Tere õhtust, kallid kuulajad. Meie tänane jutt jätkub selle koha pealt, kus karupoeg pädington Ali osa võtmas suure jalgrattavõistluse ühest etapist mida peeti väikeses Prantsusmaa külas, kus Braunid oma puhkust veetsid. Tädington oli parajasti ühinenud jalgratturite grupiga ning sõitis muidugi nii kiiresti, kui sai vahetevahel teistele sõitjatele kaabut kergitas, teades mis iseenesest juba lihtne asi ei olnud. Aga me teame ju, et pädington oli viisakas karupoeg. Korraks kahetses ta oma mõtet võistlusest osa võtta. Aga tal ei olnud enam võimalust sellest loobuda, sest ta oli jalgratturitest nii tihedasti ümbritsetud, et ta mitte kuidagi ei saanud mingis muus suunas minna, kui aina edasi. Ta kuulis võistlejate rasket hingamist ja rataste vuhinal asfaldi peal vilet ja hõikeid rahva hulgast. Õige peatselt saame näha, kes on kõige kiirem mäest alla kihutada ja kommenteeris reporter. Võistlejate grupiga on ühinenud ka üks kohalik võistleja. Arvatavasti on tegemist kooli õpilasega, sest ta sõidab kolme rattalisel. Igatahes tubli vapper noormees püsib siiani juhtgrupis. Vaatame, mis saab edasi. Niisiis jalgratturite grupp oli jõudnud üles mäeharjale ning hakkas sealt alla sõitma. Tänav tegi üleval väikese käänaku ja langes siis järsu mäe Ena otse alla võõrastemaja ette väljakule. Finišilint Ta oli juba valmis pandud ja stopperitega ajamõõtjad olid pilkudega oma stopperites kinni. Reporter luges üles juhtgrupis sõitvate jalgratturite nimesid. Teatavasti oli ka pädington üks neist, ainult, et reporter ei teadnud tema nime. Ta ütles ainult, et kohalik kooli õpilane kolmerattalise on samuti juhtgrupis. Selle peale hakkas rahvas veelgi rohkem hõiskama. Need prantslased on tõesti üks kera, rikas rahvas. Lauses ema Braun. Mis selles halba on? Küsis isa Braun. Nad tunnevad ennast vabalt, ei hoia ennast tagasi. Nad elavad võistlusele tõeliselt kaasa. Peagi jõudis sõitjate grupp ka nende vaatevälja. Pädington oli just hakanud ära väsima, kui algas järsk langus. Ta tundis, et pedaalid hakkavad ringi käima kiiremini kui tema jalad. Niisiis tõstis ta jalad pedaalide alt üles ning laskis jalgrattal minna. Ta möödus ühest siis teisest, kolmandast neljandast võistlejast. Ta kuulis, kuidas teised talle jälle midagi hüüdsid. Pidurdu ometi sa käid niimoodi, uperkuuti, hõikas keegi inglise keeles. Pädington vajutas käsipidurile. Aga midagi ei juhtunud. Ta kihutas mäest alla sama kiirusega õigemini veel kiiremini, sest mida allapoole ta jõudis, seda suuremaks kasvas kiirus. Ta nägi teiste võistlejate ehmunud nägusid, kui ta neist mööda läinud, kuidas rahvas plaksutas ning hõiskas need, kes pädingtoni ära olid tundnud, hüüdsid ta nime ning õhutasid teda duubliga oru. Lase käia ning toon. Karupoeg ei näinud enam ei maju ega inimesi tee ääres. Kõik kihutas ta silmade eest nii kiiresti mööda, et pädingtonil kippus pea ringi käima. Ta proovis meeleheitlikult pidurit vajutada, aga see ei kuulanud sõna. Siis sikutas ta piduritrossi, kuni see väikese raksatusega ratta küljest lahti tuli ning karupojale pihku jäi. Nagu ma enne ütlesin, jäi pädingtonil ratast uuesti kokku pannes mitmeid osakesi üle. Arvatavasti oli nende hulgas ka miski, mis oli vajalik selleks, et pidur oleks võinud sõitja sõna kuulata. Tulun, püüdur kotki, hõikas nüüd keegi pealtvaatajatest. Kuidas ta ratta seisma saab jääda? Ta muretses nüüd keegi teine. See on niisuguse meistri käes naljaasi, lisas kolmas, keerab väljakul ringi, hakkab üles tagasi sõitma. Õige varsti jääb ratas seisma. On oli kõik teised võistlejad kaugele selja taha jätnud. Iga hetk pidi ta finišisse jõudma. Pealtvaatajate jaoks puudus siin küll tasavägise võistluse põnevus, mis oli enne meeli köitnud. Aga seest oli siin tegemist enneolematu julgustükiga. Sellest järsust mäest ei olnud keegi veel täiskiirusega alla tulnud. Perekond Braunid olid loomulikult endast väljas, tehke ometi midagi hädaldasema, Braun džuudi kattis kätega silmad. Jonatan oli põnevil ja rahustas teisi. Ärge ometi muretsege, küll ta saab hakkama. See polegi nii hulljulgustükk. Tädi Lonni tormas terrassilt alla võõrastemaja peremehe juurde. Pärast lühikest kiiret