Nonii faasist pidi kogu aeg pügama, sest tema karvad kasvasid kiiresti. Suvel lõikasime need lühikeseks, et palav ei oleks. Talvel aga oli tal päris kobe kasukas seljas, just nagu ühel korralikul lambal. Muidugi korjas selline kasukas endale kõvasti lund külge, mis muutus tuppa tulles veeks et oma lume kommudega voodisse tuleks. Jätsime ta kööki sulama. Oli päris hale vaatepilt, kuidas poodo istus köögis pliidi ees ja tema ümber tekkis aeglaselt veeloik. Tundus, et pood on piinlik, et ta ei saa oma märga kasukat seljast ära võtta. Kui suurem osa lumest oli sulanud, kuivatasin poodot esiteks rätikuga ja siis fööniga ning tegin talle soengu pähe, mis tähendas juuksetutipatsipunumist ja paelaga püsti sättimist. Nii tulid poodo, suured tumedad silmad eriti hästi nähtavale. Nagu ka kogu armastus ja maailma valu, mis neis peitus. Tema silmad olid alati natuke nukrad ja andeks paluvad. Nagu oleks üldse olemas midagi, mille pärast ta peaks andeks paluma. Ta oli ju täiuslik. Või kui, siis ehk sellepärast, et ta ei osanud rääkida. Sellest tundsin tõesti puudust. Mõnikord olin sellepärast kurb. Nii väga oleks tahtnud temaga juttu ajada. Cabodol oli kahju, et ta ei saa kõnelda, kui ma teda palusin tõusistasitsima ja vaatas hingesügavustest mulle otse silma sisse, paludes justkui andeks, et asjad on just nii, nagu need on. Et ta on siiski koer. Kuigi ka inimene Manifaasis oli täiuslik lemmikloom ka selles mõttes, et ta lasi endaga kõike teha. Sain ta riidesse panna ja jälle riidest lahti võtta, et uuesti riidesse panna. Ta lasi sellel kõigel toimuda, vaadates kaugusse ja mõeldes oma mõtteid. Kindlasti oli tema leplikkus minu soovidele vastutulek. Vaevalt et ta seda edasi-tagasi riietamist nautis. Vahel läks ka nii, et pakkusin üle ja kasutasin tema kannatlikkust rohkem ära. Kui oleks pidanud. See oli ühel lörtsi sel talvel. Kalendri järgi oli veel küll sügise lõpp, aga ilmad liikusid talve poole. Taevast punnitas lund sadada, aga see jäänud pidama vaid muutus maha jõudes õige kiiresti lirtsuvaks lörtsiks. Sellises poole pealsuses ei teadnud kunagi, mis jalanõud valida, kas kummikud või saapad. Ja ükskõik mis valiku tegid. Vale oli see nagunii, sest kuigi saapa jaoks sobivat lund muudkui tuli, siis juba oli sellest saanud kummikule sobiv märg liidri. Valisin siiski kummikud, sest nendega oli vähemalt see kindel, et jalad ei saa märjaks. Soojenduseks toppisin neisse paar paari sokke ja nii oli tegu juba natukene ka saabastega. Aga põhiküsimus oli panifaasius. Tema karupüksid said porises lumel Erris nii märjaks kui ka mustaks. Ja nende puhastamine oli suur ettevõtmine. Sain inspiratsiooni tuntud lastelaulust, kus räägitakse kahest väikesest hanepojast, kes esimese lume tulles laudast välja ei saa, sest nende jalad külmetavad. Laulusalmis päästab haned kingsepp, kes teeb neile saapad. Saapaid ma teha ei osanud, aga leidsin, et sama hea lahendus võiks olla kilekotid. Kilekotid ei tohtinud olla liiga õhukesed, sest need poleks poodo küüntele vastu pidanud. Niisiis otsustasin liitriste piimakottide kasuks. Tõmbasin need poodo käpad otsa ja kinnitasin ülevalt. Juuksekummidega jäid sellised armsad puhvis kotikesed. Kuna need ulatusid päris kõrgele, siis võis loota, et voodo jalad jäävadki kuivaks. Läksime jalutama. Kodutäna vastu küll palju kaugemale ei jõudnud, sest piimakotid osutusid suurteks hirmutajateks. Nii kui poodo käpa maha pani, tegi