Romannile tehti väike väljaõpe, kuigi seda poleks vaja olnud. Roman teadis kõike, tundis relvade nimesid, teadis, milliseid relvi kasutas Eesti kaitseliit ja kus need relvad pärit on, mis ajal ostetud. Nüüd oli vaja ainult tegutseda. Ta pani endale klapid pähe, jalad õlgade laiuselt kergelt harki ülakeha veidi ette. Roman sihtis. Märklauaks oli paber, kuhu oli peale trükitud üdini kurja näoga mees, kes on oma haardesse võtnud ilusa ja hirmunud naise. Pulss tõusis. Roman sihtis sellele jõhkrale mehele otse silmade vahele. Esimene lask läks mööda. Ka järgmised kolm. Viies lask tabas ilusat hirmunud naist. Korraga koputati romannile õlale. See oli maleva pealik Meelis Kollom. Roman ehmatas koputuse peale. Ähmi täis. Oli ta nii asjas sees, et keerad oma püstoli koputaja suunas. Kui ta nägijat sihib. Oma pealiku ehmatas ta veel rohkem, oleks tahtnud end kuhugi ära peita. Meelis kollama naeratas ja näitas, et Roman võtaks klapid peast ära. Roman võttis. Hoia käsi sirgelt ära kõverda, nii palju ja jalad rohkem harki. Jajah, muidugi. Roman vaatas oma jalgu. Need olid koos, mis kogus? Ta sirutas käed ette, sihtis romannile kangestus, et see vastik mees seal märklaual pole keegi muu kui Putin. Tema jõulise käe vahele on surutud Baltikum. Roman vajutas, esimene lask tabas kõrva. Edasi lendasid kuulid juba täpselt otsaette suhu ja kolm lasku. Rindkerre. Meelis Kollom noogutas tunnustavalt ja tõstis pöidla üles. Puhastaja. Roman kiskus klapid peast. Tubli töö. Sind võib juba rindele saata. Meelis Kollom võttis nüüd ise relva. Ta helistas püstolit, PM. Ta oli sellega nii harjunud. See püstol oli talle nagu käe külge kasvanud. Pealik lausa lõikas selle vastiku mehe sealt märklauast välja. Roman isegi ei suutnud selle peale midagi öelda, ta suust tuli vaid vaimustunud hüüatusi. Pealik oli omal ajal olnud Afganistanis snaiper ja temast räägiti legende. Kuidas ta tuli välja lahingutest, kust keegi teine ei tulnud teatega rääkida Mehlis kolla moni snaiper, kes ei kasutanud optilist sihikut. Ja seda nägiga, Roman. Kui nad lõpuks snaiprite juurde jõudsid. See optiline sihik oli justkui tema enda sees. Roman oli selleks hetkeks juba täielikus eufoorias, ta ise kõmmutas samuti märklauapaberid lendasid ribadeks, ta lasi kõigepealt maha mehe ja siis naise, sest tema silme ette kerkisid perekeskuse arst ja õed. Nad said teenitud karistuse. Roman oli nii endast ära värises erutusest adrenaliinist. Enam ei olnud ta Sigrid lillede marindale pärast kade. Olgu tal rinnad, temal on RKT kaks. Seda siin ei asenda miski. Oma osa said kõik kremli-meelsed, kõik separatistid, tiblad, ka Merkel sai kuuli rindu, romann ei usaldanud teda üldse. Pigem võiks Saksamaad juhtida muumimamma. Roman tavast, snaiper, iga märklauamehe vasakut silma kohe järgmise lasuga sai pihta ka paremale, nii et paber rebenes ja pool põske ripendava ta lausa kirjatase. Röökis äss idee. Ta ise ei kuulnud seda, ei pannud tähele. Meelis Kollom registreeris selle ära. Need. Hiljem istusid Meelis Kollom ja Roman suitsunurgas. Pealik suitsetas. Roman värises veel erutusest. Tal oli tunne, et näos on loll lapse naeratus. Ta katsus oma nägu. Õnneks ei olnud seal midagi. Romandanas Meelis Kollomit õnnitluskaardi eest. Ta püüdis olla tänulik ja viisakas, samas ka mehelik ja väärikas. Meelis Kollom, lasin mõnuga pahvaku suitsulae alla. Ja see on ikka huvitav aeg, kui lapsed sünnivad, siis hakkabki alles kõik