Laupäeva varahommikul startis kaitseliidu buss Tartust Pärnumaale. Metsa tuli lisaks Märt alasile romannile juba tuttav Meelis Kolluma Elva malev, konnast. Noori kaitseliitlasi oli veidi üle 10. Tegelikult täpselt 11. Roman istus bussiistmel üksinda. Loll oli olla niimoodi üksi, aga teistega ise rääkima minna ja ennast peale suruda taga ei tahtnud. Roman vaatas läbi akna välja ja mõtlesin, et äkki tema ongi üksik sõdur. Talle tuli meelde Rambogaks. Rammo on džunglis. Kõigepealt võitleb pilusilmadega, siis reeturitest ameeriklaste vastu üle Rambo palja ülakeha jooksevad kuulipilduja padrunilindid. Ja kui padrunid otsa saavad, tapab ta edasi pussi puu, orkide ja paljaste kätega. Ta on üksi kogu maailma vastu. Sama üksi kui Roman istmel. Kõigile antivarustus. Kui Roman seda kuulis, et antakse jälle Weasleri erutav küsimus. Kas varustuse alla käib ka tulirelv? Selgus, et siiski mitte. Komplekti kuulusid nuga veepudel, kuivikleivad keep sapöörilabidas ja kõrvatropid. Huvitav, milleks kõrvatropid? Roman ei tahtnud millegi rumala silma paista ja ei hakanud küsima. Pealegi mäletas ta eelmistest õppustest sõduritele antud käske ei ole mitte arutamiseks, vaid täitmiseks. Sellepärast püüdis ta nii vähe küsida, kui sai. Kuid ikkagi, milleks kõrvatropid? Kui igaüks oli oma varustuse saanud, jagas Märt alas laiali maakaardid. Meelis Kollom kamandas kõik rivisse. See sõbralik mees, kes romanni kõrval bussis istus, oli korraga nii range. Karjus, mets lausa kajas vastu. Roman teha siis miks on vaja karjuda? Lahingumüras peab karjuma, muidu lihtsalt ei kuule. Ja kui õppustel Eigarjuta, siis lahingus sõdurid ehmuvad, miks nende peale karjutakse ja võivad teha midagi täiesti ootamatut ja rumalat. Pealegi seisis rivi ees jalad kergelt õlgade laiuselt harkis ja küsis miks me oleme metsas? Noored kaitseliitlased rivis ei saanud aru, kas neilt oodati vastust või oli küsimuse retooriline. Mõni kindlasti aimas metsas oleku põhjust mani mitte. Põhjus lihtne. Eesti pindala katab 55 protsendi ulatuses mets. Läbi ajaloo on eestlased olnud lahinguolukordades just metsas väga edukad. Mets on meie väärtus ja tugevus mis meil tuleb enda kasuks pöörata, tuleb metsa tundma õppida. Ja selleks me veedamegi tänase öö siin metsas jagunete paarideks ja varjute kaardi peal märgitud tsoonist välja minna ei tohi. Kas on selge? Jah, noored kaitseliitlased olid valmis ja innustunud, mets ootas. Teil on varjumiseks aega täpselt kaks ja pool tundi. Kasutage kõiki võimalusi, mida mets ja teie varustus varjumiseks pakub. Nagu näete, pole teil Tikega süütepulka. Miks see Meelis Kollom ja küsimus ei olnud enam retooriline? Roman teadis vastust, olekski juba vastanud üks, teine jõudis ette. Varjumise ajal ei tohi teha tuld, sest siis oleme vaenlasele nähtavad. Õige. Nii, aeg läheb käima, nüüd jaguneme paarideks hargnege ja olge valmis vaenlase tulekuks. Nagu kaitseliitlased bussis olid paarikaupa istunud, nii jooksid nad nüüd ka paarikaupa minema. Roman hakkas jooksma üksi. Kui eraldada sisu eraldada, mõtles ta, vahetas, kuidas teised enam-vähem pundis ühes suunas eemaldusid. Tema jooksis vastupidises suunas, kuna polnud paarilist, keerutas tema süles jälle seda vana ja vastikud ilmajäetuse tunnet. Ainult selle vahega, et nüüd oli eesmärk ja oli kiire. Ta