üksteise peegelpildina, nii et selle dualismi ei tee, võttis üle Reiman, kellest siin on juttu ja Reimani nii-öelda kauged järglased on siis tänapäeva uus Reimalik teooria, nii et ühesõnaga võib öelda, et mingis mõttes oli Eesti üks tänapäeva muusikat ka teooria, lähtepunkte hilisemad muusikat teoreetikud Eestis on olnud muidugi võib-olla Need, kes on siirdunud välismaale, tuntumad võib-olla Peterburi siirdunud Leningradi siirdunud Rein Laul ja Ameerikasse läinud Aavo sõmer, kes on seal samuti professor. Ja meil Eestis siin tegelikult võiks öelda, et esimene, mingis mõttes muusikateoreetilise suunitlusega suur väitekiri võttis rotatsioon. Uurimus koli Leo Normeti raamat Sibeliuse sümfooniat, testraamat on meil ka vene keeles välja antud, aga ta kaitses seda siiski mitte doktori, vaid kandidaaditööna, kuna ta ise tahtis küll kirjutada doktoritööd, aga õnnestus kaitsta Moskvas kandidaaditööna. Igal juhul see oli esimene muusikateooriaalane selline väitekiri Eestis ja pärast seda mina kirjutasin siis Eino Elleri armooniast ja karein laulu õpilasena ja samuti siis Margus kirjutas Rein laule õpilasena. Tubina sümfooniad, test. Ja tegelikult meie esimesed nii-öelda teoreetikud ongi saanud just hariduse Peterburist, nii et ühesõnaga Nõukogude süsteemi kasvandikud. Ükski meie teoreetik ja ei ole päris põhjalikult õppinud Läänes. Aga Aare ja Kerry on olnud minu õpilased ja saal omakorda keri õpilane. Nõukogude süsteemis oli muusikateadus hoopis midagi muud, kui ta on tänapäeval. See on selle tõttu, et Nõukogude süsteem oli üldse väga isoleeritud ja erinev läänemaailmast, eriti inglisekeelsest. Niiet et isegi see mõiste muusikateadus ja muusikateooria nendel on erinev tähendus ütleme endises Nõukogude kõigis ja siis ütleme läänemaailmas ja meil muutusse ka. Näiteks kui ma mäletan. Meil on olnud see ka juba nii, puht administratiivselt erinevalt on olnud eraldi muusikateooria kateeder ja siis on ta ära kaotatud ja siis on ta jälle uuesti taastatud. Ja peale selle on olnud muusikaajaloo kateeder ja on olnud muusika ka teaduse osakond ja see muusikateaduse osakond siis kujunes 90.-te aastate keskel. Selle kauaaegne juht oli professor Urve Lippus. Praegu on selle juhataja Toomas Siitan. Muusikateooria kateeder likvideeriti ära siis sellel kateetri nii-öelda viimane juhi kohustetäitja olin mina. Selle asemel tehti siis muusikaliste üldainete elektoraat. Margus oli vist alguses selle eesotsas ja praegu vist isegi veel Cervi, nii et see nüüd on juba see karavik. Niiviisi need asjad kogu aeg muutuvad, aga õnneks pole muusikateooria kui selline muusikateooria kui selline ei ole kaotatud ja tegelikult see kateedri kaotamine oli minu jaoks oluline selline tõukejõud. Miks ma hakkasin 95. aastal nii-öelda nagu kiuste korraldama Tallinnas rahvusvahelisi muusikateooria konverentse? Ta on toimunud aja jooksul nii kolme nelja aasta tagant ja nüüd viimane selline rahvusvaheline konverents oli juba seitsmes, 2014. aastal, kui ma ei eksi ja iga kord on ka ilmunud kõik või valikuliselt konverentsi ettekanded, nii et mina olen koostanud sellist kogumikku ingliskeelset pealkirjaga siis on see probleem, kuidas Pealkiri oligi esimese konverentsi pealkiri heliteos kui probleem, nii-öelda konverentsi teema või selline pealkiri ja need on nüüd ka ilmunud seitse tükki, viimane ilmus ka möödunud aasta lõpul, aga peale selle palju konverentsi ettekandeid on ka avaldatud teistes väljaannetes. Et meil on selline üsna soliidne traditsioon juba Tallinnas muusikateooria alal rahvusvahelise koostöö mõttes. Saale ja Aare, teie olete kõige värskematena muusika teadvusesse tulnud. Kas te oskate