Minu esimene koer meie armas valge kuningpuudel ponifadsius koer, keda teised koerad ei sallinud, kes oli liiga inimese moodi, et olla omasuguste sekka vastu võetud. Suured koerad ründasid teda ja väikesed klähvivad järele jätmatult, kui nägid meid tänaval jalutamas. Kui proovisime ponifaatsusele pruuti leida, lõppes juba esimene katse ühemõttelise, isegi alandavad tagasilükkamisega. Must tüdruk puudel, kes meie juurde koju toodi, surus õudusest värisevad ponifaatsuse diivani alla Sõi tühjaks, ta toidukausi ja Lürpis tilgatumaks ta vee lähkri. Palusime tüdruk puudli omanikul oma koeraga lahkuda ja otsustasime, et ei piina ponifatsustena kunagi pruutidega. Mitmed koerte kombed või isegi omadused, mis teevad koerast koera, olid ponifaatsuses uinunud olekus. Näiteks haukumine. Ta oli juba päris suur, aga ei ühtki haugatust. Ometi oli ta teisi koera haukumist kuulnud, sest jalutuskäikudel saatis meid pidev koerte klahv. Proovisime talle ka ise ette haukuda. Aga sellest ei tulnud midagi. Lõpuks avas tema ilusa hääle üks väga jultunud, kas meie naabri kass, minn, kes käis Punifaatsust narrimas. Mimm armastas jalutada ponifadsuse nina ees, aga aia lippidel ohutus kõrguses. Mõnikord hüppasid aga meie aede sähvisponyfaatsuse ehk lühemalt poodo nina eest siksakke teha. Muidugi nii kiiresti ja nii osavalt. Voodo ei jõudnud muud, kui ainult oma pead kassi tantsusammude mustris liigutada. Hääle avanemise päeval kuulsime puuduta aias paar korda hädiselt haugatamas. Tormasime vaatama, mis toimub. Kui meie kohale jõudsime, tõmbas poodo nina ees patseerinud kas kiiresti juttu ja voodo rinnast tuli kuuldavale sügav ilusparid. Ta on ta haukus ja haukus ja haukus. Ning lõi käpaga õhus kohta, kus minn just istunud oli. Jah, põnifaatses oli liiga peenetundeline, liiga õrn. Isegi inimeste seas esineb sellist taktitunnet harva. Kuigi väljanägemiselt koer oli ta hingelt justkui valgustunud, inimene tuli midagi vahepealset. Ei olnud päris koer. Ega ka päris inimene. Ei sobinud hästi ühtedega teiste seltskonda. Koerad ei tunnistanud teda koeraks ja lõrisesid tema peale. Inimesed ei olnud valmis temas inimest nägema ja naersid tema vahel liiga hella olemise üle. Õnneks oli ponifaatseselt teda tingimusteta armastav perekond. Ja tundub, et meist talle piisas. Ja tema armastas ka meid tingimusteta. Ta oli väga truu olend. See sai selgeks kohe, kui ta meie juurde jõudis. Kui me kahekuise panifaatsuse koju tõime, ei võtnud alguses oma uut perekonda üldse omaks. Mitte et ta oleks meid kartnud, aga ta oli silmnähtavalt õnnetu. Ja öösiti oli ta eriti kurb. Südantlõhestavalt kurb. Kaks nädalat järjest nutistu taga oma eelmist perekonda, oma ema ja üheksat õde-venda. Proovisime, ta tuleb magamise ajaks minu tuppa. Proovisime, et on vanemate toas. Vahet ei olnud. Nii kui magama mindi, alustas oma nutu ja nuttis hommikuni välja. Istus ja nuttis. Isegi ei heitnud pikali. Meile öeldi, et võõrutus võib kesta nädal aega. Nädal sai mööda, aga mitte midagi ei muutunud. Ponifadsuse öine kaeblemine jätkus. Olime kõik surmani väsinud ja otsustasime ta ööseks üksi kööki jätta. Tegime talle sinna pehme aseme ja lootsime parimat. Wir jätkus aga seal. Ja kuigi seda magamistubadesse kuulda ei olnud, oli ahastava ponifaatses õnnetu nägu mul kogu aeg silme ees nii ärkvel kui ka unenägudes. Köögil oli klaasist uks, poodo istus otse ukseklaasi taga ja nuttis. Klaas oli tema hingeõhust udune nagu