Tere õhtust, kallid muinasjutusõbrad. Meie tänane lugu viib karupoeg Pedingtoni ilusat suvepäeva veetma mereranda. Juba varahommikul pakiti kõik vajalikud asjad isa Brown'i autosse ning sõit mere äärde läks lahti. Kuna auto oli väga täis, siis istus pädington tagapingil džuudis üles. Sealt oli tal väga hea aknast välja vaadata kui nad oma suvituspaika jõudsid. Kuna ilm oli väga palav, siis osteti köigile jäätist ning otsiti kogu perele koht rannaliival. Isa Brown'i Jonatan tõid kõigile rannatoolid. Jonatan ja Judy tõttasid kohe vett katsuma. Tädington kaevas endale liiva sisse augu, istus natuke aega seal ja mõtiskles omaette. Siis tõusis püsti ning jalutas vee äärde. Vesi oli soe ja päike sillerdab lainetel. Ta uuristas liiva sisse augu, siis tuli vesi ja ajas augu kinni. Siis tegi ta väikese liivast maja, jälle tuli vesi ja tegi maja maatasa. Ta mängis niimoodi natuke aega liiva ja veega kuni märkas eemal vee peal paati, mis kiiresti sõitis. Paati oli ta ennegi näinud, aga selle paadi taga seisis püsti mees. Või õigemini sõitis püsti seistes mööda vett paadi järel. Niisugust asja ei olnud pädington enne näinud. Teie saite arvatavasti aru, et tegemist oli veesuuskadega. Tädingtoni jaoks oli see täiesti uus asi, keda otsustas seda uurima minna. Ta läks tagasi sinna, kus ema praoni tädi Lonni istusid ja kudusid ja isa Brown ajakirja luges ning ütles. Ma hea meelega jalutasin natuke kaugemale. Ma tulen varsti tagasi. Tädi Lonni vaatas karupoega krossovega kaugele, mine ja võta igaks juhuks mu vihmaavarii. Näed, missugused pilved seal eespool on. Karupoeg võttis tädi Lonni vihmavarju ja astus mööda rannajoon sinnapoole, kust ta paati ja meest vee peal oli näinud. Teel luges ta kõiki kuulutusi, mis reklaamisid küll kontserte, küll loterii, Sid. Lõbuks nägi ta seda, mida oli otsinud. Suurel kuulutusel nägi ta umbes samasugust pilti nagu oli äsja näinud vee peal. Mees mootorpaadi taga hoidis ühe käega trossist, mis oli kinnitatud paadi külge ja teise käega näitas kirjale rahvusvaheliselt tuntud meistri senjoor Alberto veesuusatunnid. Veesuusad kordes pädington omaette. Ta tundis vastupandamatut soovi seda proovida. Sõita suuskadega vee peal nagu lumel. Ta läks sinnapoole, kuhu näitas nool. Pisut eemal oli väike paadisild ja seal seisis mootorpaat. Posti küljes rippus silt. Läksin lõunale, tulen varsti tagasi. Pädington ohkas ja vaatas ringi. Eemal pingil istus kaks kaunis kõrges eas meest. Arvatavasti ootasid ka nemad seenior Alberto tagasitulekut. Karupoeg küll pisut imestas, et onud veel sellises eas niisuguse spordialaga tegelevad aga seda enam andis talle julgust ise seda proovida. Kas ma tohin teie juurde istuda, küsis ta viisakalt, kui ta pingi juurde jõudis. Mis selles halba peoks oleva vastas üks meestest? Hulgakesi koos on lõbusam, lausus teine. Ja karupoeg võttis nende kõrval pingiotsal istet. Eriti palju lõbusam ei olnud, sest mõlemad mehed vaikisid ja vaatasid merele. Kas te käite siin tihti, küsis pädington. Iga päev viimased kolm aastat, lausus esimene mees. Olgu vihm või päike, mina olen siin ahnii inimestes pädington. Ja ainult soojalt tuleb riidesse panna, lisas mees. Ei ole hea külma saada. Kas see tähendab? Küsis pädington, et ma võin oma jaki selga jätta. Oh, muidugi võid, vastas mees, kes seda peaks keelama. Siin on vaba maailm. Et kas seal on väga raske püsti püsida, küsis pädington. Mees vaatas teda väga imeliku pilguga. Ei ole, vastas ta veel, nii vana ka ei ole. Siis saan ehk mina ka hakkama, lausus pädington lootusrikkalt. Kui kaua võtab aega üles saada? Mees, vaatas teda nüüd natuke muiates. Minul umbes 10 minutit koos habemeajamisega muidugi. Aga siis ma olen ka üleval. Habemeajamisega, hõikas Pedington. Tähendab, ühe käega hoidis meest trossist