Ei oleks aus hakata kirjutama kohe nendest järgmistest. Alguses oli ikkagi tema müttamann nagu ta ennast meie esimesel kohtumisel tutvustas tumepruun valgete hiljem hallide käpakeste kõhualusega lapiku saba ja armsa kolmnurkse ninakesega. Niisiis on esimene lugu temast müttamamist minu esimesest lemmikloomast, kellest ma pole unustanud ühtki ruutsentimeetrit. Mäletan kõiki tema karva tupsukesija udemeid, mäletan topiliseks võõrdunud kõrvu ja põski, mis olid korraga nii pehmed kui ka traatiad. Ja milline iseloom. Mütomi, leplik, kõigega nõustub loomus teeb silmad ette igale teisele truule olendile. Kunagi mitte mingeid või peaaegu mitte mingeid vingerpusse. Pidev laia harmooniline naeratus, leebus ja kohalolu. Need iseloomustasid teda minu esimest KUI VANA müttanud moli. Selle kohta täpsed andmed puuduvad, sest keegi ei tea, kui vana ta oli juba siis, kui ta mulle kingiti. Nii palju on küll kindel, et vanad olla ei saanud, sest ta oli täiesti korras, puhas ja ühtlaselt pehme. Tema selged silmad läikesid nagu pakatamiseni küpset tumedad kirsid. Nina oli pisike, tugev ning koonu joon pidevas budistlikus naeratuses. Kui ta minu juurde tuli, siis algas ka tema vaikne, aga pöördumatu määrdumine ning Pulstumine. Kuid see kõik tegi ta veelgi armsamaks. Esimesed räsitud kohad tekkisid müttama Mil nina ja koonu joone ümber. See oli piirkond, kuhu ma teda peaasjalikult musitasin. Ja oimu esitamist oli palju. Usun, et paarsada korda päevas kindlasti. Ja vahel öiste hirmuunenägude ajal veel paarsada korda. Minu ema, kes oli elukutselt arst, arvas hiljem, kui musi piirkond oli juba parajalt võidunud. Et mütta mõmme ei ole enam vajalikul määral hügieeniline. Hõõrusin ta koonu nõudepesuharja ja pastaga. Kuid ilmselt ei olnud ma eriti osav või ei olnud valitud pesemisvahendid õiged, sest müttame omi musi. Laiguline koon puhtaks ei läinud. Kuid sellest polnud midagi. Musitamine jätkus. Kõik, kellel on lemmikloom olnud, teavad, et aastatega kaasnevad muutused nende välimuses ei tee neid vähem armsaks ligitõmbavaks. Pigem vastupidi. Teiseks ei teadnud keegi ka seda, millal on müttamami sünnipäev. Millegipärast olime aga kõik ühel meelel, et see on suvel. Et siis kas juunis-juulis või augustis. Müütamami sünnipäevapeod olid suurejoonelised ja kestsid tavaliselt mitu päeva. Mõnikord, kui olid head ilmad isegi terve nädal. Kuna ei olnud teada, millal ta täpselt sündis. Tähistasime mõnel suvelda sünnipäeva mitu korda, lootes, et mõni päev äkki ongi see õige. Peole kutsusin lähikonna lapsed ja mõnikord tuli ka ema ja vanaema. Katsin laua ümmarguse tabureti aeda väikese veesilma ja sirelipõõsa kõrvale. Pakkusin mett ja teed teedi imepisikestest nukuserviisi tassidest ja meie olin Willinud väikestesse klaaspurkidesse, mida ema mulle nendeks pidudeks haiglas tõi. Purgikesed olid nii väikesed, et mets sai sealt kätte teelusikavarrega. Sünnipäevalaps istus kahest korvist kokku seatud troonil sirelipõõsa kaitsva varju all. Pidusöögi ajaks sidusin talle ette väikese karupildiga pudipõlle. Iga kord, kui me jätame omi sünnipäeva, pidasime, liitsime tema vanusele aasta otsa. Ühel suvel tegime talle 10 pidu ja nii sai ta sel