hommikune aas. Mõne võpetava nuuksatusega läks ninaots vastu klaasi regiudu ekraanile südamekujulise augu. Enne magamaminekut käisin poodoga rääkimas. Rääkimine tähendas, et mina lohutasin teda koridoris, tema nuttis teiselpalust köögis. Läbi udu, auru olid näha, süsimustad niisked ninasõõrmed, mis liikusid niitsumise taktist sisse ja välja. Siis lõpuks ma enam ei rääkinud, vaid nutsin ka kuni vanaema mu magama käsutas. Kui 14 päeva sai läbi, oli põnifaatsusest saanud meie pere, koer igatses ema ja õdede-vendade järele oli välja nutetud. Süda oli vaba, et täituda oma uue perekonnaga. Meiega tahtista Peeba kriitsi. Ja nüüd saime ometi koertekooli minna. See toimus nõmmel Tallinna külje all. Sõitsime sinna rongiga. Puudu oli see esimene rongisõit ja ta kartis meeletult. Kui rongi sisenesime, hakkas ta kohe lõõtsutama ja tema muidu nii armas heleroosa keelekene muutus punaseks ja kaks korda pikemaks ning tilknes kontrollimatult suust välja. Puudlite uhkus ehk tutt, mida hoidsin pügamise peerimisega kenasti korras ja seisis poodol ilusas peas püsti nagu turteltuvi. Kroon vajus rongi jõudes kahte lehte laiali. Võtsin puudel sülle, et ta saaks aknast välja vaadata, aga see ei huvitanud teda üldse. Ta surus oma nina vastu aknaraami, alluristes seal nii kärarikkalt, et lähedal istuvad inimesed meid vahtima jäid. Ei tea, kas koeral on õhku vähe? Küsis üks vanem naine. Oled sa ikka kindel, et temaga on kõik hästi? Kõik on hästi, vastasin, kuigi pilt, mida ponifaatsus, kus seda küll ei kinnitanud. Lisaks ähkimisele, luristamisele, niitsumisele taga värises üle kogu keha ja valged kohevad karvad, võimendasid värisemist veelgi. Nagu pudelihari, kilkas üks väike poiss ja näitas näpuga poodo suunas. Voodo oli igasuguse tähelepanu suhtes väga tundlik ja näpuga sihtimine oli talle liig. Ta libistas end minu sülest maha ja pressis end pingi alla. Mulle tundus, et terve pink värises tema värinat kaasa. Õnneks ei ole Keila ja Nõmme teineteisest väga kaugele, varsti saime maha minna. Koertekooli instruktor oli valjuhäälne, tüsedavõitu naine. Karm, nii koerte kui ka koeraomanikega. Uued tulevad siia. Käsutas ta, kähedaks karjutud kõrva, kriipima häälega siia mändide alla ootavad kõigepealt vaatavad, kuidas vanad teevad. Kehalise kasvatuse õpetaja kuubis, ütles rebasekarva kokkerzbanneli omanike krimpsutas huuli. Tema oli ka oma kasvandikuga esimest päeva koolis. Minul onni on harjunud ikka vaikselt ja rahulikult. Lonni oli äärmiselt häiritud ja tiirutas oma perenaise ümber mässidest ta jalad rihmaga kinni. Uute pundis oli lisaks Lonnile ja minu poodole veel kaks noort hundikoera kes hoidsid oma peremeestega meist eemale. Tundus, et need koerad juba midagi oskasid, sest nad istusid korralikult ja jälgisid tundi. Puudu oli tõmmanud rihma nii pingule kui sai, et olla Lonnist võimalikult kaugel. Lonni perenaine sai oma jalad vabadusse ja koer lõpetas tiirutamise. Ta märkas minu selja taha hoidvat ponifaatsest ning hakkas haukuma. Nüüd ehmatas Lonni perenaine, kas sa ei tunne ära, et see on ka koer? Puudel ju. Panifantsus lasi end maapinnale kõhuli. Jälle üks koer, kes ei saa aru, et ka tema on koer. Haukumine keelatud. Karjus instruktor. Hargnege, kui ei saa oma koeri vaoshoitud puudliga, minge eemale. Tirisin Punifaatsuse maast lahti ja me liikusime eemal olevate mändide juurde. Mõne aja pärast kutsus instruktor kuued, see tähendab meid harjutusplatsile, kus olid mõned