Tere õhtust, kallid muinasjutu kuulajad. Meie eilses loos jäi Pedington oma sõbra, kaupmees kruuberiga arutama Braunide suviseid reisiplaane. Praegu tahavad kõik puhkuse ajal välismaale sõita. Noh, eks muidugi on huvitav ka, rääkis onu Gruber. Mõni aeg tagasi läksid kõik linnainimesed maale puhkama. Nüüd minnakse Pariisi või Kanaari saartele. Ta hammustas isuga tädingtoni toodud saiakest rüüpas peale kakaod. Mul on päris palju raamatuid Prantsusmaa kohta, kui sa tahad, ma võin sulle neid laenata. Ja ta tõmbas voodi alt välja pappkasti ning asus selle sisu välja sorteerima. Raamatuhunnik kasvas kaunikesti kõrgeks. Pädingtoni silmad läksid suureks, kui ta sõber sealt kastist ka väikese musta barreti välja tõmbas. Kas see on Prantsusmaalt, selgitas onu Gruber, sa võid sellegi endale saada. Tädington proovis Barretti pähe, see sobis suurepäraselt. Koid olid tal natuke kallal käinud ja augud sisse närinud. Aga need augud olid just pädingtoni kõrvade jaoks nagu loodud. Kas sa näed, kui arvukad koid lausus, onu Gruber valmistasid sinu jaoks selle mütsi jätte? Pädington vaatas talle otsa trasti või? Tervita neid, kui sa neid kohtad, ütle minu poolt neile aitäh. Tõtt-öelda pani teda natuke imestama, et isegi Koidunu Gruberi majas mõtlevad tema peale ja hoolitsevad tema eest. Aga nii see arvatavasti sõprade puhul on. Pädington ladus raamatud oma ostukärusse ning jõi kakaotassi tühjaks siis seadistanud minekule. Mul on väga palju tegemist, vabandas ta oma kiirustamist. Raamatuid oli palju ja ostukäru oli päris raske. Karupojal oli vahetevahel tegemist, et seda õiges suunas juhtida. See väsitas ta peagi ära ja ta otsustas tee peal natuke puhata. Ta istus ühe laia trepi peale maha, pani oma uue Barretti pähe ja asus onu Gruberi antud raamatuid uurima. Esimesena sattus talle kätte sõnaraamat. Ta sirbis seda natuke ja püüdis välja lugeda prantsuskeelseid sõnu. Mõned neist olid natuke sarnased inglise keelsetega, aga enamus olid küll väga teistmoodi. Tädington pani sõnaraamatut tagasi kärusse ja võttis järgmise raamatu. See oli prantsuse kokaraamat Ilusate isuäratavate piltidega, niiet pädingtonil hakkas suu vett jooksma. Siis vaatas ta natuke aega raamatut, kus olid ainult maakaardid. Terve suur Prantsusmaa oli tükkideks lõigatud ja iga lehekülge näitas erinevat tükki. Mitmed raamatud olid ainult pildiraamatud, neid otsustas ta kodus põhjalikumalt vaadata. Lõpuks jäi talle pihku väga tähtsa välimusega väike nahkkaantega raamatuke, mille esikaanel olid säravad tähed tarvilikke väljendeid välismaal reisijate jaoks. Tädington mõtles selle pealkirja üle tükk aega, enne kui ta sellest aru sai. Siis tegid raamatu lahti. Kohe alguses oli pilt ühest arvatavasti õige vanast trammivagunist, mille ette oli rakendatud kaks hobust. Selle all oli prantsuskeelne lause, millest pädington muidugi aru ei saanud. Terve raamat sisaldas mitmesuguseid pilte ja pildi all oli tavaliselt mingi küsimus ja vastus. Enne prantsuse, siis inglise keeles. Karupoeg süvenes raamatusse niivõrd, et ta unustas huupiset, istus tänava ääres trepil. Ta püüdis korrata prantsuskeelseid väljendeid algul vaikselt omaette, siis ikka valjemini ja valjemini. Lõpuks võttis käppadki appi. Eriliselt meeldis talle väljend. Mu tädi kukkus trammivagunist välja ning ta vajab abi. Ta harjutas seda mitmeid kordi, sest arvas, et seda võib Prantsusmaa reisil vaja minna. Tädi Lonni võib näiteks trammivagunist välja kukkuda ja siis Sapedington talle kohe abi organiseerida. Lõpuks oli see lause talle nii selge, et ta tõstis pea üles ja proovis seda öelda Ilmar raamatusse vaatamata. Ta avas suu ja ehmus. Tema ümber oli kogunenud kenake hulk inimesi, kes teda hoolikalt jälgisid ja omavahel nõutud pilke vahetasid. Tead, minu arv on, et see on sibulakaru, lausus kõhn mees ruudulise sonimütsiga. Mis asi see veel on, küsis naine, kes kandis kunstlilledega kübarat sibulakaru esimest korda kuulen. Jah, ega neid väga palju siin liikumas sõidule, seletas mees edasi. Need on karud, kes tulevad Prantsusmaalt ja müüvad siini