Roman tuli alles poole pealt oli vaja end olukorraga kurssi viia. Sigrid ei rääkinud midagi ämmaemandalt, arstidelt polnud mõtet küsida. Roman tahtis ikkagi teada, kui kaugel sünnitus on. Ja piilus, kas pea juba paistab. Peata ei näinud. Lina all, kuhu ta viilus. Oliveri palju verd seal lausa lainetas. Roman, karjatas. Need vähesedki, öised kuivikleivad ja vesi tahtsid ta seest välja tulla. Roman hoidis end tagasi. Siis ikkagi oksendas. Tõusis püsti, otsis, kuhu minna ja oksendas prügikasti. Sigrid ei, sünnitus aeglustus. Ämmaemand romannile plasttopsikuga vett. Kõik pöördusid romanni poole. Sanitar demopi, üks õde kummardus romanni kohale ja oli valmis pakkuma nuuskpiiritust. Roman kattus külma higiga, näost valge nagu kriit. Teda valdas saamatus, ärevus, hirm, sanitar ja ämmaemandate kaastundlikud näod, veidi leevendasid romanni olekut. Kuid mitte palju. Ta tundis end nii kasutu, nii kõrvalejäänuna, nii endast ära. Roman Navas haigla poolt Sigredile antud jogurtitopsi ja neelas selle sisu paari suutäiega alla. Oli ka kaks pakki kõrremahla. Ilmselgelt Sigrid seda hetkel ei vajanud. Roman torkas ühele pakile kõrre sisse imes ja tundis kogu oma keha, mõistuse ja hingega. Kõige kõigega, mis tal oli. Et on naeruväärne. Siiski polnud selles midagi naljakat. See oli tõehetk. Äratundmine. Kõik oli nii selge. Romaanile tundus, et just selline on, maailm on akende taga sõitvad bussid, on Sigrid, voodis on ämmaemandad. On laud ja toolid, on voodi, on seinad ja lagi, on tema ise. Porised, saapad jalas, surnud mehe laiguline vorm seljas. Ta istub toolil, mahlapakk käes, kõrs suunurgas. Veider, tardunud hetk. Roman kosus veidi ja mõtles oma isale mida tema tundis või mõtles, kui ema sünnitas. Sel ajal mehi sünnitusele ei lubatud. Ja võib-olla ongi parem. Võib-olla see polegi meestele, mida siin vaadata? Ilmselt ei oleks siis aga siis kaasa läinud, kui see oleks olnud lubatud, isegi kui ema oleks tahtnud. Isa rääkis, kui ta oli hoos, et sel ajal, kui Mare sünnitas, rivistas tema kogu oma väeosa üles ja jootis oma seltsimehi terve öö Armeenia konjakiga. Kui konjak otsa sai, anti korraldus tuua sõjaväelaost meditsiinilist piiritust. Tantsiti, enne hommikut lasti rakett. Peaaegu oleks mindud lennukiga sõitu, sest Anton tahtis sünnitusmaja kohal puistata lennuki aknast punaselt nelki oma naisele ja ka kõikidele teistele naistele, sest nad olid nii tublid. Elutoojad. Lend oled siiski ei tõusnud. Kuid konjak ja piiritus olid, raketid, olid pidu oli. Anton jättis targu mainimata, et selline uhke pidustus peeti sõjaväebaasis maha siis, kui sündis Antonia Mare esimene poeg Aleksander. Kui Roman sündis, ei tähistanud Anton midagi haiglast koju, tuli vare taksoga romanni, pambud kaenlas. Isal oli seedehäire ja ta käis vaid voodi ja vetsu vahet. Sünnitusarst tuli ja kuulas lapse südamelööke, vaatas Sigredit ja andis talle sisse sünnitegevust kirjeldava tableti. Sigrid oli mõelnud, et ei võta ühtegi tabletti. Hinga naerugaasi ega lase teha endale epiduraal süsti. Sünnitus ja lõpuks oli ta kasutanud neid kõiki ja oleks kasutanud veel midagi, et valu juba lõpeks. Et laps juba sünniks. Roman püüdis veel kusagilt see krediit masseerida. Sai aru, et Sigrid ei taha ja võttis siis käe ära. Nii väga soovist aidata poeg ilmale tuua. Mitte kuidagi ei osanud. Viimaks tablett mõjus. Sigrid hakkas jälle sisse ja välja kukkuma. Roman