Niisugust pealkirja kannab meie tänaõhtune luulepõimik miljon Artur Alliksaare, Minni nurme, Kadri Pala ning Jaan Kaplinski loomingust koostanud Külliki kadel. Muusikaline kujundus Silja Vahurilt. Luulet esitavad Külliki Tool. Jüri Krjukov. Õhtute tolm on tõepoolest kollane, kollane nagu unenäomaastikukuu kollane nagu liiv, milles magavad uppunud kollane nagu rõõm, mis puhkeb ootamatult. Kaob siis, kui ta järele kõige rohkem tarvidust tuntakse. Kriiskav kollane nagu virva hääl veel kollasel. Võib-olla ainult ehk mälumeil pole määra ja mõistus. Meil pole mõõtmeid. Jälitame iseenda tõelist nägu. Ja põgeneme kell, kui tal leiame. Oleviku jaoks elame tulevikus tuleviku jaoks minevikus minevikku jaoks, olevikus. Ükskord lõpeb see mida kunagi ei olnud. Samas algab see, mis alati on olnud lootuste, sellele kõik võlgnikud mälestuste vastu oleme kõik põlglikud elust, oleme kõik sõltlikud. Surmale oleme kõik kõlblikud. Õhtute, ürgkollane, tolmõhtute pöör, kollane, tolmõhtute, nõrk, kollane, tolmõhtute tolm on tõepoolest kollane, kollane nagu unenäomaastikukuu kollane nagu liiv, milles lebavad punud kollane nagu rõõm, mis puhkeb ootamata ja kaob siis, kui ta järele kõige rohkem tarvidust tuntakse. Kriiskavkollane nagu virva hääl veel kollasel, võib-olla ainult mälu, Milbule määr ja mõistus, mil pole mõõdult õhtuti hiidkollane tol õhtul riivkollane tol õhtutel liiv, kollane, tolm. Pargis on valge marmorbassein ja selle ümber tulipunaseid gladioole. Taamal kõrgub küngas üleni mustade kannikeste peidus. Kõrgete palmide all hõljuk magnooliate lõhna. Täpilised, tiigriliiliad, värisevad, teed katab valge lill. Basseinis peegelduvad hõõguvad gladioolid, purskab veejuga kõrgele helkiv punane loojuvast päikesest. Varsti on täiesti pime. Ma olen õlil südaööl ind. Armastan ööd nagu armastan sind. Kas mind armastab? Ma ei tea, aga ikka hea olla lind olla linn. Mida näen päeva linnud näha ei tohi ja veelvähem matkida. Morrison kohutav kohin. Olen öörlininud kõikjal läbistav köike tähistav, kõikjal kindel kõikesegitav pind hiil lennul viib. Olen alati olnud ja siin viibinud. Iga on algus. Iga päev on lõpp, Sestas algab, on halbus. Ona õigeks võt. Ööd ei saa maha pesta ei ta ära, kui tarbetud kesta. Päev hävib. Kestab töö on pingeline. Õelane hingepäev on sihitud Päev ei tea, mis on võluva mõlu päeveide andagi sünnisõnu sõnu moodustab sõnu, soodustab sõnu, hoovutab sõnu, loovutab. L on lõputult sõnu. Tähendab, neid, kuulutab, moonutab pääl, neid muserdab, ta asendab, masendab päev, puterdab nende verd. Päev on kaduva vend ja kõduva õde. Et aina luua ja luua Lunastab õnne ja tõe. Ja paneb nad ühte. Elu on rida eksitusi mis seal enam või vähem kui võluvad ollakse. Kahekesi kujuneb kindlasti miski, mida kahetseda. Esimese kohtumise järel teineteisele tundmatud viimase järel võõrad. Oleme hilissügise hingusest Härmuvad puud. Kõik, ka need, kelle ilmisse kiindumuse kevad kadedusest kirjetakse, huikab virk Jörg, pidanud pimedust nälgima esimese tähetaimla tärkamises saadik. Ulmade Vaskene kul nõrgub läbi südamete, salakäikude ja igavesti nõtkeks mälestuste piina. Kuld ja orjus on jubedad