suvel 10 aasta võrra vanemaks. Viimasel peol, mida sel viisil aias tähistasime, oli mütta mõmm juba x pluss 57 aastane. See yks tähistas teadmatus tema elutee pikkusest enne minu juurde tulekut. Edaspidi nagu vanemate inimeste puhul ei pidanud ka küpses eas mütta mõmm oma sünnipäeva enam nii oluliseks, et seda pidevalt tähistada. Ma arvan, et järgmistel aastatel sai ta igal suvel ühe aasta võrra vanemaks ja võiks täna olla x pluss 101 aastane. Niisiis on mütta mõnd kindlalt minu kõige vanem lemmikloom. Suviti käisime ema ja isaga Saaremaal. Vanematel oli Kuressaares tuttavat, kellel oli suur maja millest nad osa puhkajatele välja üürisid. Küll need suved olid ilusad. Kuna mu ema lapsepõlv möödus Kuressaares, oli ta sinna jõudes alati justkui ära tehtud, pidevalt heatujuline, õnnelikult hajameelne ja väga rahul. Kui ema on selline, siis on ka laps õnnelik. Ühel suvel sõitsime jälle praamiga Saaremaale. Emaga kahekesi. Isa pidi tööasjade tõttu veel mõneks ajaks mandrile jääma. Jõudsime kohale päris hilja. Pakkisime asjad lahti. Käisime korraks kohvikus ja mere ääres ning oligi aeg magama minna. Ja siis selgus. See oli katastroof. Olin viieaastane. Kas ta jäi koju? Varastati ta praami peal. Või põgenes ta siis, kui me kohvikus ja mere ääres käisime. Nutsin lohutamatult. Ema võttis mind oma voodisse, hoidis mul käest kinni. Kartsin, et ta uinub ja ma pean üksi nutma jääma. Pigistasin iga natukese aja tagant tema kätt ja kui ta vastu pigistas, teadsin, et ta on üleval ja võin turvaliselt edasi nutta. Kujutlusvõime maalis mu silme ette pimedasse vähe võimalusi, kus võib-olla kujutasin ette, kuidas ta praami peal rööviti ja topiti kilekoti, kus tal saab varsti õhk otsa ja ta lämbub. Selle lämbumise koha peal pigistasin tugevasti ema kätt. Ema pigistas vastu või kuidas ta praami peal rööviti ja röövlid tema pärast kaklema lähevad. Nägin vaimusilmas, kuidas kaks röövlid rebivad teda mõlemad enda poole ja müttab mõmmi, käpad kärisevad keha küljest ja keha kukub meresügavustesse ja ilmaga. Badeta müttame, ei suuda enam pinnale ujuda ja upub. Mitu järjestikust tugevat pigistust minult. Ema pigistas iga kord vastu. Või siis nägin, kuidas mütta mõmmi jäi koju meie aeda ja nüüd löövad nahkhiired tema valge kõhu pealt tantsu ja plaanivad teda oma pessa viia. Jälle kontrollib pigistus. Ema pigistas vastu. Äkki ta läks siis, kui me kohvikus olime jalutama? Küsisin emalt natuke vähem õudse võimaluse kohta. Ema pigistas mu kätt, aga ei vastanud midagi. Pigistasin ema kätt tugevamini ja küsisin valjemini. Äkki müttamam läks jalutama. Ja nüüd juba karjatades, äkki on ta varastatud? Ei ole varastatud, vastas ema unemagusalt. Kindlasti ei ole varastatud. Ema, käepigistus pigistasin vastu. Ime, ma ei saa magama jääda, kui mõte ei ole. Nüüd tamann on, ütles ema nüüd päris selgelt. Ta on. Kus ta on, küsisin edasi. Ta ei ole minu kaisus. Ta on seal, kus ta on, vastas ema. See, et ta ei ole sinu kaisus, ei tähenda, et teda ei ole. Aga kus ta on? Võib-olla ta on meresügavuses või nahkhiirte pesas. Tal võib olla valus, kuid nüüdseks surnud. Ahastasin. Ta ütles ema, ma kohe uurin, kuidas tal täpselt on. Ajasin silmad suureks, et