Mine tee päält eest ei lähe. Mine. Kallas, tee, mis sa teed isale. Puutub ka minusse on isa ja poja, siis sellepärast. Sa võid mu maha lüüa, kas siis lähema. Mis on vana sisse teema, julgeb münt keelata? Minu oma maa peal, teevad, on minu eest. Kenny, tead sa, mida isa tahab, et mina muretseksin mõne võõra naisega orul õige pärija, sest sinuga ei saa ma ju enam lapsi. Aga mina polnud sellega nõus. Ja nüüd tahab ta vallamajja minna, et kohtasin Joosepi poja nimele. Aga isal on ju õigus. Viimast korda küsin, kas annad hobust või mitte? Ei anna. Siis pole parata. Tuleb mujalt hobust otsida. Kui laval oli ruut darma? Tühja kohta ei jää. Selle täidab teatritegijate uus vahetus. Aga mehed ei saa kaduda jälge jätmata nagu vits vette, kui nad on olnud mehed. Meestest jääb järele nende töö ja sellest räägitakse veel kaua. Öeldakse, et näitleja on oma ajastu lühike, kontsentreeritud peegeldus. Eriti käib see suurte näitlejate kohta, tähendab karud tarmu kohta tema elus ja loomingus, aga need olid lahutamatult seotud. Peegeldusid tema ajastu tõusud ja mõõnad, murrangulised muutused ja seesmine pinge, aga ka dramaatilised vastuolud. Mida jämedam on tammetüvi, seda sügavamale mullapinda ulatuvad tema juured. Truud tarmo juured olid sügaval oma ajastus ja nagu kirjutas laulik oma rahva põues. Siit oli pärit tema lavatüüpide rahvalikus ja lopsakus tema pulbitsev energiaharukordne loominguline jõud ja mehine temperament. Tere-tere. Vanakurat ise kes ta lahti lasi, mõistad sa, väimeespoeg, sinu äiapapa läbi läbi kuulsattuda, kuulsime lisaks sa seda vana Görazz. Tema on aegsasti omaga majaeide nimele kirjutanud ja teistel majadel on nii rängad oblikaatsed, pangad, pühkige suu puhtaks. Oblikaatse on muidugi vana kögates oma tähtus ja minule oma paremale sõbrale sellest mitte mõhkugi me mõhkugi. No ja mis siis kögerdal ise kogu kupatuse, sest ütleb körval, oled temaga rääkinud? Tema süda on puhas ja rahulik. Küsisin temalt, et mis mina pean nüüd tegema, vastab, nagu poleks tema asigi. Igaüks katsub, kuidas saad iga oma muret. Selle peale vastab tema päris rahulikult. Loll saab kirikus ka peksa. Ja see on viimane mehe ja sõbra sõna, küsin nüüd mina, et tema südant puudutada. Aga tema tõbras vaatab mulle otseteed silma ja ütleb. Pane hästi tähele, mis ta Kaagertaal oli vesiroosile, mitte sõber, vaid ärisõber, ärisõber. Nii et meie vahekorrad on puhtad. Ma oleksin ta jumala eest sealsamas Vagaks teinud, aga teised kuradid tulid vahele. Low paar korda oma peata oma rikka soo juurde panema. Pikk kangelaste rida, kellele Tarmo andis lavaelu NK kõrgete puude hulgas ol hiiglasi, kes vaatavad teistest üle. Minu jaoks on säärasteks hiiglasteks Tarmo loomingus kirglik tõeotsija, kaleen Chapeki valges taudis, mehine ja inimlike nõrkustega olo, Vernes, Tammsaare juuditis Syrano reverse rakk. Ja muidugi Pearu unustamatu peal. Võimalik, et keegi teine võib eespoolsete lavakujude asemel nimetada hoopis teisi kuid pea arvust ei saada kuidagi mööda minna. See sai Eesti näitekunstiklassikaks juba näitleja eluajal. Nägin Chapeki valget audi koolipoisina see oli minu elu üks esimesi teatris käimisi. Ja muidugi, palju on sellest ununenud, ainult üksikud laigud