nõupidamist tõttas ta tagahoovi ning peremees seisis värava juurde. Pädington läbis finiširahva juubelduste saatel ning kihutas võõrastemaja värava suunas. Peremees hõikas teda ning avas kiiresti värava. Ja karupoeg kihutas pealtvaatajate imestunud pilkude all sellest sisse. Prammide perekond kihutas peaaegu niisama kiiresti tagahoovi. Seal jahukottide hunniku kõrval istus pädington jalgratas pikali kõrval. Tädi Lonni oli jahukottide hunniku ette kiiruga tassinud mitu sületäit heinu. Nendesse meie karupoeg siin õnnelikult maanduski. Ta ronis võõrastemaja välistrepist üles terrassile ja lehvitas teda hõisates tervitavale. Rahvale. Saabus reporter mikrofoniga ja kaks koolitüdrukut lilledega. Tutvustaks meile ennast, ütles reporter karupojal käppa surudes. Pädington Braun Londonist vastas. Pädinkt on, aga ma olen siin puhkust veetmas, jalgratas oli ka kohalik võistlejana. Esindasin seent kasti küla sellepärast et see küla mulle nii meeldib. Tema sõnad mattusid aplausi ja rõõmuhõisete esse. Oli see vast sõit, lausus Jonatan heakskiitvalt. Ärgu tulgu sul mõttessegi seda järele teha, ütles isa Braun ähvardavalt mõistes Jonathani pilgus paistvat imetlevad ja salapärast läiget. Pärast võistluse lõppemist ja võitjate autasustamist jätkus külas rahvapidu. Puhkpilliorkester mängis keskväljakul ja vahepeal katsus pädington ise trummi lüüa, see tuli tal päris hästi välja. Vabaõhulaval mäe nõlvaku all toimus lõbus kontsert ja lõpuks oli muidugi tants. Jalgratturid tegid selle peo kõik kaasa ning õhtul läksid puhkama võõrastemajja. Pädington sai mitmega neist sõbraks. Järgmisel päeval läks elu aga edasi oma tavalist rada. Rahvas tegi tööd, jalgratturid sõitsid edasi ning Gabraunidel oli aeg hakata koju sõitma. Nad tänasid peremeest ja teisi sõpru, kes neid eriti muidugi pädingtoni saatma olid tulnud. Laadisid oma pagasi jälle autosse ning kojusõit läks lahti. Tore väike küla, ütles ema Braun. Päris kahju siit ära minna. Igale asjale tuleb kord lõpp, lausus tädi Lonni sügavmõtteliselt. Kuna nad olid varakult teele asunud, siis oli neil veel aega teel lennujaama korraks peatust teha. Selleks valisid nad välja ilusa koha väikese järve kaldal. Ja siis tuli isa Braunil mõttesse kalale minna. Tükk maad eemalt alust laenati paat ning isa Braun, Jonatan ja loomulikult karupoeg tädington aerutasid järvele. Õigemini enamasti isa aerud, tas pädington hoidis pinninguid ja Joonatan pidas enda käest tüüri. Keset järve jätsid nad paadi seisma ning heitsid õnged vette. Tädington oli väga põnevil, sest ta polnud kunagi varem kalal käinud. Ta vaatas ringi, vesi sillerdab päikese käes ja loksus paadi serva all. Mis kala? Me püüame, küsis ta. Seda, mis ongi, hakkab, vastas Joonatan. Mis meil siin ikka valida? Egot tegelikult sellel kellaajal ei taha vist kala hästi õnge otsa tullagi, seletas isa. Aga mis me ikka seal kaldal naiste juttu kuulame. Natuke eemal keset järve oli väike saareke ning lained kiigutasid paati selle saare suunas. Tuult ei olnud, järvel oli väga vaikne ja Pedington tundis, kuidas tal silmad hakkavad kinni vajuma. Ja siis ta nägi, kuidas tema õngekork vajus vee alla ja ta hakkas kõigest jõust sikutama aga mitte kuidagi ei tahtnud õnge otsa jäänud kala veest välja tulla. Tädington ärkas selle peale, kui paat vastu saare kallast põrkas. Selle peale ärkasid käisa Braun ja Jonatan. Kostis kaldalt ema Brauni hüüd. Pärast selgus, et nad olid kõik kolmekesi juba tükk aega neid hõiganud, aga paat muudkui triivis saarekese poole ja mehed ei teinud väljagi. Ma nägin, unesid mulle, kas ütles Pedington, kui nad kaldale jõudsid? Mina nägin unes, et ma tõmbasin tohutu suure kala välja, ütles teona, ütlen. Mina nägin unes, et me jõudsime koju, ütles isa Braun. Vaata missugune huvitav kalamehe jutt tädi Lonni. Niimodi lõppespraunide puhkusereis. Peatselt olid nad lennujaamas ja ilma vahejuhtumiteta üle vee ning kodus Windsori aia tänavas. Selleks korraks on meie pädingtoni lood jälle otsas. Kuulmiseni edaspidi. Praegu aga loeme oma õhtupalve. Armas taevane isa, hoia meid kurja eest. Õpetameid. 11 hoidma ja armastama elu meiegi maal võiks olla õnnelikum. Aamen. Head und.