Helide maailm on niisama mõõtmatult avardunud kui kosmos inimeste teadmistes. Mõlemal alal teame suurvaime, kes läksid uut otsima vastuvoolu. Inimkond on ju ikka jagunenud rahulolev vaikse rahutuix. Esimesed arvavad teadmiste keti viimane lüli on lõplik, teised teavad, et see kett on lõppematu. Kuid järgmine lüli tuleb suurema tõe huvides läbi kombata ning nõnda jõuda lähemale reaalsusele, ettekujutustes, universumist, loodusest, inimese arengust. Ei ole enamasti olnud kerge võitlus, et uut maksma panna. Aristoteles tole maius, Kopernik, Bruno Newton, Einstein kosmoloogias Palestiina, Buxte, Huude, Bach, Haydn, Mozart, Beethoven, vaagnat, Tšaikovski, Ravels, Stravinski, Prokofjevi, Šostakovitši muusikas. Need on tugevate lülidega ketid, millest üks ulatub geotsentrilise süsteemist relatiivsusteooriani. Teine nõndanimetatud rangest polümfooniast, häälte liikumiseni. Ühtegi heliloojad tuleriidale pole saadetud, kuid oma tõdede maksma panemine on nõudnud nelki väga suurt mehisust ja seda veel meie sajandi keskpaigal, mille asjatundmatust löödi lokku formalistida vastu. Taunitud patuste seas pidid oma loomingu edasise suuna üle pead murdma mitmed sajandi suurimad heliloojad. Viljatuks jäänud aga need vastuolulised aastad hoopiski mitte. Prokofjevi näiteks jõudis kirjutada 1948.-st 52. aastani balletimuinasjutt kivilillest süüdi talvine lõke, oratooriumi rahu kaitsel, kontsert sümfoonia tšellole ja orkestrile Seitsmenda sümfoonia, mille esimene osa praegu kõlab. Ja seda enam kui 10 aastat tagasi alustatud ooper, sõda Rahu. Pärast seitsmenda sümfoonia esiettekannet 11. oktoobril 1952 jäi autoril elada mitte vähem kui viis kuud. Prokofjevi seitsmes sümfoonia on üks helilooja heledavärvilise maid, teoseid, milles vaid pehmed varjud Rõõmsate toonide kirkust esile toovad. Selle töö kirjutamise ajal oli inimkonda painab mure sõjaohu pärast Isama valus, kui täna. Külma sõja vaherahu oli algamata ja kunstnikest humanisti rääkisid oma loominguga üldises lahuvitus mõjukalt kaasa. Prokov kirjutas oratooriumi rahu, valvel, milles keskne koht oli lastel. Ta tahtis kirjutada veel ühe teose laste raadiole lihtsa sümfoonia, mis on pühendatud noorele kuulajaskonnale. Kuid loomeprotsess teos sai uue suuna. Sellest sai helilooja lüüriline pihtimus, milles segunesid ümbritsevad muljet tema enda lapsepõlve mälestustega. Mõtisklused minevikust, olevikust ja tulevikust. 1957. aastal määrati Prokohvele Seitsmenda sümfoonia eest postuumselt Lenini preemia. Dmitri Šostakovitši mälestustesse oktoobrirevolutsioon määras minu põlvkonna elutee loomingu laadi temaatika, keele aga, mis kõige olulisem ta andis selle emotsionaalsete jõudude tõusu ja selle erilise vaimse temperatuuri, mis tõstab loomingu üle argipäeva rähklemise. Šostakovitši oli nagu ajalookroonik, kes kirjutas Nõukogude maa tähtsaist jaga raskest etappidest ning muusikasse pandud ajalugu on ulatunud kõigi maailma rahvasteni. See ajalugu ilmus 15. köites, temal sümfooniat näol. Nõukogude muusika ühe tähtteosena tuleks siia valida seitsmes sümfoonia mis valmis otse kajastatavate sündmuste suure isamaasõjakeerises joon vapustava mõjujõuga. Kuid missugune tema teostest mõjujõuta on? Dirigent Sergei, kus Savitski on öelnud, et Beethoveni