pihta. Jah, oli Roman pealikuga nõus. Oli aru saada, et Meelis Kollom teab, millest räägib. Enne seda käib ainult üksi jobutamine. Otsitakse endale kaaslast, otsitakse iseennast. Kui sünnib laps, on sul vastutus, on kohustus ja kõik väärtushinnangud lähevad paika. Sa hakkad mõtlema suuremalt. Just. Neile saab korraga tähtsaks meie maa, meie perekond, meie keel, meie kultuur, ajalugu, kust me tuleme. Kes on meie sugulased? Me tunneme nii tugevalt kui tähtis ja oluline on seda säilitada ja kaitsta. Sest loodus on nii teinud, et meie ülesanne on jääda ellu ja tagada elu oma järglastele. Et meie liig püsiks tekib kõrgendatud valmisolek kaitsetahe. Täpselt seda Roman tundiski. Nii selgelt ja teravalt. Häda on kõige selle juures lausa keemistemperatuuril. Romannisega mõtles, kas räägib ka pealikule, kuidas nad perekeskuses käisid, kuidas ta närvi läks. Ilmselt pealegi mõistaks teda. Samas kui sellest rääkida, kõlaks see jutt kuidagi väikeselt ja väiklaselt. Ta tahtis leida mingit üldistust. Alles nüüd ma tunnen, kuidas mu pere, mu lapse, mu maa ajavad kaitset ja ma tõesti tunnen, et ma võiksin teha asju, mida ma enne kindlasti poleks teinud. Ma oleksin valmis isegi oma lapse eest surema. Nüüd läks jällegi liiga suuresõnaliseks, kahetses Roman. Aga Meelis Kollom noogutas. Inimesed elavad nagu muinasjutus, nad on juba ära harjunud, et midagi ei juhtu. Sellest on möödas vaid veidi üle poole sajandi, kui meid okupeeriti. Pealegi tõmbas pika mahvi ja puhus pahvakas suitsu endale rinnale. See oli nii imelik, kuidas Meelis Kollom suitsetas. Ta hoidis suitsupeopesas, et seda näha poleks. Romanda ealised, nii suitsetavad vangid ja sõdurid. Meelis Kollom tõmbas uue mahvi ja rääkimise ajal tuli tema suust ka suitsu. Üldse on meie ajal ja ühiskonnal väärtused paigast ära. Just sellisest filosoofilisest vestlusest oli Roman alati puudust tundnud. Ma lugesin hiljuti ühte saksa kirjanikku, kes ütleb väga õigesti, et sellised antiigi ja keskaja õilsad omadused nagu truudus, vaprus, elutarkus, alandlikkus ja rüütellik, kus on kadunud. Olulised voorused, on paindlikkus, suutlikkus teha meeskonnatööd, olla läbilöögivõimeline. Siiale olemegi nüüd jõudnud. Kui täpselt pealik selle sõnastas, ta visandas paari pintslitõmbega minust täiusliku portree. Just see ma olengi. Ma olen nagu valest ajast pärit Valen Rüütel, kes on truu, vapper ja alandlik ja elutark. Milline õnn, et ta on saanud tuttavaks Mehlis kollaviga? Roman tahtis omalt poolt veel midagi öelda? Ei osanud, viimaks küsis. Mis te arvate, kas NATO tuleb meile appi, kui seda peaks vaja olema? Peale kustutas suitsurullis filtrit näppude vahel. Meil siin enamik mehi, kes riigikaitse teemal sõna võtavad, on muretud, et küll NATO meid kaitseb. Küll britid teevad õhutõrjet. No võib-olla kaitsevad, võib-olla tulevad. Aga me peame ise valmis olema. Et ei juhtuks nii nagu Krimmiga ja nüüd juba terve Ida-Ukrainaga. Meil on vaja, et kui ühel ilusal päeval ilmuvad mingid rohelised mehikesed meie tänavatele siis on meil olemas inimesed, kes need mehed maha võtavad. See oleks täiesti häbiväärne, kui me annaksime jälle oma riigi ära ilma ühegi pauguta. Minu seisukoht on, et sellisel juhul, kui isegi riik otsustab jälle mitte midagi teha siis Eesti kaitseliit peaks tegutsema ja võtma ise vastutuse. Roman tundis, et temast saab mees, kes on valmis seda tegema. Ta võtab maha rohelised mehed, kui vaja, sinised, punased, lillad, pruunid, hallid, kollased. Tema