Läks päris kaua aega, enne kui meie perekonda võeti, päris lemmikloom. Müttamann oli ja jäi. Aga unistused kasvasid. Jõudsin mitmeid aastaid unistada koerast, kassist, draakonist, jänesest kängurust, koerast, kaanelist, jänesest, lihasest, kassist, koerast, koerast ja veel ja veel neist samustjaga teistest. Mõtlesin välja, kujutasin ette ja mängisin läbi. Natuke jõudsin ka päriselt harjutada püüdes hiirepoegi ja kasvatades neid suures klaaspurgis, kust nad imekombel ajama panid. Otsustati, et võetakse kast. Miks, kas Ma tahtsin koera? Sellepärast, et kas on iseseisvam, et kas käib üksi õues. Et kas ei haugu, et kassi saab isegi mitmeks päevaks üksi koju jätta ja ta oskab oma hädad liivakasti teha. Et kas ei söö kohe korraga kõik ära, mis tal on ette pandud vaid jaotab selle pisikesteks portsjoniteks. Võib-olla toodi plusspunktiks veel ka see, et kas üldse sööb vähem ja astub vaiksemalt ja elab kauem? Kuigi ei nimetatud kordagi kedagi, kellega kassi sel viisil võrreldi. Oli selge, et võrdlus käib koeraga sest koer oli minu soov number üks. Kõige suurem soov. Oli vaja leida keegi, kes oleks parem kui koer sest koera võtta ei tahetud. Miks? Sest koer ei käi iseseisvalt õues, temaga tuleb vähemalt kaks veel parem kolm korda päevas jalutamas käia, sest koera ei saa üksi koju jätta kauemaks kui kahe pistitamis korra vaheline aeg, sest koer haugub ja segab naabreid. Ühesõnaga sellepärast, et koeraga kaasneb liiga suur vastutus. Liiga suur seotus. Olin pettunud. Võib-olla isegi mitte nii palju selles, et valiti kas kui just selles, et teda nii kallutatult võrreldi koeraga. Ometi oli meie peres kõigile teada, et koer oleks parem valik kui kass. Sest kassi peale ei saa kunagi kindel olla, sest kass käib omapäi. Sest kas võib sulle kinga või sussi või koti või padjapüüri sisse pissida, kui sa talle äkki enam ei meeldi. Sest kassipissihais on jube taim, mida võib ette kujutada. Sest kas ei lase ennast sülle kiskuda, riidesse panna, sest kassiga ei saa koertekoolis käia ja nii edasi ja nii edasi. Kuid jah, vaatamata sellele, et kõik südamest teadsid, et koer oleks meie jaoks parem valiti ikkagi, kas. Sest oldi veendunud, et kas on lihtsam. Kuid nii oli see vaid teoorias. Praktilises elus selgus nii sellesama esimese kassiga kui ka kõikide edaspidiste lemmikloomadega. Et kunagi ei saa midagi ette ennustada. Kassi või koera või ka teiste loomade sobivuse perekonda määrab iga isendi iseloom ja see, kuidas kõik pereliikmed temaga suhte loomisesse nende kasvatamisse panustavad. Sest panustama tuleb hakata kohe esimesest kohtumisest peale, et kass või koer või merisiga või karu või lammas või ükskõik milline lemmikloom üle pea ei kasvaks. Aga otsusest võtta, kas Läks veel pikk tee hetkeni, mil kas ka päriselt meie juurde jõudis. Pidin ootama peaaegu terve suvevaheaja. Läksin juba neljandasse klassi ja olin üks väheseid lapsi omavanuste seas, kellel polnud ühtegi lemmiklooma. Nüüd ometi tuleb sellele lõpp. Tädi Ursulal minu ema sõbrannal elas aias 10 kassi. Kuigi igal suvel sündis neil üks kaks pesakonda ei kõikunud