koti jala otsas koskoss ja rohkemgi veel, pigem lausa koskaskoff. Poodo hüppas siia-sinna ja püüdis rihma otsast lahti rabelda. Kui see ei õnnestunud, hakkas seda tirima ja tõmbas mu jooksma. Mõned meetrid jooksnud, avastas ta, et ükskõik kuidas ta ka ei kihuta, koskofi eest ära ei jookse. Kogu seda draamat saatis naaberaedade koerte katkematu haukumine. Nüüdistus panifadsius maha ja edasi ei läinud. Olles mitut moodi liikumisi proovinud, said aru, et seda jubedat häält tekitab temaise. Püüdsin teda koju tagasi lohistada, aga ta ei liikunud paigast. Lõpuks ei jäänud mul muud üle, kui piimakotid tema käpad otsast ära võtta. Ka pärast kottide eemaldamist läks veel tükk aega, enne kui minema saime. Bodo ei usaldanud enam ka niisama kõndida. Näitasin talle piimakotte ja kortsutasin neid tema nina ees. Aga sellest polnud abi. Poodo püüdis teha kõik, et neid kotte üldse mitte näha keerates pead siia-sinna jäädes seda lõpuks kangekaelselt all hoidma. Siis võtsin ta sülle ja tassisin natuke maad kodu poole. Kui koera jälle maha panin, oli ta nõus uskuma, et need jubedad hääled ei ole enam seotud temaga. Ja nii kahlasimegi läbi mudase lumesupi koju tagasi. Minu ettevõtmine oli läbi kukkunud. Koju jõudes tõstsin poodo vanni ja pesin ta käpad puhtaks. Piimapakkide vastu ja ei taha ka igavesti umbusklikuks. Kui koertekool ei olnud üldse nii tore koht, kui ma enne sinna minekut arvasin siis nüüd oli mul uus unistus koertenäitus anualibunnyfaatsisele põhilised käsklused ja kõrvalkäimise selgeks õpetanud ning polnud enam ühtki takistust, miks me sinna ei peaks saama. Bodo oli nii ilus koer, polnud kahtlustki, tuleb medal, kindlasti kuld. Kõik ei läinud aga nii libedalt kui unistustes sest päev enne näitust jäin haigeks. Tundsin end väga kehvalt ja olin üleni tuline. Panin salaja kraadi alla, et ema teada ei saaks. Palavik oli kõrge, kraadiklaas näitas üle 38. Lootsin, et magan ennast ööga terveks. Higistamise ergutamiseks toppisin selga villase kampsuni ja katsin voodi hulga lisa tekkidega. Muidugi haarasin teki alla kaissuga poodo, kes küttis mu higistamistelgi kuumaks nagu ahju. Hommikul oli nii suures elevuses, et ei saanud aru, kas kuumani õhetan elevusest või palavikust või lihtsalt soojast suveilmast. Aga ega see olnudki oluline, sest koertenäitusele minek oli kindel. Ema ja isa tulid ka kaasa, see oli terve meie peresündmus. Vanaema ei tulnud, aga ta osalesid, jäädes koju kooki küpsetama. Et õhtu pärast näitust oleks pidulik. Enne näitusele jõudmist tuli läbi teha pikk rongisõit Keilast Tallinna. Kuigi Bodo endiselt rongi kartis eriti seda, kui sa juba kaugelt võimsat signaali andes perrooni kõrvale kihutas oli ta Kloogarannas käikudega siiski julgemaks muutunud. Ta küll õõtsudes värises pisut, aga elluristanud nii valjult, et kaassõitjad oleksid hakanud tema heaolu pärast muret tundma. Tähelepanu tõmbas taga sellegipoolest, sest ta oli lihtsalt nii ilus koer. Näituse puhuks olime teda just mõni päev tagasi pesnud ja püganud. Ja no muidugi see tutt tema ilusat tead kroonimas. See oli ka väga korralikult püsti tupeeritud. Puudu oli valge ja kohev Duty alt paistsid tema veatu kujuga koonia vastupandamatud poeedi silmad. Märkimisväärne oli ka tema süsimust, nina mitte kõikidel puuridel ei olnud nii ilusat nina, mõnel oli see laiguline ja mõnel üldse roosa. Must on väärt kõige kõrgemat hinnet, oli Anu mulle kinnitanud. Ja kõrvad