Tere õhtust, kallid unejutu, kuulajad. Ma loodan, et teil oli ilus päev. Meie eilses loos sai Pedingtonist peokangelane ja külaliste lõbustamiseks tegid trikke. Pooleli jäi parajasti naabrionu vesti pintsaku alt ära tõmbamise trikki. Nõnda et vest oli osaliselt üle pea ja siis jäi kuhugile kinni. Ma vaataksin hea meelega korraks raamatusse, lausus päidington, aga mul on mõlemad käpad kinni ja kui ma nüüd vesti lahti lasen, siis võib kõik hoopis sassi minna. Juudid ütles karupojale appi, ta hoidis avatud raamatut trikimeistri silmade ees ja päädington luges. Siis sikutas ta korraks kõvemini ja kõik kuulsid kerget rebenemise kärinat. Mis see, oi, hõikas onuga. Rein. Ma ei tea, vastas Wellington, midagi on jälle valesti. Isa Braun tuli karupoja juurde ning võttis raamatu oma kätte. Sain ütleb, et kujunud vest, jõule peod omanud, siis tuleb ta varruka kaudu välja sikutada. Aga kuidas seda teha, seda ei ole siin seletatud. Imelik küll, see õpetus on kuidagi poolik. Onu karri vest ei tahtnud mitte kuidagi varrukast välja tulla. Nüüd tuli ka kaupmees Gruber omakorda p ning võttis raamatu oma kätte. Hooaeg hüüatas ta, mul on väga kahju, aga üks leht paistab vahelt ära olevat just kõige tähtsam leht. Seletus läheb siit ju tegelikult edasi, lause jääb keskelt pooleli. Onu karri hakkas rabelema ja hüüdis. Pole iial kuulnud niisugust asja. Nüüd kostis veel suurem kärin. See oli juba onu karri pintsak, mis rebenes. Mida sa nüüd tegid karurraevutses naabrimees, sa lõhkusid mu pintsaku ka veel ära. Tädington vaatas imestunult onu karri poole. Ta oli nimelt naabrimehe vestist lahti lasknud ning otsis kamina eest kadunud lehte. Padington ei olnud su lähedalgi tema küll saanud pintsakut ära lõhkuda, astus tädi Lonni karupoja kaitseks välja. Kord lõhkusid saava pintsaku ise, sest hakkasid enneaegu rabelema. Ma otsisin kadunud lehte, seletas pädinkt, on, ma arvan, et ma kogemata kasutasin seda, kui ma paberi rebimise trikki katsetasin. Naabrimees oli vihast lõhkemas, nagu vahel öeldakse. Isa Braun otsustas selle stseeni lõpetada. Ta tõstis käe, et paluda vaikust. See läks natuke pahasti, lausis ta. Aga ma olen kindel, et Tilonni parandab ära nii vesti kui peensaco. See on ainult õmbusest lahti. Asume kõige tähtsama juurde. Niisiis, kallis pädington. Kas sa tead, kui kaua sa meie juures oled elanud? Ei tea, vastas karupoeg. Mulle tundub, et kogu aeg peaaegu kolm aastat, jätkas isa Brown, see on pikk aeg. Ja nüüd on meil sinu jaoks üllatus. Nimelt eile me saime telegrammi Peruust harude vanadekodust. Tuleb välja, et sinu tädi Liussi kavatseb pühitseda oma sajandat sünnipäeva. Ja tema sooviks on oma sugulased kokku kutsuda. Ja nüüd ma küsin sinult, kas sa tahaksid minna oma tädi sünnipäevale? Tädington olin nii üllatunud, et ta ei osanud midagi vastata. Kas ma pean jälle salaja päästepaadist sõitma, küsis ta veidikese aja pärast. Oh ei, kullake, naeris ema. Me ostame selle pileti ja sa sõidad omaette kajutis nagu härra kunagi omaette kajutis. Pädington olid veel rohkem imestunud. Ja nüüd nüüd on aeg hakata torti sööma. Ei ulata mulle palun nuga laustadi Lonni. Aga mis selle tordi peale kirjutatud on, küsis Pällington. Oi muidugi prantsuse keeles, seletas juudi kirjutatud jääs isi tähendab, et me soovime selle toredat ja meeldivat reisi. Von Voyaas kordas pädington. Tänan teid väga. Seepeale tõusid kõik püsti ja laulsid karupojale kolmekordse elagu. Nõnda Braunide maja kajas. Ning kas teate, onu karri laulis niisama valjusti kaasa nagu kõik teisedki. Ja pädington ulatas igaühele tordilõigu. Siin jääb vaikseks, kui sa ära lähed. Lauses onu karri, kui pidu oli lõppenud ja külalised lahkuma hakkasid. Keda ma nüüd veel appi kutsun, kui mul midagi teha vaja on, millega ma ise hakkama ei saa? Karupoeg saatis oma külalised väravani ning ruttas seejärel trepist üles. Ema