Roman muutus väljakannatamatuks. Ta lugesin netist viimaseid uudiseid Ukraina ja Venemaa Eesti ja Euroopa kohta. Vene hävitajad olid tunginud Soome õhuruumi. Soome hävitajad sekkusid. Donetski oblastis, hukkus 10 tsiviilisikut. Ja meie muudkui ootame, ootame, ei suutnud romann enam rahulik olla. Juba ammu ei suutnud. Siis jäi talle silma lühike uudis, et Venemaa patriarh Kirillile kingiti Komsomolskaja lennukitehase poolt hävituslennuk SU 35. Roman mõtlesin hetkeks, et kas see on nali. Patriarhile kingitakse hävitaja, kontrollis uudist veel ka teistest kanalitest. Kõik vastastele, keegi teravmeelne oli kommentaariumis lisanud. Juu saab patriarh lennukiga jumalale lähemale. Roman klikes kommentaari taga nupule meeldib, jagas uudist ka oma Facebooki lehel. Tema kujutlusi tekkis pilt lendavast patriarhist, kes ise talaris hadelehvimas tuhiseb hävitajaga ringi ja on hulluks läinud. Naerab õudsalt ja heidab valimatult pomme. Kogu see meie aeg ja Sigrid ei sünnitus mis ei alga ega alga. Panin romanni kihelema. Ka kaitseliidu omad olid nii uimased. Sellel nädalal pidi Roman saama endale mundri. Ei helista, Sigrid ei helista. Kaitseliit. Kas nad unustasid? Roman otsustas, et läheb ise kohale. Kui Roman ette hoiatamata oma kilekoti õunte, banaanide ja mahlaga sisse 100. oli Sigrid nii unise näoga, kuulas romanni, silitas oma kõhtu ja haigutas. Kui ei jõudnud enam kuulata, ütles poole lause pealt, et läheb nüüd magama. Jälle. Roman mõtles, et kas Sigrit täna üldse ongi hommikumantlist välja saanud. Äkki peaks hoopis minema jalutama? Roman oli lugenud, et jalutamine aitab sünnituse algusele kaasa. Jah, Roman teadis, et on veel üks asi, mis aitab. Ja kuigi hästi ei mahtunud, pugesin Roman Sigride kõrvale teki alla ja ettevaatlikult liikus ta käsi Sigredi kõhule. Nüüd üllatus Sigrid ootamatust lähedusest. Ma tahan tunda ta põtkimist. Ta magab praegu. Ja kohe tuli talle pähe ka loll mõte. Äkki on lapsega midagi juhtunud? Millal ta viimati liigutas? Roman nägijat, Sigrid aimab, mida ta mõtleb. Ja ta saigi vastuseks. Pool tundi tagasi, kõik on korras. Selle peale Roman rahunes ja silitas kõhtu. Kõht oli suur ja ümmargune nagu pall. Ja rinnad olid Sigridel nii suureks muutunud. Käsi liikus kõhu pealt rinnale. Kuidas nii suure kõhuga vahekorras olla? Viimased kuud ei olnud seksinud. Üldse olid nad jõudnud seda suhteliselt vähe teha. Vaevalt nad tutvusid, kui Sigrid jäigi juba rasedaks. Kogu see nende suhe tundus romannile nii kiire ja hootine aga ka imeline. See oli parim asi, mis temaga eales oli juhtunud. Kui siis veidi häiris romanni Sigredi ratsionaalsus. Ta ütles otse, ilma pikema sissejuhatuseta, et tahab temalt last saada ja muud ei midagi, ei mingit abielu, Ellingaid alimente, ei mingeid kohustusi. Olgugi, et ei taha. Romann tundis, et tal on nii palju anda. Nüüd on tal võimalus seda teha, olla toeks nii lapsele kui ka Sigreedile neid hoida ja kaitsta. Saada endale sõjaväe munder ja relvaluba ja seista hea selle eest, et meie maailm oleks parem ja turvalisem paik. Et meie riik ja rahvas kestaks. Viimaks ometi helistati romannile, Kaitseliidust, helistas ilmselgelt seesama tüüp, kellega Roman oli esimesel korral juba