Kristall 86. Tänane kristall on pühendatud meie tehnikaülikooli Tallinna Polütehnilise Instituudi poole 100.-le sünnipäevale. Stuudios on Instituudi rektor akadeemik Boris Tamm ja meie teenekad professorid Klara Hallik, Ado Köstner ja Uno Mereste. Tänane teema. Tehnikaülikool ja kultuur. Meie tehnikaülikooli, aga tema kaudu ka võib-olla üldse tehnika kohta Eestimaa tänases kultuuripildis. Kui me räägime kultuurist, siis meie mõtlemiskultuur nõuab vast seda, et me teeme endale selgeks või vähemalt lepime tinglikult kokku, mis on kultuur ja tõepoolest kultuur, see kõigile teadaolev sõna tuleneb ladinakeelsest sõnast harima, selle all mõeldakse nii hästi põlluharimist nii hästi inimese enda harimist ja kõike seda, millega olemasolevat püüame või saame paremaks muuta. Ja loomulikult, kui midagi paremaks muutunud, siis endist ei ole. Nii et kultuur on vastandatav, looduslikule võib isegi öelda metsikule ja haarab kõik selle, mis meie ümber on, mis meis endas on ja mida me saame teistele edasi anda. Sellisel juhul kultuur on väga lähedal kultiveerimisega, eks ole, ja tähendab seda seost, et kultuuri kõige sellega, mis on loodusest eemaldunud ja seda ümber kujundanud või kuidagi kuidagi muutnud. Ma mõtlen, et see on üks võimalikke lähenemisviise kindlasti. Esialgu üldse kultuuri mõiste tähendab alguse on ta saanud nimelt maaharimisest tõepoolest maa parandamisest. Ja jõudis maale jäänud, eks ole, kultiveeritud pindadele. Kultivaator jõudis. Välja siis inimese parandamiseni ja harimiseni ja, ja selles mõttes muidugi see ühiskondlik praktika on kogu aeg laiendanud kultuuri mõistet, kuivõrd inimtegevus. Selle loodusliku keskkonna ja inimese enda ümbertegemisel ja tunnetamisel on kogu aeg süvenenud ja avardunud. Ma võtan need, kui siin silmas pidada just seda meie eesmärki vaadelda TPI kohta meie kultuuripildis, siis nähtavasti sobiks lähtuda niisugusest kultuuri definitsioonist, mis mingisugusel määral viimase aegses kultuuriloos Touroloogias on nagu populaarseks hakanud kujunema, see tähendab seda, et kultuurina mõistetakse ühelt poolt inimese võimet luua enda ümber tehiskeskkonda ja teiseks siis selle kultuuri jäädvustisena, seda tehiskeskkonda ise kaasa arvatud siis ka kunstiteose taga ka kõik muu, mida me millegipärast küll kunstiks ei pea, kuigi, ütleme tarbekunsti ja selle kunstivahe, ütleme, igapäevaste tarbeesemete ja ehitiste ja nii edasi näol on võrdlemisi hägune. Ja vaat sellest seisukohast vaadates minu taipamist mööda TPI osa meie kultuuris on muidugi pööratu suur rääkimata siis, kui kultuuri mõiste ütleme niisuguses kontekstis, nagu seda mõistetakse siis, kui räägitakse rahvuskultuurist. Siis on muidugi TPI osa veel eriti suuri, sellepärast et kui ütleme, püüda määratleda seda mille suhtes TPI on võib-olla ainulaadne Nõukogude liidus kogu maailmas, siis paistab see välja sellest kõigepealt. TPI on ainus tehnikakõrgkool maailmas, kus tehnikat tehakse, arendatakse, propageeritakse eesti keeles tähendab ühe rahvuskultuuri seisukohalt vaevalt et on palju niisuguseid tehnikaülikoole, kellel üldse niisugust osa on. Ja kui rääkida tehnikast, siis tehnika mõiste on tihtipeale seotud mingite rauatükkide või selliste asjadega. Aga see mõiste tuleneb kreeka keeles tehne, see tähendab tehtud ja antiikaja ei tehtudki vahet nii palju kunstil ja käsitööl, see oli üks, mida inimene oskab teha. Ja seetõttu minu