Nutikas maailmas on raadio ühe kliki kaugusel. Leia raadio, äpp, Google Play või aktorist. Kuuled raadio kahte värske ja vaba värske jagada. Tere, kena pühapäeva õhtut, head raadiokuulajad. Väljas möllab vinge tuul on raadio kahes stuudiosse kokku veeretanud mandariinid Andrei Liimetsa. Tere Ralph autori tere Emilie Toomela. Tere ja minu maarjahinda alla, et jagada teiega värskeid kinoelamusi. Alustame tänast saadet kinos Artis lihastuvast õuduskassetist, mis koosneb kolmest kodumaisest õuduslühifilmist. Seejärel liigume huumori poole, räägime filmist Chibs maantee patrull ning tagasi jälle süngemate toonide juurde ulmepõnevik oga life ehk elu ja saate lõpu poole tuleme Ameerika mandrilt jällegi tagasi kodumaale, sest juba homsest algab Tallinn Music Week. Ärge laske ennast nimest petta, sest tegu ei ole ainult muusikale pühendatud. Festivaliga kavast leiab mitmeid erinevaid lisaprogramme, millest üks on siis filmiprogramm, mille kallid otsapidi seotud ka meie mandariinid. Kinos Artis linastub siis selline eesti õuduslühifilmide kassett, mille pealkiri lihtsalt ja lühidalt ongi õuduskassett. Ja linastuvad siis Maria Reinup p. Erinevatel andmetel kas 2015. või 2016. aasta film elas kord siis natukene vanem pill, mandri Rulkovi hirm aastast 2004 ja üks uuemaid Lauri randla mausoleum eelmisest aastast ja kui me sellest õudus kassetest enne arutasime, et mida, kuidas rääkida, siis Ralph küsis, et kas me tahaksime nendest filmidest rääkima eraldi või, või niimoodi kogumina. Ja see on päris selline keeruline küsimus, sellepärast et nagu igal pool ka mainitud, see õuduskassett koosneb siis kolmest väga eriilmelisest filmist, et kui mõtlesid niimoodi ükshaaval, siis Maria Reinupi elas kord on selline ulmepõnevik õudusulmepõnevik keskkoolinoortest, kes lähevad vihma ja tormivarju sellisesse kummalisse majja, mis hakkab avaldama oma saladusi neile. Andrei Žukovi hirm on selline. Ma ütleks praegu juba retrolaks, et see on väga selline kahe tuhandete alguses selline telefilmipildiga. Hästi, ma ütleksin. Siis nagu Eesti versioon sellisest ütleme natukene geneerilisemast või levinumatest õudusfilmist, et ma ütleksin, et see on Psühholoogilina jah, aga, aga vot selline, ma ütleksin, natukene pseudopsühholoogiline selline nagu geneeriline õuduslühifilm, mida võib-olla natukene ka see esimene film läheb siis ta sellesama nagu vea peale natukene. Ta on, selline töötab pinge ja närvikõdi kõdi peal, aga, aga selle filmi nagu sisu jääb küll minu jaoks hästi segaseks. Ja siis mausoleum on selline hoopis natukene süngemad huumorinootidega, siis ma ütleksin ma tea, must tragikomöödia midagi taolist, et selline hästi eriilmeline kassett on kokku pandud. Väike soojendus Haapsalu õudusfilmi haudise fantaasiafilmifestivalile, mis, mida aprilli lõpus oodata on sinna aasta alguses, päris esimeses saates rääkisime sellisest Soome-Eesti koostööst nagu pooldam ja selle filmi puhul ma mõtlesin, et aeg on küps Eesti oma õudusfilmiks. Õuduskassett küll sisaldab ainult lühifilme, aga iseenesest väga tore, et ka siinmail on siukseid väikseid žanri asju teha võetud. See tase on päris kõikuv, ma pean nentima. Sa juba kirjeldasid väga hästi need kolm filmi üleüldiselt ära, minu meelest need esimesed kaks neist kuidagi ei, ei saavuta oma täit potentsiaali, et et see Maria Reinupi esimene film noortest, kes toovad ühte kummastavasse majja. See kogu see kontseptsioon toetub sellele, et see ruum ennast hästi kehtestaks, et ruum mõjuks, aga see film on kõige nõrgem ruum, kuidagi töötajaid minu meelest seda ei ole, seda ruumi ei ole suudetud päris hästi pildile püüda. Vot selle kohta ma ütleks, et ma olen Maria Reinupi filmid üldiselt väga meeldivad ja, ja nagu eelmisel ja üle-eelmisel aastal vabandust, siis oli Von Krahli lühifilmide kassett Kontakt anti välja, kus oli üks Maria Reinupi film man tants, kus oli ka selline tema filmides on selline müstiline element, et sees, et mis, mis jääbki niimoodi lahti selgitamata ja mulle see nagu filmi idee elas, kord puhul väga meeldis selle filmi stsenarist oli muide Greta Varts. Aga mulle tundub jah, et see reži osa jäi sellel filmil kõvasti nõrgemaks, kui see stsenaarium oli. No tase on selles mõttes kõikuvad, nad filmid on siiski erineva pikkusega, et Maria Reinupi oma tundub mõnes mõttes isegi soojendusena järgmistele filmidele ja noh, ütleme nii, et esimene neist siis Reinup, jaman pildiliselt kena, seal atmosfäärile ennast väga palju rõhku pandud ja isegi dialoog kohati improvisatsiooniline, ta ei ole kindlalt ütleme käsikirja peale mängitud väike teos. Järgmine neist pildiliselt jälle suhteliselt inetu ja amatöörlik ja tehtud