seletada neid põhjuseid, miks te otsustasite muusikateooriat õppida? Võib-olla Aare alustab. Tal on ikkagi doktorikraad. Are sai just doktorikraadi, eelmise aasta lõpus kaitses oma doktoritöö. Jah. Doktoritöö, mille ma kaitsesin detsembris Eesti muusika teatriakadeemias, oli Eduard Oja loomingust. Eduard Oja selline helilooja Ühest küljest eesti muusikakultuuris, ju ma arvan, kõik nõustuvad omamoodi oluline, aga samas üllatuslikult või, või võib-olla mitte üllatuslikult ei ole teda varem käsitletud muusikateatri teoreetilisest aspektist. Ega ka üldse eriti. Seetõttu oligi minu töö pühendatud just nimelt Eduard aja loomingule. Mida ma vaatasin siis muusika teoreetiliselt rakendudes meetodeid, mis ka Eestis on, võib öelda praktiliselt pretsedenditut. Neid meetodeid nimetatakse uus Riimanlikeks või ka teisendus teoreetilisteks. Et keerulised sõnad, aga iseenesest see mõte, see kontseptsioon, mis on selle meetodi taga, on võrdlemisi lihtne ja aitab mõtestada paljusid vareme üsnagi vähe käsitletud nähtusi, mis tulevad ette 20. sajandi ja tegelikult ka juba 19. sajandi lõpu harmoonias. Ja miks just siis muusikateaduse juurde. Aga see ei olnud neil siiski, et sa astusid sisse hoopis klarnetit. Tõsi, see oli niimoodi, et hoopiski klarneti ka tõesti sai ka seda vahel mängitud. Eks me oleme ju kõik, ei ole mitte algusest peale võib-olla valgus üksinda, ainult muusika teadvusele pühendanud Kerry on kompaniist, mina olen pianist. Clarvetist oma hariduselt vot saale kohta ma ka Juskoria praktiliselt muusikud, oleme tegelikult algselt. Kuidas teie, Rein Lauluõpilaseks sattusite? See oli väga juhuslik, esiteks, et mind suunati aspirantuuri Leningradi 70.-te aastate alguses ja ma teadsin, et seal on selline eestlasest muusikateoreetik. Rein Laul ja minu teema oli eller. Mind huvitas Elleri muusikateoreetiline analüüs ja helistasin talle ja läksin sinna ja kohe ta oli nõus mind vastu võtma oma abiliseks, nii et see oli väga lihtne. Testi puhul on siis juba nagu tallatud rada pärast mind õppis seal veel Andres Pung, temal kahjuks ei töö kaitsmata, aga ta lõpetas samuti aspirantuuri. Ja siis Margus, nii et meie kolmekesi oleme Rein Laul õpilased ja Margus. Kuidas teie sattusite Rein laule õpilaseks? Nagu Mart õieti märkis, see oli juba sissetallatud rada, nii et aeg oli siis juba erinev 1000 1989 ja mõned kolleegid küsisid, et miks sa veel sinna Leningradile. Läänepiirid on juba praktiliselt lahti. Jüri Reinvere läks Eestist Poola õppima ja juba olid niisugused näited, kus mindi teises suunas, aga mina võib-olla siukse konservatiivsema inimesena ka sissetallatud rajad, kuidagi tundus, et turvalisemad ja seetõttu see Leningradi see ette võetud. See oli huvitav aeg selles mõttes, et ma läksin sinna aspirantuuri Leningradi linnanõukogude liidu kodanikuna ja kaitsesin kraadi 92. aastal Peterburi linnas Eesti vabariigi kodanikuna, nii et see oli see kõige põnevam aeg. Aga Gerry, millised olid teie kõige võib-olla meenutamist väärib omad hetked Mart humalaõpilasena, siis. Võib-olla esimene moment, kus see eriala võimalusena nagu teadvusesse jõudis oli ühel kompositsiooni suvekursusel, see oli Saksamaal, aga see oli selline kompositsioonikursus, kus me mitte ainult ei pidanud teoseid kirjutama ja neid heliloojatele siis näitama ja neid arutama seal gruppides, vaid see sisaldas ka mingisugust analüütilist osa. Analüütiline osa oli muidugi puhtalt uue muusikaanalüüs. Ma ei ole kindel, et ma mäletan täpselt seda teost või teoseid, mida siis mina pidin analüüsima ja siis neid pidi samuti viima, nii-öelda professoritele näidata ja rääkida. Ma mäletan igatahes seda, et ma asusin ühe