sünonüümid. Kuidas armastan õisi ja mõtteid ja liblikaid, kellele oleluseks piisab ühestainsast säravast päevast. Tulekõnele minuga. Ära karda midagi peale kartuse end hirmu ületada nagu meri. Kui uppumist ei saa vältida, siis on parem uppuda otsuses. Kahetsus. Ettevaatus on ennatlik. Umbusk on hullem surmast. Süüdistused süttivad ainult madalates loovustes. Astu sisse, nagu võhivõõras, tunnen su ära iga maski alt leida lühtrid mu mälu Lõnkades, tule. Olen valmis vastu võtma kõiki vigu ära mõrva, sinu elamuse viimise varjundi vastu helki minus. Tule vaata, kui suur on hetk, kuidas peavad mahtuma aastate rõõmud. Tõlgemat sündisime just selle silmapilgu jaoks. Niikuinii ei saa me kunagi teada, milline meie eluhetkedest oli kõige suurem. Too paar valgeid Kivivoodis. Meri on teinud nad vangiks, hing. Nii säilib hõng. Taar valgeid kivi on mu nõuannet. Kui voodi on liigne. Sa tahad elada oma elu. Hüva sa tahad olla sina ise, vaatorite, seda just vaglad ootavad. Sina tahad elada, kui oled veel noor eksitus 1000 pimedat silma närib puruks su pildi. Sinu lapse hirm, pimedust, hinga mängud pooleli. Elu on lakkamatu laskmine, Liivudeks vilksatab liikuvate juuste märglaudadesse. Lastakse muidugi uljalt, enamasti lastakse mööda. Sagedasti lastakse iseenese südamesse. Kaugume selle juurest, mis oli juurest ja varrest ja isikust. Põgeneme selle eest, mida ei saa vältida. Väriseme selle ihas, mida ei saanud olla. Elame selle poole, mis alatasa peab olemisest mööda sündima, kellelegi kirg astunud kujutelm, mis kiiresti kiiresti kiiresti. Õhtut õhtute ulgul õhtute tuul, õhtul tulv kollane. Meie oleme püsimatud ja väsinud rändurid. Kõva. Ta kulgeb põlislaantes ja paduvihmadest. Tee on konaria, kuulutab ta, kulgeb kuristike Goeses põues kõrbetes, kus palju kuivanud kaeve inimluudelademed. Surnute jalad on astunud teed nii pikaks mahindumatuks sihini ahvatlevaks saavutamatuks. Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu. Mis kord on alanud, lõpusel pole kestma, jääb kaunis kestma, jääb kole. Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu. Võrdsed on hetkel kõik, nad on praegu. Elul on tung kanda edasi, elu jällegi kroonused saaks, mõnel elu ei ole möödunud või tulevaid aegu on ainult nüüd ja on ainult praegu. Säilib mis sattunud hetkede sattu? Ainuski silmapilk teisest ei kattu. Ei ole mõttetult elatud aegu, mõte ei pruugigi selguda, praegu vähemat rohkemat olla ei võinuks. Parajal määral saab elu meilt lõivuks. Ei ole kaduvaid kõdu, vaid aegu. Alles jääb hetk, milles asume praegu. Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju. Kui seda jäävust ka meeled ei taju. Tundmuse traalerid riivavad ankrud ujuvad kiirustamata katuseviilude meres. Taevakummil on kuutus ja kuumus tänavail õislehtede tuisk. Mis oleks, kui traaviksime dissonants, draakoni sammulule, tantsupõrandate taplus tandrite tänama, tungin su hingekeelu tsoonidesse puruneks veel mõni püha ja pidulik piin, käigud, kitsad, keerukad trepid on tõrksad ja tumedad. Uksed on Umbusklikkuse unes, uste taga on 1000 tuba, mis jäävad asustamata uste tagant 1000 võimalust, mis jäävad kasutamata. Kaks südant püüab