Tere õhtust, kallid muinasjutusõbrad. Meie eilses loos läks karupoeg pädington kooli. Üks õpetajatest tulid jälle juba õuel vastu ja juhatas ta klassi. Me paneme su neljandasse aastasse. Kui sulle tundub seal liiga raske, siis tule minu juurde, arutame edasi. Tänan väga lause spedington viisakalt ja astus klassiuksest sisse. Ta jäi uksele seisma ja vaatas uudishimulikult ringi. Klassis oli kolm rida koolipinke ja kõikides istusid poisid ja tüdrukud. Loomulikult tõusis klassis suur lärm, kui lapsed pädingtoni nägid. Nad kogunesid kõik pädingtoni ümber, igaüks tahtis temaga tuttavaks saada. Igaüks tahtis korraga kõike temast teada saada, ehkki nii mõnedki juba tundsid teda või vähemalt teadsid, et ta kusagil läheduses elab. Siis aga helises kell ja sisse astus õpetaja. Sünses sünnib. Miks te oma kohtadel ei ole? Õpetaja Meil on uus õpilane, hõiskasid lapsed. Noh, mis selles siis nii imelikku on, küsis õpetaja. Aga ta karu hõikasid, lapsed on kaugelt Lõuna-Ameerikast. Kuidas nii, karu, imestas õpetaja. Tere hommikust, ütles pädington kergitades kübarat, kui õpilased olid oma kohtadele läinud ja ta üksi keset klassi jäi. Õpetaja ei saanud hetke jooksul üllatuse tõttu sõna suust. Three karu, ütles ta siis. Kuidas sina siia sattusid? Ma tulin kõigepealt laevaga Lõuna-Ameerikast Peruust, kus ma elasin oma tädi lossi juures jutustes pädington. Ta läks kaalude vanadekodusse ja kuna ma tahtsin väga muud maailma näha, siis ta lubas mul reisima minna. Aga siis ma leidsin endale head sõbrad, kes mu enda juurde võtsid. Nii ma jäingi siia, tädi lussiga, olen kirjavahetuses ja tal on hea meel, et mul hästi läheb. Kas see kõik on väga tore, vastas õpetaja. Aga kuidas kooli sattusid? Mul kästi tulla, vastas päidington õlgu kehitades. Kes käskis, küsis õpetaja. Mingisugune ametnik käis meie ukse taga ja rääkis ema Browniga ja ütles talle, et kui ma täna kooli ei lähe, siis tuleb neil pahandusi. Et kõik lapsed peavad koolis käima. Õpetaja naeratas lohh, seda küll, kõik lapsed peavad koolis käima. Aga ma ei tea, et see seadus kehtiks ka karulaste kohta. Keegi ei saa sind sundida koolis käima. Aga kui sa ise soovid, siis ei saa ka keegi seda sulle keelata. Pädington istus vabale kohale esimeses pingis ja tund algas. Ta kuulas huviga kõike, mida õpetaja kõneles. Ja kui õpilased tunni lõpus muinasjutumängu mängisid niimoodi, et üks alustas mingit lugu ja teine jätkas siis võttis ka tädingdan sellest osa. Söögivahetunnil võttis ta kohvrist välja suure marmelaadi purgi ja viiludeks lõigatud saia ning jagas oma klassikaaslastele oma kuulsaid marmelaadi. Saiakesi. Pädingtonile meeldis koolis. Vahel läks lärm küll ümberringi päris suureks, sest lapsi oli koolis palju ja kõik olid parajal määral elavad ja püsimatud. Matemaatikatunnis jälgis karu poolt natuke aega, kui õpetaja tegi tahvli peal ülesandeid ja seletas uusi lahenduse võimalusi. See tundus talle natuke liiga keeruline ja aknast langes ta peale meeldivalt soe päikeselaik. Nii et ta jäi loomulikult magama. Loodusloo tunnis viis õpetaja õpilased koolilähedasse metsatukka ning rääkis neile taimedest ja lindudest. Nad jalutasid natuke ja istusid seejärel lagendikule ja õpetaja rääkis, kes sellest, kuidas inimene peaks loodust hoidma. Me peame alati meeles pidama, ütles õpetaja, et kõik see halb, mida me teeme, kas üksteisele või loodusele tuleb meile endale tagasi ja palju suuremalt. Kas see, mida me teeme, tahtmata Ta või teadmatusest see on meie elu peamine tark, kus, mida tuleb alati meeles pidada. Kui me tahame ise alles olla ja hästi elada, siis peame ka olema tähelepanelikud ja hoolitsema, et meie tegude läbi keegi ega miski ei kannataks. Kui inimesed selle meeles peaksid, siis saaksime lahti asjatust, tsipliimisest ja rumalast omavahel kisklemisest. Ja siis saaksime hakata tegelema tähtsate ja tõeliste probleemidega. Linnud