kasside hulk peaaegu kunagi, sest inimesi, kes tahtsid endale tädi Ursula kasside järeltulijaid oli piisavalt ja pisikesed kiisud, leidsid endale kiiresti uue kodu. Tädi Ursula aianurgas oli osmik, mida kutsuti tööriistakuuriks, aga kus keegi kunagi mingeid tööriistu ei hoidnud. See kuur oli kasside jaoks. Tädi Ursula jumaldas kasse. Ja kassid jumaldasid teda. Mõnikord vahel harva lubas ta neid ka kuurist kaugemale. Oma valgusküllase veranda trepile. Tuppa aga oli oodatud vaid üks, kas üleni valge Melinda? Melinda oli nii valge ja puhas, et tema karv lausa kiiskas päikese käes. Ja kuidas Melinda liikus nagu tantsijanna. Iga sammu ajal joonistas tema saba õhku salapäraseid mustreid. Kui vana ta oli, seda ei teadnud ka tädi Ursula hääldusest. Melinda ei sündinud tööriistakooris vaid tuli oma perenaise juurde täiskasvanud kassina. Melinda oli tädi Ursula päris kast. Kodukass. Oma perenaise hingekast. Tädi Ursula oli filoloog ja oskas paljusid maailma keeli. Ta oskas ka loomade keelt mille oli lapsepõlves koos oma õega ise välja mõelnud. Siis oli see olnud salakeel, et saaks ema ja isa juuresolekul oma salajasi asju rääkida, nii et vanemad midagi ei taipa. Hiljem arendas tädi Ursula lapsepõlvest loodut edasi, kuni sellest sai omaette keel loomadega suhtlemiseks. Ta kasutas seda nii oma kassidega rääkides kui ka suhtlemisel koertega lindudega, mesilastega ja kõikide teistega, kes inimkeelt ei mõistnud. Ja loomad tõepoolest kuulasid teda ning tundus, et said ka aru, millest jutt käib. Kui tädi Ursula nendega rääkis, liigutasid nad pead ja pilgutasid silmi või saputasid tiibu ja klõbistasid vestlust, jätkates nokka. Kõik loomad, eriti kassid, armastasid tädi Ursulat. Ja mina armastasin kaaslast. Tädi Ursula juures oli alati nii vaba ja põnevalt vanaaegne olemine. Ta ise oli haruldane inimene ja tema kodu oli haruldane. Eriti meeldis mulle istuda päikesest üle ujutatud verandal ümmarguse laua taga vanaaegses korvtoolis. See oli minu kassi vaatluspunkt. Laud oli kaetud läikiva roosa linaga, mille äärest Tilpnesid pikad siidised, narmad tädi Ursula, tõimule, nurmenukuteed, õhk, õhukesest portselanist tassis, mille ava oli laiem kui mu käsi ja kõrv pisem, kui mu väike sõrm. Et kõrvast pöidla ja nimetissõrmega kinni võtta, pidi kolm ülejäänud sõrme helistama püsti ajama. Teisiti lihtsalt ei saanud. Tass oli juba sellise peenutsema disainiga loodud. Verandalt läks aeda trepp ja trepiastmed olid täis alustassikesi kalapeadega, vorstikuubikutega, pasteeditükikestega, kodujuustuga ja värske veega. Ilmselt oleks kassi vaatluspunktist tegevust jätkunud ööpäev ringi. Sest on ju teada, et paljud kassid armastavad liikuda just pimedas. Mina sain seal viibida ainult mõned tunnid ja alati päeval mis õnneks oli samuti kassikirju aeg. Kuigi käisin tädi Ursula kassi jälgimas tihti ei õppinud ma ikkagi neid korralikult ära. Esiteks oli neid liiga palju ja nad läksid mul lihtsalt sassi. Teiseks tuli neid vahepeal juurde ja läks ära, mis lõi omakorda tervikpildi segamini. Koolitädi Ursula aias pidevalt külaliskasse peaasjalikult