kohtunud. Roman Lundis, nooremveebel Martin Nurme kohe ära. Esiteks muidugi Martin Nurme hääl, teiseks kõne rütm, kolmandaks lauset tänappus. Teie vorm on olemas, võite järgi minna. Ütles Martin Nurm. Jaa, romannile meenus nende eelmine kohtumine. Halb tunne tuli korraks sisse. Uudis ise oli muidugi hea. Kunas ma võin järele tulla? Martin Nurm muidugi, ohkas kohe kuuldavalt, ohkas ja Romanil kihvatas. MISA ohid, seal. Võite kohe järgi venna. Jälle segadus. Miks inimene ei võiks rääkida nii, et teine inimene aru saaks? Mõlemad räägivad eesti keeles. Aga aru ei saa mitte midagi. Kuhu ma pean minema? Ikka teie juurde tulen, Elvasse? Ei. Martin Nurm sai ju aru küll, et see ongi inimesel esimene kord ja ta ei tea ju veel midagi. Sellest hoolimata oli see kõik jube tüütu. Umbes sama, kui sõidan autoga, linnas on kiire, on tipptund ja siis ilmub sinu ette, õppesõiduauto liigub ja ei liigu, mööda ei saa. Kõik see paneb vanduma ja tekitab viha, isegi kui mäletad, kuidas sa ise oled olnud samasugune ja auto sureb neli korda järjest välja ja hakkab tagasi vajuma. Nii et sõiduõpetaja vuntsidega tüüp, tõmbad käsipiduri peale, tuleb, istub sinu asemele ja sõidab ise edasi. Martin Nurm sundis end vastama. Ei. Te lähete Tartu kaitseliidu majja? Roman ei teadnud, kust täpselt. Tartus asub kaitseliidu maja kelle juurde peaks minema. Mis kell? Küsimusi oli palju ja ta valis nende seast hoopis sellise. Mis värvi see vorm on? Martin Nurmisega Johanud. Paus venis nagu sajand. Mida vastata? Keegi polnud varem veel sellist küsimust esitanud. See on camu flar. Aitäh tänase romann. Kõne lõppes, õigemini Martin Nurm pani toru ära. Roman läksi kredi juurde tuppa tagasi ja ütles, et peab minema kaitseliitu kuigi nii kahju on lapse juurest lahkuda. Nii, see elu on täis kohustusi. Kui kutsutakse, tuleb minna. Roman Navas oma telefonis kaitseliidu kodulehekülje, et teada saada, kus asub Tartu maleva maja. Järgmine küsimus oli, kes annab talle mundri. Roman rullis edasi-tagasi töötajate ja teenistujate nimesid ja kontakte. Kas ta peaks pöörduma staabiülema võisiis referendi poole? Kindlasti isa teaks, aga Roman tahtis, et kogu asi oleks isa jaoks üllatus. Ühel hetkel sõidab ta laigulised maastikuautoga ema isa maja ette. Selles laiguline sõjaväe vorm. Ehk on isegi nägu moondamiseks ära värvitud. Korraks vahid, hüppab autost välja, täidab oma välipudeli ja sõidab edasi õppustele või isegi lahingusse. Ema jääb köögiaknal uhkuse ja igatsusega järele lehvitama. Roman mõtles loogiliselt. Nii moona kui relvalaod kui ka strateegilised punktid peavad jääma vaenlase eest saladuseks. Nende asukohti ei sa kuhugi netti üles riputada, sest vaenlased võiksid avada kaitseliidu kodulehekülje. Telefoniga vesteldes tundis ta ikka, et midagi jääb vestluses puudu. Näost näkku rääkides oli muidugi oht, et ta nägu võis hetkeks hanguda ja see kõik omakorda arusaamatust tekitada. Juba lapsena võttis ta nii valuliselt olukordi, kui temast saadi valesti aru. Ja kõigil oli hirmus naljakas välja arvutatud Romanil, kes ei suutnud seda taluda, hakkas nutma või läks naeriatele kallale. Ema ja isa küll seletasid romannile, et ega selles pole ju midagi halba, kui mõni asi