ja teise käega ajas habet. Mees oli muidugi tädingtonist valesti aru saanud, Pedington temast ka. Aga karupoeg vaatas teda suure lugupidamisega. Sellises vanuses veel niisuguseid trikke teha, see on juba midagi. Ma loodan, et meil ei tule enam kaua oodata, hõikas karupoegi erutatult. Mina olen siin juba kella üheksast, lausus nüüd teine mees, neljas tund, lõhed, pädington ehmus, kas tal tuli tõesti veel neli tundi oodata? Ta esimene mees vaatas veelkord pädingtoni ja lausus. Ma arvan, et ma saan aru, mida sa mõtled. Sina tahad minna suuskadega vee peale, jah. Meie istume siin niisama rohkem nagu pealtvaatajad. Senjoor Alberto paistab olevat lõunalt tagasi ja ta näitas käega paadisilla poole. Ah, teie ei olegi järjekorras imestes pädinkt on noh, siis manipun. Tänan teid. Ning ta sibas paadisilla poole, kus tugev päevitunud mees tõepoolest juba paadis järjekordset klienti ootas. Braunide perekond oli selleks ajaks juba natuke muretsema hakanud. Juliet, Jonatan startisid kumbki eri suunas karupoega otsima. Huvitav, et tal kõht tühjaks läinud, imestas tädi Lonni. Praegu oleks just õige aeg hakata lõunat sööma. Me peame ta ära ootama, lausus ema Braun. Lähen vaatan ise, lausus tädi Lonni. Lapsed ei tule kunagi selle peale inimeste käest küsida. Kui keegi on rannas karu näinud, siis jääb talle igal juhul meelde. Selles mõttes on teda lihtsam otsida kui näiteks mõnd poissi või tüdrukut. Ja ta kõndis mööda rannajoont sinnapoole, kuhu oli läinud pädington. Peagi jõudis ta pingi juurde, kus kaks vanameest ikka veel istusid ja millestki elavalt omavahel vestlesid, ise mere poole vaadates. Vabandage, laustati Lonni. Ega te pole juhuslikult siin kusagil silmanud üht noort karu? Karu kordas esimene mees, kas ta ja ta näitas käega merele. Tädi Lonni vaatas ehmunult näidatud suunas ja seal eemal seisis mootorpaat ja paadist pisut eemal vees paistis midagi väga tuttavat. Nimelt midagi väga pädingtoni kübara moodi. Tädi Lonni mureliku pilgu all hakkas paadimootor mölisema ja paat võttis kiirust. Tädington tõusis veest aga ainult natukeseks ajaks. Siis kadus jälle vette ja paat jäi seisma. See noor karu on väga visa, seletas esimene mees. Umbes 10 korda on ta püüdnud suuskadele tõusta, aga see pole tal õnnestunud. Ometi jätta ta seda katki, muudkui üritab uuesti. Taevas halasta, hõikas tädi Lonni, mis sellele karule küll pähe on tulnud. Ei maksa muretseda, rahustas teda esimene mees. See pole sugugi ohtlik Talon päästeveste ümber. Aga ta võib külmetada, muretses tädi Lonni. Ja siis startis paat uuesti ning tädington tõusis. Veest jäi natukeseks ajaks suuskadele seisma, õigemini kihutas mööda vett, et mehed pingil ja veel suur hulk inimesi, kes olid paadisilla juurde karupoja pingutusi jälgima tulnud, hõiskasid tunnustavalt. Siis aga juhtus midagi kummalist. Pädington sirutas trossist vabakäe kõrvale, selles käes oli aga tädi Lonni vihmavari. Ja vihmavari läks lahti ning päding don kerkis koos suuskadega veest kõrgemale ja kõrgemale kuni lendas õhus mootorpaadi järel pealtvaatajate imestusehüüete saatel. Pealtvaatajaid tuli muidugi juurde ja järjekord seenior Alberto veesuusaõpetuse saamiseks aina pikenes. Järjekordselt oli pädington millelegi reklaami teinud. Lendav karuvöö suuskadega hõikas mees pingil. Niisugust asja ei ole ma enne näinud. Ka seekordne karupoja seiklus lõppes õnnelikult. Ilm ei olnud külm, nii et pikk vees ligunemine ei toonutele nohu ega köha, vaid mõjus väga värskendavalt. Kui ta paadisillale jõudis, mähkis tädi Lonni ta suurde käterätikusse ja viis ta perekonna juurde lõunat sööma. Aga meie läheme magama ja loeme õhtupalve. Armastav taevane isa. Hoia meid kurja eest ja õpeta meid 11 armastama. Et meie elu siin maa peal võiks õnnelikum olla. Aamen. Head und.