arvates võib TPI rollist üldse tehnikateaduse rollist rääkida ka selles mõttes, et see ei ole mitte ainult konkreetsete masinat, vabrikute või sildade või teede ehitamine vaid see on inimeses niisuguse lähenemise viisi kasvatamine. Et saavutatakse eesmärki, see on teostamise eesmärk. Kui filosoof võib ainult seletada, siis tehnika alal tegev inimene peab midagi valmis tegema. Kitsas silmaringilised inimesed tihtipeale ei loe tehnikakultuuri kultuuri sisse. Eks nende arv järjest väheneb, aga, aga need ei olegi veel nii väga vähe. Nad ei saa sealjuures sellest lihtsast asjast aru. Mida, muuseas on TPI avaaktusel viis 10. aastat tagasi ütelnud esimene rektor, akadeemik Paul Kogerman. Mõte on umbes selline, et kui kirjanikud panevad oma Ideed kirja värssides või proosas, eks heliloojad siis oma nootides noodis kirjutatud fraasides, motiivides, harmoonias ja nii edasi. Siis tehnikainimesed, insenerid, selle hulgas reaalteadlased, kirjutavad needsamad mõtted üles siis oma valemites, loogilistes, sõltuvustes ja nii edasi. Ja see on kõik kultuur, see on kõik ühesugune kultuur, ainult et kahjuks paljud inimesed viimaseid ei loeni. Hästi, nad ei loe ka noodikirja, aga, aga nad oskavad teda kuulata ja aga vot ei ole niisama lihtne lugeda nüüd spetsiifilist inseneri koodi, ütleme siis, milles need mõtted on kirja pandud ja sellest tekib siis niisugune lihtloomulik arusaam, et kui ma aru ei saa, ega siis midagi ei tähenda. Ja siit edasi jätkates, eks ole, arvatakse siis jah, et see tehnika, see on ainult see rauatükk. Ma olen ennegi ütelnud neid mõtteid, seda loetakse kultuuriks, kui me nüüd teame nimetada peast Lermontovi teoseid või, või seal Balzaci või oli see võikski või, või natuke neid tsiteerida. Aga paljudele ei tule seda meeldegi, et võiks ikka teada. Need, kümned või sajad miljonid naised, ka mehed, kes õmblusmasinad õmblevad, kuidas õmblusmasin töötab? See on geniaalne, muuseas see nõudis tohutu inimpõlvi, enne kui see lihtne nõks, kuidas niiti alt välja tuua välja mõelda, kas pole kultuur? See, see on jätnud inimkultuuri palju suurema jälje kui terve rida asju, mida me nii kangesti armastame tsiteerida või, või küsigem endalt, mis on kardaanliigend? Palju meie. Kes me peame ennast kultuurseteks võib-olla ainult kuulnud oleme seda, kus on igal autol, see on miljonitel mehhanismidele, see teeb meid lihtsalt õnnelikuks. Üks nendest komponentidest, mis, mis loob seda, nagu eelpool kolleegid ütlesid seda tehiskeskkonda, mis on kultuuri alus. Ma tahaksin väita seda, et teatud üldse tehnikakultuuri ja isegi täppisteadusliku kultuuri vastandamine humanitaarkultuurile või tehnika ja kunstide vastandamine näiteks on ühiskondlikult, on seletatav miks see on nii, ega see ei tähenda, et see hea on, aga see seletab seda üldist suhtumist tehnikasse, tehnikakultuuri ühesõnaga katsetada, vaadelda kuskil väljaspool seda päris ehedat kultuuri. Seotud on ta nähtavasti ajalooliselt sellega, et kõik see, mis arenes inimese tootliku kõigepealt materiaalse tegevuse baasil see oli niivõrd vajalik ja oli alati ajendatud ainelistest primaarsetest vajadust, sellepärast ta sulas ühte selle tegevusega. Vaimukultuur kunstid aga eriti nõudsid alati tõusmist kõrgemale sellest argisest ja materiaalsest vajadusest. Ja tänapäevalgi on ju praktiliselt olukord niisugune noh, meil kolmveerand tööhõivatud elanikkonnast. On ju inimesed, kes