lihtsalt jooksis samal ajal mõtte, töötas. Ta vaatas kaarti. Kartuli nii mittemidagiütlev. Seepärast otsis roman maamärke, jättis meelde, kust ta jooksmist oli alustanud ja kuhu edasi liikus. Ta salvestas oma mällu suure kännu samblasse kasvanud kivimüraka ümber kukkunud puu. Pealegi seitsme ajal läheb õhtul juba pimedaks. Mis kaarti sa ikka vaatad, siis tuleb tähtede järgi orienteeruda. Viimaks Roman peatus. Hingeldus, jälgis ümbrust ja hindas olukorda. Oli kulunud juba üle 20 minuti. Varjumiseks jäi veidi rohkem kui kaks tundi. Kuhu minna. Esimese hooga mõtles ta, et kõige lihtsam oleks varjuda puu otsa nänni võrasse. Selle juures segasid teda kaks asja. Esiteks, et ta ei saa niisama ilma redeli või teieta puu otsa. Ja teiseks ei tahtnud ta puu otsa minna selle lause pärast. Mina olin puu otsas, kui pauk käis. Romaan ei mäletanud, kust see lause pärit oli, ilmselt šveikist või hoopiski mingist anekdoodis. Igatahes puu otsas kükitada naissõduri puhul naeruväärne. Seda ta kohe kindlasti ei soovinud. Pealegi, mis siis, kui öösel magama jään ja sealt ülevalt alla 100-l. Roman otsisedasi. Ta jõudis tagasi sammaldunud kivimüraka juurde. Mis oleks, kui oleksin lihtsalt kivi taga. Viimaks laitis selle mõtte maha, sest see oleks liiga lihtne. Kuigi Roman teadis, et teinekord on lihtsad lahendused kõige efektiivsemad. Kivi kasuks ei rääkinud ka asjaolu, et kivi kaitseb teda vaid ühest küljest. Mis siis saab, kui tehakse haarang kolme või isegi neljalt poolt siis seegaks ma seljaga vastu kivi nagu laiaks litsutud konn. Roman tahtis varjuda täielikult, nii et kohe on varjutud. Aga kuhu ta jooksis edasi? Möödas oli juba üle 40 minuti. Ta pidi ära otsustama. Silma jäi üks madalam koht. Ja kui ta seda lohku oli näinud, teadis romann, mida teha. Tal tuleb kaevata varjend. Labidas oli olemas, kaevata polnud raske, liivane pinnas, üksnes puujuured segasid. Väiksemad leida labida otsaga läbi. Suuremad, niisiis noaga pooleks. Auk sai täpselt nii pikk ja lai, et Roman sinna sisse mahuks. Ta isegi heitis korraks pikali ja mõõtis. Mahun küll ruumi jääb ülegi. Kui Roland lõpetas, oli möödunud üle kolme tunni. Tal oli janu ja kõht oli ootamatult tühi. Roman arvutas, et välipudelist ja kuivikutest peab jätkuma hommikuni. Ta hammustas kuivikleiba ja mälus. Leivalagin pani teda kuulatama. Kuigi ragises tema hammaste all tundus talle, et siinsamas kusagil keegi liikuse jälgis teda. Järgmise ampsu võttis ta juba palju ettevaatlikumalt. Samal ajal ümbrust silmas pidades. Ta meeletajud olid nii erksad nähiset, mets on liikumist täis. See kõik tuleb erutusest, rahustas end romann ja sõi veel ühe kuivikleiva. Kaheksa tükki jäi järele. Siis vaatas ta oma varjendit kaugemalt ja sai aru, et tema töö pole kaugeltki veel lõppenud. See oli lihtsalt üks auk, oli vajamaskeeruda, sulanduda metsaga üheks. Ööd olid juba külmad ja Roman mõtles ka soojustuse peale. Siis läks, murdis oksi ja asetas need risti üle augu serva. Oksad kattis ta samblaga. Eemalt vaadates ja isegi päris lähedalt polnud üldsegi aru saada, et tegemist on varjendiga. Kõik paistis nii, nagu oleksin vaid samblamälu. Jälle kuulis romann kohe siitsamast lähedalt praksatust. Naised, keegi vilksatas puude vahel. Kas see kõik on vaid minu ettekujutus või siin tõesti on keeli aga kes