ponifaadsin, seal olid erakordselt pikad ja lopsakate karvadega kõrvad. Kui tema keha ja pea olid täiesti valged, siis kõrvades oli pisut sooja teesi, mis raamis poodo kauni näo veel täiuslikumaks. Kui ilus koer kostis vagunist siit ja sealt. See on puudel, eks pöörduseks sõbraliku olemisega naisterahvas meie poole koertenäitusele, lähme, vastas isa tähtsalt, patsutas Polifaatsest nii jõuliselt, et voodo ehmudes mulle lähemale nihkus. Jah, puudel lisas ema. Oli näha, et puudu on tähelepanust häiritud. Iga võõra inimese pilk veel enam, pöördumine panidab õpetama. Õnneks pikemaks vestluseks kellegagi ei läinud. Ja varsti tuligi lõpp-peatus Tallinn. Sealt sõitsime veel natuke trammiga ja siis bussiga, kuni jõudsime staadionile, kus koertenäitus toimus. Oli väga kuum suveilm. Higi voolas mul mööda selga ja pea käis ringi. Jalad olid kuidagi pehmed ja kõrvad kumisesid puudu, hoidis ennast vastu mu jalgu ja püüdis teha kõik, et võimalikult vähe silma torgata. Kuid see tal ei õnnestunud. Kohe, kui staadionile sisenesime, hüüdis üks minuvanune tüdruk. Vaadake, kui ilus puudel, ma tahan endale ka sellist koera täpselt sellist. Isa oli tüdruku tähelepanust Kunifaatsusele meelitatud. Meie koer teeb siin täna ilma, ütles ta muheledes. Tegime veel paar tiiru ja leidsimegi üles puudlite sektori kohtunike ette. Minekuni oli aega. Ema ja isa otsustasid, et jalutavad natuke näitusel ringi ja vaatavad teisi koeri. Mina jäin ponifaatsusega puudlite juurde, et teda liigsete elamustega mitte koormata. Paraku see ei õnnestunud, sest nii kui olime oma teki maha laotanud, tõmbas üks puudel end rihmast lahti ja tormas haukudes meie poole. Rock, tule kohe tagasi, rokka siia, siia Karjus, tema perenaine ja Kikerdas kõrgetel kontsadel rokale järele. Panifaatsus keerutas hirmunult ühe koha peal ega teadnud, kuhu end peita. Rocco oli meile juba päris lähedale jõudnud ja oli näha, et tal on selge plaan, pood, oled turja karata. Näha oli ka, et tema perenaine kindlasti enne koera siia ei jõua. Hetkel, kui ma poodo sülle haarasin, jõudis rokko meieni hüppas lörisedes mu põlvedele püsti. Ka kõik teised puudrid olid meie ümber haukuma hakanud. Omanikud püüdsid neid rahustada, aga ega sellest suurt tolku olnud. Rokko rünnak oli palavast päikesest uimased puuded üles äratanud ja üksteisest üle karjudes oli neil kõigil midagi olukorra kohta öelda. Püüdsin lõugavat rokkot põlvega eemale lükata, aga ponifaatses mu süles oli raske ja ma ei saanud sellega hakkama. Ta värises nagu talleke ja ega mina ka väga julge olnud. Olin juba lootust kaotamas, kui Rocco perenaine lõpuks oma tikk-kontsadel kohale jõudis ja oma koera meist eemale rebis. Rakov ütles perenaine oma koerale. Küll mitte eriti veenvalt ja vaatas meid sellise pilguga, nagu oleksime ise selle jama korraldanud. Ei maksa koera süles hoida, pöördus ta siis otse minu poole. See tekitab teistest koertest küsimusi ja nad võivad muutuda ettearvamatuks panama koer maha, siis rahunevad ka teised. Kuigi tegu oli täieliku ülekohtuga ei olnud minus ettevõtlikkust, rokko perenaisega vaidlema hakata. Vaata. Ja eksponyfaatsus tuli ju maha panna nagunii. Kui puudu jälle oma jalul seisis, tegi Roku veel paar urri, aga perenaine vaigistas ta kohe. Ka teised puudli lõpetasid haukumise. Sain nüüd hetke tähele panna, et Rocco ja tema perenaine Nad olid nagu kaks tilka vett. Mõlemad blondid ja mõlemad väga tupeeritud. Rokkol