Tere õhtust, armsad kuulajad. Nagu te mäletate, sõitsid meie sõbrad. Raunid koos Bäckingtoniga puhkusereisile Prantsusmaale. Tohutu suur lennuk viis neid üle vee, mis Prantsusmaad Inglismaast lahutab ja mis karupojale lausa uskumatuna tundus. Seesama lennuk võttis peale ka Braunide auto. Niisiis kui nad lennukist maha tulid, astusid nad jälle oma autosse ja reis läks lahti mööda maad. Karupoeg vaatas suure huviga ringi. Puud ja põõsad ja metsad olid samasugused nagu Inglismaal. Majad olid natuke teistmoodi. Inimesed paistsid ka olevat samasugused. Isa Brown seletas, et see on ainult pealtnäha nii. Tegelikult olla prantslased väga palju teistmoodi kui inglased. Muidugi ütles pädington, Nad ju räägivad hoopis teistsugust keelt. Joo sõdo muidugi ka, jätkas Isabroun. Inglase on palju rahulikumad ja tasakaalukamad ja kinnisemad. Prantslased on jälle äkilisemad. Aga nendega on kergem jutule saada. Inglane ütleb ju, et minu kodu on minu kindlus, lausus tädi Lonni. Prantslane on külalislahke ja vastutulelik kum oma käitumises tunduvalt lihtsam ja loomulikum. Vesteldes lendas kiiresti aeg ja lendasid kilomeetrid. Tädington unustas vahepeal isegi kaarti jälgida. Ta mõtiskles omaette, kahe kõrvuti elava rahvuse erinevustest. Kus me nüüd oleme, küsis ema Braun, kellele ei meeldinud niisugune üldistuste tegemine. Tema arvas, et igal maal on igasuguseid inimesi. Tädington ehmus ja vaatas kaarti. Me oleme, oleme Prantsusmaal, vastas ta siis, oskamata midagi täpsemat öelda. Loomulikult hakkasid kõik selle peale naerma. Ei nohh itsitest, Joonatan selle peale kohe nagu ei tulekski. Tädington vaatas autoaknast välja lootuses mõnda teeviit Ta leida. Siiani oli sõit tulnud kõigile väga meelepärane. Maastik oli kaunis, vahetevahel paistis puude vahelt sinine meri. Ilm oli päikesepaisteline ja soe ning kõik olid rõõmsas meeleolus. Kas sa tõesti ei oska midagi täpsemat öelda küsisema Braun rahutuks muutudes? Nad olid sõitnud juba läbi mitme väikese linna ja küla näinud inimesi töötamas põldudel loomi karjamaadel. Ja tädington ei suutnud ikka veel ära harjuda sellega, et kõik autod sõitsid valel pool teed. Inglismaal on teatavasti vasakpoolne liiklus. Juba tükk aega ei olnud tee ääres ühtegi asustatud punkti. Ka mitte bensiinijaama. Ja teegi oli muutunud kitsamaks ega olnud enam isegi asfaldiga kaetud. Asi läks aga pikkamööda veel hullemaks. Kruusatee muutus väikeseks vankri Roobastega metsa teeks. Ja lõpp pess siis hoopis edasi viis väike jalgrada. Kas te mäletate, mis oli viimane kohanimi, mida me nägime? Küsis isa Braun. Gravil lon vastast jooned. See pole mitte granitsioon, vaid gravi joon parandest juudi, kes oli koolis pisut prantsuse keelt õppinud. Kui ravi on selline silt oli tõesti. Tädington püüdis seda nime kaardilt leida. Selle kaardi peal küll ei ole. Ütlesite siis ohates. Me vist oleme ära eksinud. Ära eksinud, hõikas Jonatan rõõmsalt hurraa. Taali vaimustatud mõttest. Et nad viibivad kuskil niisuguses paigas, mida ehk isegi kaardile pole märgitud. Ta tundis ennast tõelise maade avastajana kiudi lehitses sõnaraamatut. Ma arvan, et see polegi kohanimi, lausus ta siis kõheldes. See võis olla hoiatusmärk, mis tähendab lahtine killustik. Lahtine killustik. Isa Braun käivitas auto ja mis siis ikka, sõidame tagasi. See ei tahtnud aga õnnestuda. Too oli millegi pärast natuke viltu vajunud. Isa Braun astus autost välja ning hüüatas. Just see meil veel puudus. Need kiirustasid kõik autost välja. Vasak tagumine kumm pidi olema katki, sest see oli täiesti tühi ja auto oli sinnapoole viltu vajunud. Noh, paremat kohta selliseks säparduseks oleks vist küll raske leida, lausus tädi. Lonni koht on suurepärane, vastas isa Braun. Ratta vahetamine on üks lihtsamaid asju siin maa peal. Ma saan sellega täiesti üksinda hakkama. Ta asus sorima oma tööriistakastis ning testis sealt välja tungraua ja mutrivõtme. Ma