näha, mida ema uurib. Aga toas oli kottpime ja ma ei näinud mitte midagi. Kuidas suurid? Lihtsalt küsin? Aga sa pead tasa olema. Muidu ma ei kuule vastust. Ema, käepigistus, pigistasin vastu. Ja silmad jäävad ka kinni olema, siis on näha. Ütles ema veel. Sulgesin silmad ja jäin ootama. Püüdsin olla väga tasa, et ema ikka kindlasti kuuleks. Aeg muudkui läks. Aga ema ei ütelnud midagi. Kui kaua veel läheb, kas uurisid välja? Küsisin. Sa ei tohi rääkida, kõigeteadja võib pahaseks saada, kui vaikust ei ole. Ja siis ta ei vastagi mulle. Nii palju, ma juba tean, et mütta, mõmmil on hästi ja sa ei pea muretsema. Ma uurin nüüd edasi, et kus ta siis täpselt on. Jälle käepigistus, pigistasin vastu. Pigistasin veel mitu korda ema kätt ja tema pigistas minu oma vastu. Nutmist ka enam ei olnud, polnud justkui põhjust. Ema, teadmine müttame, meil on hästi. Rahustas mind maharahunemise ka, unustasin ka selled, müto mõmmi minu kaisus ei ole. Unustasin oma üksindust tunda. Nägin müto mõmmi rõõmsalt olemas, seal, kus ta on. Ja mul hakkas väga soe ja vaba ja pehme. Nüüd ta mõmm pigistas mu kätt. Ja ma pigistasin vastu. Järgmisel hetkel olid maast laeni suured kollased kardinad päikest täis. Olin üksi voodis ja tuppa immitses kohvi lõhna. Kuulsin, kuidas ema köögis toimetas ja kellegagi rääkis. Isa oli kohale jõudnud. Pautasin vaikselt magamistoa ust ja läksin elutuppa. Elutoas oli hiigelsuur kummipuu ja selle ladvas istus meto mõmm. Täiesti terve ja rõõmus. Kohe näha, et juba hommikust söönud ja pissil käinud. Ta oli nii kõrgele puu otsa roninud, et ma ei ulatunud teda alla võtma. Millal ta tuli ja kuidas ta tuli. Ehk oskab sellele vastata kõigeteadja. Aga ega see ei olegi oluline. Oluline on, et mütta, mõmm oli tagasi. Oli jälle siin, minuga. Köögist tuli isa ja aitas mütonoomi alla. Ema oli ka juba tuppa tulnud ja me kallistasime kõik 11. Selline puntrakalli hommik. Mina ja ema ja isa. Ma ei hakka pehmendava sissejuhatusega järgmist lugu pikemaks kerima. Räägin ausalt ja otsekoheselt, kuidas asjad olid. Nii palju ma siiski ette ütlen, et midagi eeskujulikku siin loos ei ole. Ja väga kooli korralikel ei ole seda soovitav lugeda. Või kui, siis ainult lõppu, mis on hea ja õnnelik. Tänummutama, mille muidugi keskkooli eelviimases klassis läks minu elu nii koolis kui ka koolivälises toimimises väga aktiivseks. Eks see oli ju vaja tundides käia ja õppida, aga sama palju oli vajaga mitut huviklubi juhtida ja trennis käia. Ja eriti oli vaja käia muidugi teatris. Oja sel ajal armastasin ma üle kõige teatrit. Ja rohkemgi veel näitlejaid. Muuseas olgu öeldud, et mu vend minust seitse aastat vanem, on näitleja kindlasti Saise teatri jumaldamine alguse venna jumaldamisest. Praeguseks olen teatri suhtes jahe, isegi külm ja ega inimeste eemaldamist ka enam eriti ette tule. Aga siis oli kõik väga kirglik. Pikad õhtud teatris olid küll väga põnevad aga kui need tuli ette liiga tihti, olid nad kooliõpilasele ka väga väsitavad. Mõnikord oli hommikul raske üles tõusta ja kooli minna. Raske oli tunnis istuda ja kaasa mõelda. Mingit võimalust koju jääda aga polnud, sest vanaema ajas mind igal hommikul kell seitse 15 üles ja