Isekeskis öelda parunihärra meie valla inimestest ei võtnud küll keegi lõhkumisest osa. Ta aitab seda pool sosistades ringi piiludes, nagu kardaks seinte kõrvu. Veega ja naerab teine mürgisel pilkel valjusti olid teised kõik ilusti kodus ja palusid vist mõisa roigist jumalat. Mehed, kes raha ja püssid ära viisid, viinavabrikus piirituse maha lasksid ja sakste tubades major riistad purustasid. Need olid kõik võõrad, nii palju on kindel parunihärra. Nad on küll külast läbi käinud, meie rahvast kaasa kutsumas ja mitmed on silmakirjaks ka tulnud. Aga rüüstamise eel on natsid salaja putku pannud. Kas te siis oma hirmu läilis ülepea midagi nägite? Ma usun, et meil on praegu, kui teil kananahk ihul, pealegi olite kõige aia oma korteris mässajate käes vangis. Aga ka teised pole nende seas ühtegi tuttavat nägu märganud. Missugused teised mõisateenijad paruni Härmat? Ärge olge laps, neid ju kõik ühesugused mässajad minu toa pois seis otsast. Ja siis eks heina klindipõletamine, tunnista selgesti küllat sees, kas põlema kohe peale seda, kui mässaja tulid mõisast lahkunud? Ma ei usu seepärast mitte, et meie talupojad, mida teie usute või mitte, ei usu, nüüd on mul üks käik. Ja kuigi meie omad otsekohe kaasa ei lõhkunud, siis olid nad sellega, oledki nõus. Nii palju on minule kindel, jah, sellest. Paruniproua võtab sõna tema peene kortsulisel roosakad, näoukesel asetseb vaga kannate ja kristlik mahe valiks. Ta silmis paistab vaalu. Ta hääles väriseb nutuseks Hareduseks muutuv moraalne viha õud kaaris. Ilma ei jääda ka mõisateenijad, välja arvatud need mõned, kes olid meiega linnas. Sest kui mõtlen selle peale, et tervestuvat last, mitte keegi jaka mõisa inimestest, mitte ükski kõigist mitt üks kainuski hing röövlitele bastuljastunu, et kaid, seda mõisavanemale Te vara siis ütleb mulle mu kristlik südametunnistus, et nad juba selle oma avama ja teenija kohusehädemata täitmata jätmisega on varjukaristuse ära teeninud. Seda tahab Hiiumaal, ma tunnen seda oma hinges. Valitseja köhatab, ta tahtis tähendada, et inimesed mässajaile ju relvastamatult vastu ei võinud hakata. Aga ta matab asjatu tähenduse pigemini köhimis. Ja kuitahes nad sind lõhkunud jobu rüüstanud neid neetud põrgusulased, kõneleb paruniproua, käed ristis edasi Gamma ja tass ka härrastemajas. Miski pole neile nurjab tuli püha, mitte sakste toadki, tehniklit, kroonlühtrit, klaver, kalevit, mööblik, kõik puruks pekstud, pihuks tallatud ja ükski mitte ükski teinud vähematki katset vahelastuda. Nad vahtisid vist koguni naerdes pead, kõik need tänamatud, kes elavad sakslaste maa peal, söövad sakslaste leiba vatsakeste heldust. Siis suur jumal, taevas karistaks meid, pidu raskesti ligiandeks, annaksime, kui ühegi nukruses kergentaksime ja paruniproua vagad silmad täituvad pisaratega. Ja parun heidab hella rahustamis pilgu abikaasale kuid mõned erandid peame siiski tegema. Seda nõuab õiglus. Need vähesed, kes on meie vastu poolehoidu ja truudust näidanud, sest et nad meile hulga nässumeelseid üles andsid panime erilisse nimekirja. Aga ütle mulle, kas tuura on ohvitseridel seltsiks? Käskisin teda taant, USA need naaber, mõisadesse saadeti saksa ohvitserid, meil aga kaks venelast. Dolomiidi, õigus, sakslase tunud tegelemises palju, agaramad seltskonnas palju peenemad. Aga mis parata, Ta igale poole neist jätku. Härnat on vist vil pruugostil. Enne kui proua sai kosta, kajas nagu vastuseks eemalt kõrval truunis. Vali naerulagin ühes klaaside kõlina ja mõõkade tarinaga. Ja nüüd nimekiri käsile. Istet meil päris, paneme kõigepealt üles need, keda tuleb maha