teose kallal pusima, see oli vist Stuttgardis seal Mosychoshuules ja kunagi hommiku pool päev see nagu oli ja siis ühesõnaga, ma pusisin sellega ühel hetkel siis mind nii-öelda äratati sellest seal kaastudengid, et kuule, sa ikka siin veel mõtled selle kallal, et ühesõnaga päev oli niimoodi õhtusse läinud, ma polnud peaaegu märganudki, ma olen ikka üritanud aru saada, mis seal mis seal siis toimub, selles teoses. Et ühesõnaga ennast nagu analüüsi niimoodi ära kaotada, et see võib olla nagu esimene moment, et kus sa jõudis nagu teadvusesse, et see mingis mõttes sobiks. Aga ma arvan, et muidugi väga palju on ikkagi selles, kus ma praegu olen mind ikkagi mõjutanud muidugi Mart Humal. Sellepärast et Mart Humal oli tegelikult juba siis, kui alles kompositsiooni õppisin, oli nii-öelda minu selle kirjatöö juhendaja, et magistrikraadi kaitsmisega koos, eks ole, koos helitöödega tuli kirjutada ka üks väiksem uurimus mille ma siis kirjutasin ka eesti heliloojast, Heimar ilvesest, tema teise sümfoonia aeglasest osast Largast, noh sealt nagu hakkas juba see noh, minu õpilase põlv siis nii-öelda. Ja lõpliku tõuke jällegi ikkagi sega, see tuli Mardumalalt siin ei ole midagi öelda, et ühesõnaga magistrantuur oli juba mõnda aega läbi ja ilmselt mardil oli siis mind juhendades jäänud mulje, et äkki minust sellel alal võiks ka asja olla, isegi kui ma olen tegelikult helilooja. Ja, ja ma arvan, et see oli sinu telefonikõne, sa kunagi helistasid mulle ja kutsusid mind ja ütlesid, et kuule, sa peaksid ikkagi astuma Muusikaakadeemia doktorantuuri. Vaat seda ma küll ei mäleta. Koju vajalik, et see nii oli. Saale palun, nüüd ka sina räägiksid, mis võlus sind, mis mõnusa muusikateooria osas. Ent minagi õppisin ju koori õhtumist otsa koolis ja sellised abiained nagu muusikateooria, muusika, ajalugu olid midagi täiesti kõrvalist. Et ma olin muidugi tol ajal väga, ütleme naiivne ja idealistlik ja ikkagi mulle tundus, et need ikkagi päris asjana nagu arvesse ei lähe. Ja ühtlasi selles usus magasin koorijuhina siis see muusikaakadeemiasse. Siis aga minu naiivsus kodus ja mulle hakkas tunduma, et ühesõnaga muusikateooria ajalugu ehk siis ütleme muusikateadus või asjadest mõtlemine ja rääkimine võiks ju sama hästi olla see asi ise, millega tegeleda. Ja noh, nõnda ma siis eriala vahetasingi. Aga et miks, nagu muusikateooria teema on, võib-olla? Vastan lühidalt. Et kõik minu muusikateooria õpetajad, kes suures osas istuvad ümber laua, on praegu on mulle meeldinud või selles mõttes minu meelest neil on kõigil mingisugune. Ma ei tea, mis on täpselt, aga mingi ühine joon, mis ühesõnaga on olnud mulle sümpaatne, minu mõte oli umbes selline. Kui sellised inimesed tegelevad muusikateooriaga, et ju siis seal midagi on, et tahaks ka selliseks saada. Äkki siin on midagi? Iga loomusega tegemist, kui ma tohiksin aare kohta ühe väikse jutukese rääkida, ma loodan, et keegi ei pane pahaks. Kui aare kunagi astus muusikaakadeemiasse sisse, siis teatavasti enne sisseastumist viiakse läbi muusikateooria konsultatsioon selleks, et inimesed saaksid siis sisseastumiseksamitel, mille üheks eksamiks on ka teooria või noh, omal ajal oli siis veel harmoonia ja solfedžo eraldi. Ühesõnaga nende ainete jaoks on ette nähtud konsultatsioon, kuhu siis sisseastujad tulevad ja ja neid konsultatsioone olen päris sageli mina läbi viinud, eriti selles osas, mis puudutab siis seda, seda harmoonia poolt. Ja ma mäletan, et kui Aare sisse astus ja siis taastus sisse veel klarnetistina siis Aare oli ka sellel konsultatsioonil. Tavaliselt on nii, et nendel konsultatsioonidel minult mitte midagi ei küsinud isegi kui ma korduvalt