Tere õhtust, kallid muinasjutu kuulajad. Jätsime Pedingtoni eile. Pangaukse taha selle avamist ootama. Nimelt mõni kuu tagasi oli pädington näinud isa Brown'i Ajalehes huvitavat kuulutust. Seal oli piibuga mehe pilt ja tekst. Minu pangas hakkab teie raha kasvama. Olete teretulnud. Tädingtonile meeldis väga selline mõte, sest kui raha oli kodus kohvris, siis ei tulnud teda kunagi juurde ega kasvanuta suuremaks. Taru poeg lõikas selle kuulutuse välja ja hoidis alles ja hakkas tasapisi raha koguma. Kuidas siis jõuludeks isa Braulikaks šillingit sai, otsustas ta oma säästud panka kasvama viia. Ta luges raha pidulikult kogu perekonna juuresolekul-ile. Seda oli tervelt üks naelsterling, kolm šillingit ja kuus penni. Ning olles enne ennast ilusasti puhtaks pesnud ja korralikult riidesse pannud, läks pädington koos tädi Lonniga panka. Sestpeale oli karupojal oma isiklik pangaarve. Istudes kõnniteel ja oodates panga avamist tuletas pädington meelde tädi Lonni sõnu. See on, kui alati on pangas natuke raha nii mustadeks päevadeks või ka näiteks mingisuguse erilise tähtsusega sündmuse jaoks. Siis lõi Kell kirikutornis 10 pauku ja karupoeg tõusis püsti. Seestpoolt panga suuri uksi kostis kettide kõlinat. Seejärel avanes uks ja vormiriietuses mees vaatas tänavale. Tere hommikust, lausus pädington viisakalt, kuidas käsi käib? Vormiriietuses mees vaatas karupoega imestunud pilgul ja küsis siis. Otsuta. Pädington vaatas ringi. Otseselt mitte kedagi, vastas ta. Mul oli natuke teie panka asja erilise tähtsusega sündmuse jaoks. Nõndo imestusmees, noh, eks siis astuge sisse. Ma pidasin, tõin. Kellekski teiseks siis sellest pole midagi, sõnast pädington armulikult. Seda tuleb ikka vahetevahel. The pädington astus kõrgetest ustest sisse ning sammus esimese kassaluugi juurde. Kuna luuk oli võrdlemisi kõrgel, siis pidi ta oma kohvri peale astuma selleks, et luugist sisse vaadata. Tema teatavasti iseäraliku skaabus pea ilmus kassaluugi ette nii äkki, et ametnik luugidega võpatas ning jäi talle suurte silmadega otsa vaatama. Tere hommikust, lausus pädington viisakalt. Ma olen otsustanud oma säästud välja võtta erilise tähtsusega sündmuse jaoks. Ametnik hingas kohe kergemalt ja isegi naeratas. Nii erilise tähtsusega Arudostion Harold pulmapidu ees. Päding kohkus. Ei, ei ole, vastas ta kähku. Ma olin selleks liiga noor ja ma ei ole endale leidnud ka ka seda Su. Mõistan, mõistan, aitas ametnik, ta kohmetu sest üle. Ja ega see tänapäeval nii kerge pole. Naised tahavad olla liiga iseseisvad. Pädington noogutas. Talle tuli meelde tädi Lonni, kellel oli alati iga asja kohta oma arvamus. Enamasti paistis arvamus ka muidugi õige olevat. Ametnik sisendas pädingtonisse usaldust ning ta otsustas teda asjasse pühendada. Mu sõbrad Brauni lähevad Prantsusmaale puhkusereisile. Ja mina muidugi ka. Ma arvasin, et see on üks erilise tähtsusega sündmus, mille puhul võiks säästud välja võtta. Ja muidugi ametniku silmadesse ilmus unelev läige. Ohoo. Prantsusmaa. Ta võttis pädingtoni panga raamatu, tegi selle lahti, vaatas läbi prillide, siis võttis prillid eest ära ja vaatas veelkord. Üks naelsterling, kolm šillingit ja kuus penni, küsis ta siis. Just vastaskarupoeg, see on minu raha ja selle ma tahan nüüd välja võtta. Aga selle osa, mis talle siin juurde kasvanud on, jätaksin ma sisse mustadeks päevadeks. Ametnik vaatas pädingtoni üle prilliklaaside ning muigas heatahtlikult. See rahakene neid päevi külleriti valgemaks ei tee, lausus ta siis arvutas natuke ja lisas. Protsent on kolm penni. Sent küsis Pägington. Noh, see ongi see kasvamise jagu, seletas ametnik. Tädington ei tahtnud oma kõrvu uskuda. Niisugune paljulubav kuulutus oli lehes ja tema raha kasvas ainult kolme penni võrra. Miks nii vähe, küsis pädington. Kas siin ei ole mingit eksitust? Ametnik