härrasid, kellel olid armuplaanid kogukonna kaunimate guru nurudega. Tädi Ursula ei olnud kadega külalisi härradele kalapäid pakkuma kuid nemad ei saanud kunagi taldrikutelt, vaid kosilast, toiti visati teisele poole aeda. Eks ikka selleks, et neile koht kätte näidata. Kuigi suurem osa kasse olid triibulised oli ikkagi iga isend omamoodi. Mul oli kombeks igal vaatluskorral võtta ette üks või kaks kassi, kelle tegemisi tähelepanelikult jälgisin. Aiakassid olid aradega lasknud end peale tädi Ursula kellelgi teisel paitada. Minu paitamis nälg saiaga kustutatud ikka. Sest kassivaatluspunktis oli alati kohal tädi Ursula hinge kass Melinda kes istus korvtooli käetoel nagu valitsejanna ja lasi mul ennast silitada. Melinda vaatas oma suguõdesid ja vendi valge veranda kõrgustest. Kassi selgetes jahedates merevaigu karva silmades peegeldus tema ekstsellents rahulolu. Rahulolu ja ülimuslik vastu tulevikus. Nüüd sa võid mind praegu silitada, kui sa nii väga tahad. Ma luban, et te võite seal aias hullata, kui te nii väga tahate. Ma luban. Nii et jah, vaatamata sellele, et olin ja olen koerainimene meeldivad mulle kassid väga. Kui nad veel nurruvad, siis on nad vastupandamatud. Melinda Norras, aga mitte alati. Ma ei ole päris kindel, et tädi Ursula hinge kassi nurru mine oli üldse seotud sellega, kas keegi teda paitas. Melinda mõtted olid inimese maailmaga võrreldes nii teisest materjalist ja tema tunded nii kättesaamatud. Et see nur pidi olema midagi sügavamat kui lihtsalt vastus Baile. Ma arvan, et see oli filosoofiline nur elu mõtte nurr mis tuli talle peale, kui ta vaatas valge veranda kõrgustest oma suguõdesid ja vendi. Melinda elas hästi. Ja kindlasti oli ta selle ära teeninud juba ainuüksi see, et oled tädi Ursula hinge kas kinnitab, et oled pärit kaugetesse aegadesse ulatuvast aristokraatlikus suguvõsast? Ja mida ma enne ei maininud? Ümmarguse laual oli alati kaks pisikese kõrvaga laia äärelist tassi. Üks minu nurmenukutee jaoks ja teine Melinda värske vee jaoks. Võta nüüd näpust, kelle külalinema seal verandal tegelikult olin? Kassi võtmise teemat arutatigi tädi Ursulaga tõelise kassi spetsiga. Esimese asjana toonitas ta. Kui sa tahad hinge kassi, siis tea, et mitte sina ei vali teda vaid tema valib sind hinge, kas tuleb ise? Nii nagu olevat tulnud tema Melinda murdnud läbi kõikidest nähtavatest ja nähtamatutest seintest pugenud sülle ja südamesse, nii et tal ei olnud enam mingit valikut. Tuli kas vastu võtta? Ja ta keerab sind sedaviisi ümber oma pehme käpakese, seletas tädi Ursula. Meil hindad ära tehtud näoga vaadates et jääb mulje, nagu oleks universum teinud sulle suurima kingituse. Nii et kui tahad kassi siis pole vaja teha muud, kui kassile häälestuda olla valmis tema tulekuks. Tööriistakuuris oli umbes kaks kuud tagasi uus pesakond sündinud ja tädi Ursula arvas, et sealt võikski äkki mõni kiisu meid välja valida. Kümnenädalased kassipojad on valmis uude kodusse minema, teadis ta. Nüüd oli kassivaatluspunktis istumisel hoopis teine mõte ja koht ise oli ka kuidagi tähtsamaks muutunud. Nimetasin