Braun ohkas. Ma loodan, et me tegime õigesti, et me talle selle võimaluse pakkusime. Ta jäi sellest kuidagi nii mõtlikuks ja vaikseks. Tädi Lonni hakkas nõusid laualt kokku korjama. Loomulikult me tegime õigesti. Kädi saab ikkagi 100 aastat vanaks. Ja kui ta poleks lubanud pädingtoni reisima minna, siis me poleks teda kunagi kohanud. Ema Braun ohkas veelkord. Aga mis siis, kui ta ei saanud kuidagi oma mõtet lõpuni öelda? Sa tahad öelda, mis siis, kui ta ei tulegi enam tagasi? Küsis isa Braun kaminas tuld kohendades. Ta on vaba otsustama nii, kuidas ta soovib. Muidugi vaatamata neile lugematutele sekeldustele ei oskama elu ilma pädingtonita ette kujutada. Tükk aega valitses elutoas vaikus. Siis kostsid trepilt tuttavad sammud ning karupoeg astus tuppa, kohver käes. Mul on asjad pakitud, teatas ta. Kas ei tahagi kõiki oma asju kaasa võtta, küsis ema lootusrikkalt. Ei milleks? Ma tulen ju tagasi, vastas päidington rõõmsalt. Ma võtsin ainult kõige hädavajalikumad, ma olen siin harjunud. Kui ma peaksin sinna jääma, ei saaks ma kunagi enam lumememm teha ega lumesõda mängida. Ja ma tahaksin nii väga õppida, uisutama ja suusatama. Kõik ohkasin kergendatult ja õhtu möödus rõõmsas ja rahulikus meeleolus. Kaminatule praksumise saatel tuletati meelde mitmeid naljakaid juhtumisi Braunide elust koos pädingtoniga. Jätame nüüd vahele kõik selle, mis juhtuste tillussi sünnipäeval ja läheme suurele laevale, mille nimi on Kareenija ning mis toob karupoeg pädingtoni tagasi Inglismaale. Ta oli juba mitu päeva teel olnud, kui ta ühel päeval lõunauinakut tehes korraga ehmatusega ärkas. Talle tundus, nagu oleks ta kuulnud oma nime hõigatavat ning mitu korda. Ja hõikajad, hääled tundusid väga tuttavatena. Nyd oleksid nagu olnud juudi seatsioonatan. Karupoeg tõusis oma voodis istuma ja raputas pead. See ei saanud ju võimalik olla. Ta vaatas kajutiseinal olevat kella ja kalendrit. Nende järgi pidid olema veel teel vähemalt kolm päeva. Järelikult ei saanut Jonatan teda siin praegu kuidagi hüüda. Arvatavasti nägin ma seda unes, arutles pädington ning võttis öökapilt. Šokolaadiküpsisekajutis oli hämar ning karupoeg süütas laualambi. Ta tõusis üles, pani end riidesse, võttis küpsisekarbi kaasa ning läks tekile, kus seadis end mugavasti lamamistooli. Nii pidustused karude vanadekodus kui ka merereis olid ülimalt meeldivad olnud. Nüüd, kui ta lainete loksumise ja laeva mootorimürina saatel pikkamööda Inglismaale lähemale liikus, hakkas temas maad võtma meeldiv ärevus. Ning ta mõtted keerlesid üsna sageli väikese maja ümber Windsori aia tänavas. Ta meenutas oma sõpru ning tundis nende järele igatsust. Pedington pani silmad kinni ja uinus peagi uuesti. Loomulikult hakkas ta kohe und nägema. Ta oli nagu kusagil oma Londoni kodu lähedal ja sõin šokolaadiküpsist. Korraga pillas ta selle maha ning see hakkas veerema mööda tänavat. Esialgu natuke ringi ja siis tädingtonile järele. Karupoeg vaatas küpsist imestusega ja tema silmade all hakkas kasvama suuremaks ja suuremaks ning hakkas veerema kiiremini ja kiiremini. Pädington pidi juba jooksma, et mitte hiigelküpsise alla jääda. Tal oli hirm ja tal oli palav. Aga ta jooksis nii mis jaksas. Ning siis kuulis ta jälle päris selgesti. On see olid juudi hääl kusagil päris lähedal. Karupoeg katsus kiiremini joosta, aga ta jalad olid nagu kinni seotud, kuidagi saanud neid kiiremini liigutada. Ja küpsis oli juba päris lähedal. Ta hakkas unes rabelema, kukus lamamistoolilt tekile ning ärkas. Küpsisekarp oli ta sülest maha kukkunud ja küpsised laialiveerenud. Pädington roomas neljakäpukil mööda laevatekki ning korjas oma küpsiseid. Ta tõstis korraks pea üles ja tardus paigale. Tükk maad eemal nägi ta päris selgesti perekond Braune täies koosseisus. Pädington ei olnud kunagi varem viirastust näinud ning ta pigistas silmad kõvasti kinni.