ütlen, et palun, kas kõik on arusaadav, kas on mingeid küsimusi, siis üldreeglina on haudvaikus, minnakse vaikselt laiali ja eks siis eksamil läheb, nagu läheb. Sellel aastal oli asi natukene teisiti, sest aare oli seal ja Arakas minult küsima küsimusi. Ja kui ma vastasin, siis hakkas ta minuga polemiseerima. Jama tollal natukene nagu mäletan seda mõtet, mis mul läbi pea käis, et et vau. Ja teine mõte oli see, et huvitav, mispärast sa astud instrumentaalpedagoogikas või klarneti õpetajaks klarnetimängijaks, et, et kas sa äkki ei ole mõelnud, et sinu tegelik kutsumus on kuskil mujal? Ma ei ole seda Aarele kunagi rääkinud, aga mõne aja pärast oligi nii, herts haare oli meie osakonnas ja. Ma ei tea, Kask aren, klarnetinurka visanud või mängib veel, aga eriala on, on selgelt muusika analüüs, nii et kuskil see inimese loomusse võime teataval viisil mõelda. Haare mõtlemist iseloomustas ka kohe algusest peale, see. Sageli tuleb ju mõnikord päris palju vaeva näha tudengitele nagu öeldakse, mingeid asju selgitada. Aga mõnikord viib elu sind kokku inimestega, kes näivad justkui nagu olevat selle, kas mõte süsteemis sees ja kodus. Ja vot Aare oli üks selliseid, see oli nagu kohe näha, isegi siis, kui ta veel oli alles nii-öelda klarneti üliõpilane. Igal teadvusel on ju oma uurimismeetodid. Milliseid meetodeid kasutavad muusikateoreetikud? Traditsiooniliselt on nüüd tänapäeval ütleme, lääne muusikateoorias levinud kaks suundumust, mis on suhteliselt isoleeritud. Üks on siis traditsioonilise tonaalse muusika uurimine, kus kesksel kohal on Schenkeri analüüs ja samuti traditsioonilise muusikavormiõpetus. Millega tegelevad need kaks inimest, kelle nime ma siin juba olen nimetanud Seimzebakovski ja William käplin. Ja peab ütlema, et harmoonia, õpetus ei ole tänapäeval nagu eri tee selline prominentne ala. Aga teiselt poolt on siis Bostonaalse muusika. Vahepeal on muidugi ka veel see uus Reimandlik, mis on teatud mõttes nende kahe vahepealne traditsioonilise ja selle Bostonaalse muusika vahepeal. Bostonaalse muusika nii-öelda traditsioonilised meetodid on eelkõige hulgateooria mis käsitleb siis muusik ka nähtusi matemaatilise hulgateooria meetoditega ja samuti ka me teame, et on olemas selline mõiste nagu toodekafoonia 12-le helil tuginev komponeerimis meetod Todecafoonia teooria, need on ka väga lähedalt üksteisele seotud ja see on siis põhiline Bostonaalse muusika traditsiooniline teooria muidugi on ka veel uuemaid meetodeid, mida ma isegi kõiki praegu ei oska isegi nimetada. Nii et need on need põhilised meetodid muusikateoorias tänapäeval Läänes vähemalt. Ja teie siin laua ümber olete kõike ühest osakonnast ja head kolleegid aga kas mõnikord mingisuguseid vastandumisi ka teadustöö juures ette tuleb? Teaduse areng põhineb kolleegide konstruktiivsel kriitikal, et seal nii-öelda tänapäeva teadusesse sisse kirjutatud, et sa ei saa avaldada ühtki korralikku artiklit teadusväljaandes, ilma et paar sarnaste teemadega tegelevat eksperti ei oleks seda läbi lugenud oma hinnangute andnud. Inglise keeles on see Peer Review, ühesõnaga see on kõigis teadustes muidugi nii muusikateoorias samamoodi, nii et sama lugu kehtib ju nii magistri- kui doktoriväitekirjaga. Et see on loomulik, aga ma ei ole märganud, et meil oleks siukseid, fundamentaalseid, vastuolusid. Meil ei ole siin endil kindlasti mingeid erilisi vastuolusid aga peab ütlema, et mitte minul endal on tekkinud suur probleem Schenkeri analüüsiga, kuivõrd minu arvates on see tänapäeval eriti Ameerikas viljeldav käsitlusviis võrdlemisi dogmaatiline ja selline noh mitte just eriti loominguline. Seetõttu ma olen isegi