selliste odavamate lihtsamate tehniliste vahenditega, küll aga sisuliselt tugevam. Ja kolmas on siis see, kus neil nagu sisulist tugevust, jaka pildilist tugevust. Ma igaks juhuks Ralph seda mainin, et hirm on siis ta natukene vanem, ta on minu meelest jah, tudengifilm, et see tolleaegne nagu tehnika, et seda nagu liiga suureks miinuseks ei loeks, et siin tuleb neid võimalusi arvesse võtta. Aga mulle tundub, et selle filmi puhul isegi sisu oli nagu veel nõrgad. Siinkohal ma jõuangi ühe tähelepaneku neetud antoloogia filmid on õudusžanris muutunud jälle suhteliselt moekaks ja mulle osad eksperimendid meeldivad nagu näiteks teavisiivselt eff, kas üle maailma anti 26-le filmitegijale väike eelarve ja siis üks tähestiku tähtedest ja siis nad pidid tegema väikse lühifilmi, mille pealkiri algaks selle vastava tähega. Ja siis kokku ligi 26 lühifilmi pooleteist või kahe tunni jooksul. Ja enamasti õudusantoloogia filmid on siiski algselt loodud sellise ühefilmina, mis koosnevad väiksematest lõikudest lugudest, nagu näiteks VHS-i seeria, onju et seal on kõik filmid, siis kasutavad seda found, käsikaamera lahendust ja see õuduskassetid, et noh, siin on lihtsalt võetud kolm erinevat erineval ajajärgul valminud filmi ja siis ühendatud üheksa tunniseks filmiks seda siis täishinnaga müüa ja noh, arvestades Maria Reinup tegeleb PÖFF'iga aktiivselt läbi aastate ja VHS õppi linastunud, siis ma arvan, et sealt tuligi võib-olla see idee, et võtta lihtsalt kolm erinevat lühifilmi, mis žanriliselt ühtivad ja siis nad sihukse täisi naest publikule nähtavaks tahartises. Algat vabandust, algatus iseenesest on minu meelest hästi hea, sellepärast et kasvõi balti filmi ja meediakoolis tuleb näiteks väga-väga häid lühifilme, mis kuidagi jõua levisse, aga mida võiks niimoodi kokku panna vabalt näidates? Tase on hästi kõrge. Selle kasseti, nagu ma aru saan, pani kokku Peeter Urbla, kes on siis kahe filmi produtsent. Mausoleum, vabandust. Jah, vist, kui ma ei eksi, siis ta ei ole, elas kord produtsent ühesõnaga natukene minu jaoks ka loomulikult algatus on tore, väga hea, et nad ka sellised eesti väikesed õudusleiud kinno ikkagi tuuakse, et need on võimalik suurelt ekraanilt vaadata. Aga tõesti, see kombo nendest kolmest filmist natukene tekitab minus küsimusi. Kusjuures ma lähen küll teemast natukene kaugemale ka kinos Artis seal esilinastusel oli Peeter Urblaga ise kohal. Ja ma oleksin tahtnud küsida, et kuidas need kolm filmi siis valiti ja kokku pandi, aga Maria Reinup, kes tegi seal seda kiuuendeid, alustas sedasama sellise tavalise jutuga, mida Pöffil kõue neidel tavaliselt kuulab, et me teame, et Eesti publik ei küsi küsimusi, on sellised ei julge küsida, nii et ma alustan ise. Tegelikult mulle tundus, et seal saalis oli palju rohkem küsimusi, kui jõuti selle väikese aja jooksul ära küsida, mis meile sinna jäeti. Et siit selline väike tähelepanek, et minu meelest Eesti kinopublik viimaste aastate jooksul on palju avatumaks muutunud, neid küsimusi ikkagi küsitakse. Ja ma arvan, et kui publikule otseselt näkku öelda, et te olete nii hirmul, et ei julgegi küsimusi küsida, et see nagu kuidagi ka inimesi ei ava. PÖFFil on loomulikult väga suur töö selles, et see publik on avatumaks muutunud kõue näide suhtes, aga ma arvan, et sellest on nüüd nagu aeg edasi liikuda, et me kogu aeg kordame kõigele, et Eesti publik ei julge küsimusi küsida. Näpuotsaga sotsiaalkriitikat, aga kui, kui ma ütlesin, et need kaks esimest filmi kuidagi oma täit potentsiaali ei saavuta, üx kuidagi mõjunud mulle vormilt ja teine vormilt mõjusa pildilt mitesse viimane kolmandik, mausoleum oli väga-väga positiivne üllatus. Selge selles mõttes kummaline valik, et kui selle kontekstist välja võtta, siis ma ei peaks seda üldse õudusfilmiks kuigi tõesti seal mõningad siukseid emotsionaalsed allhoovused, mis seal on, sobivad õudusfilme väga hästi, aga suurepäraselt tehtud hea atmosfääriga. Seal on minu meelest teema, iseenesest on nii hea, et ta laenab ajaloost täitsa sellistest tõsielulistes sündmustest reaalselt eksisteerinud tegelastest niisugune spekulatiivne ajalugu. Naeruga jah, et see on ikka see, et see hetk, kui Stalin ekraanile aastas, siis ma ikka mõtlesin, et vau sellist asja ma ei oleks oodanud Eesti kinos ja veel vähem ühest sellisest vaiksest. Selline see kolmest lühifilmist oli, eks, kus oli näha mingit ambiambitsiooni siukest bravuur ja natuke ka, et lisaks sellele, et on hästi nägudelt tehtud ja noh, tegelikult ega see teine film, noh, ta näebki sihuke odav välja ja on tükk aega tagasi valminud, aga seal on ka sellised, et noh, ütleme klassikalisi õudusfilmi nõksud seesamalaiu poldud