Tere õhtust, kallid jutusõbrad. Meie eilne lugu viis karupoja ning Braunid väiksesse külla Prantsusmaalt. Tere tulemast sajand, kas tisse? Hõikas võõrastemaja peremees nimega Pont, kui nad kohale jõudsid. Kuhu te oma tõlla jätsite? Missuguse tõlla? Braunid vahetasid omavahel pilke. Noh, selle, millal ratas alt ära tuli. Meil ei ole tõldes elektrist, Jonatan, meil on auto ja sellel oli kumm katki. Isa vahetas ratta ära, nüüd on korras. Nii et ei olegi Tolda, imestas peremees. Ja mina veel mõtlesin, et kes nüüdsel ajal veel tõllaga sõidab. Minu vestlusraamat on väga vana, selgitas Peking on. Seal ei olnud niisugust väljendit nagu et autol on kumm katki. Sellepärast ma ütlesin, et tollal tuli ratas alt ära. See väljend oli seal olemas. Karupoeg oli nimelt püüdnud kõike prantsuse keeles seletada. Ta ei teadnud, et võõrastemaja peremees oskas ka inglise keelt. Siitpeale läks tal niisiis tunduvalt kergemaks ning õige peatselt said härradid Bondist ja tädingtonist. Väga head. Sõbrad. Ma arvan, et meil oleks päris tore veeta mõned päevad siin. Tegi ettepaneku isa Braun. See oleks kena puhkus. Sinul, rand saab ujuda ja paadiga sõita. Ilus väike hotell, vaikus, mida veel peaks soovima. Ja pagariäri lisaspedington. Nõnda otsustatigi. Võõrastemajas üriti neli tuba. Üks ema ja isa Braunile, üks Jonatonilejadžuudile, üks tädi Lonnile ja üks pädingtonile. Karupoeg külastas kõigepealt raamatukauplust, kus ta veetis päris hulk aega uurides postkaarte. Lõpuks valis ta välja kaks kaarti, kus oli kujutatud võõrastemaja ja pagaripoodi ning ta tõttas omatu. Papppostkaardid olid väga kaunid ja sinna, kus oli tema toa aken maalis karupoeg suure risti ning kirjutas kaardi alumisele servale. See on minu toa aken. Seejärel kirjeldas ta oma viimaseid päevi nii lühidalt, nagu kaartide tagaküljele mahtus ning kleepinud margid peale Viistanud postkasti. Loomulikult olid need adresseeritud tädil jussile Peruus ja onu kruuberile Londonis. Braunide perekond istus õhtul terrassil ning jõi teed. Missugune kaunis väike küla, lausus ema Braun. Missugune vaikne õhtu, lisas isa. Praam. Nad imetlesid päikeseloojangut ning tähtede süttimist selges taevas. Nõnda veetsid nad väikeses külas paar rahulikku päeva. Ühel hommikul paistisega kogu vaikus ja rahu kadunud olevat. Juba varavalges algas tänavatel sagimine. Kõikjale riputati üles lillevanikut ja värvilised laternad ning loosungid. Tere tulemast. Sealsamas võõrastemaja välisukse juures oli ka suur Kuulutus Tour de France sänd kasti külas. Samuti oli kuulutusel kujutatud terve hulk jalgrattureid, kes paistsid kiirest sõidust kaunikesti väsinud olevat. Te olete siia juhtunud küll, õnnelikul ajal, kõneles võõrastemaja peremees, isand Pont pädingtonile, kui see alla hommikust sööma tuli. Mitte igal aastal ei lähe Tour de France siit läbi. Tour de France, kordas pädington. Jah, kas teie pole sellest kuulnudki? Systipoon. Pädington raputas pead. See on suur rahvusvaheline jalgrattavõistlus, mis kestab 20 päeva. Sellel aastal sõidavad nad ka meie külast läbi, nimelt homme. Ja siin on isegi ühe vaheetapi lõpp. Ja sellele, kes meie mäest kõige suurema kiirusega alla sõidab, saab osaks eripreemia. See on meie küla poolt välja pandud. Tädington kuulas ülima tähelepanuga, tema huvi kasvas iga sekundiga. See tundus, et tema väikeses karu peas, kes hakkas küpsema mingi mõte. Ta läks võõrastemaja uksest välja ning uuris tükk aega plakatit. Siis lehitses ta oma vestlussõnastikku, et tõlkida plakati alla kirjutatud teksti. Peab ütlema, et talle tundus väga ahvatlev ana mõte, et kellelgi oli võimalus võita auhind lihtsalt mäest alla sõitmisega. See mägi oli muidugi parajalt järsk. Oli juba keskpäev, kui pädington perekond Braunide juurde randa ilmus. Mida sa kyll siiamaani tegidki sisema Braun niisama ja seda ja teist, vastas karupoeg ning istus oma ranna Pindikesele. Ta ei paistnud olevat eriti jutukas, seepärast jätsid Braunita rahule. Vean kihla, et ta plaanitseb midagi, sosistas ema Proundedylonnile. Küll tahaks vahetevahel tema mõtteid lugeda. Ega seal midagi paremaks ei teeks, vastas tädi Lonni, kui tema on juba midagi pähe võtnud, sisundada, võimatu takistada. Sellel õhtul kostis pädingtoni toast imelik kopsimist Jakolksatusi. Huvitav, millega ta küll tegeled, arutles ema