peale võib kindel olla. Kui isegi terve kaitseliit ei võta vastutust. Siis kasvõi vabaneb üksi. Meelis Kollom ei öelnud selle peale midagi, vaikis. Selles vaikimises oli üksmeel ja nõusolek. Mitu päeva polnud Sigrid romanni kõnedele vastanud ega tagasi helistanud. Igasugu vastikud mõtted kippusid pähe. Kas midagi on juhtunud? Kas midagi tüdrukuga juhtunud? Mis toimub? Roman käis õhtuti Sigrid akende all ja vaatas, kas toas tuled põlevad. Põlesid, ta rahunes ja sai aru, et ilmselt on Sigrid tema peale ikka veel pahane. Mina olen ka. Küll see läheb üle ja me suhtleme jälle, lootis romann. Mõtteid oli veelgi. See tüli, mille peale Sigrid enam romanni kõnedele ei vastanud, algas nime valimisega. Sigrid tahtis panna tüdrukule nimeks Maria Roman, neile ei meeldinud liiga Russistlik. Olgugi et muidu ilus nimi. Mari on ilus eesti nimi. Ta on täpselt mari, ilusad sinised silmad, heledad juuksed. Tal ei ole ju sinised silmad siis rida ja siis muudkui vastu. Kuidas küll tema, alati läheb asju teistmoodi. Ja juuksed on tal pigem tumedad. See kõik võib muutuda ja mari nimi sobib ka tumedate juustega tüdrukule. Läks vaidluseks ja ühel hetkel Sigrid enam lihtsalt ei rääkinud, vaikis, võttis tüdruku endale sülle ja oli nagu lukus tüdruk Sigride süles. Selliselt moodustasid nad ühise rinde tema vastu. Roman proovis olla kannatlik. Ta teadis, et ilmselt on Sigredil sünnitusjärgne depressioon. Stress vähemalt. Kui Sigrid ei tahtnud isegi katsikulise kutsuda, mõtles Roman vihaga, et äkki tal on lausa elukestev depressioon. Sest nende tutvuse alguses oli ta samuti vaikne olnud. Võib-olla ei häbenenud. Võib-olla ta ongi selline. Tüdruk oli muidugi tore, nii armas, et Roman läks kompromissile. Paneme siis Maarja seal nagu maarjamaa, leidis romann ja talle tundus, et see on isegi parem kui mari. Sigrid oli sellega nõus, tähendab, ta vaikis. Kuid oli aru saada, et on nõus. Perekonnaseisuametis ütles Sigrid ikkagi, tüdruku nimeks saab marja. Selle peale läks romann põlema. Kuidas siis marja ikka maarjanii, nagu me rääkisime. Mina ei rääkinud midagi, sina rääkisid. Perekonnaseisuametnik vaatas Sigredit romanni suhteliselt rahulikult, isegi stoiliselt. Ju see oli tema iga päev. Ta soovitas võtta aega ja mõelda veel. Sigrid-il oli kõik läbi mõeldud. Ta oli äkitselt nii jõuline ja kuri. Jääb marja. Ei jää, panin Roman vastu. Ta on minu tütar ja mina ise tean, mis tema nimeks saab. See oli julm. See oli löök, see võttis Romanil hinge kinni. Ta nägu hakkas imelikult tõmblema. Tal ju ka minu laps. Viimaks sekkus ametiga, küsis, kas nad on abielus. Jälle see neetud abielu? Ei ole, võiks olla, aga see naine ei taha mida ta üldse tahab. Ametnik jätkas. Kas te olete täitnud isaduse omaksvõtu avalduse? Niisama sihelon. Sellisel juhul tuleb teil täita, kui ema tunnistab, et te olete tema lapse isa. Muidugi olen isa. Kas jälle tahetakse talle ära teha, mida kuradit? Täna mulle koti pähe ei tõmba? Sigrid noogutas. Jah. Tema on isa. Hea seegi, Roman rahunes veidi. Tüdruku nimeks sai siiski Maria. Kui nad perekonnaseisuametimajast väljusid, oli Roman nii vihane. Nii löödud ja solvunud. Tal olid isegi pisarad silmis. Kuidas see võimalik on? Kuidas jääda siin rahulikuks ja viisakaks, mida üldse teha? Romantiliselt puhises ei olnud ühtegi sõna. Esimese hooga otsustas, et sõidab minema Hukerda, kuhu Sigrid ise koju. Aga ta mõtles lapse peale ja sai aru, et