inimeste hirmust kohutavat audi ees ja vaelemisest sellest audis on meelde jäänud. Kuid selgesti meeles valges kitlis väiksekasvuline doktor, kes kuidagi märkamatult mängis end suureks ja nii suureks, et jälgisid iga tema sammu ja žesti hingevärinaga. Te keeldusite Parun Krügil ravimisest. Ei, ei, ma ei keeldunud. Ma olin sellega nõus, kuid teatud tingimustel tean. Kui te hakkate ravima parunid nüüd ilma igasuguste tingimusteta. Doktorgaleen. Ma kahetsen väga. Teie ekstsellents. Täiesti võimatu. Sest mina, mina olen sunnitud oma seisukohti kaitsma. Doktor, meil on vahendeid, et sundida inimesi täitma meie korraldusi. Jah, ma teod. Te võite lasta mind arreteerida. Ärge. Teie olete, suur riigimees. Teie käes on tohutu suur võim. Ma ei räägi teile, meelitus jäi. Kuid kahjuks on see tõesti nii. Mis oleks, kui teie inimkonnale teeksite igavese rahuettepaneku? Jumal, kuidas siis kõik rõõmustaksid? Sest kogu maailm kardab ainult teid kõiki relvastuvad ainult teie pärast. Kuid kui teie ütleksite, et soovite rahu olekski kogu maailmas rahu. Me kõnelesime paragrahvis karmimalt. Just nimelt E1, võite teda päästa. Ei või. Parun tingimusi vastu võtta võite, te võite. Teie usute, et rahu on sõjas, panen mina, usun, et võidurikab sõda on rahus parem ning mul pole õigust oma rahvast võidust ilma jätta. Ning lugematutest ohvritest sammud ja ta ohvritest. Maatükikese teeb omaks ainult lahingus langenute veri. Ainult sõda, Debraapasnatsiooni ja meestest, kangelasest elavatest laibad. Mina nägin laip rohkem kui kangelasi, see olenes teie elukutsest actor, mina nägin ainult kangelasi. Jaa. Tagalakangelasi. Meie kaevikus ei olnud nii väga haprad. Lihtsalt selle eest, et sidusin raskelt haavatuid, nii, nii see oli lahingus. Just nii, härra marssal lahingus, kas see polnud akus? Ei, ei olnud. See oli minu kui arsti ja inimese kohus. Mina olen jumalast volitatud, muidu ma poleks inimesi juhtina saanud ning sellepärast peategi tapp ja natsiooni nimel, kelle pojad langevad lahingule, saavutavad võidu natsiooni nimel ele, isad ja emad surevad valgesse taudin, vanem põlvkond. Mind ei huvita, taktor neist enam sõdureid ei saa. Ei tea? Miks ma teid ikka veel pole arreteerida lasknud? Teil tarvitseb ainult käskida, härra marssal, te ravite terveks, Parun röögi, teda vajab natsioon. Ja kui härra parun nõustub minu nõustub teie võimatute tingimustega. Ja ära palun, peab minu tingimused vastu võtma. Ja lõpetama relvade tootmise. Väikemees laval, kes märkamatult mängisin, suuneks. Väike mees, kes täitis lava ja saali Arsu kaasa tahad või ei taha. Kuni sa mõtlesid elust ja kunstist nii nagu tema tahtis, et saal peab mõtlema. Ja seda tegi ta pool sajandit ikka esimeste meeste seas. Teiseks suurteoseks Tarmo loomingus on siranu. See kuju oli nagu loodud Tarmole ühtaegu koomiline ja traagiline, kirglik ja õrnahingeline, äge ja mässumeelne. Selline oli Tarmo Sironoom. Ent kõige enam köitis seesmine jõud temperament, mis hoovas välja Tarmo Sironoost. Selli võitleja, võitle inimväärikuse ja inimõnne eest. Ja niisugusena on ta läinud meie teatriajalookroonikas. Veart mehed on ikka läinud teatri ajalukku ja seal edasi elama jäänud. Ja nende rollidest räägitakse