selle ümber kassi ootuspunktiks. Raske oli ennast rahulikuks sundida ja minu rõhutus kandus Kamelindale. Ta sai kohe aru, kui ma mõtet tema silitamiselt uue kassiootusele liikusid. Ta lõi hajameelseks muutunud paiget käpaga paar korda isegi hammustas õrnalt küll aga ikkagi hammustas. Nii me siis seal korvtoolis istusime. Mitte eriti usalduslikus läbisaamises. Hingekassi ootamine võis kesta paar nädalat. Iga päev tund või kaks. Möödaminnes õpetas tädi Ursula mulle loomade keelt. Teadsin, et kui kass kord tuleb, on esimene asi, mida talle öelda. Tahtihta ehk tere. Tahtihta Peeba külla on aga veel parem. See tähendab tere, väike, kas. Tulevikule mõeldes õppisin ära ka selle, kuidas on tere väike koer. See on, tahtis ta Peeba köitsi. Ja kui väikesi koeri peaks olema mitu, on see tahtista Teeback viitsi Monda. Ja ühel päeval olidki pisikesed kassipojad tööriistakuurist väljas. Nad ei olnudki triibulised nagu kõik teised. Triipu oli küll, aga rohkem oli mere halli. Ja karv oli neil väga kohev. Nad ei olnudki enam nii väga väikesed, olid juba päris valmis kassid. Siberlased ütles tädi Ursula. Isa oli neil puhas siberi kass. Siniste silmadega. Läksime Siberlas jaheda vaatama. Olin päris närvis. Tulekul oli ju minu esimene päris oma lemmikloom. Sosistasin omaette, tahtis ta Teeba õllet ja kuulasin, kuidas mu süda erutusest lööb. Muru peal tatsas neli imearmast halli olevast. Aiavärav läks lahti. Minu ema tulija kiirustas meie juurde. Ka tema vahetas, karvakerasid nähes. Olime kõik nende armsusest ära tehtud. Kastikeste ema tundus olevat väga rahul ega kartnud meid üldse. Ilmselt sellepärast, et olime koos tädi Ursulaga. Tädi Ursula oli oma kassidele nagu jumal. Melinda verandalt õue ei tulnud. Tema istus korvtooli seljatoel, saba elegantselt üle käppade visatud. Ja vaatas meist läbi kaugusesse. Äkki hakkas üks hallidest keradest meie poole tulema? Pisut vänderdades, aga kindlalt. Sättisin ennast talle tee peale vastu. Istusin muru peale maha ja olin valmistada sülle haarama süda puperdama hirmus kuuma siin elevuses nagu ahi. Kui kassipoeg oli minuni jõudnud tegi ta kaare, lisas kiirust ja peaaegu jooksis minu ema suunas. Kohale jõudes ajas kiisu end ema jala najale püsti ning hakkas kaeblikult paluma. Ema tõstis kassipoja sülle. Sinu hinge kass, ütles tädi Ursula tunnustavalt oma sõbrannale. Minu emal. Kuigi kas tuleb perekonda, valib ta ikkagi kellelegi, kes on talle kõikidest teistest tähtsam. Paistab Helviet, sina oled talle see kõikidest teistest tähtsam. Minu maailm varises kokku. Olin solvunud, olin vihane, olin väga pahane. Täitusin kõigega, mis on halb, väljakannatamatu. Hakkasin nutma. Silme eest kerisid läbi kõik kassivaatluse ootuspunktis veedetud tunnid, ootused, lootused lemmikloomale. Ta on ju meie kõigi kaskudutas ema kiisupoeg peopesas. Ta tuli meie perekonda. Eriti Anda sinuga SEST SINU pärast meda ju võtamegi. Ära nutta. Tuleb võtta ta endale sülle. See hingekassi asi ei tähenda, et ta ei võiks olla ka sinu kass. See ema, öeldud ka sinu, kas oli veel eriti jube? Minu soov oli saada lemmikloom