lihtsalt pole võimalik minema kihutada. Ta on endale lubanud alati kohal olla, kui tema laps teda vajab. Ja ta viis tüdruku, kes oli nüüd marja ja Sigredi koju. Terve tee ei öelnud midagi. Sigrimaja ees pidasid auto kinni, välja ei tulnud midagi öelnud ja parem oligi. Sigrid võttis turvahälli ja nii kui ta autoukse kinni pani, tõmbas romann kohalt minema, täis valu ja vihakummid virisesid. Roman otsustas, et ta ise ei helista. Nüüd on Sigredi asi vabandada. Ootas kolm päeva. Ei pidanud vastu. Ja helistas ikkagi ise. Roman oli juba leppinud oma südames Marja nimega. See oli ilus nimi. Pealegi on see väga rahvusvaheline nimi. Mida ma üldse jaurasin. Viimaks helistas Sigrid ise. See oli kohe hommikul. Roman soojendas pliidil eilset suppi ja korraga telefon helises. Sigri ei vabandanud ja polnud vajagi. Kõik on ju hästi. Kuid Sigrid Ilvist ei olnud. Ta hääl oli kummaline, justkui hoiaks nuttu tagasi. Ta emaga oli midagi juhtunud. Sigrid pidi teda haiglasse vaatama minema ja küsis, kas Roman saaks olla sel ajal tüdrukuga. Issand, kuidas Roman oli seda oodanud. Just seda kõnet, et Sigrid ise kutsuks teda, et ta saaks aru, et tema peale saab loota, et ta tuleb alati. Roman on ikkagi rüütel. Ta lausa sulas. Selles elevuses telefon veel käes, ei osanudki Roman midagi oodata, kui avas pahaaimamatult uksekella peale ukse. Kui ta oleks teadnud, et teisel pool on keegi vallavalitsusest oleks ta olnud vait ja oodanud, millal too sealt ukse tagant ära läheb. Juba ammu polnud keegi ilma ette helistamata tema juurde tulnud. Korraga aga oli vanamees tal juba toas meeslasi kiiresti pilgu üle romanni elamise käia, registreeris mis vaja? Kõik oli selge. Ma tulin teie kasutusloa asjus. Mis kasutusloa asjus? Kuradi ametnikud, kellele neid vaja on? Ainult neile endile või inimestele, kes tahavad oma elu elada. Eks ikka teie maja kasutusluba teil ei ole, seda ei ole. Miks ei ole vastik meeskleepus külge nagu uni? Mul on veel ehitus pooleli. Romanil oli valmis mõeldud, et kui keegi vallavalitsusest peaks ta ukse taha maha sadama ja nõudma, kus on maja kasutusluba siis ta just nii vastabki. Kuid ka vanamees polnud loll. Ja ma vaatan, et olete projektist mööda ehitanud. Miks ei võiks iga inimene ise ehitada nii, nagu ta tahab, kelle asi? Aga ei. See on ebaseaduslik. Ja see ette sees elate, kui maja pole saanud, kasutusluba on samuti ebaseaduslik. Külli jaurab tõeline bürokraat. Aga ei ela siin. Kuidas ei ela? Ma lihtsalt käin siin, ehitan, mul on veel kõik poolik, poolik küll, aga ma vaatan siin, et teil on mööbel olemas, keedad endale suppi, vaatate televiisorist hommikuprogrammi, tähendab ikkagi elate siin. Ainult kasutusluba ei ole teil. Roman, tundes, et siin ei ole enam midagi tagasi ajada miks ta selle vanamehe küll sisse lasi? Viimases hädas ja kimbatuses tuli tal suust. Nojah, vaatan televiisorit, tegin suppi, aga ikkagi, mis elu see on. Lõpuks läks vanamees ära. Kuid romanni jäi vaevama see enda väljaöeldud lause. Mis elu see on? Mida rohkem romann vanamehele ja kogu sellele kohtumisele mõtles, seda imelikum see talle tundus. Kas sel hetkel, kui Roman selja keeras, ei võtnud vanamees kiiresti laua juures taldrikust kaht lusikatäit suppi? Mõte sellest ebamäärasest vanamehest häiristada. Ja kui romanni järele mõtles, siis ta ju ei esitlenud end, ei öelnud oma nime. Kes kurat Tauli Roman lõi lahti valla kodulehe. Seda meest ei leidnud. Mida siin üldse kontrollimas