Tere õhtust, kallid jutusõbrad. Sellel nädalal kuulete jällegi imelikke juhtumisi Karupoeg pädingtoni ja tema sõprade. Perekond Braunide elust. Niisiis karupoeg tädington istus oma toas keset suurt segadust. Et tema oli teatavasti just niisugune karu, kes alailma mingi segaduse keskele sattus. Sellepärast ei olnud ta praegu isegi eriti üllatunud. Ometi asja lähemalt silmitsedes tundus seekordne segadus koguni hullem tavalisest. Põrand oli täis laiali laotatud ja omavahel sassi läinud maakohakaarte piltidega reisiraamatuid, väljalõikeid ja muid pabereid sinna sekka veel muidugi paar marmelaadi saiakest ja mõned karupoja käpajäljed. Voodil laiutas tohutu suur Londoni linnaplaan, kus Windsori Aia tänavale Braunide maja kohta oli punase pliiatsiga suur ring tõmmatud. Sealt edasi lõunakaare suunas läks heleroosa joon, mis lõppes kaardi servas ning jätkus sealt edasi teisel kaardil, mis oli laotatud põrandale. Heleri roosa joon läks üle inglise kanali. Ikka lõuna suunas Prantsusmaa põhjarannikule niimoodi üle kolme kaardi kuni aknani välja. Seal kadus joon ära saiapuru, marmelaadi, ste käpajälgede ja suure punase. Pädington vaatas ringi. Ta pigistas silmad poolkinni, nii et ta sai ainult laugude vahelt välja piiluda. Aga segadust toas oli ikka täpselt sama suur. Just siis, kui ta otsustas veidikeseks pikali heita ja asjade üle sügavamalt järele mõtelda. Kostsid trepilt sammud ja klaasi kõlksatus vastu taldrikut. Tädington hüppas kiiresti püsti, süüdlaslik ilme näol ja katsus kähku kõik kaardid voodi alla lükata. Tal oli muidugi selle segaduse kohta oma seletus olemas. Aga ta ei olnud päris kindel, kas tädi Lonni temast seletusega rahule võiks jääda. Eriti veel nii varajasel hommikutunnil. Tere hommikust. Kostis ukse tagant hoopis ema Brauni hääl ja kerge kodutu. Oled sa juba üleval? Mitte vastas Karupoeg tõstis oma marmelaadi purgi riidekappi. Mu silmad ei taha veel hästi lahti minna. Ja kuna ta oli väga õiglase meelega karu, siis pidistaski ta silmad kinni ja norsates paar korda. Kusjuures ta veel oma äsjase tegevuse viimastele märkidele peidukohti otsis. Mis siin sünnib? Küsisema Braun, kuid Wellington äkki ukse lahti tegi ja tema ees seisis. Karupoeg oli veel rohkem imestunud. Ta silmad läksid nii suureks, kui ta ema Brauni ja hommikusöögikandikut nägi. Oh, oh, Puhkis ta. Ma arvasin, et see on kappa. Tere hommikust. Hüüatas ta peites kiiruga Prantsusmaakaardi selja taha. Ma vist tabasin kogemata vale ukse. Valejookse, imestas ema Braun. Sa ju ütlesid, et su silmad on veel kinni? Olidki kinni, vastas bändington. Sellepärast ma kapi asemel siia sattusingi. Ema Brauni nägu läks murelikuks. Tädington, kas sa oled haige? Ei ole, vastas pädington kähku ja lipsas voodisse. Ema Braun vaatas toas kahtlustavalt ringi. Ent tädington oli jõudnud köik asjad ära peita. Mis kange kolistamine siin oligi? Sisema Braun. Ma vist nägin halba und, vastas pädington. Tegelikult. Tegelikult olin ma juba üleval, ma koristasin tuba. Ta hingas kergendatult, sest talle ei meeldinud valetada. Ema praam pani kandiku tema voodile. Korraks tundus talle nagu niriseks karupoja kõrva mööda midagi punast. Aga pädington tõmbas mütsi kõvasti pähe, nii et silmitsi polnud enam näha. Enne äraminekut seisatas ema veel korraks uksel. Karupoega soovis kogu hingest, et ta kiiremini ära läheks. Sest kiiruga oli ta pistnud tindipotti oma kübarsse. Ja muidugi polnud sellel kortigi peal. Nii et seal mütsi all oli tõesti midagi toimumas. Ja karupoeg ei saanud midagi teha, ilma et tema Braun sellest teada ei saaks. Ja seda ta muidugi ei tahtnud. Lõpuks ema Braun ohkas ja läks uksest välja. Ta sai aru, et karupoeg ei tahtnud temaga oma imeliku käitumise põhjusi jagada. Kuidas sellest tädi Lonnile rääkis, lausus väga tähendusrikkalt. Kui nüüd sellest rääkida, siis minu arvates ei ole karupoeg ainus, kes meil imelikult käitub. See on üks salapärane lugu. Ja tõepoolest, lugu oli alguse saanud eelmisel õhtul. Isa Braun oli koju toonud terve hunniku maakaarte ja värvilisi reisireklaamil raamatuid ja kõikidele pidulikul häälel teatanud, et ta on otsustanud terve perekonna suvise puhkuse