ükskõik kes mets on nii salapärane. Romanil oli enda kaitseks labidas ja taskunuga. Seda oli ilmselgelt vähe. Pealegi ta ei tea, kes ja kui paljud võivad teda rünnata. Meelis Kollom ütles küll, et tegemist on vaid varjumisega. Samas jäi romannile meelde pealiku viimane lause. Olge valmis vaenlase tulekuks. Just siin võis peituda varjatud mõte. Tullakse öösel ja ootamatult. Vaenlane ei hakka ette ütlema, et saame kolmapäeva pärastlõunal Selveri parklas kokku ja ma lasen su maha. Ei, sa pead oma kuuenda meelega seda tajuma ja valmis olema. Roman mängis paar erinevat olukorda läbi. Kui tulevad kaks meest, siis vasakus käes on tal nuga, paremas labidas, labidaga blokeerib lööke ja noaga torkab. Mis siis, kui neid on 10. Nüüd siin tumedas metsas tundus romannile korraga, et kõik ülejäänud kaitseliidu sõdurid eesotsas vanemseersant Märt alasiga on tema vastu ja kohe peale tulemas. Öö saabudes nad ründavad, neil ikkagi on taskulambid, mida nad hoidsid romanni saladuses. Neil relvad, püstolid ja automaadid, et siin metsas see venelane vagaseks teha. Kiiruga sõiru mann veel kaks kui leiva poole kolmandastki, sest kõht oli Rässimisega hirmus tühjaks läinud. Roman mõtles nagu Rambo. Mul on vaja peale tulevat vaenlast juba eemalt kahjustada, enne kui ta minuni jõuab. Lõpuks otsustas Roman tekitada käepärastest vahenditest miinivälja. Ta vedas kokku puuoksi, midagi muud tal ei olnud. Ihus okste otsad teravaks ja sättis need oma varjendi ümbrusse maasse. Kui see valmis sai, oli juba täiesti pime. Ainult ihutud oksad Helendasid vastu. Romanil hakkas ka endal neid orke vaadates veidi kõhe. Mis siis, kui ta ise öösel neile otsa komistab? Õhtu lõpetuseks tahtis ta võtta ja ära süüa, viimased kuivikleivad. Aga pakk oli tühi. Kas see oli tõesti tema ise või siis ikka keegi teine? Roman olnud endas enam üldse kindel? Kas juba ta ei kuulnudki eemal inimhääli? Kiiresti käis ta puudega ära, et öösel ei peaks minema ja puges siis oma varjendisse tõmbas oksad pea kohale ja lükkas seestpoolt samblatordid okste vahele. Ta oli oma pesas täielik pimedus, täielik üksindus ja vaikus. Nagu hauas. Mõtles Roman, ehmus kohutavalt sellest mõttest. See ju ongi haud. Naise kaevasin endale haua ja ise läksin sinna sisse. Ja seljas on mul surnud mehe univorm. Ja nüüd ma juba suren enne veel, kui mu elus oleks saanud midagi olulist toimuda. Midagi, mille pärast surra. Tal tekkis õhupuudus, ta tundis, et tal pole midagi hingata. Paaniliselt lükkas ta paar samblatorti pea kohalt ära. Roman proovis seda vastikut mõtet, et ta on hauas ja tema elu on olnud tühine eemale peletada. Aga see tuli ikka tagasi. Nendel puhkudel, kui sunduvate hakkab närima, oli Roman läinud alati Facebooki või siis söönud midagi. Nüüd polnud tal midagi, ainult pimedusehirm. Kõht läks meeletult tühjaks, ka telefoni polnud lubatud kaasa võtta, muidu oleks Roman kas või ussimängu mänginud, senikaua kui valgeks läheb. Ta soovis, et see kõik viimaks ometi lõpeks, tuleks pealik ning viiks ta siit minema. Laagri tule juurde annaks tassi teed ja põuepudelist lonksu brändit. Söekartulit sardell. Läbi samblaaukude vaatas Roman välja. Taevas oli läinud pilviseks. Isegi ühtki tähte polnud enam näha, pealikust rääkimata. Roman võttis end kokku ja otsustas, et olgu ta on siin üksi vastamisi