oli niinimetatud lõvilõikus mis tähendas, et tema keha esimene pool oli tohutult karvane ja pidi meenutama lõvilakka. Keha tagumine osa oli hõbedase läikiva nahani paljaks pügatud. Pügatud käppade otsa oli kujundatud paranka kujulised kohevad moodustised. Rokko saba otsas oli karvapall, mis oli suur nagu melon. Ümber tema kaela osaliselt karva vahu sees oli punane päikesest sädelevad kalliskividega rism. Ja samasugune rihm oli ka ümber proua rokko käsivarre proua rokkolali seljas liibuv läikiv pluus, mille rinnaesisel uhkeldas hõbedastes Klitritest, puudel Nirokkolka. Tema perenaisel oli kõike kuidagi liiga palju. Me läheme vist ühte ringi, katkestas proua rokko Movaatluse. Jah, valged kuningpuudlid, vastasin puiselt. Sinu koer on natuke räsitud, ütles proua. Peaksite Kraasiga üle käima, kui sul ei ole, minu käest saab Kraas osta. Mul pole Kraasi vaja, vastasin tavalise juukseharjaga saab ka. Kui sa nii arvad, ütles proua rokkuja, tõmbas oma grillpunased huuled sirgeks. Toleroka, lähme kraadime sind veel natuke. Varsti on ring. Varsti on kuldmedal, tubli koer, tubli koer. Ja nii nad meist kaugenesid. Uhke rokko juukselakiga sädelema, pritsitud tutt peas, kõrgilt püsti ja tema perenaine oma sädeleva juuksepahmakaga veel uhkemalt koera kõrval. Mõlemad tippisid tähtsalt nagu terve staadioni kõige olulisemad tegelased. Panin otsusel oli väga palav ja läbielamised olite ka tõepoolest pisut räsinud. Harjasinda ülejadupeerisin natuke tuti pea peal kohevamaks jäimega mõlemad vett, mis oli pudelis juba soojaks läinud. Poodolarpis seda oma kausis niisuguse hooga. Pool veest lendas üle ääremurule kel lähenes ringile ja ema ja isa jõudsid just õigeks ajaks tagasi. Sa oled väga punane, ütles ema, vaatas mind tähelepanelikult. Kuule, sul oleks nagu palavik, silmad läigivad. Sul paha olla? Ei ole paha, vastasin tehtud muretusega. Tegelikult oli mul päris sant olla. Aga valikut ei olnud. Ema katsus mu laupa ja kaela. Kindlasti on seal palavik. Helistati kella ja üks kohtunikest Karjus ruuporisse. Valgete kuningpuudlite ring algab, kogunege kõik siia. Ühe puudliga tahtsid ringi kaasa minna nii peremees kui ka perenaine. Iga koera esitleb ainult üks inimene. Karjus kohtunik ruuporisse. Peremees ja perenaine ei suutnud kokku leppida, kumb läheb ja tirisid koera siia-sinna. Lõpuks ei peale naine. Ema ja isa kallistasid panifaatsestiga mind. Kui poodoga ringi jõudsin, oli seal juba neli koera ootel. Niisiis oli meid kokku viis. Sattusin võistluse alguses kohe esimesele kohale kõndima. Koertele pandi järjekorra järgi numbreid külge poodosay numbri, üks valisid õige koha. Hüüdis isa ringi äärest number üks. Pealtvaatajad hüüdis kohtunik Rooporisse. Ärge segage oma koeri, nad peavad keskenduma. Läks kõnnile lõpetas ta oma märkuse äkilise käsuga. Meile. Pidime jalutama kohtunike laua ees õige mitu ringi. Kohtunike oli kolm ja nad vaidlesid omavahel ägedalt ning näitasid näpuga koertele. Kippusin palavusest palavikust tuikuma. Poodo lõõtsutasin lontis olukorrale alla andnult minu kõrval. Kui ta muidu kippus jalutades rihma rebima, siis nüüd oli see täiesti lõdvalt mul käes, lohistades, vahepeal isegi maas. Kohtunikud tulid laua tagant välja ja hakkasid koerte lõugu lahti kangutama, et näha nende hambaid. Siis mõõtsid nad igaühe kõrgust ja laiust, katsusid karvaja, uurisid sabaalust. Kohtunik, kes enne oli ruuporisse karjunud, käskis meil