Tere õhtust, kallid muinasjutuhuvilised. Sellel nädalal kuulete jälle lugusid. Karupoeg Pedingtonist, kes elab perekond Braunide juures Londoni äärelinnas Veel veebruarikuu hommikul seisis karupoeg oma kodu välistrepil ja nuusutas õhku. Ta piilus ühele ja teisele poole oma kõvasti pähe tõmmatud kapuutsi alt. Kaela ümber oli tal suur kirev sall. Ehkki ta oli seal seisnud vaid mõne minuti olitav vurrud juba kenasti härmas. Ta oli üllatunud ja erutatud. Üleöö oli maailm korraga teiseks saanud. Ilmad olid olnud kaunis soojad, talvekuu jaoks natuke isegi kevadised. Ka päike näitas end vahetevahel ja lumest polnud isegi mälestust. Nüüd korraga oli seda liiga palju ja nii äkki kahel pool isa Browni poolt puhastatud teed seisid nii kõrged hanged et pädington ei ulatanud neist üle vaatama. Hommik oli ülimalt vaikne, ükski puuoks ei liikunud. Ja isegi ümberkaudsed koerad olid vait. Tädingtonile meeldis lumi, see oli ilus, valge ja puhas ning kohev ja sellega oli tore mängida. Nüüd läks ta kiiresti maja taha ja asus kõigepealt lumepalle tegema. Seejärel valista sihikuks välja posti, mis hoidis pesunööri. Neljast pallist ükski ei tabanud. Tädingtonile see ei meeldinud. Seda enam, et pallid, mis ei tabanud sihitavat posti tabasid ilmtingimata midagi muud. Näiteks naabri kasvuhoonet ja karupoeg otsustas lumemeest tegema hakata. See töö oli tunduvalt ohutum ja loomingulisem. Mõne aja pärast, kui karupoeg kaks limonaadipudelikorki mehele silmadeks oli pannud. Ja nüüd oma tööd kõrvalt imetlema jäi Lükati naabermaja aken lahti. Karro kostis. Vali õige. Oled see sina, Karro? Tädington hüppas ehmunult püsti, lükkas näole vajunud kapuutsi kõrgemale ja vaatas hääle suunas. Loomulikult oli hõikajaks Braunide naaberisand karri, kes oma magamistoa aknast välja vaatas. Tali pidžaamas ja hommikumantlis ja pool nägu oli peidetud tohutu suurde taskurätikusse. Ma ei lobi enam lumepalle, hõikas pädington. Ma ehitan hoopis lumemeest. Tema üllatuseks ei olnud naaber sugugi pahane. Olgu pealegi, karu, hõikas ta päris sõbralikult. Ega masuga ei pahanda. Ma lihtsalt mõtlesin, et sul on ehk aega, võiksid mulle ühe teene osutada, teeniksid ühe, kuue tennise. No mul on kange nohu ja peale selle on mul süsteem ära külmunud. Süsteem ära külmunud. Ehmus pädington. Niisugust haigust ei olnud küll varem kuulnud. Kas ma kutsun arsti isand karri turtsatas? Ega mul arsti vaja ei ole. Mul on vaja torulukkseppa torumeest. Veetorud on külmunud, ma ei saanud isegi vett sooja veekoti jaoks. Siinjuures viskas isand karri mingi paberisse pakitud eseme pädingtoni jalgade ette. See on minu eesukse võti, seletas naaber. Mada ahaneks, viiksid selle härra Tšaimsigete, tead küll, siin ümber nurga, see, kes kõiksugu töiteeda, ütleda, kohe tule, eks. Ma olen voodis ja ei saa talle ust lahti teha lasta, tuleb ise. Ja ärgu tehku palju lärmi. Ma võib-olla jään magama. Ära viida aega, mine kohe. Ja isand karri tõmbas akna kinni. Nagu te mäletate, Braunide naaber ei olnud ümbruskonnas eriti armastatud, sest ta oli ihnus ja omakasupüüdlik. Ta jättis sageli oma lubadused täitmata. Aga teiste vastu oli ta ülimalt nõudlik. Karupojal ei jäänud muud üle, kui teha, mis naaber oli palunud. Lõppude lõpuks ei olnud see kuuebennine nii tähtis. Vaja oli lihtsalt teist aidata. Ja Pedington võttis lumest naabrimehe ukse võtme ning läks väravast välja. Härradžeems võttis pädingtoni sõbralikult vastu. Oh, et isand korril on torustik ära külmunud. Ja ilm läks külmale kena lugu. Ta ei saanud sealt vett isegi mitte sooja veepudeli jaoks lauses karupoeg. Kui see on, vastas härranseimz. Kui torud on jäääss, siis ei tule sealt tilkagi. Mul on parajasti omadegagi tegemist. Ja kui ma hästi järele mõtlen, siis on