Ronald kingiti isale sünnipäevaks. Eks see oli muidugi juba enne kokku lepitud, et kingituseks tuleb koerakutsikas foksterjer. Nii et üllatus ei olnud. Me kõik ootasime teda. Isa, sõber, kirglik jahimees ja jahimeeste seltsi esimees tuli koeraga meile ja pani ta elutuppa rohelisele vaibale. Ei enne ega pärast pole ma näinud kutsikat, kes oleks kohe nii valmis. Ta oli julge ja rõõmus ja iseseisev. Ta oli kolmevärviline, valge-pruuni must ning ruudukujuline sirgete jalgade ja lühikese sabaga. Nägi välja täpselt nagu üks mu lapsepõlve mängukoer. Ainult punast rihma ei olnud kaelas. Ahetasime kõike, imetlesime tema südikust esimest korda uues kohas ja ei mingit hirmu. Isal oli koerale nimi olemas juba enne tema tulekut Ronalt hüüdnimega Ronny selleaegse Ameerika presidendi Ronald Reagani järgi. Ja et eeskuju, küsimus ikka kindlalt jäädvustatud olex oligi Roonaldil passis nime järel veel k r. See nimi sobis talle väga hästi ja iga aastaga aina enam. See lisar oli täpselt 10-sse. Algusest peale, hetkest, kui Ronald meie juurde toodi, oli ta kartmatu ja aktiivne koer. Siiski ei osanud me ettegi kujutada, milliseks ta kasvab ja milliseks kujuneb meie elu temaga. Ta oli kuulsate jahikoerte järeltulija. Nii tema ema kui ka isapoolne suguvõsa olid täis märkimisväärsete tulemustega jahikoeri keda oli teenete eest autasustatud nii medalite, karikate kui ka diplomitega. Nii et Ronald R oli kuulus juba enne sündi. Paraku ei olnud meie peres kedagi, kes oleks temaga jahile läinud. Isegi koertekooli ei mindud temaga. Olime ju panifaatsuse õpetamisega kodustes tingimustes ise hakkama saanud. Arvasime, et ehk piisab koeronaldile, kui ta saab selgeks mõned lihtsamad käsklused ja kõrvalkõnni. Niisiis kasvas Ronald R, nii nagu oleks võinud kasvada mõni seltskonna koer, kellelt ei oodata midagi muud kui sõbralikkust ja armsust. Kuigi meie saatsime talle rahu signaale ja nunnutasime teda kutsikana, nii palju kui sai ega ta eriti ei lasknud. Siis tema iseloom ei murdunud ja kujunes oma sugupuule väärilist rada pidi. Temast kasvas jahikoer, kellega jahil ei käida. Võiks öelda, et ta oli pidevalt jahieelses seisundis valmis oma oskusi käiku laskma, valmis järgima oma verekutset. Ainult polnud kedagi, kes viiks 100 laseksite saakloomaga purelema. Seetõttu tuli tal ennast välja elada kodus oma perekonnas. See ei olnud kerge Roonaldile ja ei olnud kerge ka meile, tema perekonnale. Siiski kiindusime temasse kõik. Ronnil lemmik varitsuskohad olid igasuguste asjade alused, voodialune, lauaalune, puhvetialune, tooli alune. Mõni neist, näiteks voodialune, oli päris madal, nii et Ronald pidi sinna pääsemiseks end vastu põrandat lamedaks litsuma. Kuid aga juba sai voodi ääre alt läbi, siis edasi oli seal piisavalt ruumi, et saaki oodata. Vahel läks mitu tundi, enne kui keegi tuli oma jalaga voodile nii lähedal, et Ronald Errzai teda ääralt rünnata. Õnneks kaitses madal voodi äär möödakäijat, kes jõudis kõrvale hüpata enne, kui jahikoer oma hambad jalga lüüa jõudis. Siiski oli juhuseid, kui ehmunud jalutaja jäi ilma oma