inimestele nalja teeb. Ega nad sinu üle ei naera, vaid sellepärast, et see hetk on lihtsalt naljakas. Roman ei uskunud ema ega isa. Ta oli kindel, et naeravad ikka küll, just emale. Kusagil sisimas tundis Roman seda senimaani. Sellepärast oli parem ise kohale minna, et ei tekiks mingeid teineteisest möödarääkimist. Ta käis ukse tagant ukse taha, koputas, katsus ukselinki. Enamik uks oli lukus. Praegusel ajal peavadki olema. Viimaks ta siiski leidis kellelegi valvekompaniiülema. Uks oli lahti. Kompaniiülem palus hetke oodata. Helistas ja käsutas kohale Antsu. Roman juhatati lattu. Nagu midagi meenutades kas romann on selle Antsuga kunagi kohtunud? Ei tulnud meele. Ands, kordas ta nime. Võib-olla tundis Antsu omal ajal mu isa, mõtles Roman. Nad on isaga arvatavasti hea kaaslased, ehk isegi teenisid koos siin Raadil. Äkki nüanss veel isegi külas käinud, isaga viina visanud. Ja Roman oli tal põlvel istunud. Ants ratas romannile otsa, nii nagu oleks talle midagi meenunud. Roman. Jah. Eesti keelt räägite? Kurat muidugi räägin. Roman vihastas, muutused näos toimusid teatava nihkega. Läks veidi aega, kui romanni näkku ilmusid solvumine ja pettumus alandus. Vana sõduranud sai aru, et ilmaasjata küsis hästi, et räägite hästi. Roman hakkas end õigustama nagu alati, sellistel hetkedel. Ma olengi eestlane. Isa on mul ka pooleldi eestlane. Ma olen terve elu eesti keelt rääkinud. Ants tahtis olukorda siluda. Ega meil on siin päris venelasi, ka. Mina olen eestlane, ainult nimi on romaan. Roman küsis endalt tihti, mis asi see on, mis annab mu kohe esimese hetkega ära? Sa ei saa ju olla ainult nimi, mingit aktsenti mul ei ole, ma ei söö, tänaval, sihvkasid mu soni, pole kuklas, mul polegi soni. Ometi peab midagi olema. Kas ma äkki näen maailma hoopis teistmoodi kui ülejäänud inimesed? Kas mul üldse on kontakti teiste inimestega? Enamasti Roman selle küsimusega ei tegelenud. Talle ei meeldinud end haletseda, kuigi see erinevuse probleem, millest ta aru ei saanud, ajas muidugi närvi. Enesehaletsuse asemel valistab tegutsemisel. Kui on mingi probleem, tuleb see lahendada. Seda eestlase asja ta praegu lahendabki, ma ei anna alla, olgu see kasvõi terve elu kestev lahing, minu võitlus. Ka tänane päev oli toonud ta võidule lähemale. Olgugi et siingi tulijate takistusi ja ootamatusi. Selline on elu. Mõni hetk toob au, mõni jälle häbi. Ja mõni hetk ei suregi. Ants ulatus romannile laigulisi, kaitseväe välivormi. Kõigepealt püksid. Praegu on tahtmine suur, kõik tahavad kaitseliitu astuda ja õige kah. Just oma riiki peab kaitsma, oli Roman Antsuga nõus. Eks ole. Kehvasi on see, et vorme ei jätku isegi õmmelda jõuta nii kiiresti. Tellimused on sisse antud, aga see kõik võtab aega. Teil vedas. Jah. Ron naeratas. Viimaks ometi tal vedas. Selle vormiga on teine lugu, see anti tagasi. Anti tagasi. Roman mõtles, kas ta kuuleb valesti? Nojah, selles mõttes ta päris uus enam ei ole, aga puhas. Meil käivad kõik riided, mis tagasi tuuakse keemilisest läbi. Viimasel ajal küll vastupidi, keegi too vormi tagasi ikka juurde on vaja. Aga kui teinekord tuuakse, käivad kõik enne pesust läbi. Minu arust ongi parem, kui on kantud vorm, siis on hea joosta ja