uuesti ringiratast käima hakata. Algas iludusi järjekorda, sättimine. Number kolm lõvistiilis koer läheb esimesele kohale, ütles kohtunik. Number kolm oli Rocco. Kui Rocco ja proua rokkumist mööda läksid, naeratas proua mulle laialt ja kõigutas oma juukse padrikut. Justkui oleks tal peas veel üks puudel puudu, pea vajus allapoole ja tema samm oli juba päris longerdav. Kohtunikud jätkasid ümberkorraldustega. Number kaks tuli teisele kohale, number viis kolmandale kohale. Meie olime jäänud eelviimaseks. Olin nutma puhkemas ja võib-olla isegi juba nutsingi. Panifaatsus sai kõigest aru ja tahtis piinlikkusest maa alla vajuda. Ometi pidime veel ühe ringi tegema. Kaks kohtuniku tulid meie juurde, tahtsid veel kord mõõta poodo pikkuste turjakõrgust. Puudu, lasi end kõhuli maha. Upitasin ta püsti ja teda asuti uuesti mõõtma. Midagi pole teha, ütles vanemkohtunik sõbraliku olemisega mees ja näitas mulle mõõtmistulemusi. Sinu koer ei ole puudli jaoks õigetes proportsioonides. Tema kere on turjakõrgusega võrreldes liiga pikk. Teine kohtunik, energiline, päevitunud naine noogutas Omalt poolt kinnitavalt. Puudu, pea oli vajunud päris alla, natuke veel ja ninaots ulatunuks maad puudutama. Päevitunud naine võttis poodo koonust kinni ja tõstis ta pea üles. Aga murda on sul ilus, ütles ta tunnustavalt. Ja kõik on siin ka õige. Mandlikujulised tumepruunid, silmad õige pikkusega, koon väga must nina. Korralik käär, hambumine tõesti, tõesti oled ilus. Mis me siis teeme? Küsis sõbraliku olemisega meeskohtunik. Kas liiga pika kere ja ilusa näoga jääb ette ja valede hammastega viimaseks? Õige hammumine on ikka olulisem kui see paar sentimeetrit, teatas naiskohtunik, kelle arvamus tundusin olevat olulisem. Ja selge on ka see, et see vales mõõdus puudel on ringis kõige ilusama näoga. See peab ikka ka midagi tähendama. Nii et tema jääb neljandaks ja palede hammastega viimaseks. Vaatasin meie taga olevat koera, kes pidi viimaseks jääma. Koeral ei tundunud sellest suurt midagi olevat, aga perenaine oli küll päris pettunud moega, raputas muudkui omapead, andes sellega mõista. Tema pole kohtunike otsusega nõus. Ent kohtunike sõna on seaduseks ja teha ei olnud siin midagi. Kohtunikud läksid laua juurde, varsti teadvustati ruuporist tulemused ning jagati medaleid ja rosette. Esimene koht, rokko hinne väga hea. Mina ka kuigi ei tahtnud. Rokkuja, proua rokk oleksid oma saagile järele ruuporis, teadvustati välja teine koht mida ma enam ei kuulnud. Mu pea kumises ja ma mõtlesin ainult sellele, et saaks pikali heita. Kui ühel hetkel seisis mu kõrvalsõbralik meeskohtunik ja koputas mulle õlale. Mine oma koeraga medali ja roseti järele, ütles ta ja pilgutas mulle silma. Neljas koht, manifadsius, hinne hea. Kordas teadustaja. Kõik plaksutasid. Läksime puuduga laua juurde, saime väikese hõbemedali ja helesinise roseti ilusa näo eest, ütles päevitunud naine, ilmselt peakohtunik. Olin seitsmendas taevas. Võib-olla ka palavikust, aga rohkem ikka medali pärast. Olin maha matnud kõik lootused, arvates, et neljas koht ei saa mitte midagi. Ja nüüd medal Läksime poodoga ringist välja, ema ja isa olid juba asjad kokku pakkinud. Mind talutati koos koeraga staadioni väravate juurde, kus ootas takso. Isa istus ette taksojuhi kõrvale meie emaga tagumisele istmele üks ühele ja teine teisele poole hõbemedali võitnud panifadciust. Ema sättis poodole medali rihma külge, kus