mendis Hitchcocki, elektroordentalik, isegi värvilahendus, kus punastaga ilusasti kasutatud ja esimene film on ka iseenesest atmosfääriga, lihtsalt asi on selles, kui need kolm lühifilm eraldi võtta, et siis need on sellised, mida umbes võiks õhtul Youtube'ist vaadata millegi muu kõrvale, et kui ma lähen nagu ütleme, ma ei taha neid inimese eemale ehmatada, aga aga kui ma lähen kinno vaatama justkui õudusantoloogias, siis ma just tahaks mingit sellist suuremat elamust. Võib-olla, kui oleks neli lühifilme juba olnud, siis ma nagu tunneks, et oleks rohkem nagu seda kinoaega väärt olnud. Mulle tundub, et hirm võis olla omas ajas, siis ehk ligi 13 aastat tagasi. Väga kuidagi selline hea, värske, põnev mind hakkaski tegelikult väga huvitavat. Ma olen natukene liiga noor, et ma ei mäleta seda aega, ma olen küll hirmu varem näinud, aga ma tegelikult tahaks teada, et kuidas ta selle sealsamas ajahetkes toimis, et mida siis inimesed sellest arvasid. Aga mausoleume ka täiesti nõus, et Lauri randla tundub olevat paljulubav. Noor režissöör, minu teada õpib vist Helsingis, aga loodame, et tuleb varsti jälle uusi filme, mida vaadata. Aga kuulame siia muusikat ja teps mitte õudus tegelikult, vaid hoopis laibachi lugude missal. Blouers, mis on kõla, kõlab filmis Live Libération tei. Mis linastub, kui ma ei eksi esimesel aprillil. Kinos Sõprus Tallinn Music Weeki raames, kusjuures ka kaks. Ma kasutan Tallinn Music Weeki lehelt võetud väljendit Sloveenia industriaalskandaal radikaalgrupp pil laibaliiget mulle väga see väljend meeldis, aga kuulame seda lugu nüüd. Nii lähme edasi saata teile filmiga millektrinud Chibs ja ütlen kohe hästi, ausalt ära. Eile, kui me seda filmi läksin vaatama ja siis ma juba ette olin valmis selle kaks tundi ära kannatama ja siis tulema siia saatesse, võib olla üsna leigelt sellest filmist rääkima. Aga kokkuvõttes tõesti see film üllatas mind väga. Chibs räägib siis California politseipatrulli seiklustest ja jõudis kinodesse just sel nädalal. Peaosades on täks Sheppard, kes ühtlasi endale filmi režissöör ja stsenarist. Ja siis tema ärimees Enn Maicel. Benja. Filmi keskmes on kaks kiirte politseiniku. Üks neist on seksisõltlane ja on ühtlasi ka Andrei kaver töötav FBI agent. Ja tema eesmärk on siis politseina tegutsedes korrumpeerunud, seadusesilmi tabada ja siis teksti teks. Shepard ise kehastab samuti Sütlastega valuvaigisti sõltlast kes on olnud kunagi mootorrattaäss, tema naine enam ei armasta, on leidnud uue ja parema ja ka tema sellised endised trofeed on jäänud riiulile tolmu koguma. Noh, ütleme nii, et sisu kirjeldus ei küla nagu kuidagi väga eriliselt. Ja ilmselt see lugu iseenesest väga palju ei üllata küll, aga mis oli väga kihvt, selle filmi juures oli just selle huumorisoon. Kõik naljad üldiselt mingit pidi ikkagi toimisid, karakterid ise toetasid seda olid ka nagu kihvtilt välja joonistunud ja palju olidki selliseid mõnusaid situatsioonikoomika hetke, seda huumorit oli väga mitmes erinevas võtmes kasutatud ja ja kuigi öeldes siiralt, siis tegemist on küllalt lihtsakoelise meelelahutusega, siis ma täitsa olen isegi üllatunud, et ma soovitan seda filmi. Olgu mainitud, et film põhineb siis ühel vanal 70.-te 80.-te teleseriaalil ning ma selles mõttes mõistan, miks seda tehti, sest 10 aastat tagasi tulite jooksev Hazard ja Storskenhatšmist, samuti põhinesid vanadel teleseriaalidele ja siis mõned aastad tagasi katvunymonshampstreid ja tolle järgi, mis samamoodi vanal teleseriaalil põhinesid ja univeni trump, Twitteri midagi suur hitt, nii et arusaadav ka siis Chipsi tulek. Shepard on tegelikult väga palju iseennast pannud siia filme, et ta ei ole selline väga tuntud nägu, et teda ennekõike teatakse. Palju tuntuma näitlejatari Christian Belli abikaasana tegelikult ja noh, ta on suur mootorrataste fänn esiteks ja ta on abikaasa Kristjan Pälliga vägapalju kiitnud paariteraapiat, milles filmis kõvasti juttu tuleb ning keera need kohe süngeks, et akordid ka seksuaalselt kuritarvitati lapsena ja ta oli ka uimasti ja alkoholisõltlane mitu aastat ja nüüd viimased 12 aastat disten kaine olnud. Ja kõik need teemad, kusjuures mingit pidi käsitlesid filmistki läbi, aga minu meelest selle, kui sa rääkisid korra sellest teleseriaalist, et siis tegelikult on ju, kuna see film on nii palju kriitikutelt peksa saanud, siis ma kohe huviga lugesin päris mahlakaid, arvustusi selle kohta ja seal oli mitmes kohas just toodud välja seda, et see ei põhine nii palju sellel algsel teleseriaalil jäätiseteo. Et see seos on nagu väga lõtva, pigem sellepärast oligi, et et ühelt poolt võib-olla need, kes ootasid seda filmi, kui, kui sellist Trii