sussist, mis silmapilkselt ja lõplikult voodi alla tõmmati. Just nagu oleks seal tegutsenud piraaja. Roonaldi eriline meelispaik oli aga televiisori lauaalune mis oli teistega võrreldes väiksem ja pimedam sinna kogustaga oma jahisaagi. Olgu selleks siis sussid, kindad, raamatud, pastapliiatsid, rahakotid, käekellad. Ja see siin on ainult lühike nimekiri asjadest, mille Ronald urgu viis. Ta ei varastanud ega kogunud oma pessa asju. Nagu harakas. Aita võitles need endale välja tavaliselt nii, et krabas äkitselt kellelegi nina eest või isegi käest midagi ja sukeldus välgukiirusel sellega oma urgu. Kui varastatud asja materjal võimaldas asustada seda kohe närima ja hekseldama, samal ajal mürisedes kõvemast materjalist saak viidi televiisori alla kõige pimedamasse nurka, kuhu kellelgi peale Roonaldi kunagi asja polnud. Vahel, kui miski oli nii kadunud, et maailmas polnud enam ühtki teist kohta, kust seda otsida tuli ka meile sinna kaevuda. Tühjade kätega sellest varakambrist tagasi ei tuldud. Kui ei leitudki seda, mida otsiti, siis midagi muud leiti ikka. Ju meeldis Roonaldile telekaalune urg kõige rohkem ka sellepärast et seal oli alati kõige rohkem jahipidamise võimalusi. Üks põhjus oli televiisor ise, mida mõnikord suurema seltskonnaga vaatama koguneti. Siis oli Ronaldol hea telekal seltskonnale silma peal hoida, et ega kellelgi midagi maha pudene. Nii kui miski kukkus, oli ta noolena kohal ja enne, kui keegi jõudis kummarduda pillatud asja üles võtma oli see juba Roonaldi urus. Teiseks asus ka elutoa kohvilaud just niisuguses kohas, et telekaarust oli selle ümber toimuvat väga hea jälgida. Seal istusime pidulikumatel puhkudel kas ise oma perega või koos külalistega. Igal juhul oli Roonaldil oma lemmikurust piisavalt saagi lootust ega ta muidu oleks seal tundide viisi passinud. Kuulsate jahikoerte järeltulija pidupäev oli siis, kui keegi oli nõus temaga võitlema. Sest rohkem kui saaki ennast tahtis Roonal ter võitlust saagi pärast pahanduse üles kerimist ja selle kasvatamist kakluseks. Ja nii mõnigi kord see tal ka õnnestus. Ta oli pahanduse loomises nii kirglik ja järjekindel, et suutis ka oma vastase jahikoeraks moondada ja niivisi korralikud purelemised esile kutsuda. Ja kui juba purelemiseks läks, siis oli teada, kellel on tugevamad hambad. Kõige kergemini lasi Ronaldo end võitlusareenile kutsuda. Isa. Ükskord toimus taplus voodialuses urus. Kui isa suss selle sügavikku kadus, aitab, kärgatas isa äkilisest rünnakust nagu üleskeeratud. Sa annad mu sussi tagasi. Voodi alt kostis rahul olevat vihasträhisemist. See oli justkui ettevalmistus suuremaks kõue mürinaks, mis ei jäänud tulemata. Ka isa oli kõigeks valmis. Kellele jääb suss? Kindlal sammul läks isa koridori ja töiselt tiga ahjuroobi. Sellega saan ma oma sussi kohe kätte puhisest omaette, siis valjult vaata ette. Ronald isa viskus põrandale külili ja lükkas roobi voodi alla. Ronald haaras roobi otsast hammastega kinni ja rebis seda enda poole. Ta ei lasknud roobist lahti ka siis, kui isa püüdis seda vasakule paremale