rippus nagu särakild hõbedusest merest. Nagu kõige ilusam suvi. Nagu suur armastus. Mu pea oli vajunud poodo kõrvadesse. Ja üles ärkasin alles koju jõudes. Istusime elutoas, tähendab, teised istusid, mina olin pikali diivanil, mis oli linade ja patjadega sätitud päris voodiks. Et mul oleks mugavam haige olla. Laual oli vanaema tehtud õunakook ja poodosid sisema ees. Ühteteist temalt poodoleka pudenes. Oli ju koer täna ennast nii palju ületanud. Tulemused on valed, avaldas isa veendunult oma arvamust. Lõvi moodi koer võib-olla veel, aga need teised pood oleks pidanud tulema vähemalt teiseks. Ta tuligi, teiseks, Beuksatasin teki alt ja õige see oligi missiivsed tagantpoolt lugedes. Aga üks hea asi on küll, viis isa jutu mujale. Ma sain näituselt pood olla ühe suurepärase Kraasi brokko perenaine müüs neid seal. Isa pani Kraasi mulle voodi peale ja Bodo hüppas seda uudistama. Tõmbasin Kraasiga aeglaselt läbi, tema karvade see meeldis, talle. Tõmbasin veel ja veel. Kuni jutt koogi laua taga muutus arusaamatuks mulinaks. Ja minu silmad vajusid kinni. Olgu mis oli, aga koertenäitus oli ikkagi parem kui koertekool. Ja nüüd oli põnifaatsesel päris oma medal. Unes nägin kümneid ja kümneid puudleid, kes lendasid minu ümber nagu suured karvased linnud. Ise tiirutasin ka taevavõlvil ringi oma armsa ponifaatses tugevate tiibade toel. Kui terveks sain, pidin Tallinnast koerteklubist ära tooma panifaatsuse dokumendid, mis kinnitasid tema osalemist näitusele saadud tulemust. Klubisse sisse astudes nägin seinal olevate fotode seast suurt puudli portreed. See oli meie poodo, tema imeilusad silmad ja see vaade, see vastupandamatu pilk. Millal see pilt tehtud on? Küsisin laua taga istuvat naiselt, see puudli portree ja see on tehtud viimasel näitusel, vastas naine, ulatas mulle vajalikud paberid. Ilus koer, kas pole? See on minu koher, ütlesin Monifaasias, minu puudel Joach. Siis on sul küll väga ilus koer ja väga tark koer. Vaatame siin mõnikord teineteisega tõtt. Mina istun laua taga ja temal seal seina peal. See pilk, mis tema silmis on, see on vastupandamatu. Nagu oleks inimene koera nahas. Kuidas mu süda rõõmustas? Ta lausa tantsis mu rinnas ships Hoxips, hops, hops, hops. Nii täpselt tabasse võõras naine, Äradonyfaatses olemuse. Mõnifaatsusega oli meie kodu uks koertele lahti tehtud. Temaga koos elades veendusime, et ilma koerata elu ei ole üldse mingi elu. Voodo oli juba 13 saamas, kui ema ja isa hakkasid arutama, et perre võiks ühe noore koera lisaks võtta. Et see ehk pikendaks Kabanifaatsuse eluiga. Ütlen juba ette ära, et see ei olnud kõige paremate noore koera, noor energia käis juba eakele ponifaatsusele üle jõu. Ta püüdis kõike kutsikaga kaasa teha ja tegigi. Aga see oli justkui üle kivide ja kändude tegemine, ükskord lõppes isegi traumaga. Voodo väänas oma tagumise käpa välja. Käpa saime korda. Aga aega tagasi keerata ei saanud. Puudo lahkus meie juurest, kui ta oli 14 aastane. Kui arvestada, et üks koera aasta olevat võrdne seitsme inimese aastaga siis Elasponyfaatsus meiega pika ja väga sisuka elu. Seitse korda 14 teeb kokku 98. Mina kasvasin temaga täiskasvanuks ja see, mis minus on kiiduväärt, on pärit panifaatsuse silmade sügavusest. Oli jubonyfaatsusel otseühendus, armastuse planeediga. Kuna rääkimisest meil midagi välja ei tulnud, vahetasime infot lõputus silmsidemes. Ja tema silmadesse vaatamisest ei saanud kunagi küll.