Ma ei räägi teile muusikast ega vist oskagisest kusagil ülipõhjalike seletuste ja kommentaaride taga. Muusika aimatav lõpp ja tõsiteaduse algus, aga mina pole teadlane, muusik mu ees on ainult viis märkmikulehte. Nimetagem neile kirjutatud kangastuseks, sest muusikat kuulates olen niiviisi tundnud. Glinka nokk Turn, myybja mõlma suur. Näen minemast teda läbi sajandite. Tuleb pisikesest külast, käib mööda kastemärga teed kahe viljapõllu vahel. Kuuvalgus on igal kõrrel. Läheb kuni maa ja taevapiir lööb õhetama. Viljapead kõiguvad. Iga kõrs on kui pill, keel. Ta tuleb läbi sajandite ikka mööda sedasama teed. Tüdruk pikas valges kleidis, sama noor kui ta rahvas. Koiduvalguses kummardub ta maani ja kuulatab mitte kirikukellade või tärkava maa häält. Kuulates seda muusikat, mõtlen Andrei rubljovi loomingule. Mozart väike öömuusika, teine osa. Päeval mängisid nad väikest öömuusikat. See kordub päevast päeva. Korsten suitses, orkester mängis. Kas võib-olla romantilisemat muusikat. Kas võid olla õrnemat esitust? Kas võib-olla liigutavamat vaatepilti? Selles orkestris? Mängisid ainult tüdrukud. Siis näen teda. Schenevjeeb on ainult 16. Kunagi varem pole ta mänginud nõnda suures ja heas orkestris. See oli solist, tal marose, kes tulid ta juurde ja ütles. Schenevjeef sinust saabuschwientšimil, laagrid, tütarlaste orkestri viiuldaja. Õhtul toodide proovile. Närveeri pea oli nulliga paljaks aetud nagu teistel tüdrukutel. Nüüd mängita väikest muusikat neile, kes astuvad surmalaagri viimast teed. Krematooriumi poole. Pühapäeva pärastlõunal mängisid nad desinfektsioonikambris. Mängisid hästi ja hingestatult. Siia olid kogutud Euroopa parimad noored muusikud. Baraki keskel seisis viiuldaja all marosein. Teosest Virke Nowsuits. Kangestus eemaldub, tõuseb vastu krematooriumi suitsust, taevast kaob selle taha. Jääb ainult küsimus, kuidas võis juhtuda? Rüvetada muusikat. Vastata pole vaja. Pole järvetatud, kunsti. On olnud ainult kunsti Roletajad. Said teinud midagi. Istusid ainult. Kuid mina teadsin, et olen tundnud sind kogu elu. Varasest lapsepõlvest tänase koidueelse tunnini. Võib olla ükskord näen sind jälle sellisena. Maja on vana ja upakil ahju ajada, suitsu sisse. Aga sina oled jäänud endiseks. Tuled siia, istud siin. Kuni magaja ärkab. Teeta õnnelikuks sest niisugused uned lähevad järjest ilusamaks. Rowell Pava on Lapsepõlv kui tuleb öö kannavad puud neitsite ja draakonite maske. Unenäomets. Keskiga. Me istusime õunapuu all. Sina ütlesid. Aastatega oleme kasvanud oma armastusest suuremaks. Inimese poole. Männipuu tuleb mu juurde. Ühel päeval saavad selgeks elu kõige lihtsamad tõed. EKRE jälle tuleb üks tüdruk jõele, riputab kleidi lepa põõsale ning peseb rindadelt viljalõikuse tolmu. Nii kordub see sajandist sajandisse. Ma ei tea, mis tuleb. Sõdade katku, ühishaudade hübriidi, mürgi ja aatomiplahvatus Duste. Kõlab väike muusika. Neile, kes unistavad kodust ja neile, kes võitlevad selle eest, et inimesele Kuulates vilja loobuse, Brasiilia põhjanat, mõtlen et teed tähtede juurde on alati alanud inimesest. See on väga lihtsate tõdede muusika. Lõpliku eneseleidmise laul. Kirgastumine.