tõusma oma pidin. Ja välja minema pidin ka. Tavaliselt oli ka isa kodus, sest temal algas tööpäev hiljem. Ei olnud võimalik, et ma kuidagi paar tundi hommikuund juurde saaksin kaubelda. Kui vanaema veel kuidagi oleks lubanud siis isaga, kes oli ülikoolis professor ja kodus ka tähtis nina. Temaga ei oleks tulnud kõne allagi. Meie kodu lähedal elas minu klassiõde onu kellega meid sidus lisaks ühisele koolile ka suur koeraarmastus. Kui minu armastus koerte vastu oli vaid vaimset laadi ihale ahastav ja pidevalt paluvas seisus siis Anul oli vedanud. Tal oli koer isegi kaks koera. Mõlemad olid dobermanni Sterna ja hella Hellaulisterna tütar. No olid need aga suured ja ilusad koerad. Läikivmustad pruunide laikudega näo juures, rinna ees ja sabaotsal ja käppadel. Natuke hobuste moodi ja natuke takside moodi. Titan olid nad peaaegu täpselt aktide moodi, sest siis ei olnud nende jalad nii pikaks kasvanud ja saba ja kõrvad olid veel loomulikud. Lõikamata saba oli pikk ja kõrvad lontis. Tõuaretajad nõudsid sel ajal dobermanni välimuse tuunimist, mis tähendas saba, mahalõikamist ja kõrva tekiki kohendamist. Kasterna ja Hella olid selle operatsiooni läbi teinud, sest muidu poleks nad näitustele pääsenud. Aga näitustel meeldis Anul nendega käia ja medaleid nad ka sealt korjasid. Tõesti väga ilusad koerad. Olen kuulnud ka kurjadest dobermanni edest. Aga Sterna ja hella olid küll kullatükid. Kuigi väga suured tahtsid nad alati sülle tulla. Ja ikka kahekesi korraga. Kui istusin toolile, ei mahtunud nad kuidagi mu peale ära. Nii et mul tuli ennast diivanile sättida. Siis sai üks ühele ja teine teisele reisijale räntsatada. Vähemalt osaliselt. Anu pakkus välja, et ma võin mõnel sellisel väsinud hommikul tema juurde magama tulla. Et lähen küll õigel ajal kodust välja kooli, aga tegelikult jalutan paar tänavavahet edasi ja maabun tema juurde. Anu ise läheb kooli ja tema voodi jääb minu jaoks vabaks. Nii leppisime kokku ja nii ka tegime. Kuna eesmärgiks oli magamine, siis ei pannud oma koolikoti mitte raamatuid ja vihikuid, vaid toppisin sinna öösärgi ja oma lemmiku mütta mõmmi suurepärase uinutaja. Vanaema ajas mu tavalisel ajal üles ja me sõime köögis koos hommikust. Tulid eile jälle nii hilja, teatrist, uuris vanaema. Kas väsinud ei ole? Ei ole, vastasin reipalt. Üldse ei ole. Ma vaatan jah, et ei ole, nentis vanaema. Eks noortel on palju energiat. Jah, on küll. Vastasin mööda minnes, kuigi popi päeva põnevus tahtis minust välja pursata nagu vurtsu jook korgi avanedes. Nonii, oleks tahtnud vanaemale öelda, et tead, armas vanaema, mind ootab ees elu esimene popipäev. Ma olen täidetud pahanduse energiaga, mis on tõesti tihe, isegi plahvatusohtlik. Kuid pidin olema tasa ja tegema näo, et kõik on nii nagu valatud, tee korralik ja igav. Tõmbasin kingad jalga, haarasin koolikoti, kus sees varjas ennast müüta mõmm. Ja astusin õue. Õues oli kõik kuidagi teistmoodi. Naaberaedade koerad haukusid valjemini kui eales varem. Ja aiapostidele kogunenud kassid püüdlesid mind kahtlustavalt. Tundsin justkui mingid halvakspanu. Ka minu sees ei olnud kõik nii nagu tavaliselt. Midagi nagu keeras ja ajas südame pahaks. Müttame õmrähkles