lasta. Parun pöörab oma väikese terava lõualise kulupea, mis sarnaned, jääkaru Omaren aeglaselt valitseja poole. Tema pilk on selge, rahulik pärile. Hämmastade sajata. Suu lahti. Jah, aga mis teil siis viga on, Pärt, kes päriselt ei ju kõigest kehast nagu külm, tõbine. Kas mees seisab tema ees pundunud nägu, roostetanud vasekarvaline, jäme kael, sinakaspunane, selle määratu nuum kaela, tagumise jao sisse lõikub kohutav sügav vagu. Väikesed pungist silmad näivad otsekui verises rasvavedelikus ujuvat. Ta püüab varjata oma põlvede nõtkunist oma kätevarisemist ja kuna ta oma hiigelkeret kirjutuslaua kõrval olevasse korvtuuri hakkab hajutama levita külma higiga kaetud näol isevärki totter mulje. Olen tõesti natuke mures. Tekitab paks argpüks, mispärast siis? Ma olen mures tuleviku pärast, parunihärra. Rumalus nüüd. Ja valitsust võime täiesti usaldada, et autod, mässavate talupoegade karistamine, mõisnikud juhatuse alla, eks nuhelda süüdlasin näide tehtud nimekirjade ülesandmiste järgi, eks ole, ihunuhtlust, mida need ja ikka oleme soovital jälle tarvis dosel. Kõrges, sellest võime enestele tuleviku kohta kõige paremat järeldada. Paruniproua kolm vaheajal õhuaknake avanud, sest et valitseja veesaapad määrdehaisuga ta nina pahandavad. Avatud aknast tungivad sisse karedad Trallitavad laulu helid. Mida toob tuul Altteenijate majast üle mõisa uue härrastemajja. Parun äratav, haa, Steffi faja pidutsevad alia. Ega nad baltisakste võõrustamist nii tee, Aunus. Kuulge, pääs, kui palju aitasid ta neile piiritust? Kolm vedru poole sellest, mis oli kogemata veel hävitamata jäänud. Kas sellessaad? Ei, vist, nad joovad teda ju peaaegu ilma veeta. Siis andke neile veel, nad on ju raskel teel õlut. Seda on neile küllalt. Sina mu kallim, ega Teremmanselt toitudega kitsi ole. Andsin talle tarvilikud käsud, neil ei pea millestki puudus olema. Jaa, aga toora. Kuidas sina siit tahad? Miks sa külalised üksinda jätsid? Väga kõhetu ja punaka peaga küpsemas eas preili ulast olud parunid kirjutuskambrisse ta teeb, nagu oleks ta noore tütarlapse kombel väga kartlik. Joovad papa, noh, seda nad teavadki. Ega sa unustanud lahted sundimist, nad on juba teise konjakipudeli kallal bene tekstiili körnays neile liiga jaa olevat. Paruni jääkaru kärss avaneb hea süda meeliseks naeratamiseks. Said ja nii arg olema pull allaks vene sõduri pea suudab midagi kanda. Ja meil on Läsu aeg. Me peame oma külaliste suhtes, kelle abini vajame, teise silma kinni pigistama. Kahannad, aadlikud, tehine, koguni pöörust. Küll kaukaasia või tatari tõugu, lisab mammad julgustades nihaga nende juurde tagasi. Ei vabanda meid mõlemat peale ju nimekirja kohustavad. Ja mina lunastame su varsti maale. Aga need ometi kõik mässumeelset ässitaja kihutajad, kõike need vastased, lõua ja ninamehed, kellega meil alati pahandust küllalt on olnud, vallast hävitama, kui rahu julgeolekut soovime. Mahalastu ja surnuks pekstud, lol Onagsed parunihärra, ahhaa täie kardate, Neltsis verist kättemaksu, sihukest Eestit, lend etnoženti liitsejat. Ma tahaksin ometi näha saada, kas nad meel pea julgemad tõsta. Meie pits meist on üle käinud. Ja kui seda oleks karta, äkiline vihahoog värvib paruni pea punaseks, niiet nahkkarvade all hõõgub nagu palavikus. Ja kui ma oma perekonnaga paljajalu peaksin üle piiri põgenema. Ma ei kuula sellest ja vaid kingi neile talupojakoertele, mis nad on ära teeninud naljalt nullustele, kellele turjalt kangeks kasvanud viletsad kepita, ajadatu. Seejuures on ta laual sinova Brauningi kramplikult nagu küünistades pihku tõmmanud ja ta kiiska pilk