teevad kehalist tööd. Märksa rohkem on inimesi ühiskonnas, kes on seotud materiaalse tootmisega või ühiskonna niisugune vaimne integreerimine ja isikuvabadus ja, ja loov tegevus tema kitsamas tähenduses või kogundi tema universaalses tähenduses, see seondub kõik suurel määral humanitaar-kultuurivaldkonnaga. Tähendab, kui sa käid teatris, siis sa oled kultuurne, kui sa näitusel käid, siis ka jah, ja muusikast saad aru ja kirjandust loed. Nähtavasti see situatsioon saada see mass, kes on hõivatud ainelises tootmises materiaalses ja siis tema eneseavalduse ja enesearengu ressursid ja võimalused selles töises sfääris on suhteliselt kitsad ja see seletab nähtavasti seda seda vastandamist, kuigi olukord on ju põhimõtteliselt muutunud. Kõneldakse koguni sellest, et tänapäeval võib-olla üldse enam võib-olla on vara sellest kõnelda, aga küllalt lähedases tulevikus ei ole võimalik vastandada ja teatud mõttes isegi iseseisvatena vaadelda materiaalset ja, ja vaimset kultuuri, kuna nad tõepoolest näiteks tehnoloogiates ju põimuvad väga tugevasti. Paraku on nii, et paljud, kes tahavad kunstlikult ahendada kultuuri mõistet Nemad, võtavad tehnikat ja tehnilisi hüvesid, materiaalseid hüvesid kui midagi enesestmõistetavat, mis peavad tulema neile kellegi poolt. Aga samal ajal mõelda seda, et miks ja kuidas seda saab teha, et hinnata seda, kuidas nendele tuleb kasvõi näiteks värviteleviisor või raadio või kehakatted või soe korter või asfaltteed möödasõitev auto, mida võetakse kui enesestmõistetavat. Need on kõik inimeste kätetöö tehnika ja ka tehnikateaduse objekt. Kui ma tuleksin tagasi akadeemik Tamme sõnavõtu juurde, siis ta rääkis meie esimese rektori Paul Kogermani avakõnest. Kogerman pidas reaalteadlase ja siis selle hulgas ka tehnikateadlase loomingule kõige lähemaks heliloomingut. Ta leidis just selles loomingu valdkonnas midagi kõige nii seotumat. Aga pidage ka silmas seda, et 50 aastat tagasi, kui meie tehnikaülikool avati, siis Paul Kogerman oma avakõne teemaks valis just nimelt tehnika ja kultuur. Loodusteadus kaasajal ja tehnikateadus muidugi eriti tegeleb nende objektidega, mida ta on ise loonud näiteks keemia, suurel osal ka füüsika ütleme elektroonika, kõik on need sellised teadused, mis on ise oma objekti loonud ja jätkates Vahur Mäe analoogiat. Muusika teadus tegeleb ka sellise asja uurimisega, mis on inimeste poolt loodud. Nii et see analoogia ka seda, et õppida või uurida inimese käte poolt või inimese mõistuse poolt ka loodud selle pärast tehnikateadus või tehnika pole mitte käsitöö, vaid ta on eeskätt heade mõtete realiseerumine käte kaudu mingites muudes esemetes inimese käte poolt loodud uurimine sellega tegeleme. See ei piirdu ainult puht pragmaatiliste eesmärkide saavutamisega. Inimkonnale alati pragmaatilisi eesmärke taotlenud ja, ja tegelikult ka filosoofia on taotlenud pragmaatilisi eesmärk. Jätkates siin Klara Halliku ideed, mul on niisugune tunne, et küllap mitte ainult humanitaarteadused ei ole püüdnud tõmmata vahet tehnika ja enda vahele, küllap ka tehnika ise on katsunud ennast humanitaarteadustest kuidagi eemaldada, mis on ajaloolise arenguprotsessis täiesti iseenesestmõistetav, sest mingisugune ühiskondlike nähtuste valdkond, mida ütleme, tehnikateadused on, kui ta hakkab ennast looma ja terviklikuks kujundama ja siseseoseid rajama, siis teadvustama ja selles otseses mõttes