ajal Prantsusmaale viia. Paari hetkega oli sellest majast rahud täielikult kadunud, et mitte niipea tagasi tulla. Suvepuhkusereisist kõneldi õhtusöögi ajal ja veel kaua hilisõhtuni välja. Lapsed otsisid välja oma rannariided ja suured pallid ja kõik muud meelelahutusvahendid, mis suvisel rannaliival mõnusasti aitavad aega viita. Kappides kaua seisnud suvitusriided tuli korraks pesumasinast läbi lasta ja tädi Lonnile jätkus sellest tükiks ajaks tegemist. Tädington oli sellest uudisest muidugi kõige rohkem erutatud. Sestpeale kui ta Braunide perekonna liikmeks sai, oli teda võetud kaasa mitmele ühepäevasele reisile kas randa, linna või kusagile mujale. Aga päris puhkusereisil ei olnud ta kunagi käinud. Tädingtoni jaoks olid needki väikesed reisid olnud alati suured pidupäevad. Mis siis veel selline mitmepäevane ettevõtmine võis olla. Kõige tagatipuks oli isa Braun veel öelnud. Sinul pädington on kõige rohkem aega. Sa võiksid nende raamatute ja kaartide järgi meile reisiteekonna ette valmis. Ta tahab see poni karupojal peaaegu hinge kinni, nii. Kuidas ma seda teengi, siis ta noh. Nende raamatute järgi polid välja huvitavamad kohad, mida me võiksime teel külastada ja siis paned kaardile nii-öelda märgi maha. Missuguse märgi, kuhu maha küsis, loomulikult pädington, sest tema oli täpne karu. Ei noh, mitte just märgi maha, naeris isa praole. Noh, ma mõtlen, märgid ära meie teekonna niimoodi pliiatsi või tindiga. Sellest tuli karupojale küllalt. Ta haaras kaardid ja raamatud ning tormas oma tuppa. Ema brownie, tädi Lonni polnud päris hästi rahul selle ülesande karupojale andmisega. Aga kui sõna on kord juba öeldud, siis on väga raske kui mitte päris võimatu seda tagasi võtta. Ega see just eriti mõistlik ettepanek nüüd ei olnud, lausus tädi Lonni. Ma arvan, et ta tegeleb sellega vähemalt kaks järgmist nädalat ja iial ei või teada, millega see kõik lõpeb. Ema Braun ohkas. Noh, vähemalt on ta õnnelik. Talle nii väga meeldib kaarte uurida. Jajah, muigas tädi Lonni. Küllap ta paneb need märgid Mahani mitmessegi kohta. Te ju teate tema põhjalik. Kust ta suunas tähendusrikka pilgu üles lakke, kus teisel korrusel asus pädingtoni tuba. Karupoeg oli parajasti ametis suurte tähtede maalimisega. Ta oli otsustanud kõigepealt reisi alguse plaani kirja panna. See vajanud mingite kaartide raamatute uurimist. Niisiis valgele paberilehele maalis seda pealkirja täitingtoni reisiplaan. Edasi mõtles ta natuke. Kui selline pikk reis on ees, siis oleks arvatavasti hea alustada juba varahommikul. Nii ta siis kirjutas. Seitse null null. Suur hommikusöök. Kaheksa null null ärasõit kodust. Üheksa null null kerge kehakinnitus. 11 null null kakao joomine. 12 null null. Saabumine lennujaama lõuna. Ta luges kirjutatu läbi, hingas sügavalt voltis paberi kokku ja pistis oma kohvrisse. Seejärel tõttas ta trepist alla võttis oma ratastega turukäru ja läks uksest välja. Ta peatus korraks pagaripoes ja ostis sealt mõned magusad saiakesed ning ruttas oma sõbra onu Gruberi juurde, kes teatavasti oli vanakraamikaupmees ja kellel oli alati pädingtonile midagi huvitavat rääkida. Temalt tahtis karupoeg nõu küsida reisiplaani tegemise kohta. Sõber oli väga huvitatud Braunide reisi kavatsusest. Ta valmistas kiiruga sooja kakao valas kahte tassi ja nad istusid tahatuppa väikese laua juurde, et selle üle põhjalikumalt vestelda. Selline reis on muidugi väga tore asi, lausus ta rõõmsalt. Ainult kas selle ettevalmistamine pole ühe karu kitsaste õlgade jaoks natuke liiga raske koorem. Pädington vaatas oma õlgu siis katsus neid käpaga. Ma ei tea, ütles ta siis. Praegu ma küll mingit raskust ei tunne. Aga muidugi ma jätsin selle plaani koju. Ja tegelikult seal oli mul nagu raske küll. Ja sellepärast ma siia tulingi. Kaupmees Gruber naeratas heasüdamlikult. Mis siis ikka, ma katsun su koormat natuke kergendada. Meie jätame nad sinna kakaod jooma ja läheme vahepeal magama. Aga meie uni oleks rahulik ja kosutav. Selleks paneme korraks käed kokku ja loeme väikese õhtupalve. Armas taevane isa. Me täname sind kõige hea eest, mis sa meile oled andnud. Hoia meid kurja eest ja anna meile rahulik uni.