Braun, kes ikka veel rahu ei saanud. Loodame ta hotelli ära lammuta, vastas isa Brown rahulikult ega tõstnud pilkugi ajalehelt. Karupoeg ei osanud aimatagi, et tema tegevus Braunidele nii palju uudishimu põhjustas. Ta oli nii hõivatud, et tal ei tulnud Braunid meeldegi. Ta oli nimelt hommikust jalutuskäiku tehes avastanud võõrastemaja garaaži seina ääres ühe vana ja pisut juba roostetanud kolme rattaga jalgratta mis pealegi tundus talle päris paras olevat. Siis oli tõtanud ta peremehe juurde, et seda jalgratast laenuks paluda. Kuna peremees seda ratast ei vajanud, sest tema lapsed olid sellest ammu juba välja kasvanud, siis lubastasele pädingtonile foto kas või barriseks, ütles ta. Ja karupoeg asus suure õhinaga jalgratast puhastama ja õlitama ja muidu igatepidi uurima. Sellepärast ta suurema osa päevast kadunud oligi. Ta nimelt sattus oma tegevusest nii hoogu, et võttis jalgrattaperemehelt saadud tööriistade abil koost lahti ja pani uuesti kokku. No muidugi, nagu sageli ikka juhtub, jäi tal mitmeid jalgrattaosi üle, millele ta enam pärast ei osanud õiget kohta leida. Igatahes oli jalgratas nüüd ilus ja läikiv ja tädington asust seda proovima. Ta ei tahtnud, et keegi tema kavatsusest teada saab. Sellepärast proovis ta rattasõitu oma toas. Teatavat kolinat tekitas see, kui ta vastuga põrkas, aga pättington oli sellest uuest harrastusest nii haaratud, et ta seda tähelegi ei pannud. Ratas sõitis päris kenasti, raskem oli teda peatada või kõrvale keerata, kui sein juhtus ette tulema. Mõnikord sai pädinkt, on ometi ka sellega hakkama? Muidugi sai ta ka sellest aru, et palju lihtsam saab olema juhtida jalgratast tänaval, kus ei ole mingit mööblit ega seinu ja saab päris pikalt otse ühes suunas sõita. Igatahes oli ta väga erutatud mõtteist homsele päevale nii saanutega öösel rahulikult magada. Isegi unes nägi ta seda, et sõidab oma jalgrattaga. Järgmisel hommikul oli linnakese elevus veel suurem, keegi ei saanud kaua magada. Kohtunikud ja kõik muud abilised, kes võistlustega kuidagi seotud olid, saabusid kohale. Võõrastemaja asus selle väljaku ääres, kust pidi kohalik võistlus peale hakkama ja samuti ka lõppema. Siit sõitsid jalgratturid ranna äärest ringiga üles mäkke ning seejärel mäest alla. Väljak oli loomulikult dekoreeritud ja suurtest üles seatud valju hääldajatest tuli muusika. Võistluste ajal anti sealt muidugi edasi teateid võistluse kulgemise kohta. Rahvas oli kogunenud väljaku äärde, Braunid olid oma kohad sisse võtnud võõrastemaja terrassil, kust oli hea ülevaade nii väljakule kui mäele. Huvitav, kus siis meie Peking don on? Imestas ema Braun. Oma tuvastada igatahes ei olnud vastast, Jonatan, tan. Kummaline, lausus ema Braun. Ta oli ometi nii väga sellest võistlusest huvitatud, tud. Küllap ta leidis mõne parema koha, rahustas neid isa Braun. Nüüd saabusid võistlejad ning rahvas hakkas plaksutama tama. Pärast väikest puhke- ning joogipausi anti sõitjatele start. Ja rahvas hakkas hõiskama. Nüüd asus kohale sõitnud kuulus spordireporter valju hääldajatest edasi andma võistluse uudiseid. Kõigepealt kõneles ta väga kiiresti sellest, kui palju oli üldse sõitjaid missugustelt maadelt. Nad olid kokku tulnud ja kes olid neist kõige tuntumad sportlased. Seejärel kirjeldas ta praegust sõit. Kõneles, kes on juhtgrupis ja kes maha jäävad ja kes teistest ette rebivad. Nii nagu ikka spordireportaaži tehakse. Ja nüüd hakkab meie võistlus jõudma hori punkti. Esimesed võistlejad jõuavad õige peatselt harjale ning siis läheb alles õige võiduajamine lahti. Tädinkt on, oli oma rattaga väljakust ja võõrastemajast tüki maad eemal. Ta ootas võistlejaid mäe otsas paar tänavavahet enne suurt laskumist. Kui võistlejate grupp temani jõudis, hakkas ta nendega kaasa sõitma. Algus ehmatas ta päris ära, sest korraga olid kihutavad jalgrattad tema ees ja tema taga ja igal pool tema ümber. Ning nad sõitsid kaunis lähestikku, niiet pädington kartis kellegagi neist kokku põrgata. Talle hõigati midagi, mida ta ei kuulnud. Või kui kuulis, siis ei saanud aru. Rahvas tänava ääres tervitas karupoega ja ergutas teda kiiremini sõitma. Meie jätame ka jalgratturid sinna kihutama ja läheme magama. Armastav taevane isa, sina hoiad juhatad meid päevast päeva. Anna meie südamed. Desse armastust ja rahu. Aamen. Head und.