liigutada. Ronald lohises roobiga kaasa. Sa murrata hambad, hüüdis ema, kes oli lärmi peale kohale jooksnud. Aga isa ei olnud enam võimalik kontakti saada. Sussi pärast võitles nüüd kaks jahikoera, isa rähkles voodi ees, püüdes sussiroobi otsa saada. Ronald märatses oma urus, võideldes ennastsalgavalt roobiga. Ühel roobi lükkel läks isa käsi liiga sügavale voodi alla. Ja see otsustas koori. Ronald lõi hambad isale kätte. Hammustus oli sedavõrd sügav, et isa pidi sõitma traumapunkti õmblemisele. Kuigi Ronald oli sussiturnee võimsalt võitnud, ei paistnud ta sellest Niinaga rõõmu tunduvadki. Ju sai ka tema aru, et asi läks liiale. Kui isa haiglast tagasi jõudis tuli Ronald tema olukorda uurima. Ta tõusis esikäppadega isale sülle ja nuusutas kinni seotud kätt. Samal ajal tegi isa oma terve käega Ronnile Bay. Tundus, et nad on leppinud. Kindlasti olidki leppinud, sest sel hetkel Evemmeldanud Roonaldis jahikoera veri sel hetkel voolas tema soontes sõprus. Ei saa öelda, et Ronald R oli kuri alati ja igas olukorras. Jalutuskäikudel suhtles ta nii inimeste kui ka teiste koertega täiesti kultuurselt, isegi taltsalt. Jahikoer temas võttis ohjad enda kätte siis, kui silmapiiril olid urud. Ja kodus oli urgusid ehk voodi, kummuti, tooli ja teisi aluseid palju. Need uruvõimalused justkui nõidusid Roonaldi ära, ta ei suutnud vastu panna tungile neisse sukelduda ja olles juba urus, oli jahiinstinkt temas ärganud. Kui keegi meile külla tuli, puges Ronald telekaalusesse urgu ja jäi sinna varitsema. Ta tegi seda vaikselt ja külalisel polnud sellest tavaliselt aimugi. Ja tavaliselt ka midagi ei juhtunud. Kuid seekord läks kõik teisiti. Naabrimees Heldur tuli isale külla ja muuhulgas tahtis ta esitleda ka oma ujud Nutria nahast mütsi. Heldur töötas tähtsal kohal ja sai ligi defitsiit selle kaubale, mis jäi teistele kättesaamatuks. Kindlasti oli defitsiitne kaup kand, Nutria müts. Istuti elutuppa kohvilaua taha ja arutati maailma asju. Naabrimehe uhke müts oli pandud lauale väljanäitusele. Ka ema tuli seltskonda, imetles mütsi. Isa proovis seda endale pähe. Heldur muheles ja rääkis, kui hästi müts sooja peab ja kuidas tal ikka vedas, et sellise peakate sai. Müts käis juba mõnda aega käest kätte ja peast pähe. Kui Heldur tahtis selle hooletu elegants siga tagasi lauale visata. Ei õnnestunud tal see müts libises mööda lauda ja kukkus teiselt poolt maha. Hetk. Ja seda ei olnud enam põrandal. Tuli kiire piraaja oli naabrimehe mütsiga oma koopasse tuisanud juua lin Nutria nahast müts kõikidest Ronaldi saakidest kõige magusam. Ta isegi jurisenud seda peenestades naabrimehe uue mütsi elu jäi lühikeseks, rebimise heegeldamishelide saatel lendasid televiisorialusest urust elutoa rohelisele vaibale peopesa suurused ja väiksemad Nutria naha tükid. Heldur oli vihast tulipunane. Isa karjus Roonalgi peale ning ema ajas natuke naerma. Aga me olime viisakalt tõsised. Isa korjas maast mõned suuremad mütsitükid ja pani lauale. Need olid ikka väga nirud jäägid, polnud isegi aru saada, et need on kunagi müts olnud. Naabrimees oli