Tere õhtust, kallid jutusõbrad. Meie tänane lugu on taas Karupoeg Pedingtonist, kes elab Londonis Braunide perekonnas. Tädi Lonni tegi akna lahti. Ja pahtes välja. Mis seal nõnda kõvasti sumiseb, küsis ta ema Braunilt. Ons mesilane või parm? Sumin, mis aiast kostis, läks veel valjemaks ja läks korraks üle vilistamiseks ning jäi siis pahaendeliselt vait. Ema, praam ja tädi Lonni vahetasid pilke. Ma arvan, et sellel on midagi tegemist meie armsa Padingtoniga, ütles tädi Lonni vanem, põõsaste vahel ta kollast kübarat. Ahhaa, see on see võlukepike, see varanduse otsija, metallidetektor, lausus Eva Braun. Mõni päev tagasi oli Braunide perekond käinud suvelaadal ja isa Braun oli võitnud loteriil tõepoolest niisuguse aparaadi, millega saab maa seest metalli otsida. Ja karupoeg oli sellest nii huvitatud, et juba varahommikul kadus ta koos sellega aeda. Jällegi uuris ta kõigepealt aparaadiga kaasa antud väikest raamatukest pealkirjaga igaühele oma aarete saar. Ja mille autoriks oli Arnold. Edukas kaanel oli pilt autorist, kes oli riietatud eelmise sajandi moe järgi ning uuris maapinda oma metallidetektori abiga. Eessõnas oli öeldud, et iga inimene seisab mingi hindamatu väärtuse või varanduse peal ilma seda ise aimamata. Päris vanast ajast võib maa sees olla igasuguseid pronksehteid, vanu münte, hõbelusikaid ja igasugu muud väärtuslikku. Tuleb ainult hakata peale otsimisega. Ja ühel heal päeval võid avastada, et oled rikkaks saanud. Niimoodi kirjutas raamatubkises isand nimega Arnold, edukas. Samuti sisaldas see raamat väga palju fotosid leidudest. Türil. Oma elu jooksul oli õnnestunud välja kaevata ikka sellesama võlukepikese abil. Pädington ohkas ja vaatas üle oma varanduse, mis Braunide aiamullast oli välja tulnud. Vana jalgratta pedaal neli roostetanud naela ja üks hobuseraud. Eile olid nad koos Jonataniga leidnud veel vana labida ja naelatangid. Ta pani raamatukese kõrvale ja võttis oma kohvrist välja teise läikiva ja isuäratavate piltidega ning lõi lahti keskmise lehekülje, kus oli suurte kollaste tähtedega kirjutatud tädi Maali. Imeline pähklikook. Pilt sellest koogist oli suur ja värviline ja võttis enda alla kaks lehekülge. See oli üks tavaline reklaambrošüür ning oli saabunud postiga paar päeva tagasi. Lisaks koogi pildile oli ära trükitud veel paljude inimeste, kes seda kooki olid maitsnud. Kiitvad hinnangud. Nagu te ehk mäletate Olibedingtonil sõpruga televisioonis, kus ta oli mitmes saates osaline olnud. Just nimelt sellel saatesarjal oli lähemail päevi tulemas juubel 50-st saade. Ja pädington tahtis nii väga, neile saate tegijatele midagi selleks puhuks kinkida. Ta vaatas seda kooki ja tundis, kuidas kõht tühjaks läks. Hind koogi kõrval aga tegi pädingtonile muret. Sest koogid olid üldiselt kallid ja pähklid samuti ning pädingtoni kõrvale pandud penni teest seda osta polnud võimalik. Ometi oleks nii kena osta neile selline kook, millest igaüks saaks tükikese. Ja ega pädington isegi ilma ei jääks. Pädington ohkas veelkord. Miks küll kõikidel headel asjadel siin maailmas on nii kõrge hind. Ta tegi uuesti lahti isand eduka raamatu. Mitmed leiud olen ma avastanud täiesti juhuslikult kirjutas varanduse otsija. Näiteks ükskord viskasin nalja pärast mündi üle õla ja otsustasin kaevata sealt kohalt, kuhu see münt kukub. Ja kas teate ma kaevasindi. Ja sealt tuli välja hõbetaldrik, mille väärtus oli mitusada naelsterlingit. Jutu kõrval oli pilt hõbetaldrikust. Pädington pani silmad kinni ja püüdis seda endale ette kujutada. Varanduse otsimine oli muidugi põnev tegevus, aga veel põnevam oleks see siis, kui midagi nii väärtuslikku leiaks. Pädington toetas selja vastu puutüve ja tema käpp puutus vastu maas lebavat hobuserauda. Karupoeg oli kuulnud, et hobuseraud pidi õnne tooma. Niisiis võib-olla see ei olnudki nii väärtusetu leid, nagu ta paistis olevat. Kui see edu, kas Arnold saavutas nii palju edu lihtsalt mingi mündi abil siis