tahtis vähemasti selles aidata ja hingas temaga kaasa. Sigrid röögatas. Jää vait. Roman ehmus. Ta jäi vait. Sellest sügavast kaasa hingamisest hakkas tal endal nüüd pilt eest minema. Roman hoidisem teadvusel, ta teadis, et ta ei tohi ära kukkuda. Ta haaras seinalt naerugaasimaski ja pani selle endale ette. Hakkas natuke kergem ja parem. Hirm jäi. Esimest korda elus tundis ta, et nii palju on kaalul. Kusagil sisimas oli Roman juba ette kartnud, et midagi läheb valesti. Roman ei tahtnud mitte mõeldagi kõigile sünnitraumadele väärarengutele. Ometi ta teadis, et järjest enam sünnib autiste Downi sündroomiga lapsi. Järjest enam on lastel keskendumisraskused, ärevushäired vahet ja kõikvõimalikud allergiad, astma, südamepuudulikkus. Oh jumal. Roman püüdis sellele mitte mõelda. Ta vaatas Sigredit õdesid ega saanud aru, mis toimub. Sigri tuli omadega nii läbi, nii hädine, jõuetu salaläbi kui tema isegi. Ega Sigrid ometi alla ei anna. Arstid ämmaemandad, muudkui sebisid, kuulasid ja vaatasid, olid nii imelike nägudega. Võib-olla oleks õige aeg teha keisrilõige? Ega arstid pole seda võimalust unustanud. Kas ta peaks seda neile ütlema? Roman kibeleb piinles. Samal ajal tuli uni nii peale. Keha oli väsimusest kokku varisemas. Ta jäi ära ka Sigrid ei, teise kõrrejoogi. Roman hoidis mahlapaki kahe käe vahel nagu orav käbi. Ja samal ajal palvetas. Ta pöördus oma mõtetes kõigi jumalate poole isegi vene õigeusu jumala poole. Peaasi, et keegi kuulaks. Meie isa, kes sa oled taevas, kes sa oled igal pool ja näed meid. Ma ei tea, kes ma olen. Ma ei tea, kas ma olen väga halb inimene, ilmselt väga ei ole. Muidugi võiks olla parem ja ma hakkangi paremaks inimeseks muudan ennast kindlasti muudan. Ma ei palu mitte enda, vaid oma lapse pärast. Lase tal ilmale tulla. Palun näita talle oma päevavalgust. Palun päästa meid ära kurjast, tee nii, et kõik läheks hästi. Saju suudad, seda, ma kardan. Palun võta ära, minul see hirm. Anna meile jõudu, Anna Sigridiga jõudu, et ta ei väsiks. Anna meie lapsele jõudu, et midagi ei läheks halvasti, et ta sünniks tervena. Ma nii väga, palun. Ma luban olla hea isa, ma tahan olla kõige parem isa ja kõige parem kodanik. Ma luban, et ma kaitsen oma lastekodu viimase hingetõmbeni. Ma luban olla truu ja ustav sõdur, kes võib tuua ennast ohvriks, peaasi, et mu laps elaks. Muud ma ei soovi. Palu ja anna mulle andeks mu võlad. Ja mina annan andeks oma võlglastele. Ma luban, et ma püüan mitte vihata oma venda, et tema sai endale korteri kesklinnas ja mina pean elama Külitses. Ja ma saan sellest aru, sest vennal oli pere, ta pidi kuhugi kolima. Kuhu ta lastega sealt külitsest läheks. Nüüd on ka minul pereema, mõistan teda ja ma mõistan oma ema ja isa ja ma annan andeks ka isale, Ethan oma mõtetelt ikka puhas venelane, et ta usub Putinit ja kogu tema propagandat. Ja ma ei vihka oma vennanaist Nastjat, kes tõepoolest pole kõige targem inimene cadema, usub Putinit nagu jumalat. Palun aita meid, saju suudad. Sinu päralt on riik ja vägi ja kõik asjad. Palun. Ilmselt Roman sulgatas hetkeks võib-olla ka veidi kauemaks. Ta ärkas Sigredi karjumise peale. Mahlapakk kukkus põrandale. Roman kargas püsti. Ta eluski osanud arvata, et see vaikne ja rahulik naine suudab niimoodi karjuda. Sigrid progressi, see tõmbas hingekarjuse pressis uuesti. Roman seisis ta kõrval nagu mott nurgas. Viivaks karjus