endale. Kui ei saanud koera, siis võis olla kass, aga see pidi olema minu, kas kohe kindlasti mitte ka minu kass. Ma ei võtnud ema süles tema hinge kassi. Ma isegi ei vaadanud neid. Läksin aia väravast välja ja keerasin kodu poole. Ema tuli mulle järele, kiisu vastu rinda surutud. Ta oli väga rõõmsas tujus, täpselt minu tuju vastand tujus. Ja rääkis kiiresti. Vaata kui armastan. Nüüd meil ongi lemmikloom oma kasvõi jah, see tähendab, et sinul on oma kass. Et meil on kodukass küll ta on armas ja nii ilus, hõbehall rahulik, intelligentne täiesti nagu päris siberi kass Angora ist. Ta on mind juba omaks Nad no neid juba omaks võtnud. Ema jutt läks üle kassipojaga ninnu-nännu sutamisele. Ma ei tundnud mingit rõõmu. Kõik oli pigem halvasti, kui hästi. Meie esimese lemmiklooma nimeks sai aku. See oli isa valik. Võib-olla pani ta selle nime oma lemmik telesaate Aktuaalse kaamera järgi. Aga võib-olla sellepärast, et nagu lemmikloomad ikka, oli ka aku meie kõigi jaoks heade tunnete koguja, hoidja, jagaja. Nii et võib-olla mõtles ise, tema täisnimi on akumulaator. Kuid kuna sellise nimega on kassi keeruline kutsuda, siis saigi tema hüüdnimeks aku. Aku ei lubanud ennast riidesse panna, nukuvoodisse toppida. Aku ei lubanud ennast kaissu võtta ja oma pead padja peale suruda. Ta ei tulnud sülle mitte siis, kui mina seda tahtsin, vaid siis, kui tema tahtis. Aku jäi alati natuke kättesaamatuks kaugeks, äraolevaks. Ja kuigi ta käitus vahel natuke nagu koer käis emale sabas ja saatis teda rongi peale oli ta ikkagi väga kass. Ja koertekooli temaga minna ei saanud. Aga sellegipoolest oli ta väga-väga armas. Ja tema roll minu iseloomu kujundamisel on hindamatu. Akutulemise lugu tädi Ursula aias muutis mind ühe päevaga mitu aastat vanemaks ja mitu korda targemaks. Pidin läbi seedima hulga valusaid tundeid. Ja õppeprotsessi jätkus. Just aku õpetas mulle, kuidas ohjeldada oma tähtsust täis mina ja rõõmustada selle üle, et asjad on parasjagu just nii, nagu nad on. Isegi kui nad ei ole nii, nagu mina seda tahan. Olgugi, et ta oli ema hingekass. Minu jaoks oli ta hindamatu õpetaja. Kui poleks olnud akut, poleks olnud nii hästi ettevalmistatud puberteedi ja raskusteks ja esimeste armumist hapluseks. Tänu akule sain teada, et keegi pole kellelegi oma. Ja keegi ei saa kedagi sundida olema tema meele järele. Kuigi olin ja olen jätkuvalt koera inimene oli mul lemmikloomadega elamise sissejuhatuseks vaja just kassi kes suunaks mind leplikkuse ja sallivuse juurde. Aku ei olnud meie juures kaua. Ühel väga külmal talvel ulatati tänava poolsest aiast meile üks valgeks kiviks jäätunud keha. Akvali jäänud auto alla. Meie Peebaphille. Minu Peebaselle. Oma lühikeseks jäänud eluga õpetas Peevofelle mulle ka seda kuidas läbi tulla leinakoridoridest kuidas lasta vaikselt ära põleda valul ja leppida kaotusega nii, et süda ei jääks tühjaks. Aitäh Ako. Minu esimene lemmikloom, ema hinge, kas sa tegid minuga suurt kasvatustööd? Vabastasid mind liigsest enesetähtsusest ja täitsid mind kuldse leppimisega maailmas valitseva mitmekesisuse suhtes.