käidi? Vaevalt et ta niisama suppi tuli sööma. Kas see võis olla hoopis keegi kaitseliidust? Kas nad kahtlustavad teda? Tahtsid nad mu elamise enne relvaeksamit üle vaadata? Roman lasi nüüd ka ise pilgu üle oma elutoa. Laual oli ilusti sinimustvalge lipp. Seinal oli vabadussõjast pärit mõõk, selle all presidendi pilt. Ainult lagi oli värvimata, kipskruvid mustendasid läbi, plaatide. Oleks pidanud kohe ära pahteldama värvima, heitis romann endale ette. Nüüd oli nii halb seda kõike teha. Kogu mööbli ja põranda peaks kinni katma. Kohati need vusteldavad täpid, meeldisid talle. Kruvipead jooksid punkti, Irina üle lae ja meenutasid talle lennuki stardirada. Kas siin algab ja lõpebki mul end? Kas see madal lagi on mu taevas? Siling Ismail limit? Näru tunne tuli peale. Kas Sigrid vaatas mu lage ja sellepärast ei tahtnudki siin olla. Oli kohe näha, et ta ei tundnud siin ennast hästi. Kui Roman ta endale külla kutsus, siis alguses ta tuli. Mida aeg edasi, seda harvem. Eelkõige häiris Sigredid seinal üsna presidendi pildi juures rippuv põdra pea. See pea oli nii suur, võttis enda alla lausa pool seina. Sigredil tekkis tunne, nagu oleks põder oma pea seinast läbi pistnud ja põdraülejäänud keha on teisel pool seina vannitoas. Põder hirmutas Sigredit. Roman lubas midagi ette võtta. Kui Sigrid talle järgmine kord külla tuli, pani romann põdrale teki peale. See hirmutas Sigrit veelgi enam. Loomast hakkas kahju, teine on niigi surnud, lisaks veel teki alla peidetud lasta, siis juba olla niisama valus. Sigrid Roman otsustas, et nüüd, kui Maria tema juures hakkab käima läheb põdra pea garaaži. Ehk siis siia, Sigrid. Võib-olla nüüd ikkagi hakkavad koos elama ja kõik läheb lõpuks kenasti. Poole tunniga oli Roman kohal. Sigrid oli lapse valmis pannud purgitoidupiimasegu ja lutipudeli. Ta rääkis romaanile, kuidas piima soojendada ja et enne kui seda marjale anda, las ta tilgake piima endale käeseljale, sest nii saab kõige paremini aru, ega pole liiga kuum. Roman teadis seda kõike ja ütles Sigrid, ja ma tean made ja nime nüüd. Ja pakkus talle isegi oma autot. Sigrid ei tahtnud. Ta oli mõtetega juba haiglas ema juures. Roman püüdis teada saada, kui hullud lood emaga on. Aga Sigrid ei suutnud rääkida. Ja Roman sai aru, et ilmselt on siis hullud. Maria hakkas muidugi kohe karjuma, nagu oleks ta endale mingi teise režiimi sisse lülitanud. Roman tegi piima soojaks, hoidis ühe käega last ja teisega kallas, segas ja loksutas. Ja mida veel? Vaat see on juba õppus. Enamik kaitseliitlastest, kes pumpasid romannist kaks korda rohkem kätekõverdusi oleksid selle kisa eest lihtsalt põgenenud või pannud endale lihtsalt tropid kõrva. Ehk oleks isegi romann seda praegu teinud, kui poleks neid mägrale ära kinkinud. Alles nüüd jõudis romannile kohal, et ilmselt ongi kõrvatroppide eesmärk summutada lahingumüra ja karjeid. Romansai piima lutipudelisse valatud. Aga Maria ei tahtnud juua ja karjus edasi. Mis sul nüüd on? Küsis isa tütrelt. Too ei vastanud midagi, lihtsalt karjus. Roman ei saanud aru, mis ta karjub. Ta võttis endal särgi seljast ja surus lapse vastu oma paljast ihu. Romann uskus, et nii nagu mõjuvad lapsele rahustavalt. Ema südamelöögid mõjuvad ka. Isa omad. Ei mõjunud. Lutti Maria ei tahtnud, sülitas suust välja ja röökis. Alumine naaber hakkas harjavarrega vastu radikat koputama. Need mürtsud tulid läbi torude kummised süles. Kuradi raisk, mis inimesed need küll