aegadest saadik pole leidunud heliloojat, kes suutnuks rahvahulkadega rääkida nii sisendusjõuliselt kuisustakovid. Ajuti tundub, et selline muusika on võimeline füüsiliselt kurjust hävitama, kirjutab kriitik Tamara Krumm grusi maaelu. See on nii ümberkujundavalt aktiivne, et ületab juba puht esteetilise kategooria piirid tungib ajaloo sotsiaalsete muutuste ja filosoofilise tegema. Ees seisab 10. sümfoonia esimese osa kuulamine. See muusika tundub meie elektron või seeria muusikaga kokku puutunud kõrvale väga lihtne, loogiline, dissonantsi, orgaanilised. Ent selle sümfoonia esiettekandega aegu 1953. aasta lõpul polnud nõiajaht formalistidele veel lõppenud ja teose ümber tekkisid ägedad vaidlused. Helilooja kasutas ju sama kõnepruuki, mis ta sümfoonia is alati on olnud. Ta oli kartmatult läinud oma muusikalise mõtlemise radu mööda, arvestamata ohvitsiaalseid ettekirjutusi. Ajad olid aga siiski juba muutumas, mida näitas kas või seegi, et 10. sümfoonia ajendil tekkinud vaidlused viisid avameelselt arutlusteni, milles nenditi vajadust stiililise mitmekülgsuse järel Nõukogude sümfonismis. Muusikateadlase Lehthanilevitši Iseloomustus 10. sümfoonia esimese osa kohta annab suuna programmitu teose ideedesse tungimiseks. Moderaator karm rõõmutu tumedad pilved varjutavad kogu aeg taevast peites meie eest päikesevalguse. Muusika jutustab rasketest katsumustest ja õnnetustest. Selles on väljendatud mõtted neist hädadest, müsikale ähvardavad inimkonda taas ja taas nagu viiendast sümfooniast, tekivad suured eluliselt tähtsad küsimused. Nad rikuvad rahu, tumestavad hinge. Kuid palju on vaja teha, et välja juurida kogu ebaõiglus. Kogu inimvaenulik. Iga meister on kord olnud õpilane ja see elementaarne tõde seob meie saate eelmist lõiku järgmisega. Kuid mitri Šostakovitši-ist sai 1937. aastal Leningradi konservatooriumis orkestratsiooni ja kompositsiooni pedagoog oli tema esimeste õpilaste hulgas ka Georgi Sviridovi. Seda võib kõhklusteta pidada õnnelikuks kohtumiseks. Dmitri Šostakovitši meenutas hiljem oma õpilast. Georgi Vassiljevitsh seadis alati endale ja oma muusikaloomingule kõrged, väga kõrged nõudmised. Ta tundis alati meie kunsti suurt esteetilist tähtsust. Ta ise oli mingisugust, ütleksin, ideetut heliotsingud, kuigi ta kunagi ei väsi uute vormide katsetamisest, et luua uus muusika, keel oma mõtete väljendamiseks Šostakovitši olümfonist, kuid tema õpilase meeli oli köitnud alati vokaalmuusika. Isegi Sviridovi instrumentaaltööd kõlavad kui laul. See on armastus, mis tuli kaasa lapsepõlvest, sünnipaigast, omaaegsest Kurski kubermangus. Ka hellatundeliseks kodumaa looduse vastu pärineb esimestest laste märkamistest. Looming on eneseväljendus, ilu saab luua vaid see, kes seda ilu endas ise kannab. Sviridovi tundeid ja mõtteid aitab välja tuua poeesia, mida ta väga hoolega valib. Tema kaasautorite nimistus leiame üksnes luule, suurmeistreid Puškin, Lermontovi, Nicrašov, Isak, Jaan börs, plokk Jessenini, Majakovskit, Vardovski, Pasternak ja 1915. aastal sündinul kelle esimesed mälestused algavad revolutsioonijärgse koduma. Rasketest aegadest leiab poeesia sobivaid luuleridu et luua oma endamata teid ning tundeid väljendavad tippteosed poeemi Sergei Jessenini mälestuseks ja pateetilise