Sigrid, talle käsiromaan ei kuulnud, ei saanud aru. Ülesse käsi. Anna käsi. Roman ei saanud ikka veel aru, mitte millestki ei saanud aru. Silme ees lausa auras. Ka ämmaemand ütles midagi, näidates oma kätt. Sa igavene spermadoonor, anna oma sitane käsi mulle röögist. Sigrid. Veresooned kaelal olid paisunud, justkui võiksid kohe-kohe lõhkeda. Roman ulatas talle oma käe. Sigrid haaras selle nagu kruustangide vahele. Nüüd sai Roman teada medalit olnud tema garaažis sigal ja Depardieu. Ja siis ta tuli. Tuli pea, tulid käed korraga romanni kartnud, verd, ei tundnud iiveldust. Nüüd oli ta kohal. Ega laps oli väljas ja kisas. Kiiruga heitis Roman pilgu kätele kaks kätt. Sõrmi oli viis. Ja teisel käel viis. Kõik on hästi. Kõik on korras. Romanil pisarad voolasid. Ta suutis vaid helgimusest ja liigutusest sosistada. Nii väike. Nii väike, mu jumal. Korraga ulatas ämmaemand romannile käärid. Lõigake läbi. Mina. Roman vaatas otsa ämmaemandale Sigredile nagu küsides. Kas ma võin, kas tõesti? Sigrid naeratas talle? Nabanöör oli nagu elektrikaabel, valge. Roman oli oma kodus kogu juhtmestiku ise pannud ja kõik töötas. Ta võttis käärid ja lõikas oma lapse Sigredi küljest lahti. See hetk oli midagi nii uskumatut, midagi nii imelist. Roman oleks justkui sellest juhtmest särtsu ja jõudu saanud. Ta tundis, et ta on seotud millegi nii olulisega, tegelikult kõige olulisema asjaga üldse elu sünniga. Nüüd saab ka tema venna perele öelda, et see oli imeline kogemus. Sest see tõesti oli seda. Juba pandi laps lauale, öeldi kaal ja mõõdud. 51 sentimeetrit, neli kilo ja 160 grammi. Roman proovis kõike meelde jätta ja kordas. Neli kilo. 160 grammi. Ilus suur tüdruk. Paus. Kuidas prolanneli püsti juhatas last? Ta oli üle lugenud sõrmed ja jalad. Kuidas ta küll seda ei vaadanud? Ämmaemand näitas talle tüdrukut ja mähkis lapse, siis teki sisse. Ilus tüdruk. Aga neile öeldi, et on poiss. Keegi ei vastanud romannile. Ta pöördus Sigredi poole, kes pressis platsentaväljaga kuulanud romanni. See on mingi segadus. Meile öeldi ultrahelis, et on poiss. Ma isegi nägin tema nokut. Kuhu see nüüd kadus? Tüdrukud teevad aeg-ajalt sellist nalja. Ahah. Roman seisis keset palatit ja ei teadnud enam midagi. Kuidas siis nii? Nii imelik? Romanil oli tunne, et tema tagant oleks nagu midagi varastatud. Kas tõesti oli võimalik, et hetkel, kui romanni vaadanud, vahetati tema poiss ära? Alles ta sündis ja juba ei suuda ta oma last kaitsta. Roman ohkas südamepõhjas, ta tundis, kuidas silme ees hakkab jälle kõik liikuma. Ta kõikus. Laps pandi Sigrid kõhule. Minu pisike mu kullakene. Sigrit silitas lapse pead. Tüdruk karjus ja ronis suuga, otsides rinnanibu poole. Ämmaemand küsis romanni käest, mida platsenta teha. Roman oli nii ära. Teda oleks pidanud lausa raputama. Ämmaemand küsis veel kord. Kas te tahate platsenta endale jätta? Kas te tahate seda endale jätta? Ämmaemand testis ilmse mõnuga platsenta romanni silme ette. Nüüd sai romann aru, mida temalt küsiti. Ta vaatas ämmaemandat siis platsentot sissi Credit. Sigrid, kas me tahame selle endale jätta? Järgmisel hetkel Roman minestus ja vajus väga pehmelt linoleumi peale. Sigrid Roman said peretoa, sest Roman lihtsalt keeldus lahkumast. Kõik said aru, et on parem ja lihtsam leida neile peretuba. Roman ärkas keset ööd ja ei suutnud enam uinuda. Mõtted peas muudkui voogasid. Ta vaatas oma last, tema väikest