koolikotis, justkui oleks tal õhku pähe. Tõmbasin luku pisut lahti. Tekkinud avavusest pressis ta kohe oma käpa välja. Nii manu ukse taha jõudsingi. Koolikott võtame välja, turritavad käpaga kaenlas. Anu oli mind juba ukse juures ootamas. Mu läheb kiireks, vuristas ta, jään kooli hiljaks, võti on siin, keera uks seestpoolt kinni ja mine minu voodisse magama. Sterna ja hella juba ootavad. Panin sulle sõpruse märgiks puhtad linad. Kui koju tulen, lasen uksekella ja ajan sind üles. Seitsme tunni pärast. Adjöö ütles, läks. Vahetasin kooliriided öösärgi vastu ja vajusin müttamamiga, Anu voodisse. Mõnusate kapis seismisest veel pisut jäikade puhaste linade vahele. Sternaja Hella laskusid Maiesteetlikult voodiate suurele punasele vaibale, sirutasid esikäpad pikalt välja ja lasid oma ilusal peal neile langeda. Juba enne, kui ma silmad päris kinniseid vajuda, nägin Sternaleja hellale unetiibu selga tekkimas ja nende kaunid siid, mustad pead muutusid pisut nagu minu isa ja vanaemapeadeks. Kuid ma ei jõudnud selle ime üle arutada, sest uni tuli kohe. Ja kohe helises ka uksekell. Seitse tundi oli möödas nagu korraks sisse ja välja hingata. Klassijuhataja küsis sinu järele, ütles Anu. Appi. Hüüatasin, me ju ei leppinudki kokku, mida talle vastata. Ütlesin, et sa pidid koolipeoga seoses linnas mingeid asju ajama, kellegagi kohtuma. Ta jäi uskuma. Ta usub sind alati. Müttamann kehitas minu süles. Tundus, et tal on ebamugav. Võib-olla isegi piinlik minu valede pärast. Mul oli ka natuke kuidagi teistmoodi tunne. Justkui oleksin kedagi alt vedanud. Aga rohkem tundsin ikkagi head meelt selle üle, et popipäev nii kenasti korda läks ja keegi ei osanud mind kahtlustadagi. Toppisin mütonoomia öösärgi koolikoti tagasi, jalutasin koju. Vanaema tegi köögis süüa. Isa ja ema istusid elutoas. Tere hüüdisema. Kuidas sul koolis läks, tule, näita ennast. Tere. Tere. Vastasin reipalt. Kuigi tegelikult pabistasin. Hästi, läks. Isa, kellel oli ilmeksimatu silm, jäi mu koolikotti vaatama. Miks koolikott selline ümmargune on? Küsis ta. Justkui seal oleks raamatute asemel mingi pekk sees. Nüüd ta muutus kotis rahutuks. Kuulsin, kuidas ta voodrit kraapis. Kohendasin koti paremini, kaenla alla. On ümmargune või? Teesklesin imestust. Ehk on asjad lihtsalt kuidagi laiali vajunud? Kandilised raamatud. On ümmarguseks vajunud? Küsis isa kulmu kergitades. Läksin punaseks nagu peet. Pigistasin koolikoti mitte tugevasti, sest ei tahtnud metama meile haiget teha. Ja tundsin, kuidas lisaks Punale kujub ülemu näoga tobe võltsnaeratus. Mida teha? Kui ma teen koti lahti, tuleb mu vale kohe nähtavale. Kui ma koti lahti ei tee, teeb selle lahti isa ja mu vale tuleb nähtavale ikka. Toas oli kõik vaikseks jäänud. Oodati. Äkki kostis läbi vaikuse tagasihoidlik sirin. See kestis paar sekundit ja koti lukk avanes. Esiteks paiskus kotist välja öösärk, mis libises nagu tühi koll põrandale. Ja seejärel müttamumi pea. Faatsis, mis lugu? Ütles isa ja kergitas ninal prille. Miks sul müttamann koolis kaasas oli? Kesisema? Selge on, et koolis pole käidudki, lausus isa ja vaatas mulle oma teravhallide professori silmadega otsa. Müttame noogutas julgustavalt. Mina