riivab mõlemat, tuli uut kuulipüssi veripunase paberiga kaetud seinal. Ja nüüd soomlate nimekiri käsile Milbas. Kõik kolm nihkuvad lauale ligemale. Parun lükkab valitsejale paberi puugnetel ja tuksuvate näppudega asub viimane sulepeast kinni. Suured higipiisad Siretavad Taksu isanda laubal. Ta rasvane elu on talle liiga armas. Pandavalt parun naerab lühidalt ja laginal. Kõneleb siis ärritoonile, elasi. Soolakandidaatidel tehke kaks jämedapristijatel raske ihunuhtluse saajatele üxorist. Näid kellele Allane 100 ja vähem huupi ei maksa vist üles kirjutadagi. Nüüd võtame huupi käsile. Lõpuks tähendab üles nii väheseid, kellesse soldatid sugugi ei tohi puutuda. Algame mõisa inimestega. Siin on ainult üks, kellele kaks risti tuleb. Tuhapoisina muidugi, kelle juurest leidsin revolvri ja kes luges salaja mässulist testilehti. Kas ta keldrist välja ei pääse? Ta on seotud parunihärra, ei tunnista süüd üles, ei kinnitadeta olevat süütu. Aga miks ta endale salaja revolvri oli muretsenud? Revolver olnud tal juba ammu rahutusi vahetanud teise kellegi käest kord taskukella vastu. Aga kui meie vastu kurja nõuegi olnud, miks ei tarvitanud ta piisamatule riistu röövlite vastu? Liiga hirmunud, keelatud ajaleht, vitatsi olnud tsensuurist läbi käinud leht nagu kõik teisedki. Kirjutage Takrants üles, kahtlane on ta minu meelest juba ammugi olnud. Aga tikjaan, armas iimalt paneb paruniproua Etti see pehmata moonamis, kes kõigi inimeste puudus on öelnud, kes tuult külvab, lõikab tormi. Ta on tubli töömees, armas laps, aga su ässitaja udunud palju kardetavam, kui see poisike oma revolvriga. Langeda kirja müür, päss sulgvalitsejad, Trentsis, liha vas käes, roomad radisele, süle, barjeri, jättes maha vigaseid, jalgselt tantsivaid tähti söögitoast vastavate autid, joogilaua ballatud lõbutoonid, hüppate korkide paukumine, kokku löödud klaaside helin ja valjud tervisehüüded, mille hulka Seginevad ladisev, naer ning kallust ja mõõkade kõli. Väljas. Teenijate majas aga on veel etrollitamine paisunud suureks müraks, mis koguneb Carredast läbisegi karjumisest, hiilgamisest, vilistamiseski, mürtsu, uste, vihkamisest. Parun vaatab muheledes surnute nimekirjast üle. Valla inimestest paneme kõigepealt paberisse eesti mässulehtede lugejad ja kirjasaatjad, kõneleb ta habet silitades edasi. Nende nimed on mult teada. Nad on kõik mässulised läbi. Anarhistid ja sotsiaaldemokraadid. Nende pealisallakirjutaja käsk, kirjutage esimeseks, see häbematu inimene, teenreid talinud Möld hard paneb kardetava roimarid jõulukuul meister Talm, kirjutage teiseks, see pole põrmugi parem. Heliseb paruniproua häälekas kannataja hääl. Hiljuti lasksin ta koolimajas oma tõlla suurte välja kutsuda. Kas arvate Tatuuri? Ei, ta on nurjatud, laseb nii-öelda tema hai võivat jätta koolitundi pooleli. Pidavat tema toas nii kaua ootama, kuni tund otsas. Müülberg tähendab ka selle mässaja üles. Punajuukseline parunipreili pistab pea ukse vahelt sisse. Ta nägu on vihane. Ma härrad on juba väga kaugel, vürst püüab toatüdrukuga sõbrustada ja teine ohvitser tahab tulla tädisi kasakatants dada. Siis kaon nende juures tähelepanematult, hetkel armas laps. Nuttis üles. Käbi Salu, Mart, armas müül. Task. Räägib mõisahärra edasi, kui tütar ukse vahelt on taganenud. See lurjus, kes löömise pärast minu peale kaebas juba ammu tahtsin talle natuke õpetust anda. Siis lisan juba kohe juurde kulbi Jüri ja matsi Tõnu jaagu, kellega käime praegu ilma võidulootuseta koht tähendab valitseja, kes juba jaksamaks on toimumas. See oleks vististi kõigel lühem asja lahendus. Üsna õigenüülbers