võib ju kohe hobuserauast kasu olla. Võib-olla isegi rohkem, sest ta on suurem ja raske, pigem. Nõnda arutles pädington omaette, istudes õitseva õunapuu all. Karupoegi ei suutnud seda mõtetena ära ajada. Ta käpp koos hobuserauaga tõusis iseenesest. Ja kohe kostis Kulk, sattus ja vihane hüüatus teiselt poolt aeda. Karu. Kas Hiina tegi seda? Nii kiiret tulemust ei olnud pädington osanud oodata. Ehkki sellist tulemust ei olnud ta soovinudki. Karu hüüdis Braunide naaber onu karri uuesti. Palun vabandust, tuttas karu oma eksitust heaks tegema. Ta tõusis püsti ja vaatas üle aia. Naaber hüppas ühel jalal ja hoidis teist jalga käte vahel. See oleks võinud päris naljakas tunduda, kui naaber iseni vihane poleks olnud. Kas sina loobid siin hobuseraudu, karjus ta. Ma ei loobi, vastas pädington. See lihtsalt juhtus. Mul ei olnud sellist kavatsust. Pealegi, tädi Lonni ütleb alati, et hobuseraud toob õnne. Kordas onu karri. Õnne. Mae nimetaks seda õnneks, kui raske rauatükk mu jala peale maandub. Ma olen sunnitud sellest. Ta vaatas üle aia ning märkas metallidetektorit. Mis asi see veel on, küsis ta kahtlustavalt. Ja see on võluaparaat, vastas pädington. Motsin sellega varandust. Varandust, kordas onu karri. Ta hüppas pädingtonile lähemale ning uuris teraselt metallidetektorit. Missugust varandust? Vabandust, noh, peidetud aardeid, seletas pädington. Need, mis vanast ajast on maa sisse peidetud. Mereröövlid, Jaan, oota, katkestas teda, naaber, mis meriröövlid. Meri. Röövlid peitsid varandusi maa sisse, kui nad pidid kellegi eest põgenema, seletas pädington. Ta tõstis üles isand eduka kirjutatud raamatukese ja näitas onu Carryle seda kohta, kus autor mündi üle õla viskas. Sellepärast viskasin ma selle hobuseraua, jätkas pädington. Et ehk kukub sinna kohta, kus on varandus peidetud. Ja siis ma hakkan kaevama sealt kohalt ja leian selle varanduse üles. Ah nii, lausus naaber Ahnii, nii, ta mõtles natuke. Rice vaatas siis sinna kohta, kus ta oli seisnud, kui hobuseraud teda oli tabanud. Ta kõndis sinna kohta tagasi ja uuris maapinda. Ta oli just täna hakanud sinna lillepeenart kaevama. Olgu karu, lausus ta siis. Sa võid hakata siit kaevama. Ja kui sa peaksid midagi leidma, milles ma väga sügavalt kahtlen siis ma annan sulle ulakuse andeks ega lähe su peale kaebama. Tädington teadis, et onu Carryga ei olnud võimalik tingida. Niisiis võttis ta oma võlukepikese joroni saia august läbi naabrionu aeda. Koht, kus ta pidi kaevama hakkama, ei paistnud eriti lootustandev. Mõni vihmauss kasutas juhust, et kiiresti põgeneda. Muld oli siit-sealt natuke ära songitud ja mullakamar ümberpööratud lugu hobuserauaga oli natuke piinlik ja Pedington ei tahtnud, et Braunid sellest teada saaksid. Kuidas mõista nii mõtlematu olla, et heita hobuseraud naabri aia suunas? Just nimelt ütles onu karri, kui pädington maapinda uuris. Sindamaandus täpipealt selle koha peal oli mu jalg, näed, jälg on veel näha. Tädington võttis labida ning lõi selle maasse. Ta vaatas onu karri poole. Te võite seniks tuppa minna, ütles ta. Kui ma midagi leian, küll ma siis hõikan. Ei tule kõne allagi, vastas onu karri. Ei jäetamasinud siia üksinda. Iial ei või teada, Mistri, kes sa välja mõtled, kui sind omapead jäetud. Ta vist rikke, kordas pättington natuke solvunult. Just trikke, kordas onu karri ja tahtis veel samal teemal jätkata. Kui metallidetektor pädingtoni käes hakkas imelikku krigisevad häält tegema. Helde taevas, mis see oli, hõikas onu karri eruta ainult. Ma ei tea, vastas pädinkt on. Ma arvan, et siin peab olema midagi väga väärtuslikku. Arnold Eduka raamatus oli kirjeldatud erinevaid häälitsusi, mis tekivad selle aparaadi kohtumisel erinevate materjalidega. Aga niisugust valju heli ei olnud seal kirjeldatud. Teile ka lapsed on nüüd aeg magama minna. Armas taevane isa. Anname end sinu hooldega sellel ööl. Kaitse ja hoia meid ja lase meil homme taas puhanuna ärgata. Aamen. Head und.