ülehüppamise tõkked ja poom. Läksime kõik neljakesi oma koertega sinna. Esiteks Poom, seletas instruktor. Hundid alustavad hundikoerad läksid teineteise järel väikest redelit pidi Poomile ja jalutasid sealt veatult üle ning teiselt poolt alla. Peremehed astusid tähtsalt pommi kõrvalrihm lõdvalt kahe näpu vahel. Väga hea, väga hea, teie võite kohe edasijõudnute gruppi tulla, ütles instruktor. Hundikoerte omanikud läksid meist mööda, just nagu meid polekski. Ka koerad ei teinud teist nägu, kuigi üks neist märgates ponifaatsest kurahtas. Korraks aga sai rihma otsaga vastu nina ja lõpetas kohe. Koger spanjel. Käsutas instruktor. Lonnil nii hästi ei läinud, kuid perenaise väikese abiga sai ta siiski pommile ja vänderdas sealt üle. Andke alati maiust, kui ta on ülesandes sooritanud, ütles instruktor. Maiuse kotike peab igal koeraomanikul taskus olema ja anda tuleb nii, et teised koerad ei näe. Andke see oma kokkerspanjalile. Instruktor ulatas Lonni perenaisele vorsti tükikese, mis kohe Lonni lõugade vahele supsas. Kas meie võime ka edasijõudnute gruppi minna? Küsis Lonni perenaine õheril. Vaatame, mida puudel teeb, ütles instruktori, pöördus minu poole. Saada oma koer ülesandesse. Läksin poodoga poomi juurde ja meelitasin teda redelikesele. Kuigi see oli ilma vahedeta täiesti ohutu pulkade rida, isegi mitte järsk. Ei olnud ponifaatsus nõus sealt üles minema. Tõstsin ta esimesed käpad pulgale, aga ta keeldus tagumistega kaasa tulemast, ajas nüüd hoopis laiali, nii et mul ei olnud võimalik neid ka ise redelile tõsta. Lonni hakkas haukuma, instruktor käsutas ta eemale. Proovisime uuesti ponifaatsust Poomile saada sama lugu. Instruktor püüdis poodot redelile meelitada vorstiga kuid ka see ei õnnestunud. Poodo ei olnud nõus. Tõstad pommi peale, ütles instruktor tüdinenud. Las ta saab arukuuse redeldada, viib, las käib pommi läbi. Paraku ei läinud korda ka see ettevõtmine. Tõstsin ponifaatsuse pommile, aga ta ei läinud mööda seda edasi. Proovisin teda kahe käega edasi lükata, aga rohkem oli koera tõstmine samm sammu haaval ja suurem osa poodo värisevast kehast vajus minu rinna vastu. Kas istu ja lama on muidu selged? Küsis instruktor ja kehitas oma dressipükse. Oleme natuke teinud, vastasin ja tõstsin poodobommilt maha. Esto. Karjatas instruktor puuduistus. Instruktor andis mulle tüki vorsti, et annaksin selle koerale. Podoli aga nii erutatud, et vorst kukkus maha ja ta ei märganudki. Seda. Õnneks ei märganud seda ka instruktor, keda olin juba päris kartma hakanud. Kabanifaatses kartis, oli näha. Lama. Kärgatas instruktor. Puudu tõusis ehmunult püsti ja istus tagasi. Nii veel üks kord tõusis püsti, istus maha, lamat ei oskagi või? Küsis instruktor. Kodus ikka teeb, vastasin siis kodus tehtegi. Teadvustas instruktor, tead, mul on sulle ettepanek, harjuta temaga enne kodus tule siis kooli, kui ta juba midagi oskab. Istu ja lama ja püsti ja madalate takistuste ületamine, seda kõike saab ise koeraga kodus teha. See on nagu lasteaias käimine enne kooli. Ta paistab sul päris argaa olevat, pole mõtet koera traumeerida, harjutage kodus ja tulge siis uuesti paari kuu pärast. Niisugune oli meie esimene koolipäev nõmmel. Ja see esimene jäi ka viimaseks, sest ponifadciust hakkas treenima hoopis Anu eesti tšempioni idest dobermanni Sterna ja Ella perenaine. Lihtsamad käsklused õppis poodo ruttu selgeks, aga ronimised ja üle, et talle ei meeldinud seda parem oli ta