võtsite mul sõnad nagu suust. Aga seal on ju veel üks sihuke vastupanija põõsa all tiku toomas, kes mõne aasta eest meid kohtust kohtusse pintsutas. Need 300 rubla, mis ma sellele võlla näole pidin maksma, pole mul veel meelest läinud. Ja jälle krõbiseb paber paksu mehe priimustavad ennast sulal. Sel silmapilgul koputatakse ukse vastu. Vana peateener astub sisse. Kubjas, seisad väljas ja laseb parunihärrale öelda. Et kasakad on mõisameestega riidu läinud. Mispärast? Kasakad Pekkunud tüdrukuid peale meie poisid hakanud tüdrukute ees seisma. Nüüd peksavad kasakad neid nootidega. Ja siis Puusepp ja tallipoiss olla juba veriselt lumi maas. Kasakad, kõik purjus etlikukjat alale, sääraste tühiste sõnumitega teada minut aega raiskama kärgatab palun paremat palka ta selle eest hoolt, et mõisa inimesed oleksid sõjaväe vastu alandlikud jahutaklikud külla küll näha ei suuda nad võlla harvad ära oodata, kuni järge nende kätte tuleb, naeratab ta silma pilgutades nimekirja tegija poole. Aga lähme edasi, müülbers, ärge unustage muru, Kaarli koolitatud poega, seda atakk nina, kes tahaks, paned, et mina temale, sina ütlen, Jackelma kord patsi maha lõi, kui ta kaetud pea grimmis seisis. See poisinolk seletanud ühes nässu kõnes hiljuti talupoegadel ei olla saksa mõistlikele, mille, kes talu võlgu. Ma usun, Aleksandar Oldolontruseni. See on põgenenud mees põgenenud, noh siis pange ta isa noorem vend nimekirja, andku poiss elukoht vàlja, vastutagu oma nahka. Seepeale järgneb keegi talupoeg, kellud häbematu julgus nuriseda kohalike rentide liialise kõrguse üle ja kiik Seplep, kellest arvatakse ta paruni lööma, protsessi kohta mõne aasta eest vallas pilkelaulu käima pannud ja kes peale vallakirjutaja ning kooliõpetaja kirjutavat eesti lehtedele sõnumeid valla, viletsate agraarolude üle. Valitseja mülward paneb omalt poolt kirja ühe moona mehe naise, kes sõimas seda kord pulga Juhkrup ning tähendab ühe ristiga üles noore tüdruku, kelle süüta lähemalt teiseleta. Jumalakartlik paruniproua soovitab siis veel kõlbelistel põhjustel väga soojalt Ühe ristimiste sekka rabalauka peremehe tütart, kes on gümnaasiumi läbi käinud, sest kõik niisuguse kooli kasvandikud elavat meistriga, häbi, elu. Nika Harlame, möldri poega, noort üliõpilast, kes kooli ajal Peterburis muidugi mõned purssiskada vahekorda pidavat. Möödas, kirjutage ka nende mõlema isad üles. Hüüab Parun agarus õhinal. Aeg on ammugi käes meiegi jõukamate küla oludes seis Secercuse korrad padja ajada, kes neile nõu annab, oma lapsi nii kõrgesti. Ta tahab. Nimekiri pikeneb, kolm pead otsivad, uurivad murega, et mitte mõni kõlvatu, teiste seas kogemata välja jääks. Korraga vuhiseb parunipreili sisse ja teatab. Ma vahtisin ukse vahelt sal aisad ohvitserid, söögitoas tihibud vürst vestled patja mõõgaga, mis hirmus, et näidata, kuidas tema üksi pataljoni jaapanlasi maha oleks raiunud. Kuidas sõjas oleks olnud? Teine job vahetpidamata konjakit ja deklaniorid, kuule silmi pööritades. Tahan näha nüüd konjakit. Oo, tähendab parun, pead rõõmsasti tütre poole, loovutades siis peale nimekirjaga rutta. Mõne minuti pärast ilmub kubjas kooputamata luba küsimata astub ta uksest sisse. Talud kahvatu nagu surnu. Ta huuled värisevad, üksik pisar veereb tal üle põse. Nad nad lõhi talipoisi surnuks Soob ja noore karjatüdruku kallal rinnapõhjast tõusev nuuksumine paneb tugeva mehe varisema. Karjatüdruku kallal tarvitavad vägivallatseda mitme ja mitme mehega. Parun tõuseb istmelt. Seda annab AIDS i parem külas toimetab. Kuid aeg on käes, et ma villat töösse ülbas. Andke nimikiri siia.