ka Rail mulle eelmise töö eest maksmata. See ihnuskoi tahab kõike niisama muidu saada. Sügisel panin talle uue kraanikausi ja pole siiani punast krossigi näinud. Tervita teda minu poolt. Pädington seisis üsna nõutult ega teadnud, kas minna ära või katsuda härra jampsi veel paluda. Tal oli isand karrist natuke kahju. Vaatamata sellele, et ta tema sõprade hulka ei kuulunud. Teine sai sellest arvatavasti aru ning läks korraks tuppa ja tuli siis tagasi pruuni paberisse mässitud pakiga. Ma saadan talle laenuks oma leeklambi ja raamatukese torulukksepatööde kohta. Kui ta õige mees on, siis ta saab ise hakkama. Ja seda võib rohkemgi vaja minna. Sest ega see küll niipea järgi ei anna. Kättington ohkas, võttis paki ja läks tagasi naabrimehe maja juurde. Ukse taga jäi ta hetkeks mõttesse. Kui ta õige mees on, oli härra Tseems öelnud. Pädington teadis küll väga hästi, et isand karri oli kõike muud kui õige mees. Nii et tema selle tööga küll kuidagi hakkama ei saa. Ta ohkas veelkord. Vaatas üle aia oma lumemehe poole, keeras ukse võtmega lahti ja läks majja sisse. Ta kuulata, kas magamistoast kostis ühtlane norskamine. Tädingtoni tahtnud isegi mõelda sellele, et ta peaks minema naabrimehe üles äratama ja ütlema talle edasi härradžamsi sõnad. Ta oli pigem valmis kogu töö ise ära tegema. Nõnda siis läks ta trepist üles, vannituppa ja pakis kaasa antud töövahendid lahti. Kõigepealt istus ta maha ja uuris natuke aega raamatut. Siis lippas ta isa Brauni garaasi ja tassis sealt terve hulga tööriistu kohale. Peagi hakkas isand karri majast kostma üksikuid haamrilööke. Reddington on vist naabrimehele appi läinud, lausus tädi Lonni ema Braunile. Paistab, et seal on torustik ära külmunud. Ja loomulikult kutsub ta Pällingtoni, mitte torulukksepa niimodi, saab ta raha kokku hoida. Tädi Lonni ei sallinud omakasupüüdlike inimesi. Küllap ta teab, et keegi teine peale tädingdani talle appi minna ei taha, ohkas ema. Praam. Pädingtonil on kuldne süda. Ja nõustus tädi Lonni aga mitte just alati sama kuldsed käed. Tema läbi saab meie naabrimees sageli oma yhtsuse eest karistada. Tädington oli selleks ajaks teinud jää sulatamiseks torudes juba mitmeid pingutusi. Ta peatus hetkeks puhkama ja vaatas enda ümber valitsevat segadust. Kõikjal vedeles isa Brown'i tööriistu ja väikseid torujupikesi. Mis pädingtonile aga eriliselt muret tegi, olid ei tea kust põrandale ilmunud veeloigud. Turud olid ometi jääs. Ja sealt. Teine asi, mis teda rahutuks tegi, oli aeg-ajalt magamistoast kostev hüüatus. Härrad. Reims, kas saate juba korda? Tädington vastas sellele tasase kapsimisega. Ta leidis mõned lapid ja püüdis põrandat kuivatada. Aga vett tuli salapärasel kombel kaina juurde. Ta keskendus uuesti raamatu uurimisse. Seal oli küll rohkem juttu torustiku paikapanemisest kui külmunud torudega ümberkäimisest. Ja sellel mehel, kes raamatu näidispiltidel torudega ei andes, oli ilmaga üle kõige vedanud. Igal pildil paistis päike ja õitsesid lilled. Külmunud torude kohta oli raamatus ainult üks peatükk ja üks pilt mis kujutas sama meest kuumas vees leotatud käterätte torude ümber nähkimas. Kusagil ei olnud seletust, kust võttis mees külmunud torude korral selle kuumavee, milles käteräti leotada. Korraks käis karupojal peast läbi mõte proovida käterätte leeklambiga soojendada. Aga ta sai kiiresti aru, et see mõte polnud just eriti hea. Või kui just käterätt enne soojendamist märjaks teha. Igaks juhuks karupoeg seda võimalust siiski ei proovinud. Selle asemel püüdis ta leeklambiga soojendada torusid ja see andis mõningaid tulemusi. Ainult sulanud toru hakkas alati miskipärast tilkuma. Ja üks kõver torujupp otse kraanikausi all sulas hoopis ise ära. Hea, et veel põlema ei läinud.