iseendaga. Ja nüüd ta mõtlebki oma elu üle järele teeb. Kokkuvõtte leiab teatava üldistuse. Pähe tulid ainult mingid väikesed lollid mõtted ja siis jälle see surma mõte. Roman liigutas ennast, katsus oma käsi ja jalgu, nägu, millest niikuinii ei saanud aru, kas on surnud või ei aga katsus ikkagi. Ja ei rahunenud. Kust ma tean, et ma pole surnud olgugi, et ma liigutan. Ja ma jäängi siia oma hauda. Mets kasvab peale ja mitte keegi kurat ei leia mind üles isegi mitte pealikega Märt alas, kes võib-olla soovitus mu surma teravaks ihutud roikad mu haua ümber tuhmuvad ja kaovad peagi. Ja mitte kellelegi ei tule meelde, et on olemas selline inimene nagu Roman Paju. Ehk ainult ema ja isa, kes käivad ja otsivad oma poega tundmatu sõduri hauda. Vaevalt Roman kihvatas, ta tundis, kuidas üle kõige vihkan oma venda. Emal ja isal ei tuleks pähegi mind otsida, sest neil on Aleksei ja tema perega kogu aeg nii palju tegemist. Peaaegu elavadki tema juures. Küll on vaja Alexil lapsi lasteaiast ära tuua, siis viia, siis on lapsed haiged, nohu, köha, palavik, aga kassarlakid, leetrid, mumps, kõikvõimalikud haigused on neil lastel olemas olnud. Ja kui mina, ema või isa käest midagi palun siis nad mõtlevad kõigepealt, kas neil pole vaja mitte Alexi lapsi hoida. Alati mõtlevad nad kõigepealt Aleksei peale. Isegi kui ma raha laenan, siis mõtlevad nad, kas ehk poleks parem anda Alexile. Romannile tundus, et ehk polekski midagi hullu, kui teda poleks. Eesti ja kaitseliit jääksid ilma ühest ustavaste vaprast sõdurist, kelle anne ja vaprus ei saanudki veel avalduda. Talle näis, et ükski hunt ei ulu tema järele ja ehk olekski õigem siin surra juhul kui ta juba polegi surnud. Enesehaletsus, hirm ja viha lainetasid temast üle. Roman suunas oma vennaviha. Ta tegi seda tihti. Lapsena peksis ta diivanipatju, hiljem leidis võimaluse garaažis, kus end välja elada. Roman lõi rusikaga täiest jõust vastu kaevikuseina. Korra veel liiva lendas siis veel kord ning rusikas läks seinast läbi. Ta oli sattunud kellelegi urgu. Hetkega olid ärkvel, hirmunud ja kindlasti mitte surnud. Roman nihutas end augule lähemale ja vaatas sisse. Midagi näha ei olnud, oli öö. Pime. Ta kuulis sahinat. Roman kangestus. Talle helkisid vastu kaks silma. Kas see oli tema enda silmade peegeldus? Kas need on minu silmad? Küsis ta. Lausa hõikas ta, hääl ei kajanud vastu. Muld ja sammal summutasid selle. Kas need on minu silmad? Karjus romann. Ei, sinu silmad need küll ei ole. Vastati talle. Roman tundis, et ta läheb hulluks. Mitte kunagi varem elus palluta uskunud, et ühel hetkel lihtsalt võibki katus pealt ära sõita. Ja ta ongi hull valmis. Praegu tundis ta, et kohese juhtub. Ta karjatas. Mida. Minu silmad on ikka minu peas. Sinu silmad on sinu peas. Helendavad silmad olid romanine jõudnud, helkisid lausa tema nina juures. See oli mingi loom. Roman ei tundnud hästi, loomi, pakkus, et see on mäger. Hiljem selguski, et tal oli olnud õigus. Ei, ei, ei ole. Ei saa aru, halises romann. Karvakera uuris sõjameest, mis ei saa aru eesti keelest, ei saa aru. Räägime siis vene keeles, pakkus mäger. Ei, isegi mäger. Ma saan eesti keelest väga hästi aru, see on mu emakeel, mu ema on eestlane. Mäger noogutas. See oli üks asjalik loom. Siis on selge. Aga kui su ema siis on? Mis mõttes, kus