on, vihastas Roman. Kui laps ei oleks nii hirmsasti röökinud, läheksid alla ja laseks kella sõimaks sellel koputaja näo täis. Mis ta arvab, et mis ma ise ei märka, et laps nutab. Ja mida ma nüüd selle kolina peale pean tegema, kas see kuidagi rahustab mind või last? Halloo. Viimaks ta enam ei kannatanud seda kopsimist välja. Neetud radist. Roman otsustas saata naabrile vastu oma sõnumi. Maria vasakus käes, tõmbas ta parema käega lahti köögikappe ja sahtleid. Viimaks leidis ta lihahaamri hetkeks, panid marja magamistuppa võrevoodisse, sulges ukse, tuli elutuppa tagasi ja lajatas lihahaamriga vastu radikat. See oli juba midagi, see oli jõudemonstratsioon. Võimsad Kumedad, löögid vastu, mallim ribisid. Romann muudkui tagus, isegi värv tuli lahti. Aga asi oli ka seda väärt. Kui alumine naaber oleks osanud lugeda Roman nimorset, oleks tema kõrvu jõudnud jõhker sõim. Igas hoovis oli sõnum. Ma tapan su ära, kõmm, mad, tambin su pehmeks, tõmm, mad teensust, Haxnitsli kõmm. Ma söödan sulle endale sisse kõmm, kõmm kõmm. Kui Roman radikaga lõpetas, naaber vaikis. Roman vaatas radikat värvitükke põrandale, mõtles, kas peaks sellest Sigridele rääkima või mitte ja otsustas, et ei räägi. See siin on paljuski situatsioonist kinni, ta ei saa aru, ei mõista. Marja karjus ikka edasi. Sigrid kuulis juba Altkoridorist marja ruttu ja tormas trepist üles võttes kaks astet korraga. Ta ei võtnud jalgu lahti, tõmbas särgi üles ja andis tüdrukule rinda. Roman istus voodi servale ja ütles kannatanu häälega. Muudkui karjus. Siis vahetas rid mähkme ära. Seal oli korralik laar. Osa sellest oli juba ära kuivanud. Kui kaua ta sellega oli? Täiesti mõttetu, oli muidugi küsida, aga Sigrid oli korraga nii vihane, et ta ei saa paarikski tunniks lastromannile. Jäta. Kedagi ei ole, keda usaldada. Keegi ei aita. Sigrid-il oli endast nii kahju. Roman surus pöidla endale otsaette, nagu tahaks pöidla küünega midagi lahti kruttida. Ta ei saanud aru, kuidas ta ei taibanud mähet vaadata, kuidas ta haisu ei tundnud. Mitte midagi ei saa aru. Sigredil oli täielik õigus pahane olla. Kuid nüüd läks ta küll liiale. Sind küll juhtus? Laiutas Roman käsi. Sigrid oli kasutatud, mähkme kokku keeranud. See oli ikka kena pall. Sigrid näitas marja peale. Temal juhtub, aga sinul enam ei tohiks juhtuda. Isa, sa oled kusega mähkmevahetamisega hakkama. Kui julm. Mis õigusega? Roman tundis, et sellist ülekohut ei ole ta kuidagi ära teeninud. Taga nii väga püüdis. Miks sa niimoodi teed? Mida ma teen? Sa alandad mind? Sigrit tulistas romannile kohe vastu. Võib-olla sa alandad iseennast? Roman mõtles selle üle järele, sõnays nii võimatu, ja ta heitis selle mõtte peast. Ma tahaksin olla hea isa. Roman tundis, kuidas tal klomp kurku tõusis. Aga te jätate mind kõrvale ja nii te mind alandategi. Kes jätavad sind kõrvale? Teie kõik sünnitusmaja arstid, perekeskuses siis kuule nime käisime panemas, see tädike oli nii vastik inimesed poes ja tänaval, kõik oleks nagu targemad kui mina. Muidugi kipuvad õpetama Securadin naaber kolkis jälle vastu radikat. Ja nüüd veel sina ka. Mis isamaa niimoodi saan olla? Pisarad lihtsalt jooksid üle romanni näo mis oli kange kui surimask. Ta tundis, et võitleb tuuleveskitega. Tee, mis sa teed? Ikka sad tuuliku tiivaga vastu pead ja kukud kummuli. Selle mõttega romann viimaks tõusis. Ta oleks soovinud, et Sigrid ütleks midagi, hoiaks teda tagasi. Vabandaks. Sigrid ei teinud seda.