roomata. Roman vaatas neid sisse kantud pükse. Täitsa korralikud püksid. Just sellised nagu Roman oli ette kujutanud ja netist vaadanud. Aga nagu kiuste pidi ikka olema midagi, mis seda rõõmu varjutas. Mis mõttes ei saanu tants kohe aru, ikka kaitseliidu oma. Seda küll, aga kes oli see inimene, kes seda enne kandis? Ants ratasvihikust järele. Tal olid kõik asjad kirjas. Segaduste eksimusi Ants enda laos ei sallinud. Kõik oli puhas, selge ja vihikus kirjas. Ants ajas näpuga järge ja leidis. Taulo Laugaste romanni häiris, et ta ei saanud päris uut vormi. Mis temaga siis juhtus? Tauno laugastega? Jah? Ei pea, siin on kirjas, et lahkus. Mismoodi lahkus, kas ta suri? Ega ei tea? Roman proovis ära arvata, kas Ants tahab nüüd tema eest midagi varjata või siis tõesti ei tea, kes on Tauno Laugaste ja kuidas ta lahkus. Antsu näost võis lugeda nii seda kui teist. Minul on siin kirjas, et lahkus ja vorm on tagastatud, kuhu lahkus või kuidas lahkus, seda mina ei tea. Ja pole ka teil vaja teada. Ands vaatas müks enda käes ja siis romanni jalgu. Pikkuse poolest oleks vist istuma? Romann, mõõtis pükse enda jalgadega. Est küll. Ants ulatas kajaki. Proovige hästi. Roman võttis jope seljast, tõmbas kampsuni üle pea ja ajas jaki selga. Oli küll paras. Nagu valatud, rõõmustas Ants. See on neljavärvilise kõmu flaas mustriga, enamjaolt on kolmevärvilised. Roman ei saanud täpselt aru, kas see, et tal on neljavärviline, on pigem hea või siis mitte. Ants oleks nagu tema mõtteid lugenud, vaatas romanni ja tema vormi. Mulle endale meeldib neljavärviline, rohkem. Ei teagi, miks. Ilusam on. Nüüd Sairomann aru, et ta oli saanud endale õige asja. Edali rahul. Siiski millegipärast lisas veel. Ma ei ole sõjaväes varem käinud, Antsley käega. Küll saame ööd jõuad. Jah, siin läheb veel sõjaks, ütles Ants kuidagi, nii lihtsalt veendunult. Arvate kindlasti? Judin käis romaanist läbi. Kas oli hirm või ärevus või ootus? Ega siin nalja enam pole. Esimesest maailmasõjast sai just 100 aastat. Ma olen selle kohta lugenud maa sõjaalast, kirjandust, ainult loengi. Ja ikka kuradi samasugune läheb kogu see asi meil välja nagu 100 aastat tagasi. Inimesed keeratakse üles, riik, riigi rahvas rahva vastu. Inimestes on tekkinud sõjavaimustus. Täpselt samasugune kui 1914. kui kõik kääris ja oodati seda. Kõik ootasid ka intelligendid ja humanitaarid, kirjanikud, kunstnikud, pärast häbenesid silmad peast. Ega nad ei teadnud, mis asi võib olla maailmasõda. Nii kerge on mingi vaimustusega kaasa minna. Mõistus tuleb ikka selge hoida. Kas Ants tahab talle midagi öelda, mõtles Roman teda hoiatada ja öelda, et sõda on midagi muud kui rock n roll-seks ja jalgpall. Kas ma tõesti paistan talle inimesena, kes ei tea, mida teeb või tahab? Roman oleks tahtnud vanamehele vastu öelda, et tal on kõik läbi mõeldud ja ta on veendunud ja ta teab, mis on sõda. Kuigi ega ju ei teadnud. Ja sellepärast ei öelnud ta midagi. Pealegi tahtiski rääkida rohkem, Ants. Nüüd on kogu see asi veel segasem kui 100 aastat tagasi. Siis oli lihtne riik riigi vastu, rahvas rahva vastu, aga mis nüüd nüüd elavad kõik rahvad igal pool laiali. Siit jääb üks kondipuder järele. Kõik on kõigi vastu, naaber