oratooriumi. Viimane neist tõi Syriidovile 1960. aastal Lenini preemia. Sergei Jessenini on palju viisistatud, kuid varasematel aegadel, enne Sviridovi köitsid millegipärast heliloojaid üksnes tema lembevärsid. Kes teie muusikas esile Jessenini patriootilise külje ühendades 10 osaliseks põimiks luuletaja eepilised, sügavast kodumaa armastusest kantud värsid. Poeemi neli esimest osa räägivad vanast minevikku jäänud Venemaast vaesest jumala poolt unustatud külakesest teest Siberisse vene talvest ning talupoegade raskest, kuid õilsas tööst poeetiline pilt jaaniööst. Sellele järgnevad neli viimast osa räägivad poeedi ja rahva saatusest revolutsiooni epohhil. Kuulake nüüd kolme osas Sviridovi poeemist, Sergei Jessenini mälestuseks. Need on talv, laulab 1919 ja talupojad sõdurid ning taevas nagu kellakuppel. Esitavaturlovi nimeline riiklik akadeemiline Vene koorikapell ja Leningradi riikliku filharmoonia sümfooniaorkester juriidemi kanjovi juhatusel. Valik langes Aram Hatšhaturjan neile kes väga paljude tuntud teoste seas on kirjutanud Nõukogude Liidu kõige mängitavam viiulikontserdi energiast lausa ülelaetud Hatšhaturjan tuli muusikamaailma. Ei oleks võinud öelda, tulin, nägin, võitsin. See oli täiesti ebatüüpiline juhtum, et keegi hakkas muusikat õppima alles üheksateistaastaselt ning suutis juba väga lühikese aja pärast luua teoseid, mis äratasid laialdast tähelepanu. Ta tõi endaga kaasa kaukaasia rahvaste rütmid ja meloodiad ning sulatas need osavalt internatsionaalsesse. Muusikakeelde. Viiulikontserdi loomise aastaks on 1940 Hatšhaturjan pühendusele, mida Viidoristwahile Mul on väga kallid ja mälestusväärsed ühise loomingulise tööpäevad, Aram Hatšhaturjan liiga esimese viiulikontserdi loomise ajal tutvusin ma temaga väga-väga lähedalt. Selgelt mäletan õhtut, kui ta sõitis mu juurde suvilasse ja näitas teost esimest korda. Olin otsekohe haaratud imekauni muusika koloriidist finaali sütitava stantsulisusest kui teise osa tunglevalt lüürilist pest episoodidest ning ebatavaliselt tahtejõulisest esimese osa esimesest teemast üleüldse peente detailide rohkusest, orkestrivärvide ja efektide omapärast, mida võis küll üksnes kujutleda, senikaua kui autor mängis teost klaveril ja samaaegselt selgitas mulle, kuidas see peab välja tulema partituuris. Kontsert kanti esmakordselt ette 1940. aasta sügisel Nõukogude muusika dekaadil. Solist oli ta Viidoista, dirigent Aleksander hakkteose alatiseks kuulsa viiuldaja repertuaari. Ülemaailmseks levikuks tegi interpreet väga palju ära, mängides seda väga sageli välisMadurneedel ja kontserdi populaarsuse tunnistuse leiame võistvachi mälestustest, kus ta on öelnud Hatšhaturjan viiulikontserdil olen ma väga palju võlgu, et mind tunti ja tervitati soojalt isegi neis piiritagustes maades, kus ma kunagi varem ei olnud viibinud. Paljudes riikides olid küll kuulajad tuttavad minu teiste heliülesvõtetega kui ta teaturjani kontsert pälvis nende erilise tähelepanu. Kontsert mängis suurt osa minu kunstniku saatuses ja ma mõtlen alati sellele suure tänutundega. Praegu kuulata atraturjaani viiulikontserdist, d-moll kolmandat osa, allegro viivad, solistan, samm, ter, märgem, Jan saadab Armeenia riiklik sümfooniaorkester Mihhail Malunud seani juhatusel.