nagu loobunud sellest traditsioonilisest Schenkeri analüüsist ja õpetan nüüd tänapäeval teise nimetuse all nimelt siis harmoonilise kontrapunkti teooria ja analüüsi nime all ühe sõnaga. Ma ei ole enam nagu traditsioonilise Schenkeri analüüsi pooldaja. Aga kui nüüd öelda üldiselt siis kui küsida, kas ma olen nüüd Schenkeri analüüsi poolt või vastu, siis ma ütleksin, et 51 protsenti poolt ja 49 protsenti vastu. Ma ei tea, kuidas kolleegid olete minuga päri või mitte, see on kindlasti lihtsustav, aga kas ei võiks üldistada, et muusikateoorias nagu kaks lähenemisviisi marti ise on neist viljelenud mõlemat? Üks on nii-öelda meetodikeskne lähenemine, kus teadust eesmärgiks ongi mingi meetodi edasiarendamine. Ja teine on muusikateosest mingist repertuaarist lähtuv lähenemine, kus meetodeid käsitletakse oluliselt vabamalt ja eesmärgiks on mingi heliteose või teoste grupp b mõtestamine, reflekteerime selgitamine. Ja mulle on neist alati lähedasem olnud viimane, aga loomulikult ükski teadus ilma meetoditeta ka läbi ei saa. Nii etet meetodite tundmine on väga oluline. Me oleme rääkinud nõukogude aegsest muusikateooriast ja mis toimus selle läänes, aga kui võtta praegu ja vaadata ringi laias maailmas, siis kuhu kohta asetub Eestis viljal letav Ikka teooria Eesti on piiririik ja selles mõttes meil on võrdlemisi õnnelik positsioon, et meie tunneme mõlemat, aga Venemaal ei tunta eriti lääne oma ja läänes ei tunta eriti Venemaa oma. Nii et me oleme selles mõttes nagu kahevahel. Nii et see on väga hea. Ja ma usun, et see on selline hübriidtraditsioone. Ja just tänu Mart humalale, kes on jooned kontakte loonud ja teooria konverentside kaudu usun ma, et meie muusikateooria võrreldes võib-olla endiste teiste liiduvabariikide muusikateooriaga on oluliselt rohkem nagu läände integreeritud, aga samas loomulikult see teadmine ka vene muusikateooriast. Ja kui nüüd tekib küsimus, kuidas need kontaktid konkreetselt algasid, siis algas tänu meie kontaktidele Helsingi Sibeliuse akadeemiaga. See oli esimene selline läänelik muusikaõppeasutus, milles meil oli võimalik tutvuda nende tegevusega konkreetselt, et üheksakümnendatel aastatel korraldas selle Sibeliuse akadeemia kompositsiooni ja muusikateooria osakond selliseid sümpoosioni või õigemini noh, nagu selliseid iga-aastaseid üritusi muutuv muusikateooria ja meie läksime sinna, Andres Pung, Margus, mina lihtsalt pealtvaatajatena, ega me ei saanud oma nii-öelda esialgse taustatud veel eriti aktiivsed seal osaleda, lihtsalt ei olnud selle asjaga veel koostis. Aga vaat sealt me saime nagu tõuke. Ja siis esimesel rahvusvahelisel teooriakonverentsil, mis toimus, sest 96. aastal, kui ma ei eksi, olid ainsad lääni esindajad, kaks soome muusikateoreetikud, teised kõik olid Leedust ja Venemaalt ja meie oma inimesed, aga need olid kaks esimest nii-öelda lääne muusikateoreetikut meie nii-öelda seltskonnas. Aga mingis mõttes oleme nüüd soomlasest mööda läinud, sest et mardi alustatud Tallinna rahvusvaheliste muusikateooria konverentside traditsioon on jätkunud ja ma olen päris veendunud, et see paar-kolm viimast konverentsi on olnud kogu regioonis kõige esinduslikuma. Viimast konverentsi 2014. aasta oma kajastati ju ka Ameerika väljaannetes retsensiooniga, nii et, et seal See konverents oli puhtalt terri korraldatud ja see oli täiesti Korraldamine on nüüd käest kätte käinud, praeguseks Kerri kätte jõudnud, aga, aga see traditsioon kahtlemata on olnud üks ja sama ja ja seda on paljud tunnistanud, et Tallinn on tänu neile konverentsile kuidagi muusikateooria maailmakaardile kindlalt tõusnud. Selleks, et lõpetuseks natukene illustreerida, mida