nina, tema väikseid põski, tema väikest kätt, mis oli teki serva alt väljas käe küljes silt, kus oli kirjas lapse kaal ja sünnihetk täheldis. Kuidas ma küll enne palatis nõudsin, et kus on poiss? Romann andis oma väikese tüdruku väikesele põsele musi. Palus vabandust ja sosistas. Ma olen õnnelik, lihtsalt nii kuradima õnnelik. Jagatsus uinuda. Erutustas ees, aga oli nii suur, et ta ei suutnud. Vaatas öö läbi vaimustunult oma last, tegi telefoniga temast pilte. Kõige paremini välja tulnud foto pani Facebooki üles. Talle tundus, et see imepisike tüdruk on nagu Eestimaa suure Venemaa kõrval kelleks on Alexi kaks poisi mütakad. Ja tema tahab hoida ja kaitsta neid mõlemaid. Oma tüdrukut ja maad. Hommikul hakkasid saabuma sõnumid, lilled, kaardid, väikesed pehmed mänguasjad. Vannipart tuli ka šokolaadi ja halvaad. Halva saatis sigri teemana, sest ta teadis, et halva aitab kaasa rinnapiima tekkele. Sigrid teadis, et see mõjub vastupidiselt ja keerab kõik kinni. Sellepärast sõi Roman halva ise ära. Luges kaarte ja sõnumeid Sigredile nende tütrele ette. Üks kartuliga rumannile. Kaart oli ilus ja lihtne. Ühel pool oli Eesti lipuvärvides maastik, pilt metsajärvest. Ülal taevas nii sinine. Keskel mustendav mets, all Valendav järve pind. Roman keeras kaardil teise külje ja luges. Hea sõdur, Roman. Soovime sulle kaasale, palju õnne uue ilmakodaniku sünni puhul. Ja sulle enesele kiiret paranemist. Läbisid varjumisõppuse edukalt olid meile kõigile eeskujuks. Ootame sind peagi relvaeksamile. Issand romanni süda hüppas rõõmust. Ta oli alati arvanud, et see on lihtsalt mingi sõnakõlks, et kuidas süda ikka saab. Hüpata. Sai küll ja hüppas. Roman pidi lausa rinnust kinni võtma, murdunud raie tegi valu. Kaardile oli lisatud ka Konfutsiuse tsitaat. Suure sõjaväejuht võib saada lüüa. Veendumusega lihtne maamees on võitmatu. Ja kõige all seisis Meelis Kollom ja kogu Elva malev. Roman koges midagi enneolematut. Et keegi hoiab ja kaitseb teda. Otseses jumal, kelle poole ta oli pöördunud. On see Meelis Kollom või vana mäger? See polegi hetkel oluline. Kaart endiselt teos luges Roman selle teksti veel ja veel. Vaatas teiselt küljelt Eesti lipu värve. Vaatas oma tütart, vaatas Sigredit. Ta oli nii tänulik. Muidugi oli Roman lugenud beebide gaasivaludest. Aeg-ajalt see nii hull on, ta ei teadnud. Terve nädal möödus väga ilusti. Sigrid oli muidugi loppis samas õnnelik. Nad mõlemad olid kuidagi nagu omaette õnnelikud. Nad vaatasid last. Tüdruk magas justkui ingel. Ja kuidas ta läbi unenaeratus. Roman president ööseks Sigrid juurde tõi, magamiskoti, miinus 15. Rullis mati lahti nagu sõdur kunagi ja heitis akna alla pikali. Roided andsid ikka veel tunda. Äkitselt kõik muutus igal öösel täpselt kell pool üks hakkas pihta. Tüdruk viskas end vibuks ja karjus 40 minutit järjest. Koolikud, teadis Roman, kuigi ta ei saanud aru, kuidas suudab nii väike olevus teha nii jõhkrat häält. Uskumatu, kui Sigrid enam ei jõudnud tüdrukut hoida ja tundis, et läheb kohe hulluks võttis Roman lapse ise sülle, olgugi et ta kartis peamiselt seda, et laps kuidagi ta käte vahelt välja libiseda või et ta ei toeta lapse pead õigesti ja tüdruku kael võib murduda ja siis jääb ta elutuna tema kätele lebama. Väike pamp. Roman hoidis tüdrukut süles, nagu kaitseks ta kogu oma kehaga last kuulide ja mürsukildude eest. Nii arusaamatu tundus see jutt, et mehed