kodus Tartus? Kahju oleks võinud kaasa võtta. Oleks vanal mägral natukene vaheldust olnud. Mäger muigas mõis, vasitsiin, ilmutas loom huviga romanni vastu. Me oleme siin kaitseliiduga, Ma varjun siin. Eks ta õige on. Sest madinaks lähev, Putin, vana türa, muutkui laamendab. Mäger tõmbas õhku sõrmetesse, romaanile tundus mägra jutti olek kuidagi tuttav. Meenus kaitseliidu lahust Ants, kes talle vormi andis. Ants, see loom siiski ei olnud, kuigi jutt ja olek olid sarnased. Ehk on nad lihtsalt sugulased? Nii et varjud uuris mäger edasi ja nuusutas romanni. Siis sa oled küll õiges kohas see, et ei saa sind ükski kurat kätte ei venelane ega sakslane, ka jänkid sa tulegi meie juurde elama, päriseks? Pakkus mäger, silmad põlemas peas. Meid on ikka kõvasti ja tuleb aina juurde. Varsti on rändeaeg aitäh, aga ma pean tagasi minema, kui valgeks läheb. Mul on oma riigi ees kohustusi. Vaat see on õige. Tunnustas mäger, romanni tuleks isegi sellest mulle ka meeldib sõdida. Vabadussõja ajal olid meil siin kõvad lahingud. Hetkel ma ei saa kaasa lüüa, mul hakkab kohe talveuni. Siis muidugi sai Roman mägrast aru. Aga loll asi on, et mul ei tule und. Käin siin mööda urge ringi nagu igavene juut. Aga miks ei tule purjus Roman? Ta nägi, et loomal on mure, miski vaevastada ja rõhus. Muud midagi, kui, et noorloomad teevad kisa. Ega ma saan ju aru, noored veri möllab, aga mina ei saa magada. Mägra silmad olid väsinud ja tahtsid kinni vajuda. Unele siiski ei sulgunud? Romannile meenus midagi. Mina saan sind aidata. Ta urgitses taskust kõrvatropid ja sirutas need peo peal mägra nina alla. Need haned endale kõrva ja magan nagu karu. Väger harras tropid küüniste vahele ja surus endale kõrva. Kuidas on, hüüdes Roman? Meetria midagi ei kuule. Mäger võitis, tropid kõrvasti oli liigutatud. Ja annad need mulle. Aga kuidas ma sulle need tagasi toon? Võta päriseks. Aite Läger tänas ja jäi siis veel kord mõttesse. Kuidas asi sisemagada saad? Küll ma saan. Praegu ma pean olema nagunii valvel, kui vaenlane peaks tulema. Kurat. Mägral võttis silma märjaks. Sa oled ikka tõeline sõber. Ma olen ikka arvanud, et inimesed on ühed mõttetud tümarkad, eriti vanamutid. Neid ma ei salli. Aga sina oled teistsugune. Sina oled sõber. Näger kallistas romanni. Külma veel, tasun sulle sinu heateo. Mäger surus kõrvatropid endale tugevasti käpa vahele, teise käpaga lehvitas. Kui midagi on, anna teada. Ja kadus urgu. Kui Roman hommikul ala jahtununa leiti algas sigri til sünnitus. Roman tormas mööda sünnitusmaja koridore eemalt jäi mulje, nagu oleks tegemist mõne haavatud Ukraina sõduriga sest ka neid toodi Eestisse haiglatesse. Ja see sõdur ei saanud aru, kus ta on, kellega võitleb, kus on vaenlane? Perse oli majas, just nii, romann enda ette vandus ja närveldas. Perse on majas. Ta ei leidnud Sigredit ja alguses ei tahtnud keegi romanniga Sigrid juurde lasta. Ta oli porine, laiguline vorm seljas. Kaks roiete murdunud, nagu surnust üles tõusnud. Valvelauas küsiti umbusklikult, kes te olete, kelle juurde te tahate minna? Mul sünnitus käib. Teil käib sünnitusvalvelaua, inimesed muigasivad varjamatult romanni nägu ei näidanud välja mitte midagi, ainult mustust. Seest sisemus kees, puudus vähe, et oleks kätega nendele mooridele kallale läinud. Minu naisel käib sünnitus