Tere õhtust, kallid unejutu kuulajad. Meie eilses loos jäi karupoeg pädington sulatama naabrimehe külmunud veetorusid. Kui segadus vannitoas oli jõudnud haripunkti, läks loomulikult uks lahti ja ehmunud naabrimees seisis seal hommikumantlis ja toa tuhvlites. Messin sunnib, nõudis ta. Nii, ma, ma, ma, ma, sulaton, tohusid, vastas pädington õnnetult. Vesi paistab juba olevat sulanud. Paistab tõesti möirgas isand karri. Aga ta peaks olema torudes, mitte põrandal laiali. Kus on härra Cheems? Ta kordas pädington. Härrad on niimoodi, et vasta mulle, karu, kus on härranžeens ja miks ta siin sellise segaduse tegi, nõudis vihane korteri peremees. Karantiin ei saanud tulla, vastas pädington põiklevalt. Sa tahad öelda, et selle sigaduse tegi, sina, küsis nüüd onu karri. Harretsens. Õigemini ei tahtnud tulla. Ta andis mulle selle leeklambi raamatu. Te magasite, kui ma tulin. Ja siis ma mõtlesin, et katsun ise teid aidata. Ma ei tahtnud teiega hingeldada, Harry niisugune paha inimene. Ta ütles, et teil on tolle eelmise töö eest veel maksmata, seletas pädington kraanikausi eest, mille ta sügisel teie vannituppa pani. Nii kohmetus nüüd onu karri võid, ema on siis niisugune tegelane. Mis ma selle veega nüüd peale hakkan. Kõik põrand ja seinad on rikutud, torudest rääkimata. Esiraamat siin ütleb, et kui kusagil veetorru lekib, siis tuleb üldkraan kinni keerata, püüdis pädington kõike heaks teha. See on kuskil väljas. Mõnen, otsin ta üles ja keera kinni. Ja pädington kiirustas uksest välja. Lugu lõppes siiski õnnelikult. Onu karri vannituba oli kahtlemata rikutud. Aga kindlustuskompanii maksis remondi kinni. Sest maja oli kõiksuguste õnnetusjuhtumite vastu kindlustatud. Ja lõppkokkuvõttes oli naabrimees pädingtonile tänulik, et ta sellise segaduse kokku keeras. Seeläbi sai ta uhiuue vannitoa. Ta andis talle koguni lubatud kuuebennise ning saatis paaril järgneval päeval pagari juurest ostetud saiakesi. Nagu tädi Lonni armastab öelda. Talupoeg oli järjekordselt käppadele kukkunud. Mis tähendab seda, et ta oli pahast olukorrast puhtalt välja tulnud. Ühel hommikul, kui perekond oli istunud hommikust sööma, koputati uksele. Tädi Lonni läks avama ja ukse taga seisis kirjakandja. Ma ei tahtnud neid läbi ukseava suruda, võib-olla läheks kortsu, seletas ta kahte lumivalget ümbrikut tädi Lonni poole ulatades. Üks neist on teie noorele karule. Kunagi enne oli kirjakandja niimodi ära rikkunud ühe tädi lussi poolt Peruust saadetud postkaardi. Ja pädington vaatas teda pärast üsna pahase pilguga. Karupoeg koli kirja saades väga üllatanud. Nimi ja aadress olid peale trükitud koguni väga peene masinaga. Ja ümbrik isegi lõhnas kuidagi eriliselt. Isa praam tegi kirja noaga lahti. Tänan väga. Lauses pädington viisakalt. Ümbrikust tuli välja kuldäärega kaart, mis paistis väga tähtis välja. Isa Braun pani prillid ette. Palub teie lahket osavõttu esmaspäeval 20. veebruaril toimuvast erilisest tseremooniast marmelaadivabrikus koos ekskursiooniga vabriku territooriumil. Sörhanud lõimart Tinn kordas tädi Lonni. Kas mitte polnud see marmelaadivabrik kõnd, mäletate restoranis? Ta kaitses pädingtoni, seal olid mingid pahandused sibulatega, mis teiste pillide sisse kukkusid. Ja marmelaadi vabrikalt lubas pädingtoni külla kutsuda. Kõigest juudi õhinaga. Ta lausa marmelaadi kuningas. Aga see oli juba ammugi, kuidas teil meeles on? No see on need küll pädingtoni jaoks õige paik naerist Joonatan. Eva Braun oli selleks ajaks teisegi ümbriku avanud ja sealt tuli välja samasugune kaart, milles õhtusele koosviibimisele oli kutsutud ka perekond Braunid. See on pidulik sündmus, lausus tädi Lonni. Ma arvan, kallis karupoeg, et sul tuleb esmaspäevani iga päev vannis käia. Siis läheb su karv läikivaks