meiki, siis nemad ei saanud seda, mida nemad ootasid ja teiselt poolt noh, mina näiteks ei ole näinud seda seriaali, et siis lihtsalt kuidagi see treiler ja kogu see asi tundus niisugune hästi labane, et ma täitsa mõistan, miks ta ei ole nagu väga kõrgeid hindeid saanud. Aga jah, ma ei tea, Andrei ütles mulle ka enne kui mu filmi läksin vaatama, et küsisin ta käest, mis sa arvad, et kui, kui hull see film on või kas see meeldiks mulle, siis ta ütles, kindlasti ei meeldi sulle. Et jah, aga väga mõnus meelelahutus, olised, kuidagi tuli isegi mingeid selliseid politseiakadeemia momente. Kuna see mulle kunagi väga meeldisid, siis samas siiras naer tuli välja. Vahva. No mulle tundub, et need võrdlused Myderaltsin välja, teie eriti tuntymonshampstriidiga ei tule sellele filmile eriti kasuks. Ja selle järgi olid siuksed väga-väga loomingulised ja lasanarhistliku huumoriga filmid, sind sipsis on seda ka, aga see kuidagi ei mõju nii hästi, ikkagi võrdlemisi labane film, kus peamine asi, millele mõelda, oli minu jaoks see, et kas. Trahvi, või veel vaesema mehe Sam Rockwell. Aga samas noh, siin võiks paljusid asju ette heita, et see stsenaarium on ilmselgelt selline suhteliselt hüplik siin nagu lugu või konflikti peaaegu ei ole või ei jõua kuhugi. Siin on väga mugavad lamedad lahendused lõpus ja suur osa selle filmi huumorit on selline hästi hästi odav ja allapoole vööd. Aga kui vaadata seda lihtsalt kui komöödiat selle põhjal, et kas ta lõbustas mind, kas ta nagu tähendab funktsionaalse žanrifilmile, siis ma naersin rohkem, kui ma oleksin oodanud, või kui ma ka kui ma olen neid nalju nüüd kirjeldatakse lihtsalt paberil, ma arvaks, et ma naeraks, need labased naljad siin olid üllatavalt hästi kohati välja mängitud suuresti tänu näitlejatele, kellel oli päris hea keemia, mulle tundub, et Maicel Penjam muutunud pärast enda Fochiya uurornebrivanni siukseks semu filmide suureks staariks. Et ühesõnaga, siin on täitsa vaimukaid koht ja mulle mulle ka siin meeldis kohati selline teatav nagu kaootiline Vanarhistlik või niisugune tabuvaba huumor, näiteks, kui siin ühes kohas täiesti lambist ühe tagaajamise käigus sõidetakse kahele inimesele tänaval otsa ja siis üks tegelane ja Betaaniad olid paparatsod, et vahet pole, siis ongi lihtsalt selline kild seal filmis vahelises. Ma muigasin päris tugevalt. Täitsa julge koht. Stsenaarium on selles mõttes väga hea, et, et kui ma ütlesin, et ähvardan iseennast, aga palju pannud siia, et just need vestlused stiilis, et oi, kontrullimatu seksuaalkäitumine viitab lapsepõlvetraumalehel sellised just psühholoogia valdkonda kuuluvad jutuajamised tundusid kuidagi noh viite sobituvad, ülejäänud filmi tegevustik, ütleme nii Meeldis see oli siuke äge. Sa oled psühholoogiat õppinud, mind huvitavad need teemad, puutun nendega kokku väga palju ja, ja noh aga lihtsalt jah, kuidagi kahtlaselt minu arust see vahepeal ja selles mõttes ta on kindlasti väga kaudne tõlgendus sellest sarjast, et ma väga kahtlane seksisõltuvuse objektisõltuvus üldse tollal telesarjades nagu teemad olid USAs. Ja tegelikult üks asi, mida ei ole mainitud Sheppardi viimane kirjutatud ja lavastatud film nimega Hidden Runneli ikka sihuke väga 70.-te autofilmide vaimus ja nüüd Jeps samamoodi siin ütleme ei ole nii meeletult palju olnud raha, mida kulutada, aga need tagaajamisstseenid on tegelikult, et vähemalt noh, ikka päris teedel ja päris masinatega ja siin ütleme sellist mingit digitaalefektidega vigurdamist nagu ei ole, et me vähemalt nautisin neid tagaajamisi, kuigi huumor minu jaoks väga ei toiminud. Et siin kahetamist üle pingutatud kavata näiteks see asi, et kui vihma hakkab sadama, siis seal taksepordi, kellel on palju operatsioon olnud ja liigesevalud piinarikas mul ühel sõbral on hemofiilia, ma küsisin talt, et kas sina saad aru, kui vihma hakkab sadama, siis ta ütles, et ei, päris ei saa, noh, tal on liigesvalud. Ta ütles, et kui ilm nagu järsult muutub, et siis jah, tal hakkab nagu valus veidi, et, aga noh, päris nii nagu siin filmis näidatakse, et näed seal mingi hulbiin padukat sadama, siis see oli natuke võib-olla pakutadeni, tangisega, absurdikomöödia, midagi. Mina olen nüüd see snoob, kes ütleb, et mulle ikka ka lihtsalt komöödia-na see film ei istunud, et ta oli väga selline hakitud labase huumoriga ja ka lihtsalt nagu meelelahutuse mõttes molekesed ikkagi sõrmed trummeldama seal kinotooli käsitoe peale ma ootasin, et see film läbi saaks, kui seal ei oleks Maikel Benjat olnud, siis ma ei oleks ilmselt suutnud seda lõpuni vaadata, et sellega ma olen väga nõus. Maicel Benja sobib sellistesse ropp labastes semu komöödiatesse. Kuidagi suudab