naabri vastu, vend venna vastu. Lõpuks Tapalane iseendid ära ja ongi kogu lugu. Jääbki järele ainult Putin. Kuidas ta nüüd jälle küll putiline jõudis, imestas kants ise, aga alati ta jõudis. Ta jätkas. Mis päev see oli, kui Putin ütles, et kui ta tahab, on ta kahe päevaga Kiievis väljas. Ja kahe päevaga on nii Tallinn ja Riia ja Vilnius kui Varssavi tema käes. Korraks Ants peatus ainult korraks. Ja mis kõige halvem selle jutu juures on? Mis siis, et see ongi tõsi. Kui ta tahab, siis ta võtabki need linnad kahe päevaga ära. Ja mis siis saab, mida teeb siis nato antseerumannile otsa vaatama? Ei tea? Obama nüüd käis siin meie juures ja ma läksin ise ka selleks puhuks Tallinna. Meil siit Tartust läks kaitseliidu buss. Ega ma teda õieti näinudki, pärast õhtul ma vaatasin telekast ikka kuule äri hästi, räägib Haava alt ja selgelt seda tema kõnet oli eestlastele vaja. Oli vaja, et keegi meile ütleks, et ükskõik kui suur või väike keegi on kõik, kes kuuluvad NATOsse, on kaitstud. See jutt on ilus küll, aga mis siis saab, kui venelane. Nüüd vaatas Ants Romanil otsa ja parandas, Vene väed meil üle piiri tulevad. Kas liitlased siis ikka jõuavad siia? Esimene kord, kui me neid ootasime, ameeriklane ei tulnud. Huvitav, mida see vanamees selle esimese korra all silmas peab, mõtles Roman. Ja mis toimus siis järgmisel päeval? Obama ajal ära läinud, lehvitab meile veel lennuki ukse pealt, aga venelased? Vene eriteenistus röövib meie mehe meie oma maalt ja viivad lihtsalt minema. Räägitakse, et eestlased olid ühe vene spiooni kinni läbinud ja nüüd nemad röövisid meie mehe, et vahetuskaupa teha. Eks see vahetus käib kogu aeg. Meie territooriumilt röövitakse Euroopa Liidu kodanik ja mis nüüd NATO teeb? Mitte midagi. Kaitseminister ütles just uudistes, et see ei ole laato teema lisas Roman, et mitte liiga palju vaikina. Antsaga oli oma sae käima tõmmanud ja küttis edasi. Loja ei ole NATO teema. Aga mis on NATO teema, mis on Euroopa teema teha oma lollakaid, sanktsioone, mille peale Putin ainult irvitab? Sellepärast ongi õige, kui meie ise oleme sõjaliselt valmis. Roman tahtis sellele jutule punkti panna. Pealegi soovis ta juba olla kodus ja tervet vormi endale selga proovida. Ka Antsu jaoks oli see kena punkt, millega lõpetada. Ainult ühe mõtte tahtis ta veel lõpetuseks lisada. Just me peame olema valmis ja isegi kui meist jääb järele vaid verine kondipuder, siis sel korral ei anname Eestit ilma ühegi lasuta ära. Kodus pani Roman vormi selga ja vaatas ennast peeglist. Ta tundus endale nii teistsugune, just selline, nagu ta oli ette kujutanud. Ta oli endale nii tõsiseltvõetav. Imelik, kuidas vorm muudab inimest, mõtles Roman. Kujund vaatas. Kohe tuli meelde isa. Kui Anton Niina võttis, jõudis ta alati ühel hetkel oma sõjaväelugude juurde. See kordus aastast aastasse ja kusagil üsna õhtu ja viinavõtmise lõpus oli koht, kui Anton hakkas rääkima sõjaväevormist kuidas naised lähevad sõjaväelase mundri peale lausa hulluks. Sel hetkel tõusis Mare alati püsti, hakkas demonstratiivselt isale pilke visates lauda koristama. Anton oli hoos. Naise nõudega kolistamine teda ei häirinud. Tal oli vaja teadmisi elustama poegadele või siis kellelegi