palli tagasitoomises ja lihtsalt armsaks olemises. Ja sellest kõigest ühele kuninglikule kuningpuudlile kabiisas. Koertekool Anuga oli meile kõigile lustiline ettevõtmine, millega kaasnes Caponyfaatsuse edenemine õpingutes. See kõik jäi suurepärasesse suvevaheaega, kui käisime Anuga Kloogarannas mereadru riisumas. Sattus olema eriti soe ja päikesepaisteline suvi. Pidime ööga valmis saama kella üheksaks hommikul, et mitte varaseid päevitajaid häirida. Niisiis sõitsime randa esimese rongiga, mis jõudis kohale juba enne kella viit. Koerad olid meil alati kaasas. Anu dobermanni, Sterna ja Hella olid panifaatsuse ainsad ja väga head sõbrad. Kuigi nad olid suured, isegi vili, suured ja nende tugevad rinnad olid kaetud medalitega. Neid nad kandsid küll ainult näitustel, muidu rippusid medalid kodus seinal suhtusid nad oma väikesesse valgesse karvasesse kaaslasesse nagu võrdsesse. Juuli, põhjuseks see, et nad tutvusid poodoga selsamal päeval, kui ta meile toodi. Kindlasti oli suhete kujunemise juures tähtis ka fakt, et dobermanni perenaine Anu oli ponivaatsese õpetaja. Ja võib-olla kasvatas suurte koerte heatahtlikkust seegi, et poodo perenaine ehk mina olin nendega tuttav juba nende titeajast peale. Igal juhul oli meie kamp ideaalne. Nii kui rong jõudis lõpp-peatusesse, lasime koerad rihma otsast lahti ja nad kihutasid läbi hõreda männituka mere äärde. Kõndisime onuga järele, võtsime vetelpäästemajas suured rehad ja hakkasime riisuma. Meri oli öö jooksul adru kaldale löönud, moodustades sellest üle pahkluu ulatuva valli. Meie ülesanne oli riisuda vallid kõrgetesse hunnikutesse, mis viidi hiljem väikese traktoriga ära. Töö tegemise ajal tõusis päike ja linnud laulsid päevatervituseks, meri sillerdab kullas ja hõbedas. Liikusime meetrimeetrilt Adruriisudes mööda mereäärt ja kajakad jälitasid meid. Kiusatus, koer ja naerdes oma kriiskavat naerumere lained loksusid vahuste pitsialisteliinikutena puhtaks riisutud heledale liivale. Olime Anuga paljajalu ja nautisime, kuidas märg liiv virtsus varbavahedest nagu laava. Poodo haukus lainete peale ja tormas neid hammustama. Jälle ja jälle tõi ta meie juurde kive, mis ta oli merega võideldes enda valdusesse saanud. Kivi tuli lainetest siledaks uhatum nagu lutsud ja lutsu viskamiseks need ka sobisid. Kui kive merre loopisime, jooksid koerad neid tagasi tooma. Dobermanni lausa lendasid visatud kivile järele nende pikad sihvakad jalad võtsid meetriseid hüppeid ja lõid üles suuri liivakamakaid. Panifaatses vihtus ternale hellale järele andes käppadele tuld ning merre jõudes sukeldus kangelaslikult kire püüdma. Kui teistel oli lühike karv, mis märjaks saades kohe ära kuivas, siis poodo pidi ennast kõvasti raputama. Ja ega sellestki suurt kasu olnud, sest rannale jõudes haakis märg karv kuiva liiva endale külge. Kui voodo oma kivisaagiga meie juurde jõudis, oli ta liivaga nii paksult kaetud nagu oleks keegi talle raske kaltsuvaiba selga visanud. Sedavõrd põhjalikult oli liiv ennast tema kasukasse uuristanud. Mõnikord viskasime mere suunas terve peotäie kive, mis lennu pealt igasse ilmakaarde laiali pudenesid ja koertest peataolekut tekitasid. Nii et nad ei teadnud, mis suunas tormata ja haukusid niisama. Võib-olla isegi natuke pahaselt. Kui olime meile määratud rannariba puhtaks riisunud, algasse kõige lõbusam osa. Ujumine. Meri läks väga aeglaselt sügavaks, tuli minna ja minna ja minna. Vesi natukene tõusis ja kadus