seda väga hästi välja mängida. Mulle ka muidu ei meeldinud ja, ja lisaks sellele, et ta ei kannata võrdlusi näiteks univanšütiga, siis eelmisel aastal tuli kaks väga head sellist semu võmmi komöödiat, ehk siis naiskais ja vool on, mis mulle väga meeldisid ja Chibs kahjuks mitte kuidagi. Nende käis ta vähemalt konkureerida. Ma arvan, et seda hullem jah, et kuna eelmisel aastal on kaks sellist suhteliselt sarnast filmi tulnud, et see seal kolmas otsa, et ka see tuli sellele filmile kahjuks. Aga selles filmis vähemalt leidus natukene head muusikat, kuulame Black sadati paranoidi. Kõigile, kes ei suuda ära oodata, millal saabub lõpuks kinodesse Ridley Scotti Eilieni või tulnuka saaga järgmine osa, Eiljon Covenant, mida on siis oodata muide, mais, neil on juba praegu ekraanidel selline tulnukalaadne toode pealkirjaga elu. Ennekõike paistab see film silma sellega, et siia on peaosadesse toodud tõeline hetkel väga-väga nõutud Hollywoodi järgus staaride plejaad eesotsas Ryan Reynoldsi tšintšilja nali või check-in nooli ja Rebecca Fergusoni ka, kes ise mängivad teadlasi ühe, ühel kosmosejaamal, kuhu tuuakse Marsilt leitud esimene siis maaväline eluvorm. Selline käsnakalle kosmoses üsna pea muidugi selgub, et see potti kasvama pandud Käsna-Kalle ei pruugigi olla sõbralik koduloom ja nagu žanri troobid juba nõuavad, muutub üsna kiiresti ohuks kogu inimseltskonna eludele. Ja kahtlemata selle filmiga see tulnuka ehk eelini filmidega paralleel tuleb, ma ütleks, et see on selline Laifan Hollywoodi kvaliteediga üles filmitud, kummardus neile filmidele, aga meil lihtsalt nii ääretult pettunud selles filmis ma ei jõudnud ära oodata, millal see läbi saab, sellepärast et siin ei olnud mitte midagi originaalselt. Et see tulnuka enda nagu esteetika oli, igavese oli mingi selline kaheksa jalge lõpuks arenes välja sinna keskele üks maopea mis oligi selline suurim kulminatsioon teiselt poolt lugu ise ei olnud väga põnev, ma lihtsalt mõtlesin, et ei tea, milline näitlejanna ja nüüd järgmisena siis ära sureb. Jällegi kogu see põnevus, osa, ka kõik ülejäänud sellised struktuurilised võimalused, mis siin oleksid olnud, jäid kuidagi kasutamata. Teiselt poolt näitlejad olid tugevad, Andrei juba mainis, siin oli tõesti väga hea kaliibriga tegelased olemas, aga nende karakterid olid nii igavalt kirjutatud, et ka nemad ei suutnud seda filmi päästa ja ja minu jaoks nagu ulmefilmid teeb ägedaks stsenaristi või lavastaja välja mõeldud ulme maailmaloogika, mille najal siis kogu see süsteem elab ja üleval püsib ja siis see annab lavastajale mõnes mõttes täiesti uued mängureeglid, millega ta saab opereerida, aga see lift, mis algab selles mõttes hästi paljutõotavalt tegelikult, et Marsilt leitud uus organism on eripära, äri eripärane just selle tõttu, et erinevalt Maal leiduvast elust siis tema iga suudab täita ja kolme erinevat funktsiooni, et iga rakk saab olla nii lihasrakk, saab olla ajurakk, saab olla närvirakk. Et selles mõttes nagu põnev, aga hiljem siis absoluutselt mitte kuskil ei kasutatud ära kuidagi. Ma ei tea, ma ei soovitaks seda filmi mitte kellelegi, et, et see oli küll õudne ja selles mõttes normaalsed, kvaliteetselt tehtud, aga täiesti ebaoriginaalne, et selle ajaga oleks saanud nii palju ägedamaid asju teha. Unustasin algusesse, karjuvad spoiler spoiler Alert, kes tahab kindlasti vaadata, võib-olla ei peaks seda meie arvestust täna kuulama, sellepärast et mulle tundub, et sellest filmist on raske rääkida, nii et mõnda detaili ära ei annaks. Asi Tullukesele õnneks treileris ka nüüd ma tunnen, et minu südametunnistus on siinkohal puhas. Ma olen paljude asjadega kusjuures hästi nõus, mis mille välja tõi. Ma alustaks ise sellest, et Rootsi päritolu lavastaja Danielle Spinoza, kes sai tuntuks sellise ühe sellise küllalt Skandinaavia põneviku ka või vähemalt sihukese normaalse Skandinaavia põneviku koeraga on Hollywoodis mitme filmiga suhteliselt lati alt läbi jooksnud. Kahjuks ka siine näitaja, erinev erilist lavast lavastaja talent ja sellepärast, et see film algab ühe hästi pika ja keeruka, sellise ühe ühe võttega, kus siis kaamera liigub ilma lõigete läbi läbi kosmosejaama, jälgib neid tegelasi, ta on tehniliselt hästi-hästi efektne, aga ta on selline nagu suur osa sellest filmist. Tühi, niisugune tehniline eputamine, sellepärast et kogu selle filmi põnevus taandub sellele, et sa saaksid aru selle kosmoselaeva geograafiast nendest logistilistes olukordadest, kus need tegelased on, kui nad selle eluvormi eest siis põgenevad või, või temaga suhtlema peavad. Aga kogu see pikk seen, mis liigub seal ruumide vahel, ei anna lõpuks nagu mitte mingit aimu, et