siis on päris normaalne, et kõigepealt tajutakse enda erinevust kõikidest teistest ja ma arvan, et kui tehnika kirjanduse klassikat vaadata, siis seal ei ole vähe lehekülgi, kus ikka teadlased, eriti niisugused laiemalt ja filosoofiliselt mõtlevad tehnikamehed on püüdnud näidata, mille poolest tehnika erineb ühelt poolt siis sellest filosoofiast kõige laiemas mõttes humanitaarteadusena mõistes või siis tavalisest loodusteadusest, mille objektiks ei ole inimese loodud nähtused, vaid ütleme, loomad ja taimed ja nii edasi. Ja nii need erinevused on kujunenud, et nad puhuti on antagonistlikeks kujunenud, et siin on teatud üle- ja alahindamist ega ütleme oma eriala üle ja vastas eriala alahindamisega tegemist, see on, see on kõik omamoodi arusaadav, see on niisugune antogonism, mis on arengule tulnud kasu. Kas minu arvates meie elame praegu teatud ajani, jah, aga mis puutub nüüd sellesse meie praegusesse aega, siis minu arvates me elame õnnelikku aega ja selles mõttes üle, et praegu võib näha kõigepealt teaduste tihedat lähenemist üksteisele ja läbipõimumist, eks ole, mida me nimetame teaduste integratsiooniks teiselt poolt juba ammu enne seda on võidud näha niinimetatud sünteetiliste kunstialade tekkimise tendentsi, ütleme kasvõi ehituse ja arhitektuuri läbipõimumist ja mis kõik peaks tulema lõpptulemusena tuurile ja kultuuri arengule kasuks ja milles on täiesti võimatu too jätta märkamata seda tendentsi, et see, mida siiamaani on tehnikaks peetud, selle sõna võib-olla tõesti liiga käsitöölikus mõttes selle osatähtsus selles üldises kultuuripildis edaspidi täiesti kindlasti kindlasti kasvab ja küllap sellest lõpptulemusena mina olen optimist, ma arvan, tulev inimkonnale kui kultuurile palju kasu, kuigi ega see iga kord välja ei paista. Vaat näiteks ega meie ehitiste püstitamise tänapäevast industriaalsed tehnoloogilised meetodid ei ole aidanud eriti tõsta ei seda ehitusskulptuuri ega elamiskultuuri ega, ega midagi nii, vot see paistab eriti silma vaadata, mõnede Mustamäe majade trepikodasid ja fuajeesid ja neid viimistlemata välispindu ja pagan teab, mida ma mõtlen paljude keskpäraste maalijate, teatud kunstivoolude ütleme, mingisugused äärmised, ka see, eks ole, seisukohad, mida nad realiseerivad ka veel kehva ande ja veel viletsama tehnikaga ja selle kunagi viinud edasi mingisugust kunsti tuuri. Aga ju nad on siis selle püramiidi mingisuguseid osa lai äärenähtused, eks ole, millest ilmselt ei ole võimalik hoiduda, aga ma kujutan ette ka, et see areng peaks suunama, ütleme, tehnika ja kunstide kaunite kunstide, ütleme sümbioosi niisuguses suunas, et me võiksime näha Tallinna tänavapildis üha rohkem niisuguseid hooneid nagu näiteks näiteks partei haridusmaja, uus, mis isiklikult minule äärmiselt meeldib. Ainult et vahe on nüüd selles, kui tulla jälle tehnikakultuuri juurde ja tema koha juurde üldises kultuuripildis. Vaat sellest äärenähtusest kujutavas kunstis võib rahulikult mööda astuda. Aga kõik see, mis on materialiseerunud ja kuulub inimeste igapäevaste tarvete rahuldamise, sellest inimesed mööda astuda ei saa. Ja ma arvan, et kui tulla ringiga nüüd jälle TPI asjade juurde Me piisavalt nähtavasti ei arvesta seda asja kritiseerides madalad tehnikakultuuri ja, ja elades üle raskusi meie instituudi ja mõnede erialade komplekteerimisel. Minu meelest on üks väga oluline tegur see nimelt selle materiaalse