on pärast sünnitust lapse peale kadedad sest neile ei pöörata enam üldse tähelepanu. Justkui polekski neid enam naise jaoks olemas. On ainult laps. Roman oli Kadevaid Sigredi rindade peale. Muidugi ei tahtnud ta neid enda külge rippuma, vaid ta soovis lähedust. Kui lihtne oleks tal siis lapsega, kui tal endal oleksid rinnad? Miks on nii, et ainult naised saavad imetada ja mehed peavad kohe algusest peale tundma nii kasutute ja kõrvale käänutena? Ometi on ka minul ja kõigil meestel nibud. Mis jaoks need on? Mis ülesanne võis neil olla? Kas siiski kunagi õlga mehed lapsi nimetanud? Kas evolutsiooni käigus kaovad tulevikus meiega nibud? Rowan lutt käes, vaatas Sigredit tema rindu ja last jättis siis lutivoodile ja vajus tagasi oma pessa. Isegi kui Sigrid oleks kutsunud poleks ta julenud magada lapsega ühes voodis sest kartis, et kui ta magama jääb, võib ta end lapsele peale keerata. Roman ei saanud enda eest vastutada, kui ta magas. Siin radika kõrval oli jällegi neetult palav. Väsimus lausa tappis. Samas hoidis miski teda ärkvel just nagu tunnimeest. Roman kuulates, kas tüdruk ikka hingab? Hingas küll. Enne ärakukkumist mõtles Roman inimese ja tema elu üle muud kui siukse valu. Miks see küll nii on, et kogu aeg käib kõik läbi valu? Roman oli muidugi kunagi piiblit lugenud ja tegelikult ta teadis, kust see valu peale seda kui Aadam ja Eeva olid hea ja kurja tundmise puust söönud. Jumala vihastas ja ütles naisele. Et sinule saadan ma väga palju valu, kui sa käima peal oled. Ja sa pead valuga lapsi ilmale tooma. Küll see vana testamendi jumal oli kuri. Vähe sellest, et me sünnime läbi valu siis kohe hakkavad kõhuvalud. Siis tulevad hambad läbi valu siis puberteet ja terve keha vähendub ja valutab. Ja nii loll olla. Ja kui sa puberteedist lõpuks välja kasvad ongi kohe keskiga ja me saame aru, et me ei olegi üldse sellised, kellena end oleme ette kujutanud. Ja see on ikka kuradima valus avastus. Ja siis jääme järjest vanemaks ja lähme järjest paksemaks. Tulevad uued haigused ja valud. Ja lõpuks me sureme ära. Ilmselt on see ka valus ja hirmus. Kogu see mõttekäigu masendus romanni nagu polekski elus mitte midagi. On küll. Kui öö saab mööda, kui väsimus läheb üle, tuleb hommik. Tüdruk naeratab jälle. Nad lähevad ämmale külla, siis läheb Roman lasketiiru, varsti on relvaeksam. Relvakapp on tal juba peaaegu valmis. Viimaks jäiga romann magama. Ta näos oli hangunud naeratus. Hommik algaski nii ilusti. Roman lausa põles soovist oma ämmaga kohtuda. Juba ammu oli ta tahtnud Sigrid sugulastega tuttavaks saada. Oleme nüüd ju kõik sugulased, hõimlased. Sigrid ema saatis sõnumi, et tal on halb. Ilmselt mingi viirus. Sigrid ei hakanud täpsustama, külla minek jäi ära. Muidugi on parem, kui väikese lapse juurde ei tulda bakterite sillidega. Kui tromannis tekkis kahtlus, kas asi pole hoopiski temas. Ja ema ei taha kohtuda pool venelasega ehk ta ei taha isegi lapselast omaks tunnistada. Eestlased võisid olla tihtipeale nii kitsarinnalised, ksenofoobised, venelasi vihkavad nad kõigist kõige enam. Kui Roman algkoolis käis, siis ta nägi, kuidas kogunevad eestlaste ja venelastega hambatajale tundi kooli staadionile käes toikad Družba saeketid. Mõnel olid rusikasse surutud nukid. Mõnel koodid. Need olid kokku lepitud igaõhtused, kogunemised. Kaks kampa lähevad omavahel kokku, nagu tõelises lahingus verd lendas. Ime, et