näost juba peaaegu lilla, nagunii ei olnud tal Roonaldiga omavahelist sümpaatiat. Aga see, mis praegu toimus võis tähendada tutvuse ülesütlemist ka minu isaga. Ronan terri peremehega. Heldur seisis elutoas ja vaatas laual vedelevaid räbalaid. Ta justkui tahtis midagi öelda. Aga kuuldavale ei tulnud miskit. Nüüd pööras ta äkilise liigutusega ümber ja hakkas välisukse poole minema. Ei tea, kas ettevalmistatud või mitte, aga Ronald tuiskas oma urust välja ja just enne, kui Heldur jõudis tuulekotta astuda ja ukse enda järel kinni tõmmata, hüppas naabrimehele tagumik. Purskasime emaga naerma ja siis ruttu köhima. Naabrimehe kõnevõime tuli tagasi ja Ronald sai kuulda, mis temast arvati. Isa jõudis sündmuspaigale, tõmbas Ronny naabrimehe küljest lahti heldurali sihvakas mees ja õnneks ei ulatunud jahikoera hambad tema saleda, tagumik kuni vaid jäik pükstesse kinni. Kas lisaks mütsile said kannatada ka püksid, seda ei tea, sest Heldur väljus välkkiirelt sajatuste saatel ust paugutada. Kuigi traagiline oli see kõika uskumatult naljakas. Naabrimehe väljudes naersime kõik nii, et silmad märjad. Eks Nutria müts tuleb nüüd kinni maksta, ütles isa läbi naeru. Ja eks mul tuleb nüüd ka suhteid siluma hakata. Isa oli osav nii suhete loomisel kui ka nende silumisel, nii et varsti suhtlesid naabrimehed jälle. Maailma asju arutati nüüd küll enamasti garaažis kus olevat rohkem õhku ja vabadust. Ronald R oli ilus koer, täpselt selline, nagu foksterjer olema peab. Näitusel oleks ta kindlasti kõrgeima hinde saanud. Kahjuks ei lasknud oma karva korralikult pügada. Karmikarvaliste foksterjeri õige pügamine tähendab trimmimistiannipimist, mis Ronaldi puhul ei tulnud kõne allagi. Need õiged hooldusvõtted tähendasid välja kasvanud karva ehk niinimetatud ohata karva tuttide kaupa väljatõmbamist. Selleks olid spetsiaalsed trimmimise nippimis riistad, millised me ka ostsime, aga mida mitte kunagi kasutada ei saanud. Kutsusime ükskord kohale ka koerte juuksuri, kes tegeles just Foxterjeritega. Kuid see lugu lõppes fiaskoga. Ronald oli oma telekaaluses urus ja välja ei tulnud. Kui püüdsime teda sealt vägisi välja saada, läks ta nii kurjaks, et juuksur ei soovinud enam kauem meil viibida. Seega kasvas Roonaldi kasukas nii nagu ise heaks arvas, tokerdas ja moodustas suuri karvakamakaid, mis tegid veatust foksterjeri, mingi tundmatu kõrbe looma. Proovisime teda kääridega pügada, aga ega see hästi õnnestunud. Vahel saime ammuse tükike siit ja laiguke sealt õhemaks ent ilusamaks Ronalgit ei teinud. Kui asi väga käest ära läks ja tal oli juba raske oma villa kanda, viisime ta koertekliinikusse. Kliinikus pandi Ronny mõneks tunniks magama ja lõigati Karn maha. Kuigi mingit ilu pügamistega trimmimistega nippimiste tehtud, oli Ronald pärast karvalõikust ikkagi ilusam kui enne. Olime juba jõudnud unustada, et tal on nii suured silmad. Ronald ei meeldinud, et tal näo eest tuustid ära lõigati. Ja ta oli väga solvunud ning tige. Läks mitu päeva, enne kui ta oma urust välja tuli ka millekski muuks kui söömiseks, joomiseks. Suurte