Tauli hiiglaslikku kasvu lai ja liha suured käed. Suured jala, tohutud küünarnukid ja põõsad. Ta kõndis raske ja kõikuva sammuga, kuid kehahoid oli väga sirge ja pea uhkelt püsti. Suure valge paruka lokid langesid raskelt õlgadele. Tal oli pikk hobusenägu aastate jooksul upusse rasva ning hakkas oma topeltpõskede ja kolmekordse lõuaga sarnanema pigem härjale. Nina oli suur sirge ja liha kõrvad suured ja punased. Tema julges pilgus, mis oli alati suunatud otse kaasvestleja-le. Hõõgus naerutuluke, suure peene suunurgas polimuige kurd. Nii kirjeldab Georg Friedrich Henderit üks tema kaasaegseid Händeli hiiglase kogus peitusid, tugev tahe, erk praktiline taip ja väsimatu töökus. Kõik need head omadused oli ta pärinud oma vanemaid. Poja muusikaharrastuses ei ole aga vanemail mingit süüd isa alle. Lugupeetud ja jõukas linnakodanik oli kogu elu olnud kirurg, habemeajaja temast 30 aastat noorem naine pärines samuti kaines praktilisest Bürgeri seisusest. Nemad ei soovinud oma poega hoopiski muusikuna näha. See amet oli seitsmeteistkümnenda sajandi Saksamaal peaaegu võrdne tallipoisi, koka või mõne muu teenri ametiga. Isa tahtis oma pojast koolitada juristi. See amet oleks talle taganud iseseisvuse ja lugupidamise. Muusika pärast põrkusidki isa ja poja kanged iseloomud esimest korda kokku. Igasugune musitseerimine pandi range keelu alla. Kuid kangekaelne poiss lipsas öösiti pööningule ja veetis seal vana klavessiini juures palju tunde. Et need uneajast näpatud tunnid ei möödunud kasutult, selgus siis, kui seitsmeaastane poiss esines Saksimaa hertsogi ees. Tema mäng äratas tähelepanu ning hertsog soovitas poisiandeid arendada. Hertsogi soovitus võrdus käsuga ja sellele polnud isal võimalik vastu seista. Loobumate mõtest pojast, juristi, koolitada, lubasta sellel siiski ka muusikaga tegeleda. Noor Endel sattus väga hea pedagoogi ja helilooja Friedrich Wilhelm sahhov käe alla. Temalt omandas ta põhjalikud teoreetilised teadmised ja suurepärase oreli, klavessiini, viiuli ja oboe mängutehnika. Juba 11 aastasena lõikas ta Berliinis kontsertidega esimesed loorbereid. 1702. aastal astus Georg Friedrich Endel Halle ülikooli õigusteaduskonda. Sundida poleks seda enam keegi saanud, sest isa oli viis aastat tagasi surnud. Selle sammu tingis lugupidamine ja austus isa tahte vastu. Endel oli selleks ajaks juba alles üldtunnustatud muusik paljude koraalide mõttettide kantaatide ja kammeransamblite autor, linnapeakiriku organist, gümnaasiumi muusikaõpetaja, dirigent ja kontsertide organiseerija. Edusammud muusika vallas visita lõplikule otsusele pühenduda sellele kunstile. 1903. aasta kevadel katkestas ta õpingud ülikoolis ja kõik lepingud Halles ning läks Hamburgi. Saksa ooperi sünnilinna. Endelile oli kadestamisväärne omadus kiiresti kohaneda uue keskkonnajõude inimestega. Vaiksest provintsist tulnud kaheksateistaastane noormees ei tundnud end suurest sadama ja tööstuslinnas Hamburgis sugugi abituiga koometuna. Ta leidis kiiresti kontakti kohalike muusikaringkondadega. Tema üle keeva energia ja andlikus leidsid hindamist. Kiiresti arenes vastastikku kasulik sõprus endeli ja Johandmatesoni vahel kes oli ühes isikus kriitik, teoreetik, kirjastaja ja helilooja. Mat sesooni vahendusel sai Endel teise viiulikoha Hamburgi ooperiteatri orkestris. Esialgu teeskles ta seal kohtlast ja võimetut pillimeest, kes vaatajat ei oska viieni lugeda. Kord puudus klavessiinimängija ja viimases hädas paluti Alger orkestrandil pilli taha istuda. Eks ta midagi ikka ära tee. Lõpuks ta nõustus. Ja siis ta korraga näitas, mis ta võis. Niisugust meisterlikku mängu polnud selles teatris veel kuuldud. Kord mängiti Hamburgi teatris matesoni ooperit Cleopatra. Autor esines ise Antoniuse osas, dirigeeris Engel. Kuna Antonius umbes