ja mina tahan selle sünnituse vastu võtta. Meil on kõik naisega kokku lepitud. Ei olnud midagi kokku lepitud, mis siis enam miski ei heiduta teda. Kui ta oli tänase öö ja väliõppuse üle elanud, siis enam ta alla ei anna. Selle lahingu peab ta võitma. Ma tahan ise oma poja nabanööri läbi lõigata, saate aru, see on minu jaoks tähtis. Järgnes tüütu asjaajamine, küsiti, nime kontrolliti ja seda kõike nii, nagu oleks olnud. Aega küll. Romanil ei olnud. Tuli välja, et romannist ei teadnud keegi midagi. Kuidas siis nii? Ma olen isa, Roman juba raevus. Kas te olete abielus? Ei, abielus ei ole. Isa, olen ma ikkagi asja? Roman ei pidanud enam vastu, tormas valvelauast edasi. Paar krapsakavat moori võtsid talle kohe sappa. Ilmselt polnud Roman nende kogemuste juures esimene selline juhtum. Roman jõudis esimese palati ukse taha, rebis ukse lahti. Keegi küll sünnitas. Sigrid see siiski ei olnud kusagilt, kostis kargamist. Roman liikus edasi hääle suunas, kuigi ta ei olnud kindel, kas on sigri hääl. Ta ei olnud kunagi kuulnud, sigritita röökimas. Tänada veel kuuleb. Roman püüdis vaistlikult orienteeruda, rebis veel ühe ukse lahti. Ka seal ruumis ei olnud sekretärid. Ta oli kaotanud suunaja, sihi silme ees virvendasid. Hullem kui metsvalvelaua naised ja turvamees oled jõudnud temani ja said romaanist kinni. Viimases hädas romann ikas Seegreed Sigrid, kus sa oled? Sa lõugad siin nagu metsaline moor, kes romanni kätte sai, oli suur priske ja tema haare tugev. Ma tulengi metsast. See siin on sünnitusmaja ja siin karjuvad ainult naised, kes sünnitavad hetkeks Roman taltus. Mingi rammestus tuli peale mingi haledus. Jälle seesama tuttav tunne. Miks te küll mind Polikoteerite? See kõlas nii ahastavalt, nii kurvalt. Tugevalmooril hakkas romannist isegi kahju. Ta juhatas emalikult romanni tualetti. Peske ennast puhtaks, siis otsime teie ema üles. Mitte ema sigritee. Jah, siidriidi teie tulevase lapse ema. Ja sisenes tualetti. Roman tuli vetsust välja ja oli jupp maad puhtam. Jädaltunum. Öised vahejuhtumid metsas, murdunud ribi, tõusev palavik andis muidugi tunda end enim häiris praegune olukord. Kuidas on siis ikkagi nii, et minu elu kõige olulisemal hetkel kui kõik peaks minema õigesti, on kõik nii valesti. Viimaks juhatati Roman Sigrede juurde. Sigrid oli voodis, hingas sisse ja välja. Romann andis sõnadeta märku, et ta on kohal. Ta ei taha segada, ainult aidata. Tema poolest võib poiss nüüd tulla. Sigrid vaatas talle otsa. Roman ei saanud aru, kas seal peegeldus pahameel, väsimus lihavalu. Viimaks tundis romann, et tahab siiski midagi öelda. Kuigi jube raske oli. Midagi pidi ütlema. Kuidas siis läheb? Romannil oli juba ette tunne olnud, et kohe-kohe ütleb ta midagi lolli ja näed ütleski. Teinekord on nii, et tean ette, et nii läheb keegi justkui juhiksinud. Sa ise vaatad ainult imestunult ja abitult pealt ja küsid kuidas läheb. Sigrid hingas puhinaga välja. Enne sissetõmmet vastas. Sünnitan. Jah. Sigrid oli täna teistmoodi veel rohkem eemal kui muidu ei suhelnud üldse. Kas palati uksi lahti rebides oleks Roman ta iseseisvalt äragi tundnud? Nii võõras ja nii eemal? Et see nii ei oleks, astus ta sekretärile lähemale. Sigrid vaatas teda ja unustas hetkeks hingamise. Sa tuled nagu sõjast? Tulengi ega enam nalja ei ole? Ei ole.