kui suur see laev on, kui palju neid ruume seal on ja lõpuks kuidagi seal selle filmiruum taas kord seda ruumi ei suudeta üldse kehtestada selle filmi jooksul. Ja ma ei ole kusjuures sellega nõus, et mulle isiklikult see paganama see käsnakalle või Calvin, kes seal, kes see elu Vormann, mulle ta tegelikult alguses hästi meeldis, sellepärast et on tehtud selliseks hästi nagu selliseks mustaks kastiks, et sa võid talle ükskõik mida, sa võid talle heatahtlikkust, pahatahtlikkust, mida iganes sa ise näed, sa võid talle nagu külge kleepida ja minu meelest see film läheb käest ära just siis, kui ta muutub selliseks keskmiseks õudukaks, kus talle tekib mingisugune paganama suu ja ilme siis sa saad aru, et aa, see kuri tegelane seni on just selle filmi see ambitsioonikus ja see, kus ta võiks tegelikult midagi tähele ei lähe lõpuni, aga millega ta on, huvitav on see, et ongi lihtsalt eluvorm, mis kaitseb iseennast ja siin nagu sellist head ja halba sellele kuidagi külge kleepida nagu näiteks kas või Reiljan on selgelt sihuke mõrvarlik elusolend, eks ole, aga siin ta alguses ei ole seda, ta reageerib täiesti lihtsalt oma keskkonnale. Sellel sellel see film võiks tõsta, et hästi huvitavaid küsimusi sellest, kuidas me üldse inimestena oleme võimelised millegi võõraga kohtuma ja suhestuma. Aga loomulikult kõik need küsimused jäävad kuskile poolele teele, sest hakata trampima seda inimseltskonda ja minna ja nagu öeldud, selliste väga klassikaliste ulme õudusfilmiradadele. Kusjuures, mis paralleel mul tekkis selle tulnukaga tema inimeste hävitamisega, oli see, et ma mõtlesin, et selle tulnuka jaoks kõik need inimtegelased, kes seal kosmoselaevas viibisid, olid sellised söök põhimõtteliselt, et tal oli kama kaks ja ta ei osanudki kunagi ega olekski kuidagi saanud teada, millised suhted neid oma neil omavahel oli, kellel oli kodus just vastsündinud beebi ja nii edasi. Et siis korraks tundus, et tema oli nagu toiduahelas, siis tipu tipus ja meie kui inimesed, kes me loomi sööme. Et siis meie mõnes mõttes samamoodi suhtume ju loomadesse tega. Meid ei huvita nende elu ja tegemised tegelikult kui või kui sellises võtmes hästi nagu universaalses perspektiivis vaadata, siis tõesti on ju nii, et meie sööme loomi, me ei tea täpselt, mis nende elus toimub, võib-olla nad on targemad, kui, kui me arvame, et me ei saagi kunagi teada. Siin oli tulnukas, kes siis Meitsi, et noh, aus värk. Mis värk sellega on, neetud Hollywoodi kosmosefilmides on viimasel ajal alati üks tegelane, kes räägib, et talle ei meeldi maal. Sellepärast kosmoses Šveitsile nali tegelenud, ütleb ka, et võib, mulle meeldib kosmosemiin. Muide, ma tekkisid paralleelid ka väga hea ulme õudusfilmi kohe enda isikliku lemmikuga nimega võõrkeha ja just seda põhjusel, et, et seal on ka selline organism, kes püsib peidus, kuni teda rünnatakse ja siis muutub väga, väga agressiivseks, väga järsku. Ja ähvardab samuti siis maaelu üle võtta. Te tõite muidugi õiged puudused välja, et see film ei loo midagi uut lauale, aga ma sain vähemalt alguses kohe aru, et detail pretendeeri nagu enamale, kui olla lihtsalt sihuke efektne, hästi tehtud limardi film ja vähemalt see keskosa on nagu suhteliselt põnev, just nagu Andrei mainis, et kus sa nagu täpselt ei ole kindel, mis saama hakkab ja kui ohtlik, et see eluvorm on ja seal alguses filmis mainitakse ka ühte 80.-te odavad sihukest Blatter filmi hästi tuntud nimega Jänimeetor ja siis ma just sel hetkel klõpsud ära, et okei, et see, et tegemist ei ole mingi siukse sügavama teosega ja mul on hea meel tegelikult, sest kohati noh, mida siuksed grandioossed hästi. Filosoofias kalduvad teosed on võib-olla natuke ära tüüdanud ja mulle iseenesest meeldibki siukseid lihtsamaid kolli filme näha vahel ja muidugi Eiliniga Eileniga muuseas üks sarnasus on veel muidugi see. Kuna siingi filmis on tegemist sellise limardiga, kes võib pugeda igasse avausse. Siin on üks stseen, kus ta naisastronaudi la või teadvusele siis skafandri jalgade ümber ronib nagu tulnukas muidugi tulnuks, on hästi palju siukest vägistamist käsitlevat, et nagu kujundeid, nagu ikka siin filmis mõnes mõttes ja see oli natuke gripiga. Nii et minu arust nagu toimis ta nagu funktsionaalne limartifylma ütleks, ära, minule miili oleks võinud ikka, soovitan, mul olekski meil. Ma ei tea, mis, mis seal funktsionaalne selles mõttes nagu täpselt tähendab, et minu jaoks ka nagu meelelahutuse mõttes, need on täpselt selline film, kus sa noh, ütleme, et sa ei tea algusest kohe, et kuidas see lõpeb, aga sa tead alati vähemalt kaks käiku ette, et mis nagu seal filmis kohe sündima hakkab, et seal ei ole isegi seda põnevust. Mina