pool tundi enne etenduse lõppu suri, siis tõttas mateson kostüümis ja grimmis kohe orkestrisse, et ooper lõpuni juhatada ja kõik kiiduavaldused ise vastu võtta. Tavaliselt oli Händel meelsesse talle koha loovutanud, tolku korral aga otsustas ta ühe varasema solvangu eest kätte maksta ega lahkunud oma kohalt. Mõlemad olid ühtviisi ägedad ja kohe etendusele lõppedes toimus teatriesisel väljakul duell. Siis oleks võinud mõlemale kurvalt peda, kuid õnneks murdus Mätesoni mõõk vastu endale kuue suurt metallnööpi. Pikapeale läks linna nõunikelt ja teatritegelastel korda vastased lepitada ja sõprus seati jälle jalule. A-Rühm. Hamburgis kirjutas Endel oma esimesed ooperid. Need olid Itaalia maneeris, kuid paistsid silma plastilisuse, tugevate karakterite ja pingelise dramatismiga. Vastuvõtt oli vaimustatult tormiline. Kuid Hamburgi ooperiteater oli oma õitseaja juba üle elanud ning seisis laostumise äärel. Endel aga tahtis luua veel palju oopereid. Talle oli vaja mitte ainult kuulajat, vaid ka vaatajat. Teda võlus muusika, teater oma erinevate kunstide sünteesiga. Sellepärast läks ta 1706. aastal Itaaliasse ooperi kodumaale. Ta sõbrunes kiiresti tolle aja silmapaistvate heliloojate Scarlatti, Vivaldi ja koralliga. Oma oopereid ei julgenud ta Itaalias algul kellelegi näidata. Suurepärase improviseerijana said aga õige varsti tuntuks. Kord istus ta ühe karnevali ajal maski kostüümis klavessiini taha. Ei läinud mööda kuigi palju aega, kui selts. Konnas viibiv Domenico Scarlatti hüüatas. Nii võib mängida, ainult kuulus saks soomlane või saatan ise. Endelit ei kammitsenud iial mingit kinnisideed. Ta suhtus ühesuguse huvi ja tähelepanuga kõigisse erinevatesse koolkondadesse ja suundadesse jälgis hoolega teiste heliloojate töid ja rahvamuusikat. Igalt poolt haaras ta seda, mida pidas heaks ja huvitavaks, talletas selle mälus ja märkmetes ning kasutas kunagi hiljem ära ise usuküsimustes võrdlemisi ükskõikne vaimustus ta itaalia kirikumuusika, värviküllusest ja efektist mis saavutati kuuride ning orkestrite paigutamisega kiriku eri osadesse. Mõndagi sellest kasutas ta hiljem ära oma vokaalsümfoonilise teostes. Tema esimene Itaalias kirjutatud ooper Rodrigo võeti Firenzes üle ootuste hästi vastu. Kuuldus uuest Orphest, nagu Handelit hakati nimetama, levis kõigis Euroopa õukondades sest need olid ju tol ajal peamised muusikakeskused. Endel sai mitmelt poolt kutseid ja pakkumisi kapellmeistri ametikohtadele. 1710. aastal võttis Endel vastu kapellmeistrikoha Hannoveri õukonnas. Kuna tallaga oli juba Hamburgi päevilt sõpru Inglise saatkonnas kutsuti teda pidevalt külla Londonisse. Ta saigi puhkuse. Juba samal aastal sõitis saareriiki, mis hiljem sai heliloojale teiseks kodumaaks. Londonis debüteeris Endel ooperiga Rinaldo. Kogu Inglismaa pealinn rääkis ainult uuest muusikakuulsusest eraldi numbritena välja antud aariad. Tema ooperist haarati kaupluselettidelt lause lennult. Ükski ooper ei suutnud Rinaldo konkureerida. Londoni head teatrit ja suur huvi ooperi vastu köitsid heliloojat. Hanohvris oli aga teater vahepeal hoopis suletud. Seetõttu hakkas Endel ettevalmistama pinda Londonisse jäämiseks. Ta kirjutas Utrechti rahu sõlmimise puhul peetavaiks pidustusteks kiidu hümni inglise rahvusliku muusikatraditsioonide järgi. Kuid seadus ei lubanud ametlikel pidustustel välismaalaste muusikat ette kanda. Siis lõida tervitus uudi kuninganna Anna sünnipäevaks. See sulatas jää ja rahupidustuste tseremoonial kanti parlamendi õukonna ees ette tema teedeum ja jubilade nüüduri Endel vastu võetud inglise õukonna muusikuks. Anoffery õukonnas vaadati niisuguse asja peale väga viltu. Kui aga kuninganna Anna ootamatult suri ja inglise. Troonile tõusis Hanowry dünastiast pärit George. Esimene oli helilooja õige