kaua. Aga õhtuteater, rambivalguse etendus, see on ainult üks tahk näitleja elust. Sest rollid, nad sünnivad hoopis kuskil mujal kulisside taga, proovisaalis tänaval, sõprade keskel öösel maganeski sünnib roll. Et mõista näitleja suurust, on tarvis mõista teda ka inimesena. Et rääkida armust kui inimesest, kolleegist, kellega mind sidusid 30 aastased, tihedad kokkupuuted, On muljete rohkuse tõttu peaaegu võimatu kuna ta oli sedavõrd omapalgeline, et teda ei saa võrrelda mitte ühegi teise huvitava inimesega, keda on senises elus kohatud. Kui nüüd katsuda pilku heita neile rohketele muljetele, mis ruutarmuga ühenduses on mällu sööbinud siis võib-olla on kõige iseloomulikum see äärmiselt suur impulsiivsus ja, ja kontrastsus oma tunnete ja mõtete avaldamisel. Ma pole kohanud ühtegi teist säärast inimest, kes elu nähtustesse ja inimestesse suhtumisel oleks olnud nii ohjeldamatu ja plahvatav, kui tema. Temast oleks nagu koondunud mitme inimese elujõud ja kirglikkus. Kui ta vihastus, siis oli see selline marru ja äike, millele oleks pidanud järgnema kas või maailmale. Ta oli sellistel puhkudel sedavõrd võimas raevukas et võib-olla tõesti mõni nõrganärviline ja õrna kõrvaga inimene võis ära kohkuda. Kuid see tema viha, see oli kuidagi üllas. Sest selles puudus tigedus ja õelus. Ja küllap vist selle tigedus ei. Õeluse puudumise pärast oligi Tarmo inimene, kellel mai tea olevat ühtegi vihaväelast. Kuid sealsamas võis ta olla suisa lapselikult hellameelne ja südamlik. Ja kui katsuda nüüd kuidagi fikseerida Tarmo kõige peamist iseloomujoon siis mulle näib, et selleks oli tema otsekohesus. Ta ütles alati seda, mida mõtles valimata aega kohta ja isikuid, kellele ta oma arvamist avaldas. Küllap see iseloomujoon tõi talle elus ebameeldivusi sageli rohkem, kui ta ära oli teeninud. Aga võib ka olla, et just see iseloomujoon oligi peamiseks, miks ta kunstnikuna pälvis rahvahulkade sellised poolehoiu ja armastusega. Mulle tundub, et armus olid õnnelikult ühendatud elus ja töö tema eluideaalid ja kunstnikud. Võitlused langesid ühte. Teater ei olnud talle äraelamise kohaks, mida oleks võinud vahetada mõne parema vastu vaid tõeliseks kutsumuseks, ilma milleta pole elul mõtet. Tarmo oli vähest jutumees tühjaks sõna pruukimiseks, suud ei teinud lahtigi. Seepärast puuduvat ka meie raadioarhiivis. Pea täielikult vestlesid temaga. Seda rohkem on osa täitmisi kuuldemängudes. Olete unistaja, meister Lenin. Teie ees on määratu suur külm lademma, mille elanikkonna moodustavad rohkem asiaadid kui eurooplased. Maa, mis surmahädas, kiheneb Teie, aga unistada sellest, et anda talle elekter. Ordi imelik unistaja, mister Lenin. Sõitke meie juurde. 10 aasta pärast. 10 aasta pärast oletegi olemas. Oleme küll ei usu. Sõitke meie juurde, siis näete, oleme? Jah. Ma olen unistaja. Ja mulle tundub, et me jääme igaveseks. Rukmisterlini, et igal teie sõnal on tõsine tähendus. Kui te seda usute, siis on teil saladusi, mida meedia? Vastupidi, oleme väga avameelsed, liigagi avameelsed, kui nii. Seis, öelge, miks te usute ja unistate teid võlub Lääne tsivilisatsioon. Meie aga usume vabastatud tööloovasse jõudu. Teid kohutab meie rahvas meiega. Kinnitame, et see rahvas ehitab