Tere õhtust, armsad kuulajad. Meie eilses loos jäi pädington hoiupanka suure segaduse keskele ning ema Brauni. Lonni saabusid teda välja aitama. Mis siin ometi sünnib, hõikas ema Braun juba eemalt. Pädington ei jõudnud veel suudki lahti teha, kui erutatud rahvasumm tema eest asja seletama asus. Toobistuti, Rohobulemo, hüüdis keegi. Mõelda vaid, teine kogub ja kogub eluaeg ja siin visatakse lihtsalt korstnasse, hõikas teine. Oh sa armas aeg, hädaldasema Braun. Seda ma nüüd küll uskuda ei tahaks. Kes siis pangas raha põlema paneb? Vabandust, pöördus panga juhataja ema Brauni poole. Kas teie võite selle karu eest vastutada? Vastutada, küsis tädi Lonni. Loomulikult võime kus on väga viisakas ja hästi kasvatatud karu. Tädington Braun. Vaadake, siin on juhtunud arusaamatus, kellegi rahasid siin põletatud ei ole. Küllap meie juba teame raha väärt ost. Kassiir ütles niimoodi ainult näiteks, et karu rahatähed võivad olla ära põletatud. See ei tähenda, et tema raha on ära põletatud. Talle anti raha kätte, aga karu nõudis neidsamu rahatähti, mis ta kuue kuuest siia panka tõi. See pole ju mitte kuidagi võimalik. Ega pank ei ole kassa, põrsas samad pennid, võtad, välja, sisse paned. Kassiir püüdis seletada, et vanad, kulunud rahatähed põletatakse ära ja nende asemel võetakse tarvitusele uued. Härra Karu ei saanud sellest aru ja tormas helistama ja helistas millegipärast politseisse, tuletõrjesse ja kiirabisse. Ma tahtsin tegelikult helistada koju, tädi Lonnile. Sain nüüd süüdlane sõna sekka öelda. Ent tema oskab alati mingit nõu anda. Aga mu käpp jäi üheksa sisse kinni. Niimoodi tuligi üheksa üheksa, üheksa, ja kui sealt küsiti, mida mul vaja on, ütlesin mina. Et ma olen pangas ja mul on abi vaja. Mul oli ju abi vaja. Noh, mitte küll kiirabi ega tuletõrjet ega politseid, aga ma ei teadnud, mida teha. Juhataja köhatas, vahest läheksime minu kabinetti, härrased, hõikas ta kokku tulnud rahvale. Te võite laiali minna, nagu näete, hakkab asi lahenema, me ei tee karule üle kohut. Palume vabandust selle segaduse pärast. Külastage jälle. Juhataja kabinetis selgitati lugu võrdlemisi kiiresti ja kõik hingasid kergendatult. Isegi sellest, et karu ilmaaegu kiirabi, politsei ja tuletõrje välja kutsus, ei tekkinud suurt pahandust. Politsei nimelt püüdis kinni rahvasummas tegutsenud taskuvarga. Tuletõrje kustutas kellegi poolt süüdatud tule tagahoovi prügikastis. Ja kiirabi vajas vana mees, kes sealsamas pangamaja ees jala välja väänas. Nõnda siis oli karupoeg pädington jälle tegutsenud ettenägelikult ja õigeaegselt. Mis puutub sellesse Rohodorsdamis, sotsid said, ütles panga juhataja. Kui sa soovid, ma võin sulle selle asemel anda uhiuue ühenaelase. Karupoeg vaatas väikese imetlusega uut rahatähte, vangutas siis aga pead ning lausus. Ei, tänan, pole vaja. Mulle meeldib seesama päris hästi. Uus raha oli küll väga kaunis, aga tädingtonile tundus see, mis juba mitmeid kordi tarvitatud, kuidagi usaldusväärsem. Nõnda siis lõpes pädingtonit, jäik panta. Nagu te mäletate, valmistuti Braunide majas puhkusereisiks Prantsusmaale. Erutus ja sagin suurenesid iga päevaga. Omavahel harjutati tähtsamaid väljendeid prantsuse keeles nagu palun ja tänan ja vabandust. Ja tädi Lonni valmistas Pedingtoni jaoks ilusa kaela sildikese, millele oli värviliste niitidega välja õmmeldud karupoja nimi ja aadress. Igaks juhuks ütles ta. Karupojale meeldis sildike tegelikult väga. Palju aega kulus pakkimisele kõige rohkem muidugi pädingtonil, sest tal oli kogunenud palju armsaid asju, mida ta ei tahtnud kuidagi maha jätta. Lapsed nägid palju vaeva, et talle selgeks teha, et reisile tuleb kaasa võtta ainult selleks reisiks hädatarvilik. Kui siis kauaoodatud hommik käes oli ja tädi Lonni trepist üles läks, et perekonda hommikust sööma kutsuda pidi ta korraga ehmatusest tagurpidi alla kukkuma. Talle liikus vastu tohutu suur pakkide koorem, mille alt paistsid ainult kaks pruuni karvast jalga. Ing don, hõikas tädi Lonni kohus, sina oled minemas. Kas sa kavatsed Prantsusmaale kolida? Pädington