sibulaid. Tavaliselt on neil kaelas niisugune pikk nöör, mis on sibulaid täis riputatud. Teate ju küll, prantslased armastavad väga sibulaid ja nad kasvatavad neid kohutavalt palju. Tädington kuulas neid jahmunult. Ta isegi ei taibanud vestlusse sekkuda. Ei tea, kus tal siis need sibulad on, jätkas kübaraga naine. Ta on nad arvatavasti ära kaotanud, poetas oma arvamuse täiskasvanute sekka, poiss, kes jalgratast käekõrval hoidis. Just oli kõhn mees nõus. Sellepärast ta ongi nii endast väljas. Teate ju küll, need prantslased on nii temperamentsed, muudkui karjuvad ja vehivad kätega. Kas see on siis prantsuse keel, küsis poiss. Nemad ju peaks kangesti seda restama. Ma arvan, et see on prantsuse ööl küll, lausus keegi vanem mees. Või vähemalt on see mõni prantsuse teolekto. Ei ole prantsuse keel, lahusus, kübaraga naine. Ma arvan, et ta on lihtsalt haige. Me peaksime kiirabi kutsuma. Ta vehib nii kangesti käppadega, järgib seosetuid sõnu. Tädington hüppas püsti. Kiirabi talle ei meeldinud, see tähendab, muidu meeldis. Aga ei meeldinud, et keegi seda temale tahab välja kutsuda. Siis viiakse haiglasse ja võib-olla isegi tehakse mõni süst. See talle ei meeldinud. Ei ole see mingi dialekt, hüüdis ta pahaselt ja polega seosetut, sõnad. See on prantsuse keel. Ma valmistun puhkusereisiks Prantsusmaal, vaat nii. Mu tädi kukkus trammivagunist välja ja ta vajab abi, ütles ta igaks juhuks veel kord nüüd, inglise keeles. Ja sellega hakkas ta oma raamatuid kokku korjama ning ostukärusse tagasi panema. Näete, jätkas Kübaraga tädi, ma ju ütlesin, et tuleb kiirabi kutsuda. Kus teie tädi on? Pöördus ta abivalmilt tädingtoni poole. Windsori Aia tänaval vastas Karupoeg pikemalt mõtlemata. Aga kiirabi pole tal vajad, on päris hea tervise juures. Siinkohal jõudis ta oma asjadega valmis ja kiirustas minema, öeldes kena oli teiega kohtuda. Tänan ja nägemist. Rahvasumm arutas veel pisut aega karupoja kummalist käitumist ja läks siis laiali. Pädington istus peagi oma toas ja mõtiskles juhtunu üle. Tal oli ikkagi hea meel, et teda prantsuse karuks peeti. Mis siis sibulakaupmeheks? See näitas, et ta võib ka päriselt Prantsusmaal olles selle raamatukese abiga hakkama saada. Järgmisel hommikul tõusis pädington varakult ja tuli alla hommikust sööma. Ta nägi kuidagi väga tähtis välja väärikas. Kohe pärast hommikusööki astus ta uksest välja ja ruttas mööda kõnniteed minema. Ema brownie, tädi Lonni vaatasite aknast järele. Isegi Doc arvatuna kuidagi eriliselt sile ja läikiv, lausus tädi Lonni. Ta ei lähe sugugi selles suunas, nagu tavaliselt, märkis ema Braun. Harilikult pöörata vasakule. Või õigem oleks ehk öelda peaaegu alati. Minu arvates on tal midagi lõpmaanis, ohkas tädi Lonni. Isegi vähem kui tavaliselt. Ma arvan, et selle reisiplaaniga võib küll sekeldusi tulla. De püüdis kogu aeg isa Brauni käesolevat ajalehte lugeda ja tal oli väga kummaline näoilme. Selle üle ma imesta, lausus tädi Lonni. Isa Brown'i ajalehte lugedes. Oleks vist minugi näol kummaline ilme. Mina neist rahanduse asjadest sealt küll aru ei saa. Ahned börsiteated, aktsiaseltside värk. Minu arvates on see kõik üks suur petmine ja üksteise üle trumpamine. Huvitav, kas neil asjadel on mingi omavaheline seos, arutles ema Braun. Eile istus ta väga kaua üleval ja tegi paberi peal mingisuguseid arvutusi. Tädinkt on, oli aga selleks ajaks jõudnud kõrge ja väga väärika maja juurde mille sissekäigu kohal särasid suured kuldsed tähed. Akt siia pank. Et oli veel väga vara siis polnud pank veel avatud ja karupoeg istus kõnniteele maha. Ta vaatas ringi ja veendunud, et kedagi pole nägemas võttis ta oma kaabu seest välja pisikese raamatukese, mille peal olid samasugused kuldtähed nagu sildil ukse kohal. Kaane siseküljele aga oli trükitud täding don Braun. See oli karupoja suur saladus. Seda, et tal on raha pangas, teadsid ainult Braunid ja onu Gruber. Jätame tädingtoni panga avamist ootama ja loeme oma õhtupalve. Armast taevane isa, hoia ja kaitse meid meie uinumise ajal ja lase meil hommikul jälle puhanuna ärgata. Aamen. Head und.