laiutas käsi. Asi on nõnda, et raha kasvamine oleneb summa suurusest ja sellest, kui kaua ta meie pangas on seal umbes nii, et meie pank nagu laenab inimeste käest raha, hoiab selle oma käes ja siis maksad selle eest protsenti. Üks nael kolm šillingit ei ole just suur summa. Üks nael kolme siingi ja kuus penni täpsustas. Ta on just kuus penni, kordas ametnik. Soovite seda raha välja võtta? Kui kolm penni juurde panna, siis on üheksa penni. Nii väikest summat nagu kolm penni ei ole mõtet pangaarvele. Ta seni, kuni ei kasva, hoia või 10 aasta. Bäckingdorali natuke segaduses. Tema selja taha hakkas tekkima järjekorrad. Kalmu võtan kõik, väljaametnik ohkas kergendatult ja ulatas raha karupojale. Pädington võttis ühenaelase paberraha ja vaatas seda. Vabandust, ütles ta siis. See ei ole minu raha. Kuidas nii, imestas ametnik. Siin on teine number peal, näete, ma kirjutasin oma rahanumbri siia üles. Ametnik hakkas muutuma närviliseks, sest järjekord karupoja selja taga oli juba kenakesti pikk. Vot ei saa kunagi pangast sedasama raha, mis sinna pilte. Sest see pole ju ometi oluline, sest raha on raha, peaasi, et on õige. Ja see on õige raha, vaadake. Ta võttis rahatähe pädingtoni käest ning laskis selle kontrollmasinast läbi. See masin hakkaks piiksuma, kui see oleks valeraha. Palun teid, inimesed ootavad. Ta andis raha pädingtonile tagasi ja valmistus vastu võtma järgmist klienti. Aga kus siis minu raha on, küsis pädington, kes ikka ei suutnud sellest asjast aru saada? Ma ei tea, vastas ametnik piinatud häälel. Võib-olla on kuskil mujal, aga võib-olla on juba ära põletatud, ära põletatud, minu raha hõikas pädinkt on üle terve saali. Rahvas ümberringi läks rahud tuks. Üha rohkem kogunes kassaluugi, et uudishimulik. Kuulge. Rahunege ometi, ametnik ei teadnud enam, mida öelda või teha, et said oma raha kätte katsustav võimalikult vaikselt seletada, et mitte pangas segadust tekitada. Palun, kui teil on mingi probleem, pöörduge juhataja poole, teine uks vasakut kätt. Täding, don vaatas näidatud suunas. Siis liikuste pilk veel pangaruumis ringi kuni peatust telefonikapil. Sinna ta ruttu taski. Enne sisenemist uurista veel oma metallrahasid ja vangutas pead. Ka need ei olnud päris kindlasti tema omad. Tema mündid olid läinud, kima, hõõrutud, puhtad, need siina, koolid, tuhmid ja määrdunud. Ta avas oma kohvri ja võttis selle salajasest taskust välja paberilehe, millele oli tädi Lonni kunagi kirjutanud juhtnöörid, kuidas ta peaks tegutsema. Kui midagi juhtub. Samas oli ka neli penni telefoni jaoks. Pädington uuris paberilehte, seejärel sisenes Telefonikapi. Huvitav, mis seal pangas küll täna toimub, arutlesime Abraham, kui ta välisuksest sisse astus. Suur rahvasumm oli ukse ees ja politseiauto seisis seal ja siis tuli veel igavese sireeniga tuletõrjeauto Ta ja tagatipuks veel kiirabiga. Oh sa aeg küll ehmuste Tilonni äkki on panka röövitud, pädingtonil on ju ka seal raha, küll ta ehmub, kui ta sellest kuuleb. Kas ta üldse ongi sisema Braun tädik ta on, ta ei ole veel tagasi tulnud, lausus tädi Lonni. Ja kui ma hästi järele mõtlen, siis? Aga muidugi ta läks just selles suunas. See on arvatavasti pädington, kelle pärast rahvasumm ja kõik muu. Oh heldeke. Ta haaras oma kübara ja üheskoos tõttasid naised Hoiupanga juurde. Oli tükk tegemist, enne kui nad end rahvasummast läbi suutsid pigistada. Ja kui nad lõpuks suurest uksest sisse pääsesid, siis selgus loomulikult, et nende hirm ei olnud ilmaaegne. Keset avarat pangaruumi seisis väike Iseäraliku kübaraga karupoeg ümbritsetud mitmesugustest erinevaid vormiriietusi kandvatest, ametimeestest. Pädington oli väga rõõmus tädi Lonnit ja ema Brauni nähes. Meie läheme nüüd magama. Armast taevane isa hoia meie mõtted ja südamed puutumata kurjusest. Anna meile rahulik uni ja õnnistada.