teisele edasi anda. Nii on, ma räägin sulle, mu poiss, vormis mehed on need, kellest naised unistavad. Selles vormis on kord mehelikkus, rangus, jõud. Jäta see meelde. Et kui naised räägivad, et tahavad endale kena ja hella meest, kes neid kuulaks, siis nad valetavad. Tegelikult tahavad nad meest, kes neid juhiks kes võib-olla karm ja jõuline. Ja kui see mees on veel sõjaväevormis, siis võta naine endale selga ja vii koju. Ta laseb endaga kõike teha. Selle koha peal sulgus köögiuks. Oli Antonile märk. Täna ja võib-olla ka homme ja ülehomme pole Mareli Antonil omavahel millestki rääkida. Pangu Anton endale kasvõi paraadvorm selga. Roman ei suutnud vastu panna kiusatusele minna vormiriietuses Sigride juurde. Võib-olla tänu vormile maanduksid nad voodis ja võib-olla algakski siis ka sünnitus. Pealegi oli vaja end treenida. Ta spurtis kilomeetri jagu mööda, kergliiklusteid jäi siis seisma, hing rinnus kinni. Ta polnud tõesti ammu jooksnud. Edasi sõitis ta bussiga. Roman tundus omaga mu flaažis ise endale nii salapärane. Kuigi bussis oli kohti küll, seisis ta vahekäigus justkui valitsuses. Ta pidas silmas naisi. See tuli nii äkki päev etteteatamist, algasidki, sõjalised algkursused. Eks sõjas on ka nii. See pole mingi pulmapidu, mida võid aastaid mõelda ja planeerida. Kui on minek, siis on minek. Roman muidugi teadis, et õppused ei saa olema lapsemäng ja ta püüdis selleks valmis olla. Koolipõlves oli ta ikka sporti teinud, kergejõustikku visanud, kuuli hüpanud üle kitse. Nii et polnud asigi. Ka, muidu oli Roman olnud liikuv ja aktiivne. Sellest oli omajagu möödas, nüüd kippus joostes hing rinnus kinni jääma. Et see õppus kani kuradi raske on osanud romann eluski arvata. Teooria ja ka rividrilli läbi seda kenasti. Mõte töötas, tahe oli suur. Mis järele ei tulnud, oli füüsis. Roman mõtles hirmuga, et kas nii nagu nägu hakkab nüüd ka keha ära vajuma. Koos teiste kaitseliitlastega kätekõverdusi pumbates tahtis väsimusest ja kurnatusest lausa nutt peale tulla. Roman punnitas 40 täis ja jäi siis ootele, silmad v kalkvel. Ta lootis, et tema viilimist ei märgata. Vanemseersant Märt alas, kes neid drillis nägi selle kohe ära. Ta tuli, seisatas romanni ees. Ainus, mida romannegi olid Märt alasid tanksaapaninad. Need jäid talle meelde maastike stseen. Noh. Kas juba on kaitsetahe otsa saanud? Ei ole, pomises romanni hakkas pumpama. Vaevalt vedas ta veel 10 kätekõverdust ära, jäi siis paigale. Värisesid käed, jaga jalad. Laupäeval paisus veresoon. Hästi-hästi lausus Märt alas et Roman rahuneks, sest näha oli, et mees on juba läbi. Ega me siin sõjaväes ei ole, igaüks teeb, palju jõuab ja nii nagu materjal võimaldab. Assarr, raisk, sihuke jutt ajas Romanil vere keema. Pealegi veel teiste ees nooremate ees, kes pumpasid nii palju, kui ise tahtsid, kas või plaksuga. Kui seati kahtluse alla romanni võimekus või isamaalisus, tekkis trots. Roman leidis endas uut jõudu ja hakkas pumpama. Isegi ei lugenud, kui palju ta kätekõverdusi tegi. Üle 10 oli neid küll, täpsemalt 12, millest Märt alas luges kätekõverdust, eks, seitse. Neli viimast nägid küll välja sellised, nagu oleks vanamutti pikali kukkunud ja prooviks nüüd maast üles ajada.