tootmise enda ühesõnaga siiski lubamatult madal tase, paljudel juhtudel inimesed võtavad seda siiski kui kultuurinähtust. Ja kui see sisaldab nii palju vastuolusid, kui inseneritöö on varustaja ja tehnilise sekretäri vahepealne tegevus mis reaalselt kujuneb paljudel juhtudel siis see on see kultuurikeskkond, see kultuuri kihistus meie elus, mis üldiselt saeb oluliselt seda oksa, mis, mille peal TPI peab olema. See saag on tehtud, mitte mitte inimeste poolt, kes seda tehnikakultuuri realiseerivad, vaid meie konkreetsetes olukordades poliitökonoomiast? Laialt põhiliselt muidugi see on ju absoluutselt lihtne tõsiasi ja umbes seal, vot nii. Ja kuhu te selle kannate, kas tehnikasse vete palun, ja selles ma tuletan meelde definitsiooni, tehnika on meetod soovitud sihi saavutamiseks ja kui professor Mereste rääkis kehvadest majadest, mis tõepoolest on tõsi, siis on siin kaks põhjust, üks põhjus on nii-öelda Ta tehniline tehnikast väljaspool sotsiaalne struktuur ei ole püstitanud ülesandeid, häid maju ehitada. Ja ma arvan ka see ole tehnikakultuuri, jah, see on ühesõnaga tehnikast eemale seisev, milline ülesanne tehnikes püstitakse ja alles teine tuleb välja nüüd see, et kas me oleme tehniline küündimatus, et kas me ei saa seda ehitada, aga põhiline on ikka selles, et tehnika ette püstitada õigeid ülesandeid ja anda ka adekvaatseid ressursse ja võimalusi, nende hulgas ka nii-öelda sotsiaalseid ja prestiižseid ressursse, millest ma räägin. Ta ei taha muidugi väita väita seda, et, et see ühiskondlik praktika on tehnika süü ja tehnilise küündimatuse süü, aga ühiskondlik praktika, antud juhul on determineeritud kahesuguste asjadega sotsiaalse ja, ja k selle sotsiaalsed osaga see, missuguse võimaluse ta annab tehnilisteks ideedeks ja nende realiseerimiseks. Kuid kui me vaatame tulemust inimese seisukohalt ehk laiemas kultuurikontekstis see, mida inimene keskkonnast omandab, siis ta omandab selle sellel tasemel, nii nagu see on süüvimata asjasse, kas viga on tehnikas või on tehnika juhtimises viga. Ma ei saa nüüd tagasi ennast hoida rääkimast rumalatest inimestest kes ikka ütlevad, et miks teadus ei ole näidanud kätte, kuidas asfaltteid korralikult teha. Vaat ma veel kord rõhutada, Need on rumalad inimesed, kes nii räägivad seal 50 aastat teada, kuidas neid töid tuleb teha. Aga kui ei ole sotsiaalsed tingimused korralikku teed teha ja tehakse üks käkk valmis, mis kuskile ei kõlba, siis lihtsalt tuleb kahetsust tunda nende inimese harimatuse üle, kes arvavad, et siin teadus või tehnika peab midagi ütlema. Ja saab midagi ütelda, see on teadusele ja tehnika on selle nii-öelda ära unustanud. See eilne üleeilne üle üleeilne päev Rooma impeeriumi tehtud teed on ka teenivad tänaseni. Võib-olla me tänase vestluse lõpetamiseks olekski mõistlik püüda pilku üle viia tulevikku kusagile sajandi vahetusele kuhu oleme siis jõudnud, kuhu, õigemini me loodame jõuda seks ajaks tehnika arendamisel hariduse arendamisel olgu või siis ka tehnikakeele arendamisel niisugust ülesannet või, või pilti on äärmiselt raske määratleda niimoodi. Lihtsalt kiiresti ja lühidalt. Ma võin nimetada mõned komponendid, mis minu veendumuse järgi peaksid olemusele niisugust iseenesestmõistetavad. Üks nendest on see, mida me nüüd oleme hakanud nimetama pidev õppesüsteemiks. Mis erialal me ka ei töötaks või need noored, kes praegu enam-vähem on