arvasin küll, et neeger surebki esimesena. Mina pean ütlema, et mina olin suhteliselt kindel algusest peale, kes need kaks viimast on kes, kes kas jäävad ellu või lähevad? L elus on kõige lamedam katse teha šokeerivat lõppu, mida ma üle tüki aja näinud olen. Aga kusjuures, aga ma ei ole sellega nõus, et, et oleks selliseid filosoofilisi ulmefilme. Ma ei tea, meie kinodes on ikka ainult need sellised lihtsamad kollifilmid ja mina, vastupidi kui Andrei kirjutas, ütleme, kirjeldas, et milline see film oleks võinud olla, siis see oleks selline film, mida ma tahaksin näha, et LIFE sellisel kujul ta eesmärk võib olla mitte mingit sellist sügavamat sisu, midagi uut pakkuda, aga sel juhul ikkagi jääb minu jaoks küsimuseks, et miks sellepärast, et neid kolli filme on lauale laotud siin. Ei vaata, aga minu arust ongi äge see, et need teadlased arutlema mingi umbes, et okei, mis me selle eluvormiga teemet natuke seal on, seda aga suhteliselt algusest peale kohe on selge, et see asi on ohtlik, see tahab neid rünnata ja eest, siis ei ole tükk aega mingit jahumist, umbes et issand jumal nagu teeme sellest ravimi ja siis võib-olla. Ma ei mõtle seda jahumi. Ma mõtlen just seda, et nii selgelt ei kleebitakse neid hea ja halva silte kõigile külge, et sulle ei tehta niimoodi nagu puust ja punaseks ette, et kes on nüüd halb ja kes on hea ja kellele me peame kaasa elama, kellele mitte. Kaks kiiret remarki, Ryan Reynolds on, tundub nüüd nii maskist maskita jäänud kinni oma Teedbuli rolle oma suurde lemmiktegelasse on siin lihtsalt koolil maskita ja teiseks kui jäi vale mulje, sest tegelikult mulle see film ka pigem meeldis ja ma olen kõigi nende puudustega. Aga mulle tundub, et ulmet sihukest ambitsioonikat kraami on kinos nii vähe, et, et siukse ulme janusena. Ma olen isegi nõus selle vastu võtma, et tabas, tabas minust siukest nõrka kohta see film. Küll ei ole, ma ei tea, kas ma olen mööda vaadanud nendest ulmefilmidest, aga ma ei ütleks, et neid nii palju on vahelduseks ma võin öelda, et elu on vähe. Aga kuulame muusikat, sest vähemalt head muusikat selles filmis leidus ja kuulamisele tuleb Norman kriin Baumi Spirit in the Sky magala lemmiklill. Nagu juba eespool välja hõigatud, siis homsega algab järjekordne Tallinn Music Week ja et seal ei ole kuulda kuulamiseks ainult muusika, vaid on ka filmiprogramm, siis tutvustame lähemalt seal olevat viit filmi. Nende valikus on oma sõna kaasa öelnud nende seda valikut kureerida aidanud kinovärgiga mandariini tiim. Ja juba homme õhtul on selle väikese filmiprogrammi avafilmiks tõeline maiuspala ilmselt üks eelmise aasta hinnatumaid dokumentaalfilme mitte ainult muusikadokumentaalide seas, vaid dokumentaali dokumentaalide arvestuses laiemalt, mis räägib nik Eivi viimase plaadi salvestamisest väga traagiliste Soludes, kuna Nick Keiv kaotas nimelt oma poja ja see plaat, mille paljud muusikakriitik kriitikud hindasid ka aasta parimate sekka, Skeleton Triisis nimeks, on väga kantud sellisest kaotus ja leinatunnetusest filmi pealkirjaks sisu Anvar Taembut. Fiiling. Testi homme see film linastub kell üheksa, enne seda, kui hakkame homme filmi vaatama, räägib Tõnu Karjatse natukene sellest filmist ja suure Nikolajevi päädžiitsi fännina, siis ta teab üht-teist põnevat ka selle plaadi taustaloost rääkida ja tegelikult kõiki seansse järgmisel nädalal, millal lausa viis tükki hakkavad erinevad inimesed, kes on kuidagipidi asjaga olulisel moel seotud sisse juhatama. Aga miks tasub just eriti homset oodata? Ma arvan, on sellepärast, et, et üleüldiselt Eestis me ei saa väga palju selliseid tõeliselt ägedaid dokumentaalfilme näha, minul saavad tihti vaadatud lihtsalt kodus ja nüüd, kui on võimalus kinoekraanilt vaadata, siis siin kindlasti nagu üks väga-väga hea võimalus ja Tallinn Music Weeki ka Se Nikolajevi teemaline dokumentaal testi kokku nagu rusikas silmaauku ja ja vaadates nii seda, kui, kui hästi tegelikult see film ka Eestis vastu võeti, sest et korra juba on kosmoses linastunud, et siis ma arvan, et homme tuleb juba nagu Baibi poolest väga tore Sanš testi ootan seda ise väga. Ja siis juba teisipäeval tegelikult Ta on Tallinn Music Weeki filmiprogrammi kavas järgmine film siis läksin siis prantsuse loodusdokumentaal tema ehk siis homme. Ja see on selles mõttes hästi kihvt film, et tegemist on keskkonnatokiga, mis üritab leida lahendusi probleemile et probleemiks on siis suuresti kliima soojenemine, aga ta puudutab hästi palju erinevas vaates mitmesuguseid ühiskondlikke ja ühiskonna ja looduse seotud küsimusi, mis inimestel on. Mulle meeldib see, et kui tihti dokumentaalis meile näidatakse selliseid hävivaid