arvan, et meil oleks kõige mõistlikum olukorda ära kasutada ja siinsamas väikest piknikku pidada. Koht on selleks väga kaunis, tegi tädi Lonni ettepanek. Sellega olid kõik rõõmsalt nõus. Siin võib isegi lõket teha, hõiskas Joonatan. Näete, siin on lõkkease ja Kivibki on ümber. Ja lapsed tormasid metsatukast hagu korjama. Ema Braun ja tädi Lonni tühjendasid auto pagasiruumi, sest tagavara ratas oli loomulikult kõige all. Siis laotati murule piknikulina ja tädi Lonni asus nii-öelda lauda katma. Täding ta on, ütles ema Braun pani sina ka neid kaart kõrvale. Meil on praegu puhkepaus. Küll me jõuame pärast sööki oma probleemile lahenduse leida. Karupoeg pani kaardi ilusti kokku ning asetas autoistmele. Ta vaatas Jonathani leiadžudile järele ning lausus. Ma arvan, et ma lähen ka hagu korjama. Vaata, et sa liiga kaugele ei lähe, muretses tädi Lonni ikkagi täiesti võõras koht ja ole ettevaatlik tädingtontetes minema. Ta tundis ennast süüdlasena selles, et nad ära olid eksinud sest tema hooleks oli kaardi jälgimine. Ja ta tahtis seda süüd kuidagi heaks teha. Metsatukk asus mäeküljel ning tädington otsustas kõigepealt üles ronida ja sealt siis alla tulles hagu korjata. Päike paistis läbi puude linnud laulsid ja varasuvine mets levitas imelisi lõhnu. Loomulikult ei olnud karupojale meeles tädilonni hoiatus ning ta kõndis aina edasi ja edasi. Peagi tungis ta ninasse ikka rohkem ja rohkem veel üks väga tuttav ja väga armas lõhn. Teisel pool mäe tippu lõpes metsatukk ja Pedington sai aru, kust see meeldiv lõhn tuli. Kaunis lähedal pädingtonile. Mäe jalamil paistis väike küla eemal mererand koos sadama ning paljude paatidega. See kõik sarnanes väga palju piltidega onu Gruberi antud väikestesse reisiraamatutes. Karupoeg tõmbas ninaga õhku. Kahtlemata oli see kohvi ja värskete saiade lõhn, mis teda juba tükk aega meelitanud oli. Loomulikult ruttas ta mööda mäekülge alla. Pädingtonile meeldisid uued kohad. Ta jalutas majade vahel vaatas ringi turuplatsil ning jõudis välja kahekorruselise maja juurde, millel oli suur sild. Tondi, pagariäri ja võõrastemaja. Sealsamas kõrval oli veel tänavakohvik, toidupood ja raamatukauplus. Pädington istus korraks maha ja uuris oma vestlussõnastik. Seejärel tõusis ta püsti ning astus pagariäriuksest sisse. Kohe uksest vasakul oli pagarilett värske saia lõhn, pani pädingtoni suu vett jooksma. Sai oli kõikvõimaliku kuju ja suurusega piklike ümmargusi, väikesi ja suuri moosiga, marmelaadiga, õuntega, kohupiimaga, mida ainult oskad soovida. Karupoegi saanud tükil ajal selle leti eest minema. Bonjour messee, ütles ta siis prantsuse keeles mehele leti taga. See oli tervitus. Braunide perekond oli juba lõpule jõudnud ettevalmistustega rikkalikuks eineks. Tule laurest, teekann selle kõrval väike kastrul hernesupiga. Lina oli kaetud igasugu muude heade suupistetega. Isa Braun keeras kinni viimaseid rattamutreid ja Joonatan loomulikult kohendas lõket. Kas te siis pädingtoni ei näinud? Muretses ema Braun. Nüüd on ta arvatavasti jälle ära eksinud. See metsatukk on nii väike, et sinna pole võimalik ära eksida, vaidles Jonatan vastu. Küllap ta istub kusagil puu all ja kuulab linnulaulu või sööb maasikaid. Mini siiski vaata. Soovitus. Ma olen siin, kostis peatselt vastus. Ja karupoeg astus metsatukast välja. Seal teisel pool mäge olnuks küla ja seal on ilus väike võõrastemaja koos pagaripoega. Kui me soovime, siis võime sinna ööseks jääda. Ja võib-olla kauemakski. Võõrastemaja peremees saatis külakostiks kotitäie magusaid värskeid saiu. Kas sa näed, millega meie karupoeg hakkama sai? Hõikest Joonatan tunnustavalt. Pärast sööki korjati kõik asjad kokku ja valmistuti edasi sõitma. Nimelt sinna väikesesse külasse. Ja ütleme koos oma õhtupalve. Armas taevane isa, me täname sind kõige hea eest, mida Sa meile oled kinkinud. Hoia meid kurja eest ja anna meile rahulik uni. Aamen. Head ööd.