jaotada suurt hullust mille magusus on raske nagu raud. Kui kerge on elada kergeusklikel, kui lihtne on elada lihtsameelse, kui hea on elada neil, kes on peaa saanud pealekauba mõtet puhkevad puhkemata mõtted uhkavad olematute ohtude ees, mõtted uhavad üle juhuste luhad, mõtted kummaliste kõrval, maikudega mõtted naeruväärse eile naudinguile, mõtted kindlate turutariifidega ja kas kõik ei ole müüdav? Oi oletuste koledad hoolimatust. Kui suure vaevaga purustab iga hingama vangla, et jõuda mõnda veelgi võikamasse. Kõhkluste koemahlad kobrutavad kokku ja valguvad läbi korrastava valguse korraldate korvide mugavuse. Magus magnetism murrab magama madalas mudas muiga vaid madusid. Nimetan nukrusenäärmed narristavad nipslevaid, Kirännyrrekesi paljude mõtete mõõdetamatult, üksindust, hoo, paljude tundide tuhisevate enneaegsust o paljude murrete muljuvaid, murdlaineid hetk ei taju hetke ja igatsus ei aima igatsust. Uksed jäävad lukku, kuu- ja tuks jäävad tukkuma. Tunnete tunnelite lähendaval lävel. Rannas mängisime ligi päikesel viljaõnne ja naerukeset väikesi linnakesimis, olite valitsuse all. Ja ta käed joonistasid liivasse kõikide armsate sõprade nimed. Kuid kilisse tahustasena inimene. See sõna oli suure salapärane. Meri tõusis üle kalda ja uhtus minema sõprade nimel. Meri juhtus minema, linnakese. Laps kasvas. Ja suurte kannatuste merivooga süleda, südame juhtus sealt minema kubu õnne, jõu. Kõik nimed ja kõik pettekujutelmad. Ja heitis selle peale lapsepõlvekivi, kus oli sõna inimene. Keegi ei mäleta oma sündi keegi, kujutle oma surmavesi ei saa poolikult voolata. Elu on eelkõige risk. Kes kaotust kardab ei või iialgi. Kellele hing ning anti, peab teda hindama. Kuigi külva jäi, lõika iga kord ja lõikaja ei jahvata, iga kord jahvata jäi, küpseta iga kord ja küpsetaja ei saa iga kord mitte Maikugi keelele. Paljud jäävad sagedasti ilma ja nende osa saavad need, kes ei oska oodata ega tea tahta. Ei ole mõõtu õigluse ega kaalu kangelasmeele jaoks. Armastuse jaoks väga on iga ohver loomulik. Vajub sujub, hajub kuu, kilplahing on lõppenud. Kedagi enam ei lööda. Suu on üksainus sild. Hilja on. Miks siis viimane hilp peab jääma su selga, kui sa väidad, et üldse ei pelga, mis tekib, see kunagi lekib. Räägime, loodame. Räägime, toodame, mõtleme, suudleme. Heidame, noodame. Muugalt Mustjõgi. Sellele väike parv ja inimolend, näen üksnes käsi, need on klammerdunud puusse. Nad on luukollased ja lootusetud voog langeb kuristiku taevas ülal on nagu suur surnud irvitav silm. Mu jumal, jõgi on ju sildasid täis. Lõputud, ilmub esile uusi igalühel, inimolen. Mõni üksik isend. Mõned nutavad vaiksel. Paljud naeravad. Iga hetk langeb keegi. Tolmust ja värvidest saavad uued liblikad. Aga meid pannakse mulda nagu murtud luud. Maalsemele tagasi. Lähemate kujude murduvate juustes mälestusviiv, täis muistset koskede kohinat merekarpe ja mesilaste und seal tumedat nööride taga. Kas algabki? Rahu õuntel pirnidel Kloomidele, aprikoosi, teleapelsini, telemetsikutele, roosidele. Ö-eelset luulega esitasid näitlejad Külliki Tool. Jüri Krjukov muusika valis Silja Vahuri saate režissöör Astrid Relve.