muusikateoreetiku igapäevatöö endast kujutab, siis ma palun, et te mõne sõnaga räägiksite oma oma viimastest suurtest töödest. Minu igapäevatöö paari sõnaga tseptim lahen astmeliselt alla. Et ega ma ju tegelikult praegu muusikateooriaga teaduse mõttes ei tegele, ent ma õpetan muusikateooriat keskastme muusikakoolides. Aga teema mõttes ma pean ikkagi ära nimetada, et minu magistritöö, sest kest Erkki-Sven Tüüri kammermuusika foorumist ja sellest, kuidas põhimõtteliselt on võimalik Erkki-Sven Tüüri vormilisi strateegiaid siduda nagu mingisuguste juba väljakujunenud strateegiatega või traditsiooniga Aga mina pean tunnistama et olles tegelenud muusikateatriakadeemia rektoraadis juba üle 10 aasta, on paratamatult tulen aktiivsest uurimistööst jäänud suhteliselt kõrvale ja suutnud ennast kokku võtta just nendeks samadeks muusikateooria, konverentside, eks, ja siis esinenud ettekannetega ja pärast ka publitseerinud artikleid. Üldiselt. Laane, ütleme standardrepertuaari kuuluvat tonaalse muusikastruktuuri ja vormiteemadel ja juhtimise administratiivtöö kõrval endiselt jätkan kord nädalas muusikalise vormi analüüsi õpetamist. Akadeemia üliõpilast. Aare. No nüüd, kui jah see ojatöö on ka istuda, eks, eks seal muud väljakutsed loomulikult. On ka tegeldud Sibeliuse loominguga, näiteks ülemöödunud detsembris sai Soomes Hämeenlinnas esinetud ettekandega Sibeliuse teemalisel konverentsil näiteks. Ja eks see ongi muusikateadlase või muusikateoreetiku või ükskõik, kuidas seda nimetada tema teadlase argipäev, esinenud konverentsidel, anda loenguid, lektorina, uurida muusikat, jälgida seda, mis maailmas toimub, sest ega muusikateoreetik, aga keegi teine ei saa olla ju kuidagi ainult oma töökeskne. Kõik tuleb panna perspektiivi, kõigest tuleb huvituda kultuurist, kunstist, kirjandusest. See ongi teadlasi, igalühel. Kerry mind on viimasel ajal hakanud jälle teatavat vormi probleemid huvitama ja nendeni ma jõudsin üsna üllatuslikult eesti muusika kaudu ja täiesti siin nii-öelda lokaalsete, kohalike konverentside siin Vilniuses ja, ja ümberkaudsetes linnades nende konverentside kaudu nii-öelda, uurides Tubina ja Elleri teoste vormi, eelkõige siis suurteoste vormi ja eelkõige tsükleliste teoste vormi. Minu sellised tõsiteaduslik tegevus on eelkõige seotud praegu sellega. Ja Mart Humal, teie 70. juubelisünnipäeval on toimumas üks väga oluline esitlus. Rääkige sellest. Mõne sõnaga ja nimelt nüüd lõpuks ilmunud Tubina ooperi Barbara von Tiesenhausen partituuri klaver. Ja üldse peab ütlema. Tubina kogutud teoste toimetajate hulgas on kindlasti rohkem muusikateoreetikuid kui näiteks muusikaajaloolisi. Selle ürituse initsiaator oli kadunud Vardo Rumessen ja siis jäi oma, erialalt on pianist aga suur eesti muusikaentusiast ja ta oli siis ka selle väljaande esimene peatoimetaja kuni oma surmani. Praegu on selle väljaande peatoimetaja siis Kerri Kotta siin meie hulgas, mina alustasin seda Barbara nii-öelda toimetamist juba võib-olla ligi 15 aastat tagasi. Mulle Vardo Rumessen pakkus võimaluse toimetada tema Barbara operi klaviiri. Aga tookord see töö jäi pooleli ja seal on ka väga hea, sest praktiliselt on ikkagi kõige soodsam, kui saab ühest teosest anda korraga nii partituur kui ka klaviir, et ei tekiks nende vahel mingisuguseid lahknemisi. Et kõik oleks omavahel ilusti kooskõlas. Ja nüüd siis sai see lõpuks nii kaugele, et on ilmunud. Tänases muusikateooriale pühendatud vestlusringis arutlesid muusikateoreetikud saale Konsab Aare Tool, Kerri Kotta, Margus Pärtlas ja Mart Humal. Selline oli 18. veebruari heligaja. Saate mängis kokku Helle Paas ja mina olen toimetaja Lisete Weilt.