üles esimese sotsialistliku riigi maailmas. Teie näete Venemaad pilkases pimeduses. Meie aga näeme valgust Venemaa kohal. Ajalugu näitab, kellel meist on õigus. Jäi teile meelde see naer. See nakatav elujaatav naer. Oleme küll ei usu. Sõitke meie juurde, siis näete, et oleme. Tarmo stiihia on traagika, kuid talle polnud võõrad ka teravalt koomilised rollid, mis panid saali naerust rõkkama. Eks olnud pea arugi, paljude koomilist ja traagiliste külgede orgaaniline sulanud. Kuid ennekõike oli ta sügavalt inimlik inimene, kes kõigi oma krutskid juures sai meile kuidagi hästi lähedaseks arusaadavaks sest Tarmo peaharu taga tajusime kogu inimhinge ookeani, tajusime ajastut ja rahvast. Leo Kalmet on kusagil kirjutanud, et armu ei tunnista raskusi, ta raiub ennast takistustest läbi. Tõepoolest, ega Tarmo ei loonud oma kujusid kergelt, vaid kulutas nende loomiseks tohutut energiat ja hingejõudu. Tema eeskuju kinnitab veel kord tõde, et kunstis jõuab tippudeni ainult see, kes annab end tervenisti ja omakasupüüdmatult kunstile. Tervenisti ja omakasupüüdmatult niiviisi viimase elupäevani. Mitmed rollid olid veel plaanis. Need ei olnud elust ja tööst eemal seismise aastat, need viimased kuigi 70 oli täis saanud. See ei olnud vanaduspuhkus, sest puhkus Tarmo tunnistanudki tema puhkus, nii nagu tema töö ja kogu elugi. See oli eesti teater. Näib sageli väga imelikuna, kui mõtled sellele, et aeg liigub edasi määratu suure kiirusega ning et mõningatest sündmustest meie mälestusteahelas lahutab meid meie tänapäevast kümnete ja kümnete aastate vahemaa. Paljugi on kustunud, ununenud, kattunud nagu samblaga või tuiskliivaga. Ja vaid üksikutel hetkedel, eriti tugevate elamuste ja erutavate sündmuste puhul tungivad nad mõneti esile selgete piltide näol otsekui elustuks meis miski kusagilt kaugelt. Ning need üksikud pildid on siis eriti eredad, teravate kontuuride ja värvidega. Selliseks eneses sorimiseks oma mälestustes tuhnimiseks andis põhjust lausa usutamatu juhtum mille tõepärasus nagu ei tahaks veel praegugi uskuda. Ja mille karmi tõde usud ikka veel muutuvat. Kuigi vabariigi rahvakunstnik Ruut Tarmo on kloostrimetsas oma viinses kodus, kust tagasipöördumist iial ei ole. Ei ole möödunud kuigi palju päevi sellest, kui kõnelesime kadunuga kavatsetavast, uuest tööülesandest osast Hugo Raudsepa komöödias Ameerika kristus seenetreilerist rollist, mida kadunu oli mänginud selle teose esietendusel 1926. aastal Vanemuises ja mida ta nii väga tahtis mängida, aga nüüd selles uuslavastuses Esimene esietendus oli kauge tõelisus. Viimane jäi vaid kavatsuseks. See fakt aga, et ruut Armot enam ei ole andis põhjust püüda meelde tuletada kõike seda, mis on olnud seotud Ruut Tarmo eksistentsi ka minu eluteel. Esimesi kokkupuuteid vabariigi v suurima näite kunstnikuga. Mäletan selgesti teater Vanemuise ja temaga ühinenud endise Eesti draamateatri esimest ühist etendust. Ja see naeruväärne ehk Kemann kus Tarmo mängis Jevgeni osa ja mina ajalehepoissi. 