istus trepi alumisele astmele ja vaatas oma pakku. Tegelikult tundus talle endale ka, et neid on liiga palju. Sööme praegu hommikust, siis ma aitan sul veel kord üle vaadata ja mittevajalikud asjad paneme trepi alla luku taha, seal ei saa nendega midagi juhtuda. Päike oli juba kõrgel, kui Braunide perekond pidulikult oma puhkusereisi alustas. Uh, ütles tädi Lonni autosse istudes. Hommikul, päris väsitav. Pole midagi, lauses pädington, vaadates oma reisiplaani. Varsti on meil aeg kehakinnitust võtta. Mis kehakinnitust, imestas ema Braun. Alles lõpetasime hommikusöögi. Pädington vaatas oma sõpru ning sisu ris uuesti oma reisiplaani. Võib-olla teeme siin väikese muudatuse ja võtame kehakinnitust lennujaamas. Lennujaamas oli väga palju rahvast, peaaegu kõigil paistis olevat väga kiireveod, me tulime aegsasti siia, lausus isa Braun seda sagimist vaadates. Sel ajal, kui isa Brown piletid välja otsis ning need lennujaama ametnikule ulatas jõudis pädington juba korraks ära kaduda. Ta nimelt läks akna juurde ning uuris sealt lennukeid, sest ta ei olnud neid kunagi nii lähedalt näinud. Ja siis heki oli ta kadunud. Palun teie passid, lausus lennujaama ametnik. Ema Braun haaras tädi Lonni käe. Passi, sosistas ta. Kas tädingtonil on pass? Päding tunnil, kordas tädi Lonni. Braunid vahetasid ehmunult pilke. Nad polnud selle peale reisi ettevalmistuste käigus üldse mõelnud. Kas karudel on ka passi vaja? Küsis isa Braun. Kohest aitab sellest sildist, mis tal kaelas on. Lennujaama ametnik vaatas küsiva pilguga isa Brownile otsa. Milles on küsimus, lausus ta karmilt. Kas ma kuulsin õieti, et kellelgi teie hulgast puudub pass? Me ei saa lubada kedagi välismaale ilma passita. See on seadusevastane. Kus ta siis ongi siis ema Braun praegu olides, siin, lapsed, minge otsige ta üles. See on nii täding ta niimoodi Lausast juudi just ära kaduda, kui teda kõige rohkem vaja on. Kuidas ta nimi oli, küsis ametnik. Braun ütlesi, Sabraol, pätting, tun, Proun või noh, nii. Mis tähendab, või noh, nii, nõudis ametnik. Isa Braun oli kimbatuses. See tähendab, meie panime talle selle nime, sest me leidsime ta pättingtoni raudteejaamast. Ta on pärit Peruust ja. Isa Braun jäi ametniku karmilt küsiva pilgu ees vait. Karu, kellel ei ole passi kordasse ja kes reisib pealegi veel vale nime all, see ei ole just eriti meeldiv variant. Ta tahtis veel jätkata. Aga siis läks pikka koridori lõpus üks uks lahti ja sealt marssis välja päding don suurt kasvupolitseinik tihedasti kannul. Kas noorhärra on teisega, küsis isa Braunilt. Ja osta sisabroon, mis lahti on? Mothabacindo teatribinokliga, lennukeid, uurimast seletas politseinik. Ja kirjutamast midagi oma märkmikku. Mis ajast keelatud on, küsis tädi Lonni. Ma ei näe siin niisugust silti. Kuulge, kõik see tegevus on väga kahtlustäratav, kaitses ennast politseinik. Ma olen puhkusereisil, seletas päding vapralt ja ma tahan võimalikult palju muljeid üles kirjutada, et oma sõbraga tagasi tulles neid jagada. Selles ei ole ju midagi imelikku, kaitses teda tädi Lonni. Nüüd sekkus nende vestlusse lennujaama ametnik. Oodaki, kas seesama noorhärra on see, kes ilma passib, ta tahab välismaale sõita. Ah nii on lood, haaras sellest märkusest kinni. Politseinik, palun tulge minuga kaasa. Tädington ei olnud sellest kõigest aga sugugi heitunud. Vastupidi Ta näis olukorda ülimalt nautivat. Ta võttis politseiniku käest kinni, mille peale see muidugi suured silmad tegi. Ning nad läksid koos turvateenistuse kontorisse. Umbes pool tundi hiljem istusid aga kõik Braunid juba lennukis, mis peagi õhku tõusis. Sekeldused olid selja taga. Miks sa meile varem ei öelnud, et sul on pass? Küsis isa Braun. Seda ei läinud siiani kunagi. Oja, vastas Bäckington ja vaatas lennuki aknast alla maa peale. Sinu tädillussi on küll üks ettenägelik kõru, lausus tädi Lonni heakskiitvalt. Meie läheme nüüd magama, sellepärast paneme korraks käed kokku. Armastan. Taevane isa ole oma armastuse ja halastuse ka meie ligi. Anna meile puhtad südamed ja hoiab meid kurja eest.