lõpetamas kõrgkooli või astuvad või ja kes siis sajandivahetusel on oma paremas tööreas. Ma kujutan ette, et see põlvkond peab tõepoolest õppima täiesti regulaarselt oma töökarjääri lõpuni nii nagu me oleme mõnes osas hakanud juba sisse seadma seda ka meil Eestis nii nagu see on paljudes juhtivates kõrgkoolides välismaal sisse seatud ja ka Nõukogude liidus nüüd mis tähendab seda, et, et pärast kõrghariduse lõpetamist iga mõne aastaga järel, olenevalt erialast ja, ja töökohtadest ja nii edasi on tarvis läbi käia ikkagi jälle sellesama või mõne teise nii-öelda alma materi juures Ühed, tõsised oma eriala laiendamise tõstmise või kuidas neid ka vajadusi ei tekiks. Kursused selleks, et olla tipptasemel kogu aeg, see on minu meelest siis sajandivahetuse üks kultuuripildi täiesti kindel komponent. Aga mitte ainult. Ma usun, et areng toimub kindlalt selles suunas, et juba lähemas tulevikus, kaugemast rääkimata kultuuri mõistetakse ikka üha laiemalt. Nii et sellesse kultuuri kuulub kindlasti kogu teadus. Sellesse kultuuri kuulub kogu tehnika nii selle praktilises kui kui teaduslikus mõttes nende komponentide osatähtsus kasvab. Aga mis puutub niisugusesse mõtlemisskulptuuri või vaimukultuuri või õieti sellesse uue põlvkonna psühholoogilisesse reageerimisesse siis ma tahaks väga loota, et meie ühised pingutused kannavad vilja ja et süveneb see, mida võiks nimetada kultuuritahteks sõnaga, tahteks, töötada hästi nii, et see annaks parimaid tulemusi. Et me oleksime alati tipptasemel ja et see realiseeruks niisuguse sisu ja vormi vormi ühtsuses. Ma muidugi kardan, et minu lootused osutuvad veidi utoopiliseks, aga ma olen selle ala esindaja, võib-olla on see andestatav mulle. Tähendab minu, kas ettekujutustes või vähemasti soovides võib-olla domineerib see, et sajandivahetusel ja pärast seda üldiselt hea elu etalon tähendaks põhiliselt kultuurse elu etaloni. See oleks väga suur murrang mille poole inimkond üldiselt vaevaliselt on ikka kogu aeg liikunud. Noh, ütleme, et ma jätan suure varu selle ideaali realiseerimiseks, see tähendab siis ka, et igasugune haridus, selle hulgas ka tehniline kõrgharidus peab silmas peale utilitaarsete peale pragmaatiliste sihtide ja ülesannete väga suurt inimesekesksust üldse kogu kultuuripoliitikas ja selles mõttes ma meie hariduse ideaali näeksin selles, et see annaks vaatamata oma erialasele spetsialiseerumisele universaalse hariduse kus oleks arukalt balansseeritud inimkultuuri humanitaarsed ja tema rakenduslikud, selle hulgas ka tehnilised väärtused ja oskused. Ma olen ka kindel selles, et baseerudes inimkonna viimaste aastate kibedatele kogemustele mis on näidanud meie teaduse ja tehnika hiigla arengu varjukülgi olukordi, kus inimkond on ikka väga suurte ohtude ees on just päris viimasel ajal ütleksin, viimase pooleteist aasta jooksul viinud situatsioonini, kus mitmed väga suured rahvusvahelised insenerid ja ühingud on hakanud välja töötama niinimetatud inseneri eetilist koodi. See on äärmiselt tähtis liikumine, meil veel sellest vähe teatakse õige pea kindlasti rohkem. Ja mis loomulikult viib inseneriteaduse loodusteaduste üldse loodusressursside kõige selle sõbralikumale integreerumisele teadlikumale, vähemalt integreerumisele, kui see on senini toimunud. Sellest inimkonnal pääsu ei ole, ma arvan ka, see on üks komponent, mis kindlasti on väga tähtis sajandi lõpul. Kristall 86.