siristasid ümberringi, kõrged puud kohisesid rahulikult ja salapäraselt põõsaks, ahistasid oma lehti ja lilled lõhnasid rohus. Te vaadake ainult, kui ilus on see jumala loodud maailm, rääkis õpetaja. Vaadake puid ja põõsaid, lilli või kasvõi rohukõrsi. Mitte ükski neist ei ole täpselt samasugune nagu teine. Igaüks on erinev, igaüks on haruldane. Kuidas me saame neid siis ilmaasjata Ta murda või hävitada. Õpetaja küsis üks poiss. Aga kuidas mulle tagasi tuleb, kui ma mune väikse puu maha murran? Ma lähen ju ära ja ma ei tule siia enam tagasi. Mis see minusse muutub? See ongi just kõige piiratum mõtteviis, seletas õpetaja. Kõik puutub meisse, mis maailmas sünnib. Me oleme kõik omavahel seotud ja loodusega oleme seotud ja keskkonnaga. See on umbes nii, nagu istuksime me ühes paadis. Ja kui keegi teeb sellele paadile augu sisse, siis vajume kõik koos põhja. Ma tahan, et see lugu teile meelde jääks. Inimese teeb inimeseks tema hing. Ja hinge tuleb hoida. Aga igasugune halb tegu või hoolimatus, ükskõik kelle või mille suhtes rikub meie hinge. Ja mida rohkem me halba teeme, seda rikutum on meie hing. Kuni lõpuks meil polegi teda enam. Lapsed kuulasid vaikides. Olgu, meil on aeg tagasi minna, ütles õpetaja. Aga kus on siis meie uus õpilane? Tädington? Keegi polnud märganud, et karupoeg oli natuke eemale läinud, sest ta oli puude vahelt märganud kahte väikest hirvekest ning tahtis neile lähemale hiilida. Praegu ei olnud teda kusagil näha. Tädingtoon, täding, toon, hõikasid lapsed ning otsisid teda igalt poolt. Maasikad hõikas keegi ja lapsed asusid maasikaid sööma. Siin on ta jäljed, ütles õpetaja ning läks veidi eemale. Enam ei ole, jäi ta peagi nõutult seisma. Täding, ta on Sõnajalad sahisesid ja täding tuli oma peidupaigast välja. Kus sa olid, mida sa tegid, küsisid lapsed läbisegi. Ma istusin ja vaatasin hirvekkisi. Aga siis jäin magama. Koolis käimine on väga väsitav, ma pole sellega harjunud. Nõnda lõppes pädingtoni koolipäev ning koju jõudes oli ta väga väsinud, vaatamata neile kahele väikesele tukkumisele. Hea ikkagi, et sai koolis ära käidud, ütles pädington. Muidu oleks veel pahandusi tulnud. Tema Braun ja tädi Lonni vahetasid pilke. Kuidas koolis meeldis, küsis tädi Lonni. Natuke igav oli, vastas pädington. Liiga palju tuli ühe koha peal istuda ja muud kui kuulata. Seda ma küll ei saa aru, kuidas Joonatan juudi nii kaua kohe mitu aastat iga päev koolis käivad. Siis vaatas ta ema Brauni otsa ja küsis. Kas minul on ka hing? Ma arvan, et on vastasema Braun kui sa oskad ilusatest ja headest asjadest rõõmu tunda. Ja kui sa kedagi armastad, siis järelikult on sul hing. Siis järelikult on mul hing, kordas pädington rõõmsalt. Ja ma pean seda hoidma. Sellel õhtul tulidki džuudi Jonatan koju ja karupoeg pidi väga üksikasjalikult oma koolipäevast jutustama. Kõigile tundus väga lõbus see, et pädingtoni inimlapseks peeti ja kooli taheti panna. Kuna järgmine päev oli laupäev, siis otsustati ühiselt, et pärast sellist rasket päeva kuluks pädingtonile üks korralik puhkus ära. Ehk läheksime mere äärde, tegid Jonatan ettepaneku. Ja see võeti kõikide poolt rõõmuga vastu. Pärast õhtusööki tegid kõik agaralt ettevalmistusi järgmise päeva väljasõiduks. Tädi Lonni hakkas muidugi moosipirukaid küpsetama ja see tegi karupoeg pättingtonile kõige rohkem rõõmu sest moosipirukaid armastas ta isegi rohkem kui marmelaadi saiakesi. Pädington oli kaua üleval, sest ta tahtis kõik oma kooli muljed oma päevaraamatusse üles kirjutada sest ta teadis, et järgmine päev pidi tulemas sama muljeterohke. Ning ta ei tahtnud ühtegi huvitavat sündmust ära unustada. Meiegi läheme nüüd magama ja loeme oma õhtupalve. Armastav taevane isa Me palume sind, juhata meid meie igapäevases elus. Õpeta meid vahet tegema hea ja kurja vahel. Et me teadmatusest või mõtlematusest ei teeks kahju oma hingele. Aamen. Head und.