nägin, aga teised ei näinud. Ja nüüd ta noogutas veel. Ja nüüd pilgutas silma. Sain aru, et müttamann soovitab mul rääkida tõtt ja täitjat. Niisiis tunnistasin vanematele ja elutuppa tulnud vanaemale üles, tegin pappi. Et käisin onu juures magamas. Et olin väsinud, et ei suuda nii palju teatris käia. Et tahan rohkem pühenduda õppimisele. Tahan olla iseseisev ja aus inimene. Kui olin kõik üles tunnistanud, haarasin minu etteastele kaasaelamisest kuumaks läinud mütonoomi sülle ja jäin pahandus lainet ootama. Aga midagi ei järgnenud. Toas oli vaikne. Mitte halvaendeliselt, vaikne, aga kuidagi õnnelikult vaikne. Kui oli juba tükk aega õnnelikult vaikne olnud suvises meie seltskonna vahelt läbi üks uimane porikärbes põrbor, barbar, kõrber, nokusse siia sai, hüüatas vanaema, lehvitas oma põllenurgaga ähvardavalt kärbsesuunas. Et sa saad. Siis on ju hästi, ütles ema. Kui sul sellised soovid on, oled juba suur inimene ja saad aru, et kõik mida teed, teed endale. Ja need, kes kohe esimesel korral vahele jäävad lisas isa. Nendel veab, ei saa kujuneda halba harjumust. Ja sellega see popilugu lõppeski. Ah jaa, niipalju veel, et klassijuhataja kutsus mind järgmisel päeval enda juurde ja küsis, et mis kohtumised mul koolipeoga seoses siis linna peal olid. Vastasin, et ega neid eriti ei olnudki. Mille peale klassijuhataja ütles, et seda ta arvas ka. Rohkem sel teemal ei räägitud. Ja rohkem ma poppi ei teinud. Selle asemel vähendasin venna jumaldamist, mis kohe tähendas ka teatrihuvi vähenemist ja kodusemalt elu kodus olla. Mulle meeldis eriti koos oma armsa sõbra müttanumiga kellega olime pärast seda lugu veel lähedasemaks saanud. Mütonam, Ma pole sind unustanud. Tegelikult on nii, et ma mõtlen sinu peale igal õhtul, kui panen pea padjale. Müütamann. Sa oled mu unenägude teeleidja, ühe libiseva kanu, osav juht läikiv, pruunide silmadega, ärkvele olus, tunne viiv karuhaldjas. Sa õpetasid mind, kuidas läbi minna tihedatest, hirmu kardinatest. Andsid mulle esimesi juhiseid. Kohaloluharjutusteks hoidsid mind ühenduses ammendamatu rõõmuga. Jah. Seda kõike sa tegid väga lihtsalt. Liibudes mu rinna vastu jahutades mu lapse, maailma painevaid teadasaamisi. Sa pidid olema minu kaisus igal õhtul. Ükskõik kus ma ka ei olnud, Sa pidid. Ma ei tahtnud teisiti. Ja ma vist ei saanud ka teisiti. Pidevast kasutamisest oli sinu ümar keha muutunud lapikuks. Ja nii mõnigi kord täitsid saga padja rolli. Näiteks reisidel. Sa olid minuga lasteaias, solid minuga koolis ja keskkoolis. Tunnistan jah, sa olid minuga ka ülikoolis. Ja ka siis, kui abiellusin magasid ikka minuga koos Meiega koos. See sinu suurepärane karakter, mida ma juba kirjeldasin, see leebus ja nõusolek. Tänu sellele polnud kedagi, kes oleks saanud sinu peale närvi minna. Solid ideaalne. Kuidas sai juhtuda, et ma kaotasin sellise sõbra? Kahtlustan, et sa polegi kadunud. Oled kusagil, kuhu ma pole lihtsalt jõudnud veel vaadata. Olen elu jooksul mitu korda siia-sinna kolinud ning kõik kompsud ei ole uude kohta jõudes alati lahti tehtudki. Sa oled kindlasti mõnes sellises kondsus ja ma leian su varsti üles. Me kohtume kindlasti veel. Ja jääme siis kokku igavesti.