keegi surma ei saanud, aga võib olla ka sai. Päike Roman kartis mõlemat kampa. Koolist tulles kartis ta eestlasi, kes nägid, et ta tuli vene koolist. Tihti passisid eestlased seal ukse taga ja nii kui seal välja tulid, said. Neil kordadel, hakkas Roman rääkima puhtas eesti keeles, et ta on eestlane ja ta pani pöidlaküüne esihamba taha, tõmbas kiku ja ütles. Eestlase ausõna. Seeriale eestlaste kamp, taltus, paar tüüpi, kes tahtsid väga venelasi peksta, siiski kahtlesid romanni rahvuses seda kõike, kuidas Roman eestlastega semmib minagi Pealt venelaste kamp, kes tahtis eestlasi peksta ja nii kui romann kooli nurga taha jõudis, sai ta jalaga munadesse. Kui päris aus olla, siis ei meeldiks Romanil endale samuti, kui tema tütar peaks venelase või veel hullem, mõne murjaniga abielluma. Sigrid ema võiks anda vähemalt võimaluse taju, ei tunnegi mind. Kui me ainult kohtuksena, siis saaks kõik selgeks. Tutvuksime, ma näitaksin, kes ma olen. Veel mitte kordagi polnud Sigrid romanni oma emale näidanud. Oma isast ei tea Sigrid isegi midagi või siis lihtsalt Romanil ei räägita. Tuju läks ära. Roman tundis, nagu pandaks talle jälle kuppel peale jääda, ei saa teiste inimestega kontakti. Kuigi ta oli nii püüdnud oodanud ämmaga kohtumise asemel läksid nad perekeskusse last näitama ja kaaluma, et kas tüdruk on ikka parasjagu juurde võtnud. Kas püsib oma kaalu kõveral? Sigrid veel küsis, et kas sa tahad tulla, justkui vihjates, et pole vaja. Roman ei saanud sellest vihjest aru. Muidu ma tahan tänu meie laps, muidugi ma tulen kurrat, sama hästi võinuks mina küsida, kas sina tahad tulla? Kui nad sealt perekeskuse toast välja said, oli Romanil hea meel, et ta nägu ei näidanud midagi välja sest vastasel korral oleks nägu kedagi hammustanud. Roman lausa värises. Haigla koridoris näis iga mööduv inimene nii vaenulik ja kujutas potentsiaalset ohtu tema lapsele. Roman pusis pani turvahällirihmu kinni. Sigrid proovis aidata, mille peale Roman lausa karjatas. Ma saan. Ma saan perekeskuse õde ja arst, mõlemad naised ei olnud temast väljagi teinud, rääkisid ainult Sigridiga. Küsisid vaid nii palju, kas tema on abikaasa, viidates romanni poole, ja Sigrid vastas. Lapse isa. Kuivastikultzee kõlas. Edasi suhtlesid õed ja arst ainult lapsega Sigridiga. Ja seda ka kolmandas isikus. Ema võtab lapse, ema paneb lapse riidesse. Esimese hooga ei saanud isegi Sigrid aru, kust see ema nüüd tuleb, kes võtab lapse. Kui midagi küsiti, siis ikka ainult Sigredi käest. Hoolimata sellest vastas ka Roman. Ta teadis tüdruku sünnikaalu pikkust sünniaega peaümbermõõtu. Ta vahetas mähkmeid. Ka temaga oli laps paar korda magama jäänud. Mitte kordagi ei vastanud ei õde ega arst, talle. Ei vaadanud isegi tema poole. Kõik, mida Roman ütles? Küsis arst Sigridiga käest üle. Taheti teada, kui tihti laps sööb ja sõi liiga tihti. Ja lutt oli ilmselgelt saatanast ja et laps magab emaga samas voodis, polnud samuti hea. Ilmselgelt oli rohkem asju valesti, kui hästi. Kaalu kõveralt polnud laps siiski väljunud. Küsiti ka, kuidas ema ennast tunneb ja Sigrid rääkis, kuidas ta ennast tunneb. Ja siis oligi kõik Öeldi, et ema võib nüüd lapse riidesse panna. Mitte kordagi ei küsitud, kuidas isa ennast tunneb. Ja võib-olla oligi parem, sest muidu oleks Roman hakanud karjuma haaranud beebi kaalu ja selle vastu arsti pead puruks löönud. Vaadaku siis oma kaalukõverat.