kauniks, eks pädington uhkas. Ei saaks öelda, et talle just eriliselt oleks meeldinud vannis käia. Aga marmelaadivabriku pärast tasus juba vaeva näha. Kui esmaspäev kätte jõudis, nägi karupoeg tõesti suurepärane välja. Ta karv lausa hiilgas ja läikis. Perekond oli otsustanud, et karupoeg läheb üksinda algust tseremooniale ja teised tulevad hiljem järele. Pädington oli väga erutatud, kui ta eriliselt selleks tellitud taksosse istus. Ta ei olnud veel kunagi üksinda taksoga sõitnud. Oma kuldäärset kutsekaarti hoidis ta oma käpas, et see kuhugi igaks. Ta vaatas huviga autoaknast välja. Sest sealkandis, kuhu ta nüüd teel oli, polnud ta kunagi käinud. Kodus plaani pealt vaadates paistis marmelaadivabrik kaunis lähedal olevat. Päriselt aga tuli hea tükk aega sõita. Viimaks jäi takso suurte majade juurde kõnnitee äärde seisma. Siin me oleme, lausus juht pädingtonile. Ma ei saa otse väravate juurde sõita, seal on nii palju autosid. Laheda ehk siitsamast pööraga nina, marmelaadi lõhna poole ja muudkui mine ära eksida pole võimalik. Karupoeg astus autost välja ja proovis oma nina pöörata. Kuna see ei õnnestunud, siis pööras ta ennast üleni koos ninaga. Aga natuke õnnetult. Ta kaotas tasakaalu ja maandus rentslis. Hei, kõikas autojuht, ega sa haiget ei saanud? Ei saanud, vastas Karupoeg kama, proovisin oma nina pöörata. Ta puhastasin tolmust nii hästi kui oskas. Ja märkas äkki ehmatusega, et ta kepp, kus ta oli kutsekaarti hoidnud, oli tühi. Ma vist kaotasin oma kutsekaardi ära, lausus ta õnnetult ja vahtis ringi. Seal kohal, kuhu ta kukkunud oli. Paistis ümmargune raud varbadest rist, mis kattis rentslivee ärajooksuauku. Arvatavasti oli kutsekaart sealt läbi kukkunud. Sul ei paista hoiust hea päev olevat, sõnas autojuht. Mine kiiresti sinna, kuhu sa pidid minema, muidu võib veel midagi juhtuda. Pädington nuusutas õhku. See oli tõesti täis meeldivat marmelaadi lõhna. Ta läks suurte väravate suunas ning jõudis peagi mundris meheni, kes värava kõrval edasi-tagasi jalutas. Mees suunas oma pilgu pädingtonile. Ja kuhu teie soovite minna? Me ei võta praegu Caroosid tööle. Siin kõrval on jäätisevabrik, võib-olla neil on kedagi niisugust vaja? Ma ei tahagi tööle, vastas pädington. Mandoliin, söör. Harkli Martini juurde. Nii pööras valvur tädingtoni lause naljaks. Ja kes on siis kõrge isand, keda ma pean esitlema? Ma ei ole mingi kõrge isand, seletas karupoeg. Ma olen pädington, proon. Mees vangutas pead. Meil on siin täna pidulik päev, saad aru. Igasuguseid kõrgeid külalisi on hulganisti koos. Tule mõni, teinekord. Meil on täna uue osakonna avamine, juurdeehitus, saad aru? Aru küll lauses pädington, aga mina olin juba külaline, ma olin teetseremooniale kutsutud. Nii vangutas mees jälle pead. Kutsekaardi sa muidugi kaotasid ära, eks ole. Niimoodi kavatsesid öelda õhteid maiasmokk ja küll. Jah, et tõepoolest, sõnas pädington rõõmsalt. Just seda ma tahtsin öelda, et ma kaotasin kutsekaardi ära. Just praegu olid mul käpas, siis äkki enam ei olnud. Mees naeris. Jutusta, jutusta muinasjutte, külma, sinusuguseid juba tunnen tasuta maiustusi jahtima. Vest. Kes see siis nii tolmuste riietega tseremooniale tuleb? Mul olid puhtad riided, käisin vannis, aga mul juhtus õnnetus ja ma kukkusin rentslisse. Teod karu, lausus mees nüüd, pannes käesõbralikult karu õlale. Kui see tõesti nii väga tahad sinna sisse pääseda. Ja siis ma võiksin su natukeseks ajaks sinna tööle sokutada. Kui sa kõvasti tööd teed, võid süüa tasuta maiustusi nii palju kui jaksad. Käia esimees hõikas ta mehele, kes rutakalt sammul peauksest nende poole tõttas. Mul on siin üks tuttav karupoiss, kes tahab kangesti tööd teha. Esimees vaatas karupoega pealaest jalatallani ning lausus siis tule minuga kaasa.