silmadega Ronald oli justkui natuke alasti ja me kõik tundsime talle kaasa, et pügamisel niimoodi läks. Samas nautisime võimalust talle otsa vaadata. Kui temaga tekkis silmside, siis oli ta alati lahke. Aga ta ei talunud lahkeks olemist kaua ja vaatas kiiresti kõrvale. Oleks lubamatult ühekülgne piirduda Roonaldi lugudes vaid koomiliste tragikoomilist sündmustega. Elu temaga oli värviline, täis kõiki tundeid. Võib-olla just see troonaldiga oli raske ja vahel isegi ohtlik, tegi ta meile iseäranis armsaks temapoolsed õrnusehetked, eriti väärtuslikuks. Ka vanaema oli Ronnisse kiindunud. Ja temaga oli Ronald palju rahulikum kui teistega. Ilmselt lugupidamisest kõrge hea vastu. Kord, kui vanaema haigeks jäi ja haiglasse sattus, oli just Ronny võtmeisik tema terveks saamises. Kuna emal oli Keila haiglas palju tuttavaid arste, said asjad sedaviisi seada, et Me viisime Roonaldi haiglapalatisse vanaema vaatama. Pistsime, roni suurde reisikoti, sest nõutud oli, et keegi ei tohi teda enne palatisse jõudmist näha. Tuleb kindlasti märkida, et sel korral oli Ronny kasukas ka enam-vähem tiptop. Muidu ei oleks tulnud kõne allagi teda võõraste silme alla lubada. Oli ju vanaemaga koos palatis veel teisigi haigeid. Ronald käitus haiglas hindele viis kuna koht oli talle võõras hoidisse tema uudishimu üleval. Ja ilmselt ta unustas oma jahikoerte sugupuu. Pealegi ja eelkõige rõõmustas ta maruliselt kohtumisele vanaemaga, kes oli mitu päeva kodust ära olnud. Vanaemal oli Ronny, tuleks hiigelsuur üllatus ja mõjus talle sedavõrd, et ta hakkas kiiresti paranema ja saigi varsti haiglast välja. Ka palatikaaslastele tekitas Rooneldi külaskäik nii palju elevust, et arstide sõnul olevat nendegi tervisenäitajad paranenud. Jah, kuigi Ronald oli metsik ja kuri koer oli temas palju ka seda, mis ta meile kõigile väga kalliks tegi. Kui sul on olnud niisugune lemmikloom, siis oled sa tulnud temaga läbi tulest ja veest ja sellest parajalt karastunud ka vanemasse sügavalt kaasa tundma kõigile, kes on sündinud siia ilma oma kindla elu eesmärgiga. Ja pole olude sunnil saanud seda teostada. Jah, õige on see, et kui sa liigud palju ringi kolid ühest kohast teise, otsid alles või, või jälle ennast ja kaaslast plaanid ja proovid pesa punuda siis on koera pidada raske. Et olla õnnelik, vajab koer oma peremehe kohalolu ja tähelepanu. Ja õnnelik peab koer olema. Siis on õnnelik tema peremees. Ja vastupidi, õnnelik peremeest teeb õnnelikuks oma koera. Siin on tegemist ringleva õnneenergiasüsteemiga. Mõlemad annavad ja saavad, et jälle anda ja saada. Kui peremehe ja tema koera vahel ringleb. Rõõm tekib sellest justkui elektrivool, mis valgustab ka kõige pimedamal õhtut. Tekib säde, mis äratab üles ka uinunud südame ja Tõntsiks jäänud vaimu. Koer on oma peremehe arst ja terapeut. Ta on kodu süda. Muidugi on inimesi, kes saavad selles lõigus sõna koer asemel lugeda kas ja võib-olla ka hobune, jänes, lõvi või mesilassülem või veel keegi teine. Oluline on, et ta on sinu lemmikloom. Sinu ja tema vahelise armastuse vooluringi käigushoidja.