Tere õhtust, kallid muinasjutte, sõbrad. Meie eilses loos oli karupoeg pädington suurel laeval nimega Kareenija mis tõi teda pikalt reisilt Inglismaale tagasi. Niisiis. Korjates laevatekilt maha kukkunud küpsiseid arvas ta korraga nägevat viirastust sest üsna selgelt seisid tema sõbrad Braunid temast eemal ja lehvitasid talle. See oli aga hoopis võimatu, sest laev oli Inglismaast veel kaugel. Pädington pigistas silmad kinni ja näpistas ennast, nagu ta oli kuulnud tehtavat, kui tekib kahtlus, kas oled ärkvel või magad ja näed und. Pädington ei näinud und. Ta tegi silmad veel kord lahti ja vaatas sinnapoole, kus ta oma sõpru näinud oli. Seal seisid nad ikka veel nüüd küll pisut imestunud nägudega ega lehvitanud enam tädington hõikest juudi. Karupoeg pööras neile selja ja tuiskas tekilt minema trepist alla ega peatunud enne, kui oli jõudnud valge ukse taha, millel seisis punane rist ja kiri laevaarst. Pädingitel oli vapper karupoeg ja tavaliselt soovista segases olukorda sattudes ise sellesse selgust saada. Aga tänase õhtupooliku juhtumused tundusid küll olevat sellised, mis talle üle jõu käisid. Ta tundis, et ta vajas kellegi asjatundlikuma inimese arvamust. Ta vaatas korraks ringi, et näha, kas talle äsja ilmunud viirastused teda mitte taga ei aja ning koputas uksele. Vastust ära ootamata astus ta kähku sisse ning tervitas pea noogutusega laua taga istuvat valges kitlis arsti. Kas teie olete järgmine patsient, küsis arst pisut üllatunult. Karupoja ootamatust ilmumisest. Pädington ei vastanud, pani oma küpsisekarbi põrandale ning märgates lukuaugus olevat võtit, tormas kiiresti ukse juurde ja keeras selle lukku. Karupoeg nägi kaunis hirmutav välja. Karv kukla peal, turris silmad suured ning ehmunud ja väike must ninaots võbeles märgatavalt. Too joo, hüüatas arst, mis ometi juhtunud on? Pädington astus rutakalt sammul laua juurde ning peitis end suurde nahktugitooliarsti vastas. Ma ei usu, et sellel oleks tegemist taeva või maaga, lausus Karupoeg pahaendeliselt. Ise kogu aeg vilksamisi üle õla ukse poole vaadates. Arst, kes vahepeal püsti oli tõusnud, istus tagasi oma toolile ja vaatas pädingtoni väga teraselt. Siis ütles ta, püüdes leida võimalikult rahustavat hääletust. Nonii. Ma pean ütlema, tunud välju, nagu oleksid asio tonti näinud. Tot vaim viirastus, vastas pädington. Just nimelt nõnda, nagu te ütlesite tonti ja mitte ainult üht, vaid ühe korraga. Tervelt viit. Viit kordas arst suhelda. Ma arvan, et võib-olla soiotustaksid mulle neist pisut lähemalt. Jutustan, oigas pädington. See juhtus natuke aega pärast seda, kui hiigelsuur küpsis oli mind taga ajanud, olnud, aga ajanud, mis osi, ei saanud arst aru. Hiigelsuur küpsis, seletas pädington, kes ennast lukustatud uksega arsti kabinetis pisut paremini tundma hakkas. Isegi kasvas kohutavalt suureks ja hakkas mind taga ajama. Enne oli ta päris harilik šokolaadiküpsis ja ma sõin teda, aga siis kukkus ta maha. Arst muigas. Olete te kindel, et see ei olnud vanilje või ehk hall vaagib siis? Tädington saatis talle karmi pilgu? See oli šokolaadiküpsis, ütles ta kindlalt ning näitas arstile küpsisekarpi. Siia peale on kirjutatud. Ja ma maitsesin seda. Ma oskan väga hästi vahet teha vanilje halva šokolaadiküpsise vahel. Arst vaates pädingtoni ja seejärel ust. Ta oli karupoega mõnel korral laevatekile sööklas näinud, aga ta ei olnud temaga varem kõnelnud. Siis jätkas ta rahulikult, kuigi ta ennast tegelikult pädingtoni karmi pilgu all just eriti hästi ei tundnud. Sees hakkas šokolaadiküpsist taga ajama. Just vastas pädington. Ja minul olid jalad nagu kinni seotud. Arst tõusis taas püsti ning jalutas ringi ümber pädingtoni. Lood, lausus ta mõtlikult. Jojo, see on tõsine asi. Pole viga, vastas Pägington. Nüüd enam ei ole, nüüd ma saan juba joosta. Need olid arvatavasti marmelaadi koos. Arst noogutas ning vaatas pädingtoni marmelaadi seid jalajälgi oma kabineti põrandal. Kurss tuleb alles homme hommikul, mõtles ta