Aastad 1945 kuni 1949 Raimond Valgre ja tema laulud siis ligi 20 aastane vaheaeg ja uuesti Raimond Valgre oma lauludega, mida lauldakse, mängitakse ja mida ikka ja jälle hea meelega kuulatakse. Maal ja. Moosi. Mälestused on inimese elus kummaline nähtus. Mida kaugemale mehed meist nihkuvad, seda heledamaks need muutuvad. Ning asendamatult südamelähedaseks jäävad meloodiad, millel väiksemgi seos mälestustega. Nende sõnadega, mis praeguseks on muutunud juba kordumatuteks. Enamiku Raimond Valgre lauludest teadsime tookord peast. Keegi meist ei osanud aga siis ette näha nendesamade laulda uskumatult pikka iga sest paraku pole kerge muusika osaks mõõta üksikutel lugudel populaarsust aastakümnetega. Jaa. Aula. No. Nojaa. See on nii kaunis, et KOV meis ma istuda. Sest. Reedan vaid iile, kus viibin nüüd ma ja jäär. Kaunil pühapäeval söögi lasti võileib ta kaadri köhid seal, kus jalutamas käima võeti. Mis on rohelus argipäeva skeldusedki reelt meeles, näevad ühapäeval looduses ma. Mind. Püüab seegi tõesti võimlee ta kaadri. Mingile kordne nii armas, kui. Siis millal näen jälle emade? Jaa. Seegi, kuuldavasti võib ta ka teie silmi müüdud, mitte seal, kus paariunud jalutamas käivad vaid keelt, mis on. Argipäeva skelduvusedki kiirelt meelest näevad ühapäeval udu sees olevana. Pühapäeval seegi kindlasti võib ta kaadri. Nii siiski. Tunnen seltsi. Ei no tasaunelma esmasinu osalen. Siit praegu tundjale oodates unistan õnn igat seltsi. Seal kujutvusti ootamagi saabuvaid. Mis teeksin kui tões lisa tuleksid? Ta. Igatses. Igatsen sind nii. 1966. aasta suvel olin juulikuus Võsul nagu ikka organiseeriti vahetuse lõpul puhkajate oma kontsert. Valmistasime seda siis ette, kusjuures nii-öelda esiettekandele tuli puhkekodu lõpulaul, mida praeguseni lauldakse. Teksti tegi ja tõi meile pikk hallipäine mees. Kui tegime autoriga ligemalt juttu, selgus, et tegemist on Albert Vello laga kelle luulekatsetused sõja päevil andsid koostöös Raimond Valgre ka mitugi toredat laulu. Mäletan, et tookordsel lõpuõhtul sai neist ette kantud peagi saabun tagasi su juurde. Siis. Mis? Saaremaa valssi ja Georg Otsa ei suuda vist enamik inimesi teineteisest lahus kujutleda. Ühtmoodi populaarsed on mõlemad ühtmoodi armastame mõlemaid. Saaremaa valss hakkas kohe alguses laineid lööma soovikontsertide kavades. Kuigi iga aasta toob juurde arvukalt populaarseid laule, on meenutused suveöistest Saaremaaliitudest jäänud kuulajate, soovides auväärsele kohale. Laupäeva tõsi on ka see, et kui nendes aju Ja Haabergingessendus, kui ta laseb, et õnne vaid kauguses. Tal lennuta linalakk, neidu, kel silmist nii kelmikalt sädemeid. Ei sellist küll maailmas osa. Kui Saaremaa. Ei salli maailmas leidub kui Saaremaa heina jooniku. Ning hämaras toome. Farsi noole hõiskab ööbikuid täis, miks? Kuule? No nii, õunapuu õiele sarnane. Ei sellist küll maailmas koosa. Kui Saaremaa. Just sellisele heinamaal peamegi pidu. Reco noole ulatab käe. Pidev mõtledja toiminguid sidunud töödeni rõõmude küll. Tal tal linalakk neidu, kelle silmis kelmi käis. Ei sellist küll maailmas kruusa. Või Saaremaa asjevooli. Ma ei säili maailmas koosa leidub kui Saaremaa heinajooni. Oi saaremannituda Eka ütles, et vaikuse Salauludes kolbi vedes helendav taevas ja kirglikku suu esmane. Keerud täkud root kavalat juttu kuldtärniga voorukes. Mis me ööd on nii valged ja koolu vaader, ruut, õetel, linalakk, neidu saab. Raimond Valgre, tema laulud ja 25 pikka aastat, mis ehk polegi verbija. Kas saab olla sellest suuremat tunnustust laul loojale? Ja vist päris tükk aega saadavad meid veel sõnad. Nüüd laulmas iga tund, ma leian end, sest muusika ja saa Madeisse armunud. Man Jane. Tiik ajas. Henn kabinetti. Ja leebet mandaat, kopter.