täbaras olukorras. Tema ebalojaalsust peeti meeles. Hädast päästis jälle välja muusika. Kuninglik seltskond korraldas lõbusõidu teemsel. Endel paigutas orkestri suurde paati ja korraga kõlas otse kuningliku aluse kõrval veemuusikateose esimene kirglik melomaan andestas Henryle kõikuma padu. Endel saabus Londonisse ajal mil inglise rahvuslikku muusikat oli tabanud borši surmale järgnenud langus, võidutses Itaalia ooper. Ka endale, ooperit kuulusid itaalia operasseeria valda. Esialgne peadpööritav edu ei olnud aga püsiv aristokraatia seltskond. Peamine ooperi publik soovis kerget meelelahutust, mis ühe tolleaegse ajakirja sõnade järgi peletaks igavust ja vabastaks korraliku inimese vajadusest mõelda endale aga tahtis luua tõsist ja sisukat kunsti, kujutada eredaid karaktereid ja tugevaid kirgi. Endised vaimustatud austajad ütlesid temast lahti. Ka demokraatlikud ringkonnad ei kiitnud tema ooperid heaks. Neile jäid võõraks operasseeria mütoloogilised süžeed. Ja juba see fakt, et Endel oli seotud õukonnaga, meelistas neid tema vastu rääkida halvakspanuga endale ooperitest. See muutus võrdseks kuningavõimu kirumisega. Endel püüdis olukorda päästa uute heade lauljatega, keda ta Itaaliast kohale kutsus. Primadonnad ega oli väga raske toime tulla. Nendega priisidel polnud piire. Frantšeskakud tsooni ja Faustina bordooni olid omavahel pidevalt tülis. Endel püüdis neid lepitada ooperiga Aleksander, kus mõlemal daamil oli suur osa. Nad kehastasid nimikangelase kaht armastatud esietendusel läksid aga lauljanna laval lausa käsitsi kokku ja katkusid teineteist juustest. Seda saatsid saalist mõlema pooldaja, viled ja hülged. Tislereid püüti laval lahutada, Endel aga olevat külmavereliselt öelnud. Pole mõtet, kui ära väsivad, läheb see hullumeelsus, neli see üle et asja kiiremini lõpetada, valasta veel õli tulle, saates seda kähmlust vägevate Timpanile. Varsti ilmus Londonis lavale pepushi satiiriline kerjustoober. Sebiidutas poliitilisi ringkondi kerigi õela paroodiaga naeruks ka itaalia ooperi. Vaimukalt oli ära kasutatud hendali primadonnad, kaklus. See oli otsene hoob helilooja pihta. Henderit, kui interpriiti jumaldati endiselt parki, kus korraldati vabaõhukontserte, püstitati talle ausammas. Ajalehtedes, ajakirjades ülistati tema mängu kõrge lennuliste sõnadega. OO tuuled, sahistage okstes oma kuldsete tiibadega tasem vaikigu, isegi õrn sefiir. Kuulake, kuulake, kuidas mängib võrratu Endel Rõõm valitsev vaen, kaob vaikide kunsti vaenlased. Mis tähtsust on lordide heasoovliku seal? Siin valitseb Endel. Endel pühendas 35 aastat peamiselt ooperile elas mitu korda üle täieliku lüüasaamise laostus, mitu korda rabeles võlgades ja teda ähvardas isegi võlavangla. Ta oli alati püüdnud luua ainult seda, mida pidas heaks. Vahepeal aga süüdistas Londoni ajakirjandus teda koguni inglise rahvusliku muusika hävitamises. Lõpuks jõudis Endel veendumusele, et ooper niisugusel kujul ei rahulda teda enam. Ta pöördus oratooriumi poole. See andis võimaluse luua suuri dramaatilisi maalinguid solistide, koorioreli ja orkestri osavõtul. Kuur oli ooperasseeriast peaaegu välistatud. Oratooriumi aine oli võitud piiblilegendidest. Need olid inglise rahvale hästi tuttavad. Nende kaudu võis väljendada ühtse rahvusliku liikumise ideid. Ja sellistena võtsid Inglismaa laiad rahvahulgad endale oratooriumid vaimustusega vastu. Need tõid talle veel suurema populaarsuse, kui esinemised pargi kontsertidel. Nüüd tunnistati Endel inglise rahvuslikuks heliloojaks. Pärast helilooja surma hakati regulaarselt korraldama suuri pidustusi, kus kanti ette tema teoseid. 1791. aastal viibis nendel kontsertidel, millest võttis osa üle 1000 esineja. Ka Joseph Haydni. Vapustava elamuse väljendas ta sõnades. Tema on meie kõikide õpetaja.