31 aastat tagasi. Ruut Tarmo mäng sööbis poisikese mällu ääretu värvikalt eredalt, et ka lastetükist päikesesilm mille autori nime ja peaaegu kõik muu on ajahammas kustutanud. Kuigi mängisin selles kaasa, on jäänud alles vaid Tarmo mäng, tema silmade väljendusrikkus ja läbi tungivus. Ja jällegi, nii imelik kui see ka on jäid meelde tolleaegsest Ameerika Kristusest osa täitjatena August sunne, Eduard Türk. Ja eriti Ruut Tarmo seenetreial. Mis parata, elu raudne seadus nõuab oma Käpuli ring täis, nii et uus seenetreial käivaid ainult kavatsuseks. Oleks ühekülgne näha Ruut Tarmo kunstniku kohta ainult oma ajas. Kunstis on seadus, mille kohaselt kunstiteose ja kunstniku tõeline väärtus ilmneb alles teatavalt distantsilt. Ajaline distants, mis lahutab meid laval nähtud tarmust, on lühike, traagiliselt lühike. Ent ometi võime öelda, et Tarmo oli üks neid näitlejaid, kelle tähtsus ulatub üle oma ajapiiride. Tema looming kuulub eesti teatrikunsti väärisfondi sest ta jääb paljudele paljudele põlvkondadele eeskujuks inimlikust mehisusest inimese ja kunstniku aususest, selle sõna kõige paremas mõttes. Raugematust, tööarmastusest, oma ande väsimatust, edasiarendamisest. Saamini ei mind nagu laua kiriku saju sõidadki mööda kiriku teed. Ainult et kellatena ei löö. Sov nüüd oled sa valmis, nii et võid sõita. Ennem las läheb oru, las läheb, kas kogu Vargamäe, aga karnack ei anna oma teistele naistele tema mulle ikka rohkem väärt kui kõik muu vapi all varandust. Mis nüüd, kas sul hakkas halb või? Puhus Akasse kibalkam siruperalt sõnad miini? Kuule, kas jõust sõiduteekonna aidas vä? Juuli tule siis istugu kõrvale. Juuli täna mina nägin, kui kange tõrjun sinu emal. See oleks nagu õndsa krõõda, veri. Vaata mu laps, ma näen kõike, mis sinuga und näen, et sul on kitsas käes ja tean, et sa vihkad oma ihusugu ja tahad teda virtsaauku uputada. Kuulambututel, mis mina, susel heagin. Ja see on minu viimane reakimine. Sest mind ei ole enam. Sina ei pea mitte viha kandma oma ihusugu vastu vaid sina pead teda kalliks pidama, nii nagu oli kallis sulle domees, keda nüüd enam ei ole. Ja ka mina tahan teda kalliks pidada. Nii et sa seda uskuda. Sest vaata, mu laps kui sellest sinu vihatud ihusoost, keda sa nüüd õpid, armastama sünnipoeg siis panen mina tema oru peremeheks ja õigeks pärijaks. Ja sinust saab uus Vargamäe maa igavesest ajast igavesti. See oli minu viimane suur. Ja see olgu teile kõigile. Kui sina seda nõnda tahad, vanaisa siis õpin oma last uuesti armastama. Aga ma olen ju nii õnnet. Nii õnnetu. Mina algasin vargamäel suur õnne ja õhinaga. Aga kuhu ma olen jõudnud? Ei kuhugi. Algas sina mu laps õnnetuse ja kurvastusega. Ehk läheb sul siis paremini? Beard kella üles üle heinamaa, bee, paa. Tulevad uued lõvid. Kassiliste sugukonnast. Need, kes haaravad saali ja hoiavad publiku hingeajastu, muutub ja muutub ka näitleja nägu. Need, kes asemele tulevad, on uued ja teistsugused. Kuid on üksikud markantset kujud, kes jäävad teatri ajalukku. Nii nagu jäävad üksikud suured esindajad ükskõik mis tõust soost või maailmast. See on inimene, kellele loodus oli andnud hinge määratu kaose. Tundmuste, pöörise. Ja kelle kõrisse oli looja pannud oreli. Mis võis mühiseda puugade tornis ja kõige vaiksemas flöödi helinas? Ta sündis nagu sünnivad tähed järsku ja suurelt. Ja kadus nagu kaovad tähed. Plahvatuse teel. Puhka rahus, saa ühe generatsiooni viimaseid lõvisid.