vihmametsi, kuidas tohutu vanad suured puud lõigatakse maha, seal kõrval on bambusetihnik, kus on kõrvad, kurved, pandakarud, et siis selle filmi puhul oli lahe see et siin on nagu palju ideid, et mida me saaksime ise teha, mida me ise muuta oma elus, mida me saaksime palju laiemalt majanduslikus perspektiivis ühiskonnas teistmoodi teha. Et kuidagi nagu see lähenemine täiesti teistmoodi, kui tavalisest ökodokist võiksime oodata. Ja Prantsusmaal, kust see film on pärit, võeti see erakordselt hästi vastu, et prantslased ise, kes on selle teema osas küllalt kirglikud ja teevad sellest palju, hindasid väga seda filmi ja ma arvan, et ka Eesti publikule siis teisipäeval kell üheksa sõprusesse linastub, teeb see film palju rõõmu. Aga programm ka jätkub keskkonnateemaliste dokumentaalidega, kolmapäeval on kavas selline film nagu Def Bay disain mis kui Emily kirjeldas, et tema räägib rohkem lahendustest step by disain on võib-olla rohkem selline probleemistiku kirjeldus, mis nii palju konkreetseid lahendusi pakub. Küll aga selliste suuremate kliimateemade asemel ta puudutab midagi, mis on igaühel igaühe jaoks kuidagi väga käegakatsutav või lausa taskus kohal olev nimelt räägib nutiseadmetest ja elektroonikas, sest noh, nagu me teame, igal aastal tuleb juba tuus Aifown järjekordne Samsungi telefon, pik jooksevad tormi uutele ägedatele nutiseadmetele aga kogu selle selle kõrval jääb natuke tähelepanuta, millised ressursid kuluvad nende nende uute tehnikavidinate tootmiseks, kes neid üldse, kui sa kusagil kolmandas maailmas, mis palga eest valmistavad ja kuidas neist siis igast igal aastal kuue mudeli saabumise järel tuleb vana ära visata, mis sellest siis saab, et mida tehakse nende jäätmetega, ehk siis see film räägibki sellisest laiemast taustsüsteemist, tehnika tootmisele ja sellele, kuidas see süsteem noh, ütleme, peaks tekitama tugevat süütunnet peaaegu igast tarbijast, kes endale arutel arutult nutitehnikat kokku hangib. Niisiis oma jutuga jõudnud tuleva nädala neljapäeva, ehk siis neljapäeval, 30. märtsil kell üheksa linastub sõpruses muusikadokumentaal taas ja selleks on Uieriks. Et kõik need inimesed, kes, kes nägid seda suurepärast filmi sugevnen siis nende produtsendid on taas kamba kokku ajanud ja teinud uue filmi. Leidnud mõnes mõttes läänemaailma jaoks sellise uue avastuse, et ixon, XZ plaan on selline grupp, keda ilmselt eestlased väga palju ei tunne. Mina ei olnud ka sellest suurt enne kuulnud. Aga see on Jaapanis tõeliselt legendaarne Klemm rokigrupeering, mis võib öelda, muutis muusikaga teataval määral täiesti seda, kuidas jaapanlased mõtlesid ühiskondlikul tasandil erinevatest teemadest ja võib öelda, et nad on teinud mõnes mõttes sellise nagu muusikalise revolutsiooni ja nende rühmituse siis ninamees on Yoshigi Hachi ma ei tea, kui vaestimisele hääldasin, palun vabandust. Aga tahtsin tema nime ikkagi välja öelda, et kuna tegemist on selle bändi sellise tõeliselt keskse liikmega, kes on ühelt poolt nagu hästi virtuaaslikega, teiselt poolt siin filmistele näidatakse küllalt palju nagu sellise katkise hingena. Et huvitav vaatepunkt ja see selle bändi suurust näitab kindlasti ka see, et näiteks tissitegijatest siis Stanley nimetanud, et see on üks maailma vägevamaid bände. Selle bändi fännide seas on veel George Martin ja muidugi ka Jaapani keiser. Väga selline huvitav huvitav linateos ja seda me näeme siis neljapäeval sõpruses. Aga nagu programm algab tõelise maiuspalaga, siis taga lõpeb esimesel aprillil, ehk siis laupäeval tõelise maiuspalaga, milleks on Libération tei ehk siis vabaduse päev Põhja-Koreas, mida näidati ka väga hästi läinud seansil Doc pandi raames. Tegemist on sellise väga humoorika, väga muusikarohke dokumentaali, ka sellest, kuidas Sloveenia ansambel lai pahmida enne kuulasime käis kaks aastat tagasi külas esimese Lääne artistina Põhja-Koreas, kus esineti ühel riigi kõige suuremal ja olulisemal rahvuspühal ja film räägib siis sellest, mis sellise väga kummalise kohtumise raames toimus. Muuseas kuulus filosoof slaavias isekad nimetanud seda seni 21. sajandi kõige olulisemaks geopoliitiliseks sündmuseks. Ja sellele seansile tasub eriti tulla, kuna kohal on nii lavastaja, produtsent kui ka laibachi laibachi enda mees Haiwan Novak. Kell hakkab lähenema kuuele, mis tähendab seda, et meil on aeg stuudia vabastada, et olla tagasi juba tund aega vähem kui nädala pärast. Nagu juba korduvalt mainitud, tuleb järgmine nädal kultuurimaastikul päris tihe, seega soovime teile häid filmimuusika ning üldse igasuguseid kunst sellise ja kultuurielamusi. Ning tänast saadet jääb lõpetama Niceiviiade päetsiitsi. Lugu Ring Sapsatun.