siis vahepeal üldse ära. Kui olime mõnele lamedale liivas arekesele jõudnud liikusime kogu oma seltskonnaga edasi otse avamere suunas, otse päikesesse. Pritsesime Anuga teineteist ja koeri. Kõndisime nii võib-olla isegi 10 minutit, kuni hakkas vaikselt sügavamaks minema. Dobermanni oma kõrgete jalgadega said kauem püsti edasi liikuda. Bodo pidi juba ujuma hakkama ja ujuda, talle meeldis. Puudlid on linnukoerad, kes jahimeestele parte või teisi alla tulistatud tiivulise veest välja toovad. Jahimehi meie seas ei olnud aga vajadus kedagi veest välja tuua. See oli panifaatsusel veres. Oma pardiks valistaminud. Tarvitses mul ainult ennast üleni vette lasta, kui Bodo hakkas minu suunas ujuma. Ta ujus päris tempokalt, osavalt esikäppadega vedrutades ja tagumistega kaasa aidates. Täpselt nii, nagu ujutakse koera dobermanni. Tal oli täiesti teine stiil. Nemad tõstsid oma suured esikäpad pulksirgelt kõrgele üles ja laiatasid siis nendega vastu vett, millega kaasnes nii hoogne pritsed. Koeri polnud sellest v vulkaanist nähagi. Puudu aga lähenes mulle kiiresti otsustavalt hingates poolenisti avatud suust jõulise pahinaga nagu sepalõõts. Tutt oli kleepunud vastuda päikest, ümarad pead ja suured tumepruunid, silmad punnitasid minu suunas. Ma olin sel viisil ta juba päris kaugele ujuma meelitanud. Hakkasin kartma, et ta väsib kuigi hingamise pahinal jätkuvalt ühesuguses rütmis. Igaks juhuks ei ujunud ma edasi, vaid panin jalad põhja, jäin teda ootama. Bodo lähenes rütmiliselt pahisedes kindla kavaga mind veest välja tirida, nagu ta olekski puudel vaid suur njuufaundlandi, kelle ülesanne nuppujaid päästa. Aga kuidas seda teha, kui ise oled väiksem kui njuufa ja part on sinust mitu korda suurem. Bodo jõudis minuni ja lihtsalt viskus mulle peale, haarates esikäppadega õlgadest ja püüdes end minu najale püsti tõmmata. Kogu see rähklemine oli nii naljakas, lausa väänlasime Anuga vees. Mina ei saanud küll eriti vääneldusest, ponifaatses rippus mu küljes nagu koerakujuline põll. Püüdsin teda merre tagasi raputada, kas see polnudki nii lihtne? Puudu, hoidis mind jõulises haardes. Lõpuks mulle ikkagi õnnestus ja hakkasin kalda poole ujuma. Nii oli kindel, et kalda poole tuleb ka tema sest oma partidama ei jätnud. Dobermanni plärtsutasid oma sirgete käppadega ringiratast, tundmata vähimatki huvi, kuidas nende perenaisele tema sõbrannal läheb. Privaatsusest rääkimata. Jah, ponifatsus oli väga hingeline koer. Kui ta oleks olnud inimene, ma usun, ta oleks olnud poeet. Kui õppisime koolis kirjanduse tunnis vene luuletaja Sergei Jessenini luulet ja nägin esimest korda Jessenini pilti, tundsin ta ära täpselt puudel. Täpselt meie ponifadsius. Vooru hingelisus väljendus ka tema suures muusika armastuses. Käisin muusikakoolis ja pidin iga päev kodus klaverit harjutama. Ponifatsus osales minu harjutustundides. Nii kui klaverikaane, avasin sõrmed klahvidele, vajutasin, jooksis poodo kohale ja heitis klaveri alla kõhuli pedaalide kõrvale. Minu jalgade juures lamades kuulas ta, mida ma mängin. Aina ja aina korduvate heliredelit ajal vajusid tema silmad kinni ja pea jõnksatas käppade suunas. Kuid päris magama jäänud, sest ta ootas oma tähetundi. Beethoveni pala Elisele. Nii kui ma seda mängima hakkasin, kargas ta püsti ja sättis end pidulikult istuma klaveri kõrvale näoga kujutletava publiku poole ja alustas. See polnud koera ulg. See oli lavadel esinema harjunud kuulsuse laul. See