omaette valjusti, aga küsis. Ja mis siis edasi juhtus? Siis ma neid nägingi lauses pädinkt on, kõik viis praoni seisid eemal ja lehvitasid mulle. Viis Brauni, kordas arst imestunult ja Jonatan Gioodi ema ja isa praoni tädi Lonni. Kas nad on reisijate hulgast, küsis arst ikka veel õieti millestki aru saama. Ta ei ole Siletes pädington. Selles see asi ongi. Nüüd elavad Londonis Windsori aia tänavas ja neil pole midagi tegemist selle laevaga. Ma olen praegu teel nende juurde. Sellepärast ma mõtlesin, et ma näen viirastust. Arst ohkas kergendatult. Ei oleks tulnud kohe öelda. Nüüd Mosoloru lu nomery ja päik. Oled sa palju päikesevanne võtnud ja täna kaks kordevastas pädington. Pärast lõunat jäin päikese käest tukkuma. See on eriti ohtlik, lausus arst. Istus laua taha ja hakkas kirjutama. Päikesepiste võib organismis tekitada väga tõsiseid häireid. Sellest võivad tekkida hallutsinatsioonid. Mis need on? Hallutsinatsioonid, seletas arst. See on nii, et just nagu nähakse kedagi või midagi, mida tegelikult ei ole. Te vajate puhkust, und, magamist, ma annan teile unerohtu. Ja ta võttis lauasahtlist välja väikese pudelikesed tablettidega. Unerohtu, imestust, pädington. Minu arvates olen ma täna juba liiga palju maganud. Võib-olla peaksin ma just rohkem ärkvel olema? Ta jäi vait, sest arstis silmad läksid pikkamööda suuremaks ja suu vajus lahti. Ta pilk oli suunatud üle pädingtoni tugitooli akna poole. Kui palju sa ütlesid nüüd olevat nüüd Don't võivoime, viis vastas pädington ning luges nad uuesti nimepidi üles. Arsti nägu muutus iga nime juures aina kahvatumaks. Sobonid juukselukku, eks ole, küsis ta siis. Panin küll, vastas Karupoeg ja vaatas sinnapoole, kuhu oli suunatud arsti ainitine pilk. Siis hüppas ta tugitoolist maha ning puges arsti laua taha peitu. Sest kabineti aknast vaatasid sisse viis tuttavat nägu. Arst haaras telefonitoru, valis numbri ja hõikas. Palun saatke ihukaitse ülem, minu ukse taga toimub midagi kohutavat. Seejärel pöördus ta pädingtoni poole, et teda rahustada. Ent vaene karupoeg oli teadvuse kaotanud. Ta lamas põrandal selili, käpad üle pea sirutatud. Kui ta uuesti silmad lahti tegi, askeldas Braunide perekond tema ümber. Ja juudi hoidis mingi ebameeldiv ainega niisutatud vati topikiste nina all. Tänu taevale ärkas yles kõikesema Braun. Oh, kuidas me vaeva nägime. Aga kuidas ma siia sain, küsis karupoeg, kes lamas juba oma kajutis voodil. Meie teeme siia, kui arst ukse lukust lahti keeras ja minema jooksis. Seletas dioodi. Me mõtlesime, et te olete hal sinatši, midagi niisugust, ta lausus. Pädington. Ema Braun pöördus isa Brown'i poole. See on kõik sinu süü. Me oleksime ikkagi pidanud laskma teda hoiatada. See oli liiga ootamatu. Ma tahtsin, et see oleks üllatus, püüdis isa Braun ennast kaitsta. Mo ei teadnud ju, et see nii vägevasti mõjub. Nüüd sai pädington teada, et Braunide perekond oli otsustanud oma, kus see reisi nõnda seada, et need paar päeva enne Inglismaale saabumist samale laevale tulevad, kus karupoeg oli? Me tahtsime sinu juurde tulla, aga iga kord, kui sa meid nägid, tegid nii imeliku näo ja pistsid jooksma. CSU Siletest juudi. Tagantjärele tundus tontide eest põgenemine pädingtoni ligi väga naljakana. Ta vaatas oma sõpru ja laskis kuuldavale valju ja nakatavad naerulaginal. Natukese aja pärast naersid juba kõik. Oi, aga mis arst joonust sai? Küsis Pägington. Lõpuks hakkas temagi uskuma, et te olete vaimud. Ma olen kuulnud, et meremehed võivad vahel olla väga ebausklikud, lausus ema Braun. Ta oli kõvasti endast väljas, kui ta meist mööda tuiskas. Ma loodan, et ta juba on toibunud, ütles isa Braun. Siinkohal kostis koputus uksele ja sisse astus stjuuard kakaokannuga tasside ning saiakestega. Enne äraminekut seisatas ta uksel ja sõnas. Ah jaa, doktor, palun teid kõiki tervitava. Me saime kenakesti naerda sellest vaimude loost. Ta palub teid homme lõunasöögiks oma lauda. Nõnda lõppes ka see kummaline vahejuhtum õnnelikult.