polnud tavaline koera U ja ka mitte inimese a- vaid midagi vahepealset ja täiesti õiges helistikus. Voodo oskas kuuldavale tuua nii hinge, liigutavaid, meloodilise lainetusi kui ka püsida pikalt ühel noodil. Kui loos tuli ette kiirem triller, suutis ta kaasa drillerdada ka selle osavalt hingamisega oma A ja U vahepealset hakkides. Poni funktsuse Eliisel oli niisugune tõmbenumber, et ma ei suutnud seda kunagi demonstreerimata jätta, ükskõik, kes külla tuli. Ja ta tahtis ka ise väga esineda, kohe, kui keegi mitte meie pereinimene uksest sisse tuli, läks moodu klaveri juurde ja pani ennast juba valmis. Olgu tulija siis pikemaks jääv külaline või korraks sisse astuv postiljon. Kõigile tahtis panifaatses laulda ja kõik tahtsid tema laulu kuulda. Jutud ponifaatsuse harukordsest musikaalsust ulatusid nii kaugele, et Eesti raadio isegi lindistas tema laulu. Oli veel üks meloodia, õigemini meloodiakatke, mida kuuldes ta kohe püsti kargas ja laulma hakkas. See oli ühe vikerraadio saatesarja signatuur. Sarja nimi oli piirist piirini ja tunnusmuusikasaates ei kestnud kauem kui mõni sekund. Salgas lühikese Morsega siis ütles teadustaja piirist piirini, mille järel tuli signatuur mõned mahlased klaveriakordid. Bodo jõudis üles hüpata, koonu taeva poole seada ja paar korda kaasa laulda, kui signatuur juba lõppeski. Ta võttis veel takti või kaks ilma saateta ja lõpetas siis pettunult köha meenutavalt kurahtades ning jalutas raadio juurest eemale. Nagu poleks midagi olnudki. Ponifontzise lauluoskuse esitlemine oli koduste pidude tipphetk. Ma arvan, et meie külalised ei mäletagi seda, kes mängis klaveril, vaid ainult seda, kuidas poodo laulis. Vahel sidusin talle sinise kikilipsu ette ja see mõjus veel eriti uhkelt, kui lips tema rinnal drillerit ajal hüplas. Üldse meeldis poodolekui, talle mingeid kaunistusi külge riputati. Ilmselt on see puudlitele teistele pikakarvaliste koertel omane olla edev. Või õigem oleks vist öelda nõustuda oma perenaise elevusega. Puudu oli väga seltskondlik koer. Istus alati külalistega koos, hoidis toidulaua, oligi, tal oli kogu aeg toidu huvi, mida ta väljendas, katkematu Sitsimisega. Sõitsime hakkas ta juba väga väikesest peast ja seda ei õpetanud talle keegi. Ükskord laua kõrval istudes ta lihtsalt kerkis oma tagumikule ja lasi esikäpad lõdvalt kõhu peale rippu. See oli üliarmas ja päris koomiline ka. Ta võis sitsida lõputult, otsida lauast keegi luua temaga silmside ja siis seda hoides keskendunult sitsida. Bodo oli nii ilusa näoga ja nii hingestatud silmavaatega, et inimesed ei suutnud talle ära öelda. Nii kukkus talle laua pealt head ja paremat. Meie püüdsime talle mitte lisatoitu anda, aga külalised ei pidanud vastu ja andsid talle salapalukesi isegi siis, kui meie seda ei lubanud. Kuidagi laua all sai ikka asi aetud. Vahel muutus poodus alatoitmine nii mahukaks, et pidasin õigemaks ta laua juurest eemale peletada. Muidugi ei saanud tema peale kärkida, kui ta nii armsalt seal paluse palvetas kuid oli üks kindel asi, millega sai ponifaatsuse toiduhuvile kriipsu peale tõmmata. See oli tomat. Seda toituda vihkas tarvitses pooduna ainult tomatit näidata, kui ta lõpetas kohesitsimise eemaldust solvunult lauast. Isegi sõna tomat tegi vahel selle töö ära kuigi selle peale ei saanud alati kindel olla. Ega bodo rumal olnud. Ta tegi väga hästi vahet päris tomatil ja sellel, kui ähvardati tomatiga, mida tegelikult laual ei olnudki.